Arvustus. Sven Grünberg piiritus animatsioonikosmoses ({{commentsTotal}})

"Lepatriinude jõulud" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Sven Grünberg
"Anima 1977-2001" (Frotee)
9/10

Sven Grünbergi loomingu lahtimuukimiseks on keeruline leida ühest võtit. Tema muusikaline skaala ei varieeru loogilistes vahemikes, žanripiirid on nii tema soolo- kui ka filmimuusika puhul hägused. Isepäisus ja novaatorlus on märksõnad, mis kirjeldavad Grünbergi proget Messi aegadest, kosmosemuusikat - "Hingus" lükkas esimesena Nõukogude Liidus süntesaatori täie hooga käima - ja ka filmimuusikat. 2001. aastal ilmunud 3CD kogumikalbum "Hukkunud Alpinisti hotell" oli rännak Grünbergi lootusrikastel, ent tumevärvilistel helimaastikel. Toonase kogumikuga jõudis avalikkuse ette aga vaid tükike sellest, mida Sven Grünberg kodumaisele filmile andnud on.

Plaadifirma Frotee tõi sellele lisa, avaldades tunnikese Grünbergi muusikat animatsioonidele.

"Anima 1977-2001" pakub enamuses loomingut, mis kõlab paratamatult kõrvus ja on tuttav juba varasemast, kuna kogumikule on jõudnud "Lepatriinude jõulude" sulnid meloodiad, "Klaabu" kosmosehuilged ja "Naksitrallide" painajalik pop. Tuttavlikkus ei ole aga plaadi puhul keskne, tähis on hoopis see, kuidas säärane maksimalistlik rännak muutub ühtseks tervikuks olukorras, kus kaotatud on igasugune kontekst filmide näol. Fookuses on hoopis muusika enese täiuses ja tiheduses, abstraktsioonis ja fokuseerituses.

Filmimuusika albumid kasutavad liiga tihti selgroona lineaarset filmimudelit - muusikapalade järjestus ja loogika lähtub linateosest, kus muusika algselt kõlas. Selles olukorras saab albumist pigem produkt, hea toode fänni riiulisse, kuid mitte põnev ja konkreetne autoriplaat.

Õnneks on antud juhul tehtud täpselt vastupidist. Frotee värskel kogumikplaadil on küll ühest küljest pööratud tähelepanu kohati unustusse vajunud animatsioonidele ("Karsumm", "Liigub? Liigub!"), kuid teisalt on tegu täpselt kureeritud valikuga, mis mõõdetult paigas ja kus miski pole juhuslik.

Algus on vaikne ja udune. Kastepiisad kevadisel murul ja Muhv limpsimas kergelt sulavat jäätist. "Naksitrallide" postapokalüptiline reaalsus hajub ja järsku on lõputu avakosmos, kus hõljub mööda lollitav Klaabu. Grünbergi looming on alati kandnud endas korraga justkui vastandpooluseid - ühest küljes maisus, argine ja isegi tarbekunstilik naivism, kuid samas ka õrn sakraalne salapära, müstika, küündimatus. Ta süntesaatorid vinguvad nii futuristlikult kui võimalik, kuid täpse helilooja käega komponeerib ta sinna ümber dimensiooni, mis näib küllalt tuttav ja igapäevane.

Selliste maailmade loomine on ka ilmselt põhjus, miks Grünbergi käekiri sobib hästi animatsioonidesse. Laste mõtted ja käsitlused kõige tavalisematestki asjadest ei oma ühiskonna poolt seatud piire, nende arusaamistes ei eksisteeri tabusid. See on alati olnud joonisfilmi üks esmaseid tähendusi ja eesmärke, mida Sven Grünberg aga mitmekordse üledoosina ka enda muusikasse süstib.

Siin on erinevaid värve ja äraspidiseid käsitlusi, mida ei oskaks ühelgi plaadil koos ette kujutada. "Lepatriinude jõulude" muusika on ilus ja pehme, isegi päikseline, mis filmi arvestades tundub paradoksaalne. "Lepatriinude talv" toob langevate lumehelveste asemel pähe hoopiski kesksuvise ranna koos vees sulistavate laste ja lõõskava päikesega. Kuidas saab olla sama lugu, laiemalt öeldes meloodia, korraga suvine ja talvine?

Selles peitub ilmselt filmimuusika kvintessents, milleni Grünberg on jõudnud. Tema muusika on olemuslikult nii dünaamiline ja voolav, et võtab vajaliku kuju lähtuvalt vaatajast. See on täis assotsiatsioone, üsna otseseid laene ja stereotüüpseid käsitlusi niivõrd ülekülluslikult, et muutub seeläbi kõrgemaks kõigist määratlustest või liigitustest. Žanriülene muusika, kui nii võib öelda.

Vaatame mõnd näidet. "Salvadore" on kaunis Prantsuse šansoon, kuid mingi doomiliku laiskuse, venivuse, pohmelliga. "Päkapikud" taob trummitaldrikuid nagu segane, kasutab taustal vilistamist, mis meenutab liigagi "Salatoimikute" tunnusmeloodiat ja keerab rohutirtsu kargamise heli kontrabassina. Rääkimata "Jingle Bellist", mis on heeliumist purjus joodeldamine koos häälest ära viiuliga. Eemalt vaadates nagu magustoidu peale soola raputamine, aga selle muusika keskel olles muutud ise ka lapseks ja unustad piirid.

Kakskümmend neli lugu meeletust ja kõige puhtakujulisemat hullust on aga raske kuulamine. Vahepeal vajad õhku ja tükikest reaalsust, et mitte abstraheeritud vokaalide ("Linalakk ja Rosalind") ja kosmiliste mängutooside ("Lunapark") vahele ära uppuda. Paar lugu kuulad, hingad, vaatad meie igavat sügistalvist hallust ja sisened uuesti sinna värvilisse piirideta maailma.

"Anima 1977-2001" näitab Eesti popmuusika omanäolisimat tegijat parimas vormis. Selliseid kogumikke saaks, võiks ja peaks aga Grünbergi loomingust koostama veel mitmeid... 



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: