Arvustus. Sven Grünberg piiritus animatsioonikosmoses ({{commentsTotal}})

"Lepatriinude jõulud" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Sven Grünberg
"Anima 1977-2001" (Frotee)
9/10

Sven Grünbergi loomingu lahtimuukimiseks on keeruline leida ühest võtit. Tema muusikaline skaala ei varieeru loogilistes vahemikes, žanripiirid on nii tema soolo- kui ka filmimuusika puhul hägused. Isepäisus ja novaatorlus on märksõnad, mis kirjeldavad Grünbergi proget Messi aegadest, kosmosemuusikat - "Hingus" lükkas esimesena Nõukogude Liidus süntesaatori täie hooga käima - ja ka filmimuusikat. 2001. aastal ilmunud 3CD kogumikalbum "Hukkunud Alpinisti hotell" oli rännak Grünbergi lootusrikastel, ent tumevärvilistel helimaastikel. Toonase kogumikuga jõudis avalikkuse ette aga vaid tükike sellest, mida Sven Grünberg kodumaisele filmile andnud on.

Plaadifirma Frotee tõi sellele lisa, avaldades tunnikese Grünbergi muusikat animatsioonidele.

"Anima 1977-2001" pakub enamuses loomingut, mis kõlab paratamatult kõrvus ja on tuttav juba varasemast, kuna kogumikule on jõudnud "Lepatriinude jõulude" sulnid meloodiad, "Klaabu" kosmosehuilged ja "Naksitrallide" painajalik pop. Tuttavlikkus ei ole aga plaadi puhul keskne, tähis on hoopis see, kuidas säärane maksimalistlik rännak muutub ühtseks tervikuks olukorras, kus kaotatud on igasugune kontekst filmide näol. Fookuses on hoopis muusika enese täiuses ja tiheduses, abstraktsioonis ja fokuseerituses.

Filmimuusika albumid kasutavad liiga tihti selgroona lineaarset filmimudelit - muusikapalade järjestus ja loogika lähtub linateosest, kus muusika algselt kõlas. Selles olukorras saab albumist pigem produkt, hea toode fänni riiulisse, kuid mitte põnev ja konkreetne autoriplaat.

Õnneks on antud juhul tehtud täpselt vastupidist. Frotee värskel kogumikplaadil on küll ühest küljest pööratud tähelepanu kohati unustusse vajunud animatsioonidele ("Karsumm", "Liigub? Liigub!"), kuid teisalt on tegu täpselt kureeritud valikuga, mis mõõdetult paigas ja kus miski pole juhuslik.

Algus on vaikne ja udune. Kastepiisad kevadisel murul ja Muhv limpsimas kergelt sulavat jäätist. "Naksitrallide" postapokalüptiline reaalsus hajub ja järsku on lõputu avakosmos, kus hõljub mööda lollitav Klaabu. Grünbergi looming on alati kandnud endas korraga justkui vastandpooluseid - ühest küljes maisus, argine ja isegi tarbekunstilik naivism, kuid samas ka õrn sakraalne salapära, müstika, küündimatus. Ta süntesaatorid vinguvad nii futuristlikult kui võimalik, kuid täpse helilooja käega komponeerib ta sinna ümber dimensiooni, mis näib küllalt tuttav ja igapäevane.

Selliste maailmade loomine on ka ilmselt põhjus, miks Grünbergi käekiri sobib hästi animatsioonidesse. Laste mõtted ja käsitlused kõige tavalisematestki asjadest ei oma ühiskonna poolt seatud piire, nende arusaamistes ei eksisteeri tabusid. See on alati olnud joonisfilmi üks esmaseid tähendusi ja eesmärke, mida Sven Grünberg aga mitmekordse üledoosina ka enda muusikasse süstib.

Siin on erinevaid värve ja äraspidiseid käsitlusi, mida ei oskaks ühelgi plaadil koos ette kujutada. "Lepatriinude jõulude" muusika on ilus ja pehme, isegi päikseline, mis filmi arvestades tundub paradoksaalne. "Lepatriinude talv" toob langevate lumehelveste asemel pähe hoopiski kesksuvise ranna koos vees sulistavate laste ja lõõskava päikesega. Kuidas saab olla sama lugu, laiemalt öeldes meloodia, korraga suvine ja talvine?

Selles peitub ilmselt filmimuusika kvintessents, milleni Grünberg on jõudnud. Tema muusika on olemuslikult nii dünaamiline ja voolav, et võtab vajaliku kuju lähtuvalt vaatajast. See on täis assotsiatsioone, üsna otseseid laene ja stereotüüpseid käsitlusi niivõrd ülekülluslikult, et muutub seeläbi kõrgemaks kõigist määratlustest või liigitustest. Žanriülene muusika, kui nii võib öelda.

Vaatame mõnd näidet. "Salvadore" on kaunis Prantsuse šansoon, kuid mingi doomiliku laiskuse, venivuse, pohmelliga. "Päkapikud" taob trummitaldrikuid nagu segane, kasutab taustal vilistamist, mis meenutab liigagi "Salatoimikute" tunnusmeloodiat ja keerab rohutirtsu kargamise heli kontrabassina. Rääkimata "Jingle Bellist", mis on heeliumist purjus joodeldamine koos häälest ära viiuliga. Eemalt vaadates nagu magustoidu peale soola raputamine, aga selle muusika keskel olles muutud ise ka lapseks ja unustad piirid.

Kakskümmend neli lugu meeletust ja kõige puhtakujulisemat hullust on aga raske kuulamine. Vahepeal vajad õhku ja tükikest reaalsust, et mitte abstraheeritud vokaalide ("Linalakk ja Rosalind") ja kosmiliste mängutooside ("Lunapark") vahele ära uppuda. Paar lugu kuulad, hingad, vaatad meie igavat sügistalvist hallust ja sisened uuesti sinna värvilisse piirideta maailma.

"Anima 1977-2001" näitab Eesti popmuusika omanäolisimat tegijat parimas vormis. Selliseid kogumikke saaks, võiks ja peaks aga Grünbergi loomingust koostama veel mitmeid... 



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: