Ülar Ploom: "Sõnaselgelt" ja "selgesõnaliselt": 90ndate, 80ndate või 50ndate tagasitulek? ({{commentsTotal}})

Ülar Ploom
Ülar Ploom Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Vist ikkagi 1980ndate lõpus lansseeris Vaino Väljas glasnosti ja perestroika käigus uudissõna "sõnaselgelt". Ma ei mäleta, mis kontekstis täpselt, aga see oli seotud toetusega nõukogude süsteemi uutja Mihhail Gorbatshovi initsiatiivile ja kriitikaga Eesti tollaste komparteijuhtide kivinenud seisukohtade vastu. "Sõnaselgest" sai tolle aja sümbolsõnu. Seda korrutasid eri viisil paljud uuendusmeelsed, hoolimata nende unistuste ja nõudmiste erinevast astmest radikaalsuse skaalal.

"Sõnaselge" kui sõna ise on üpris segane, võrreldes igati selge ja normatiivse "selgesõnalisega". Ometi oli selles ühe päris tavalise liitsõna osade ümberpööratuses tugev pöördeline jõud just sümboolses mõttes. Normatiivse ja kivinenud "selgesõnalise" asemel oli meil korraga veider "sõnaselge", milles ometi väljendus too värskus ja pööre, mida kõik pikisilmi ootasid. Siis me teadsime: ootame oma suveräänsust, oma riiki omal maal, oma otsustamisõigust. Ja siis saigi kõik teoks, ja "sõnaselge" oli oma retoorilise missiooni täitnud ning suikus teenitult, mõni üksikjuhud välja arvatud, igati ausasse unne, sest eesti keelt silmas pidades on "sõnaselge" "selgesõnalise" suhtes enam-vähem sama nagu "kõneiluline" "ilukõnelise" suhtes.

Milleks see meenutus? "Sõnaselge" viib meid tagasi 80ndate lõppu ja 90ndate algusse, aga 1. veebruari Postimehest leidsin kaks artiklit, mis just tollaseid sündmusi, küll eri asjus, tänase päevaga võrdlevad. Ühes neist, Juhan Kivirähki artiklis "Kodakondsusest tabudeta", milles võrreldakse kodakondsusetuse probleemi lahendamise võimalusi taasiseseisvumisaja ja tänase situatsiooni kontekstis, ütleb autor peaministri erakonna programmilistele seisukohtadele viidates: "Ütles ju Ratas sõnaselgelt [...]." Juba väljendus ise toob kahekskümnendad-üheksakümnendad taas horisondile.  

Teises artiklis, Toomas Kiho vaat et müütilises kirjutises "Me mõtted on priid ehk lugu roidunud rahvast", aga tuuakse paralleele toonase fosforiidisõja ja tänase Rail Balticu aktsioonide vahel. Müütilisuse taustal küsib Kiho lihtsalt ja selgelt, kas Rail Baltic ikka on kasulik inimeste ja kaubavedude tasuvuse, ökoloogia jpt aspektidest. Samas, tasuvusest on ju ikka kirjutatud, aga Kiho räägib meie jaoks väga ebamugavalt roidunud rahvast, kes laseb end "kuskil kõrgel koridorides ette valmistatud headest ja tarkadest plaanidest" ära uinutada, vaevumata enne projekti käiku laskmist endale selgeks tegema, kas see ikka on nii otstarbekas, nagu poliitikud ja ametnikud väidavad. Nii et teravik pole mitte niivõrd suunatud neile, kes plaaniga ruttavad, vaid neile, st meile, kes me sel vaguralt sündida laseme. On selge, et autor kutsub üles viima tänase päeva Rail Balticu otsustamine laiemale pinnale, nii nagu see toimus toona fosforiidikaevandamise puhul.

Aga otsustamise laiem pind on oluline veel mitmes muus asjas, millest ühes julgen ja tunnen lausa kohustust kaasa rääkida. Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas on öeldud s e l g e s õ n a l i s e l t, et Eesti rahvas võttis põhiseaduse vastu "kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada oma riiki […], mis on kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade […]" (minu rõhutus: Ü.P.). Kõik näib olevat selge.

Samas kuulen, et Tartu Ülikoolis plaanitakse sulgeda klassikaline filoloogia peaerialana ja ma ei suuda uskuda oma kõrvu. Et klassikaline filoloogia kui eriala kaotati nõukogude riigis (1954), ei tohiks olla uudne ega üllatav. Aga et see saaks toimuda nüüd meie oma Eesti Vabariigis (kusjuures Tartu Ülikool on ainus koht Eestis, kus klassikaline filoloogia kui selline eksisteerib) – vaat see tekitab küll kõheda tunde. Klassikalise filoloogia programmi üliõpilaste vähene hulk näitab vaid seda, et eesti humanitaarhariduse ja -kultuuri juhid ning eesti kultuuriavalikkus lasevad ennast tehnokraatide ja bürokraatide võimukliki poolt abitult nurka suruda. Tundub, et siin võivad ametnikud oma kitsa kasumlikkusearvestusega tõesti uhkeldada. Aga ma küsin, kas uued tehnoloogiad, olgu sõjanduses või idufirmade näol, mis nt müüvad arengumaadesse uutel äppidel põhinevaid soodsamaid pangaoperatsoone, ü k s i tagavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise? Ja vastan, et ei taga. Tagavad siis, kui nendest saadud tuluga hoitakse alles ka kreeka-ladina kultuuri mälu Eestis.

Võib-olla tuleks klassikaline filoloogia, nagu mitmed muud humanitaardistsipliinid, siduda tänase tehnoloogiaga, teostada järk-järgult nn digihumanitaarne pööre. Sellest ongi juba kitsamates ülikooliringkondades räägitud. Aga kuidas seda tegelikkuses korraldada, pole vaid klassikaliste filoloogide, st õppejõudude, tõlkijate, raamatukogutöötajate jt erialaekspertide eraasi. Ja loomulikult ei lahedata probleemi mitmesuguste kvantitatiivsete tulemustabelite täitmisega.

See pole muidugi ainult antiikfiloloogide, vaid humanitaarteadlaste ja -õppejõudude eluküsimus tervikuna. Aga see on ka rohkemat kui nende inimeste üksiklood. Meie kultuur, eesti kultuur, ei ela väljaspool keelelis-kultuurilist kommunikatsiooni ja mälu. Ja seda ei tagata üksnes primitiivse üldkeeleõppe ega ka mitte kõrvalerialade raames peaerialasid kaotades. Kui me tuleviku suhtes jätkuvalt nii järelemõtlematult toimime, saab meist tilluke mutrike globaalses äpinduses, mis hakkabki käima inglise, hiina või minu pärast vene keeles.

Ma tean – see pole vaid Eesti probleem. See on üldine tehnokraatlik-bürokraatlik maailmainvasioon, mille mullistusi (kasutan meelega ebamäärast laenu soome keelest) näeme isegi meie kunagises suures eeskujus, Soome ühiskonnas, kus mitmeid professuure lektoraatidega asendatakse. Ja seda põhjendab ülikooli kõrge ametnik vajadusega mitte jääda 19. sajandi mudeli juurde. Muutused on kindlasti vajalikud, aga kvaliteeti, mitte kvantiteeti silmas pidades. Küsimus pole mitte õppejõudude ametinimetuses, vaid just nimelt kvaliteedis, millest nii palju räägitakse, aga mida ikkagi vaid rahalisse tasuvusse tõlgitakse (siit ilmselt ka professuuride kaotamine). Tasuvuskvantiteet teeb õppejõust õppenõrkuse. Kvaliteeti ei näita see, kas ma mingis keeles oskan öelda tere või "mulle meeldib", vaid et ma tunnen kultuurikoode ja -stsenaariume nii diplomaatias kui ärisuhetes, nii tänase päeva kui mineviku kultuuritekstide tõlkimisprotsessis. Just kultuurispetsiifilises kontekstis jäävad sünkroontõlgid, kui õpivad vaid majanduse või juuraterminoloogiat, kabiinis lihtsalt jänni. 

Me tähistasime äsja Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva. Loomingu Raamatukogu panust eesti vaba mõtte arengusse maailmakultuuri varamut tõlkides ja tõlgendades tollase nõukogude aja ja ruumi kitsarinnalises ja umbses keskkonna kiuste hindas vääriliselt (küll isiklikult kohal viibimata) ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid oma südamlikus tervitusläkituses. Tartu Ülikooli Nõukogu eelmise esimehena mõistab ta suurepäraselt humanitaarihariduse ja kultuuriuuringute, sealhulgas loomulikult klassikalise filoloogia olulisust Põhiseaduse preambulasse kirjutatud kohustuse täitmisel. Loodan väga, et ka Tartu Ülikooli uue nõukogu juhid, aga ka kõikide tgeiste eesti ülikoolide juhid hakkavad mõistma probleemi nii sümboolselt kui rakenduslikult ja et nad  kutsuvad avalikkust tekkinud probleemi  üle järele mõtlema laiemal pinnal kui primitiivne kasumlikkus. Vastasel korral oleks ausam ülal tsiteeritud lõik rahvuse edasikestmisest rahvusena Põhiseadusest välja võtta. Siis poleks küsimus muidugi pelgalt 80ndate tagasitulekus.

 

Ülar Ploom

filoloog

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: