Arvustus. Sven Grünberg piiritus animatsioonikosmoses ({{commentsTotal}})

"Lepatriinude jõulud" Autor: Kaader filmist

Uus plaat
Sven Grünberg
"Anima 1977-2001" (Frotee)
9/10

Sven Grünbergi loomingu lahtimuukimiseks on keeruline leida ühest võtit. Tema muusikaline skaala ei varieeru loogilistes vahemikes, žanripiirid on nii tema soolo- kui ka filmimuusika puhul hägused. Isepäisus ja novaatorlus on märksõnad, mis kirjeldavad Grünbergi proget Messi aegadest, kosmosemuusikat - "Hingus" lükkas esimesena Nõukogude Liidus süntesaatori täie hooga käima - ja ka filmimuusikat. 2001. aastal ilmunud 3CD kogumikalbum "Hukkunud Alpinisti hotell" oli rännak Grünbergi lootusrikastel, ent tumevärvilistel helimaastikel. Toonase kogumikuga jõudis avalikkuse ette aga vaid tükike sellest, mida Sven Grünberg kodumaisele filmile andnud on.

Plaadifirma Frotee tõi sellele lisa, avaldades tunnikese Grünbergi muusikat animatsioonidele.

"Anima 1977-2001" pakub enamuses loomingut, mis kõlab paratamatult kõrvus ja on tuttav juba varasemast, kuna kogumikule on jõudnud "Lepatriinude jõulude" sulnid meloodiad, "Klaabu" kosmosehuilged ja "Naksitrallide" painajalik pop. Tuttavlikkus ei ole aga plaadi puhul keskne, tähis on hoopis see, kuidas säärane maksimalistlik rännak muutub ühtseks tervikuks olukorras, kus kaotatud on igasugune kontekst filmide näol. Fookuses on hoopis muusika enese täiuses ja tiheduses, abstraktsioonis ja fokuseerituses.

Filmimuusika albumid kasutavad liiga tihti selgroona lineaarset filmimudelit - muusikapalade järjestus ja loogika lähtub linateosest, kus muusika algselt kõlas. Selles olukorras saab albumist pigem produkt, hea toode fänni riiulisse, kuid mitte põnev ja konkreetne autoriplaat.

Õnneks on antud juhul tehtud täpselt vastupidist. Frotee värskel kogumikplaadil on küll ühest küljest pööratud tähelepanu kohati unustusse vajunud animatsioonidele ("Karsumm", "Liigub? Liigub!"), kuid teisalt on tegu täpselt kureeritud valikuga, mis mõõdetult paigas ja kus miski pole juhuslik.

Algus on vaikne ja udune. Kastepiisad kevadisel murul ja Muhv limpsimas kergelt sulavat jäätist. "Naksitrallide" postapokalüptiline reaalsus hajub ja järsku on lõputu avakosmos, kus hõljub mööda lollitav Klaabu. Grünbergi looming on alati kandnud endas korraga justkui vastandpooluseid - ühest küljes maisus, argine ja isegi tarbekunstilik naivism, kuid samas ka õrn sakraalne salapära, müstika, küündimatus. Ta süntesaatorid vinguvad nii futuristlikult kui võimalik, kuid täpse helilooja käega komponeerib ta sinna ümber dimensiooni, mis näib küllalt tuttav ja igapäevane.

Selliste maailmade loomine on ka ilmselt põhjus, miks Grünbergi käekiri sobib hästi animatsioonidesse. Laste mõtted ja käsitlused kõige tavalisematestki asjadest ei oma ühiskonna poolt seatud piire, nende arusaamistes ei eksisteeri tabusid. See on alati olnud joonisfilmi üks esmaseid tähendusi ja eesmärke, mida Sven Grünberg aga mitmekordse üledoosina ka enda muusikasse süstib.

Siin on erinevaid värve ja äraspidiseid käsitlusi, mida ei oskaks ühelgi plaadil koos ette kujutada. "Lepatriinude jõulude" muusika on ilus ja pehme, isegi päikseline, mis filmi arvestades tundub paradoksaalne. "Lepatriinude talv" toob langevate lumehelveste asemel pähe hoopiski kesksuvise ranna koos vees sulistavate laste ja lõõskava päikesega. Kuidas saab olla sama lugu, laiemalt öeldes meloodia, korraga suvine ja talvine?

Selles peitub ilmselt filmimuusika kvintessents, milleni Grünberg on jõudnud. Tema muusika on olemuslikult nii dünaamiline ja voolav, et võtab vajaliku kuju lähtuvalt vaatajast. See on täis assotsiatsioone, üsna otseseid laene ja stereotüüpseid käsitlusi niivõrd ülekülluslikult, et muutub seeläbi kõrgemaks kõigist määratlustest või liigitustest. Žanriülene muusika, kui nii võib öelda.

Vaatame mõnd näidet. "Salvadore" on kaunis Prantsuse šansoon, kuid mingi doomiliku laiskuse, venivuse, pohmelliga. "Päkapikud" taob trummitaldrikuid nagu segane, kasutab taustal vilistamist, mis meenutab liigagi "Salatoimikute" tunnusmeloodiat ja keerab rohutirtsu kargamise heli kontrabassina. Rääkimata "Jingle Bellist", mis on heeliumist purjus joodeldamine koos häälest ära viiuliga. Eemalt vaadates nagu magustoidu peale soola raputamine, aga selle muusika keskel olles muutud ise ka lapseks ja unustad piirid.

Kakskümmend neli lugu meeletust ja kõige puhtakujulisemat hullust on aga raske kuulamine. Vahepeal vajad õhku ja tükikest reaalsust, et mitte abstraheeritud vokaalide ("Linalakk ja Rosalind") ja kosmiliste mängutooside ("Lunapark") vahele ära uppuda. Paar lugu kuulad, hingad, vaatad meie igavat sügistalvist hallust ja sisened uuesti sinna värvilisse piirideta maailma.

"Anima 1977-2001" näitab Eesti popmuusika omanäolisimat tegijat parimas vormis. Selliseid kogumikke saaks, võiks ja peaks aga Grünbergi loomingust koostama veel mitmeid... 



Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Aare Pilv Kenderi protsessist: üks pool on kurt teise poole suhtes

Kirjandusteadlane Aare Pilv märkis, et Kaur Kenderi kohtuprotsessis põrkuvad kaks erinevat maailma mõistmise viisi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Peeter Helme soovitab: raamat leiutamisest

Piret Mäeniit, Arko Olesk, "Head Eesti asjad. Leidused ja leiutajad"
Kirjastus Tänapäev

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Tartu kunstimuuseumis uuritakse keha muutuvaid kujutus- ja vaatamisviise

Tartu kunstimuuseumis avati muuseumi rikkalikke kogusid tutvustav näitus "Kehakeeles", mis uurib keha kui väljendusvahendi kujutamist läbi kunstiajaloo.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.