Ragne Soosalu. Meister Tarassov ja tema Margaritad ({{commentsTotal}})

Vladimir Tarassovi näitus
Vladimir Tarassovi näitus "Veemuusika ja teisi pilte helist" Autor/allikas: kumu

Tarassov pakub vaatajale-kuulajale maksimaalse kogemuse äärmiselt minimalistlike, kuid semantiliselt erakordselt laetud vahenditega.

Vladimir Tarassovi näitus "Veemuusika ja teisi pilte helist" Kumus kuni 12. II. Kuraator Kati Ilves, kujundajad Helen Oja ja Raul Kalvo ning graafiline kujundaja Tuuli Aule.

Kohtusin Vladimir Tarassoviga esimest korda 2013. aastal Kumu helikunstinäituse avamise ajal. Tookord ei andnud Tarassov kontserti, vaid pidas loengu Kumu auditooriumis, põimides sinna vahepalasid miniatuursetel näputrummidel. Ei olnud kahtlustki, et ta nõidus publiku ära esimese sõrmeliigutusega, olemata sealjuures liiga jõuline.

Vladimir Tarassovis on õiges annuses sensuaalsust ja spirituaalsust, naiivset kirge ja äärmist tundlikkust, mis läbib kõike, mida ta teeb: ta on džässmuusik, helilooja, installatsiooni- ja videokunstnik, on kirjutanud mitmeid lavale jõudnud näidendeid ja olnud neli aastat Vilniuse vene draamateatri kunstiline juht.

Muusikaringkonnas on Tarassov hästi tuntud, seal on ilmselt kuuldud ka tema 1990ndatel alanud koostööst Ilja Kabakoviga. Kuigi ta on olnud kunstiväljal edukas juba 15 aastat, tundub ikkagi, et temast kui kunstnikust ei teata piisavalt. Tarassovi muusikukarjäärist on kirjutanud hiljuti ajakirjas Muusika1 Igor Garšnek ja Postimehes ülevaatlikult Kiwa.2 Seepärast keskendun ainult Tarassovi 1990ndate alguses alanud kunstnikuteele.

Kontserdi asemel muuseumi

1971. aastal asutas Tarassov koos Vjatšeslav Ganelini ja Vladimir Tšekassiniga paljude arvates tollase Nõukogude Liidu hinnatuima džässtrio. 1980ndate keskpaigaks oli kooslus end osalistele ammendanud ning nad jätkasid soolo­projektidega. Tarassovile oli sisuliselt end ammendanud ka džäss: ta ei näinud seal uue ajaga kaasaskäimise võimalusi. 1993. aastal on ta ühele Saksa džässiajakirjale antud intervjuus öelnud, et käib nüüd pigem muuseumis kui kontserdil.

1990. aastatega algab Tarassovi loomingus selgelt uus, visuaalse kunsti periood ja seda eelkõige installatsioonide kujul. Ta jätkab ka muusikuteed, kuid tema põhitähelepanu on otsustavalt kunstil ja seal on ka ta loomingu kese. Oluline oli kindlasti Ilja Kabakovi mõju, sest ta kutsus Tarassovi panustama oma installatsioonidesse helikunstnikuna. Nende koostöö kestis 1991. aastast 2000. aastani. Tollal oli samalaadseid kunstniku-muusiku duosid mitmeid, kas või näiteks Pipilotti Rist ja Anders Guggisberg, kes jätkas samuti visuaalkunsti vallas.

Tarassov + Kabakov = Kabassov, Tarakov?

Tarassovi ja Kabakovi koostöö algas koos "Punase vaguniga" 1991. aastal, kui Tarassov kasutas oma lavastuse "Draamateater" helitausta. "Punane vagun" pidi jätma mulje vagunisse topitud Nõukogude Liidust. NSVL on jooksnud küll ummikusse, kuid endise impeeriumi hing hõõgub ikka veel. Helitaustaks olid valitud 1930. ja 1940. aastate eriti energilised ja rõõmsameelsed vene laulud.

1993. aasta Veneetsia biennaalil esindas Venemaad Kabakovi "Punane paviljon", mis oli "Punase vaguni" edasiarendus: rahvuspaviljoni ümbritses puidust tara, mis pidi jätma mulje pooleli ehitusest. Kabakovi eesmärk oli ümbritseda vaataja võimalikult tõetruult tegeliku eluga ja elimineerida kunstiline ruum. Prügihunnikute vahel oli raske aru saada, kus täpselt asub kunstiinstallatsioon. Ainult aimatav valgus lühikese kitsa koridori lõpus pidi mõjuma külgetõmbavalt ja äratama ebakindlas vaatajas huvi. Ukse taga oli rõdu, mille vastas hoovis seisis punane, uhkelt endise Nõukogude Liidu sümbolitega dekoreeritud väike kuuritaoline paviljon. Kabakov ise on öelnud, et visuaalist olulisem oli selle installatsiooni heli. Tarassov oli arranžeerinud 1. mai pidustuste fonogrammi, kus kuulis ülevaid kõnesid, ülistavaid laule ja massilisi hurraasid, mis pidid peenelt elitaarse meeleoluga Veneetsia biennaalil tekitama võõristust ja mõjuma absurdina.

1992. aastal esimest korda eksponeeritud "Intsident muuseumis ehk veemuusika" oli alguspunktiks ka ühele Kumus eksponeeritud tööle. Kabakovi mõte oli korraldada kunstimuuseumis katastroofilähedane olukord: öösel on näitusesaali lagi läbi tilkuma hakanud, ähvardades kahjustada hinnalisi kunstiteoseid ja vana maja ennast. Kõige suurema lekke alla koguvad muuseumitöötajad toolid ringi ja viskavad nende peale suure kile, teevad selle keskele augu, et kogunev vesi saaks voolata suurde tünni. Väiksemate lekete alla pannakse üksikud panged ja potid. Vaataja siseneb nii-öelda muuseumitöötaja õudusunenäkku, kuid avastab peagi, et tilkuv vesi hakkab kõlama hästi organiseeritud mitmehäälse sümfooniana. Kaosest saab harmoonia. Tarassov ehitas tilkuvate veepiiskade süsteemi üles nii täpselt, et see tõepoolest järgis tema kirjutatud muusikalist kompositsiooni. Ükski tilk ei kukkunud juhuslikult, vaid sellel oli heliteoses kindel koht.

Kolmandas koos Kabakoviga tehtud teoses "Kontsert sääskedele" (1993) on Tarassovi panus taas märgiline: tema loodud originaalmuusika koosneb salvestatud sääsepininast, mis on hoolikal kuulamisel tegelikult kolmeosaline kontsert.

Läheb hinge

Lihtsuses ja täpsuses peitub võlu. See ongi Tarassovi ja kõigi tema installatsioonide ja videote läbiv ühisjoon. Ta pakub vaatajale-kuulajale maksimaalse kogemuse äärmiselt minimalistlike, kuid semantiliselt erakordselt laetud vahenditega. Tema töövahendid on vesi, tuul ja valgus. Mõneti on religioon mitmete Tarassovi installatsioonide keskmes, näiteks "Šehhina", "Tuletorn", ka Dantest inspireeritud "Esimene jõgi". "Spirituaalsus" on selle kohta vähe öelda. Tarassovi usutunnistus jääb aga mõneti üllatavalt vaevu aimatavaks, kuigi need teosed mõjuvad kergelt müstilis-religioossena ja tabavad äärmiselt täpselt just neid hingenoote, mida Tarassov on plaaninud. Ta on installatsioonikunstis saanud seega hakkama täpselt samalaadse nõidusega nagu kontserdilaval.

Tarassovi viimase kümne aasta loomingus on üha enam domineerima hakanud video. Järjekordselt on ta elegantse lihtsusega võtnud oma väljendusvahendite laia spektrisse uue meediumi, olgu see siis suures formaadis nagu "Esimene jõgi" või psühhedeelne pühendus 1960ndatele moonipõllu näol (ei ole Kumu näitusel) või väikestel ekraanidel esitatavad kord meditatiivselt staatilised videod nagu "Kyklos" või rütmilised kollaažid nagu "Gobustan" ja "Marki helitapeet", kus ekraan on jaotatud pisivideoteks, helilõikudeks, mis annavad kokku muusikapala.

Kumu näitus on ehitatud üles täpselt nii, et Tarassovi loomingust saab põhjaliku ülevaate. Soovitan kõigil, kes kiire aastalõpu ja -alguse tuules pole vaatama jõudnud, kindlasti seal ära käia.

1 Igor Garšnek, Vladimir Tarasov veemuusika ja helipiltide vahel. – Muusika 2017, nr 1, lk 26–28.

2 Kiwa, Tuul raamatulehtedes ja veemuusika. – Postimees 22. I 2017.

Lugu saab Sirbist lugeda SIIT.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: http://www.sirp.ee



Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.
Juri Lotmani konverentsil esitletakse Zara Mintsi juubelikogumikku

Raamat “Pühendusega Zara Mintsile 90. sünniaastapäeval. Kirjad, mälestused, artiklid” ("Зарe Григорьевнe Минц посвящается… Публикации, воспоминания, статьи: K 90-летию цо дня рождения“) on auavaldus Zara Mintsile (1927–1990), Tartu Ülikooli professorile ja silmapaistvale vene kultuuri hõbeajastu uurijale.

"Armastus""Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

FILM
Bukowski ühe õnnestunuma ekraniseeringu „Baarikärbes“ saamisloost on vanameister ise kirjutanud suurepäraselt absurdse ja iroonilise raamatu „Hollywood“. Kaader filmist „Baarikärbes“.
Arvustus. Poeet vastu tahtmist

Charles Bukowskiga seotud filmide retrospektiivil "Sõprus Bukowskiga" saab Sõpruse kinos 22. – 25. maini vaadata nelja silmapaistvamat Bukowski ainetel tehtud mängufilmi ning üht täispikka dokki.

TEATER
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Arvustus. Eluaegne töö ja kallistused

Uuslavastus
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Autor: A. H. Tammsaare
Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Tepand
Mängivad Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik ja Kaarel Kauts.
Esietendus 13. aprillil Ugala väikses saalis.

KIRJANDUS
Jaan Undusk "Kirjandusministeeriumis"
Arvustus. Tuntud ja tundmatu Undusk

Jaan Undusk näitab veenvalt, kui võimas on klassikalise filoloogia ja teoloogiliste teadmistega varustatud kirjandusteadus.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Arhitekt Ülar Mark ERRArhitekt Ülar Mark ERR
ERR.ee video: vestlusõhtu "Eesti arhitektid. Ülar Mark"

17. mail toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos seitsmes vestlusõhtu sarjast "Eesti arhitektid". Sellel korral oli publiku ees arhitekt Ülar Mark, kes tegeleb aktiivselt nii ruumide loomise, purjetamise kui ka joogaga.

MUUSIKA
Hirvo Surva
Hirvo Surva: minu jaoks on Eesti laulupidu oma kultuuri ja keele kandja

ETV saates "Suud puhtaks" pakkus Mihhail Kõlvart välja, et laulupeo repertuaaris võiks olla ka mõni venekeelne lugu. "Ringvaates" arutleti sel teemal laulupeo dirigendi Hirvo Survaga.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk