Madis Kalmet "Jäneseurust": kusagil on maailm, mis on ilusam, õiglasem ja parem ({{commentsTotal}})

Madis Kalmet
Madis Kalmet Autor/allikas: PM/Scanpix Baltics

11. veebruaril esietendub Tallinna Linnateatri väikeses saalis Madis Kalmeti "Jäneseurg", mis on tema viiekümnes lavastus. Helen Männik uuris intervjuus Kalmetilt nii värske lavastuse kui ka tema teatrimineviku kohta.

Öeldakse, et lavastajal on oma näidendipagas. Mis peab sind näidendi puhul käivitama, et ta leiaks tee sinu pagasisse? Mis on oluline? Mida sa otsid?

Kindlasti on enamus lavastajatel oma eelistused, teatud teemad, enda jaoks olulised küsimused tekstides, tundeskaala, mis just teda puudutab ja nii edasi. Suuresti on need valikud aga intuitiivsed, aastatega välja kujunenud. Seda on mõjutanud lapsepõlv ja vanemad, sõbrad, haridus, elukeskkond ja ühiskond laiemas plaanis.
Mind on huvitanud eelkõige näidendid, mis jutustavad mingit lugu. Lugu, millega saaks teatud tasanditel samastuda – nii mina ise kui ka vaatajad. Need lood aga ei saa olla triviaalsed, ainult olmelised.

Kindlasti peab seal peituma teine plaan, teatud ambivalentsus ehk lihtsamalt öeldes: saladus. Ja kindlasti peab ühendavaks sideaineks olema armastus. Seepärast on mind ka viimasel ajal huvitanud lavastada selliseid tekste nagu H. Boytchevi "Titanicu orkester" ja "Fenomen", M. Carri "Kassirabal", R. Kalinoski "Koletis kuu peal", J. P. Shanley "Kahtlus", J. Fosse "Sügise unenägu", O. Mihailovi "Vannutatud neitsid" ja nüüd hetkel lavastamisel olev Lindsay-Abaire’i "Jäneseurg".

Kui palju sul tekste pagasis on? Kas mõni ootab veel oma aega?

Kui rääkida üldisemalt n-ö lavastaja portfellist, siis igal juhul peab seal varuks olema vähemalt kolm-neli head näidendit, eriti vabakutselisel nagu mina, sest kunagi ei tea, kust võimalus tekib ja pakkumine võib tulla. Ja iga näidend igale poole ei sobi.

Sinu esimene lavastus esietendus 1981. aastal. Sellest on möödas 36 aastat. Kas see, kuidas sa inimesena oled muutunud, käib käsikäes sellega, mida sa lavastajana teed või taotled?

Jah, lavastajale tuleb selles töös kasuks nii elukogemus kui ka pikk praktika. Mäletan, kui rumal ja naiivne olin oma esimesi lavastusi tehes. Oli nooruslik uljus ja ambitsioonikus, maailma vallutamise tunne. Aga see kõik oli paraku üsna pinnapealne. Lavastaja kasvab oma eksimustest õppides. Valudest ning kannatustest karastudes ja ka õnnestumistest rõõmu tundes. Tuleb armastada teatrit, teksti, millega tegeled, ja näitlejat. Tuleb oma loomingulistes taotlustes olla kompromissitu. Inimene muutub, kui ta midagi hingega teeb. Nii ka lavastaja. Kuid aastatega ei tohi rutiini sattuda, lavastada lavastamise pärast. Need on teatud mõttes trafaretsed põhitõed, kuid need kehtivad.

Kui oluline on Linnateater sinu jaoks erinevatel aegadel olnud? Kuhu Linnateater sinu meelest liigub?

Linnateater on minu jaoks väga oluline teater. Olen pidanud ja pean ka edaspidi seda teatrit oma n-ö koduteatriks. Alati on tore siia tagasi tulla, ja õnneks on mul neid võimalusi ka olnud. Usun, et nii Elmo kui ka teater tervikuna igatseb väga üht korralikku suuremat saali ehk oma maja. Need praegused mänguruumid on end ammendanud. Samas on need omalaadsed ning spetsiifilised saalid kujunenud teatud mõttes selle teatri firmamärgiks. Kuid näitlejad ja lavastajad ootavad uusi väljakutseid, võimalusi ja impulsse. Kurb oleks, kui see väga huvitav ja võimekas trupp ära tüdineks ja ilma peale laiali lendaks.

Sinu eelnevad ning arvatavasti ka tulevased lavastused võib liigitada psühholoogilisteks draamadeks. Viimasel ajal on aga vohama hakanud lühivormid, sealhulgas ka stand-up ja muu selline. Kas psühholoogiline draama on hääbumas?

Ma arvan, et psühholoogiline draama ei kao kuhugi. Ehk on psühholoogilist teatrit liialt materdatud ning nimetatud kulunuks, tolmunud muuseumieksponaadiks – nagu kõik ekstreemsemad, radikaalsemad ja patoloogilisemad lavavormid oleks justkui see õige kunst. Kuid ei ole midagi uut siin ilma peal – kõik on juba tehtud, ja seda korduvalt. Nii-öelda vana hea psühholoogiline teater puudutab inimesi kõige enam. On suuri mõtteid, suuri tundeid – nii naeru kui pisaraid. Kõike seda, mida peidab endas elu ise.

Mis kõnetas sind "Jäneseuru" puhul?

"Jäneseurg" mõjus oma sügava inimlikkusega. Me kõik oleme elus pidanud kokku puutuma kaotuste ning leinaga. "Jäneseurgu" võiks nimetada ka teraapiliseks näidendiks, looks, mis teatud mõttes õpetab meid toime tulema traagiliste sündmuste ja leinaga. See on lohutav lugu, ma loodan – nii me tegijatena mõtleme. Autor ei ole teadlikult rõhutanud loo süngemat poolt, vaid avab ka inimlikud koomilised aspektid, sest ka kõige valusamate hetkede juures võib vallanduda vabastav naer. Selles mõttes on see näidend väga tšehhovlik. Ja muidugi on autor laenanud veidi ka Lewis Carrollilt, sest tõepoolest: just jänes meelitas väikese Alice’i urgu, kust too avastas seletamatu võlumaailma, ning ka Lindsay-Abaire tahab märku anda, et kuskil on veel maailm, mis võib olla ilusam, õiglasem, parem kui see, millega oleme harjunud.

Sinu lavastustes paistavad alati välja tugevad naisliinid. Kas otsid neid teadlikult või on see lihtsalt niiviisi kujunenud?

Arvan, et lihtsalt nii on juhtunud. Ent võimalik, et alateadlikult olen otsinud naise arhetüüpi.

"Jäneseurg" on sinu viies koostöö Jaanus Laagrikülliga. Mis teeb Jaanusest hea kunstniku?

Jaanusega ühendab meid ilmselt ühine maitsemeel. Mõttekaaslus. Saan teda usaldada. Samuti on meil välja kujunenud teatav ühiste märksõnade süsteem – me ei pea asju liiga pikalt arutama. Ta on täpne ning punktuaalne, töökas. Andekas.

Igal lavastusel on tähtaeg: esietenduse kuupäev. Kas lavastus saab päriselt valmis esietenduseks või hakkab sealt alles teekond pihta?

Ühest küljest peab lavastus esietenduseks valmis olema, kuid teisest küljest hakkab ta siis alles oma iseseisvat elu elama. Näitlejad tajuvad läbi publiku, kuhu on neil võimalik veel liikuda, millises suunas areneda, millist mõtet võimendada. Publik teatris on üks osa etendusest.

See on sinu 50. lavastus. Kas kõik lavastused on sinu jaoks samadel kaalukaussidel või on lavastusi, mis kummitavad ja saadavad sind veel praegugi?

On lemmikuid ja vähemlemmikuid ning neid, mis tõesti kummitama on jäänud, aga seda pean tunnistama: oma valikuid häbenema ma ei pea. Väga üksikud materjalid on olnud need, mida ma päriselt teha pole tahtnud.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Tallinna Linnateater



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: