Arvustus. Sven Grünberg piiritus animatsioonikosmoses ({{commentsTotal}})

"Lepatriinude jõulud" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Sven Grünberg
"Anima 1977-2001" (Frotee)
9/10

Sven Grünbergi loomingu lahtimuukimiseks on keeruline leida ühest võtit. Tema muusikaline skaala ei varieeru loogilistes vahemikes, žanripiirid on nii tema soolo- kui ka filmimuusika puhul hägused. Isepäisus ja novaatorlus on märksõnad, mis kirjeldavad Grünbergi proget Messi aegadest, kosmosemuusikat - "Hingus" lükkas esimesena Nõukogude Liidus süntesaatori täie hooga käima - ja ka filmimuusikat. 2001. aastal ilmunud 3CD kogumikalbum "Hukkunud Alpinisti hotell" oli rännak Grünbergi lootusrikastel, ent tumevärvilistel helimaastikel. Toonase kogumikuga jõudis avalikkuse ette aga vaid tükike sellest, mida Sven Grünberg kodumaisele filmile andnud on.

Plaadifirma Frotee tõi sellele lisa, avaldades tunnikese Grünbergi muusikat animatsioonidele.

"Anima 1977-2001" pakub enamuses loomingut, mis kõlab paratamatult kõrvus ja on tuttav juba varasemast, kuna kogumikule on jõudnud "Lepatriinude jõulude" sulnid meloodiad, "Klaabu" kosmosehuilged ja "Naksitrallide" painajalik pop. Tuttavlikkus ei ole aga plaadi puhul keskne, tähis on hoopis see, kuidas säärane maksimalistlik rännak muutub ühtseks tervikuks olukorras, kus kaotatud on igasugune kontekst filmide näol. Fookuses on hoopis muusika enese täiuses ja tiheduses, abstraktsioonis ja fokuseerituses.

Filmimuusika albumid kasutavad liiga tihti selgroona lineaarset filmimudelit - muusikapalade järjestus ja loogika lähtub linateosest, kus muusika algselt kõlas. Selles olukorras saab albumist pigem produkt, hea toode fänni riiulisse, kuid mitte põnev ja konkreetne autoriplaat.

Õnneks on antud juhul tehtud täpselt vastupidist. Frotee värskel kogumikplaadil on küll ühest küljest pööratud tähelepanu kohati unustusse vajunud animatsioonidele ("Karsumm", "Liigub? Liigub!"), kuid teisalt on tegu täpselt kureeritud valikuga, mis mõõdetult paigas ja kus miski pole juhuslik.

Algus on vaikne ja udune. Kastepiisad kevadisel murul ja Muhv limpsimas kergelt sulavat jäätist. "Naksitrallide" postapokalüptiline reaalsus hajub ja järsku on lõputu avakosmos, kus hõljub mööda lollitav Klaabu. Grünbergi looming on alati kandnud endas korraga justkui vastandpooluseid - ühest küljes maisus, argine ja isegi tarbekunstilik naivism, kuid samas ka õrn sakraalne salapära, müstika, küündimatus. Ta süntesaatorid vinguvad nii futuristlikult kui võimalik, kuid täpse helilooja käega komponeerib ta sinna ümber dimensiooni, mis näib küllalt tuttav ja igapäevane.

Selliste maailmade loomine on ka ilmselt põhjus, miks Grünbergi käekiri sobib hästi animatsioonidesse. Laste mõtted ja käsitlused kõige tavalisematestki asjadest ei oma ühiskonna poolt seatud piire, nende arusaamistes ei eksisteeri tabusid. See on alati olnud joonisfilmi üks esmaseid tähendusi ja eesmärke, mida Sven Grünberg aga mitmekordse üledoosina ka enda muusikasse süstib.

Siin on erinevaid värve ja äraspidiseid käsitlusi, mida ei oskaks ühelgi plaadil koos ette kujutada. "Lepatriinude jõulude" muusika on ilus ja pehme, isegi päikseline, mis filmi arvestades tundub paradoksaalne. "Lepatriinude talv" toob langevate lumehelveste asemel pähe hoopiski kesksuvise ranna koos vees sulistavate laste ja lõõskava päikesega. Kuidas saab olla sama lugu, laiemalt öeldes meloodia, korraga suvine ja talvine?

Selles peitub ilmselt filmimuusika kvintessents, milleni Grünberg on jõudnud. Tema muusika on olemuslikult nii dünaamiline ja voolav, et võtab vajaliku kuju lähtuvalt vaatajast. See on täis assotsiatsioone, üsna otseseid laene ja stereotüüpseid käsitlusi niivõrd ülekülluslikult, et muutub seeläbi kõrgemaks kõigist määratlustest või liigitustest. Žanriülene muusika, kui nii võib öelda.

Vaatame mõnd näidet. "Salvadore" on kaunis Prantsuse šansoon, kuid mingi doomiliku laiskuse, venivuse, pohmelliga. "Päkapikud" taob trummitaldrikuid nagu segane, kasutab taustal vilistamist, mis meenutab liigagi "Salatoimikute" tunnusmeloodiat ja keerab rohutirtsu kargamise heli kontrabassina. Rääkimata "Jingle Bellist", mis on heeliumist purjus joodeldamine koos häälest ära viiuliga. Eemalt vaadates nagu magustoidu peale soola raputamine, aga selle muusika keskel olles muutud ise ka lapseks ja unustad piirid.

Kakskümmend neli lugu meeletust ja kõige puhtakujulisemat hullust on aga raske kuulamine. Vahepeal vajad õhku ja tükikest reaalsust, et mitte abstraheeritud vokaalide ("Linalakk ja Rosalind") ja kosmiliste mängutooside ("Lunapark") vahele ära uppuda. Paar lugu kuulad, hingad, vaatad meie igavat sügistalvist hallust ja sisened uuesti sinna värvilisse piirideta maailma.

"Anima 1977-2001" näitab Eesti popmuusika omanäolisimat tegijat parimas vormis. Selliseid kogumikke saaks, võiks ja peaks aga Grünbergi loomingust koostama veel mitmeid... 



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.