Sveta ja Jürgeni kuukiri: rahvusliku kultuuri hambuline naeratus ({{commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste
Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste Autor/allikas: Eva Lobotkin

Hea laps, kes hästi tantsib, parem laps, kes paegal seisab (Eesti vanasõna).

Rahvatants on Eestis tõsine asi. Tõsi, eks see ole ka sotsiaalne ruum, võimalus teiste inimestega suhelda. Eelmise noorte tantsupeo ajal bussis Kalevi staadioni poole loksudes vahetasid maanoored kirglikult eelmise õhtu peokogemusi, mõnel oli see esimest korda „suures linnas“ väljas baaris käia, mõni oli laua pääle tantsima sattund jne. Rahvatants on suuresti ka sotsiaalne projekt. Paljudele läbikäimisvõimalus, suhtlusringkond, pidu iseeneses. Ja selles on peidus teatav pühadus, rahvusluse eriomane atribuut: rahvatantsija on tõeline eestlane tõelise eesti asja juurte juures, ta tegeleb millegi püha ja ilusaga, mitte ei paina end kriitiliste mõtete ja selle riigi ehitajate kallal närimisega, või kuidas?

Ca 11 aastat tagasi kirjutas Virumaa Teataja (täpsemini Karmen Viikmaa) mõistva-selgitava loo, mis algab nii: „Viimasel nädalal kõlapinna saavutanud TÜ Viljandi kultuurikolledži etüüd, kus kasutati rahvatantsijate pahameeleks “Tuljaku” muusikat ja rahvarõivaid, on põhjustanud tõsise kultuurisisese konflikti ja seda mitte ainult “Tuljaku” ja ühe interpretatsiooni pinnal, vaid märksa sügavamale ulatuva probleemina – rahvatantsijad tõid avalikult välja vastuolu tänapäeva kultuuri ja rahvuskultuuri vahel.“

Toonane Tuljaku-tüli paisus märgatavaks rahvuslikuks „andmiseks“. Jõudis televisioonigi, televiisor on eestlasele ka püha. Kusjuures kummalisel kombel oli toona naerunäoliseks perevägivallaks lavastet tants ka „originaalis“ ju teater, folkballet – see on ju Anne Raudkatsi koreograafia Miina Härma rahamuusikale tuginevale laulule. S.t asi pole autentsuses, vaid pigem pühaduses – „Tuljak“ kuulub Pätsu-aja rahvusteadvuse tervikkomplekti, on läbi nõukogude aja üks selle rahvusliku vaimu kandja.

Kui hiljuti käis siin Ülem-Austria maapiirkonnast pärit koreograaf, tantsija, etendaja ja muusik Simon Mayer, siis töötoas rääkis ta, et pääle II maailmasõda oli rahvatants Austrias üsna põlatud, sellel oli tugev natslik konnotatsioon, see oli kuulunud n-ö kolmekümnendate-stiilis autokraatse natsirežiimi legaalsete kultuurivaldkondade, lausa töövahendite hulka („Heliseva muusika“ põgenemisstseeni mäletate?). Mayer mängib tolle rahvatantsuga muidugi omamoodi sama hullusti, hulleminigi, kui meil kümmekond aastat tagasi viljandlased „Tuljakuga“, nii et ega „tõelised rahvatantsijad“ temagi tööd eheda rahvusliku puhtuse kandjaks ei pea(ks).

Õnneks pole see lustliku vaimuga tuli Eestis ka kuskile päris kadund – nägime hiljuti proovis Kristiina Vilipõllu „rahvatantsu“, mis kirjeldab Eesti elu suhtetahke läbi tantsu üsna täpselt. Ei taha kõike ära rääkida, seda näeb kindlasti peagi siin-sääl. (Ja kusjuures, ärgu keegi lugedes arvaku, et rahvatants Jürgenile ei meeldi, šoti oma eriti, kui on õige pidu ja hoog sees endal. Ja Sveta on kõik need rahvatantsurühmad ja tantsupeod ise lustiga läbi teind!)

Kuidas see nüüd puudutab rahvuskultuuri laiemalt? Esiteks rahvuskultuur on ohtlik mõiste. Väga tahaks, et rahvuskultuuri kehand mahutaks enda sisse ka nt Mäetamme tööd, Billeneeve perfokad, (:)kivisildniku luule, jah, ka selle imeliku luule või teatri, mis me vahel teeme. Siis on see keha(nd) terve. Ütleme, tervem, terviklikum.

Kultuuri sees oleks kogu aeg nagu heitlus (mis on osaliselt kunstlikult tekitatud, väiksest vaenlasest on iga võimustruktuur huvitet ja vahel on ikkagi nii, et radikaalsel kunstnikul on radikaalne olemiseks vaja midagi, mille vastu mässata): kunstniku individuaalsus vs riiklik vajadus, sotsiaalne tellimus kogukonda loovale, positiivsele, ühisväärtustele prevaleerivale kunstile. Me kõik mäletame, kui Kender veel reformierakondlaste sõbrana Sirpi päätoimetama minnes, lubas lõpuks ometi riigi elust tervet, normaalset pilti näidata (vastandina Sirbi vildakale kriitikale, mis muidugi võrreldes hilisema nihilist.fm-i laadiga oli viisakas härrasmeeste aruelu). Praegusel hetkel on kahetsusväärselt kõige kuumem kultuurikeskustelu, tantsuvihtumine taas Kenderi ümber: ja jälle – mis on kultuuris lubatud, mida peaks kunst endast kujutama?

See poleks ehk üldse küsimus, Eestis on seni olnud asjad võrdlemisi hästi, riik kui meie endi kogukond (kui erinevad me ka poleks) on väga hästi saand aru, et laulu- ja tantsupidu on pidupäekört või -kleidike, mis harva selga tõmmatakse ja näitab pigem mingit loodetud rahvuslikku ühiskuvandit kui tõelust. S.t individualism, mis on loomise alus, mis on kunsti läte – ühe loova vaime mõte, mis teised siis kaasa tõmbab, on ka saanud hingitseda. Kuidagi hakkama.

Aga Euroopas ja maailmas on taas 1930ndate tuuled. Selles pole vast midagi imelikku, et Venemaal aeg-ajalt mõni kunstnik oma teose pärast riiklikult või omakohtu korras karistada saab, aga see nakkus, see haigus on lekkimas ka mujale Euroopasse. Ungari riigijuhid arvustavad skulptuure, Poola omad teatrit … Me peame omalt poolt pingutama – väga pingutama – et järgmine laulupidu ei näeks välja nagu natside miiting.

Eestis on – vaatamata Kenderile – asjad üsna hästi old, aga mingeid väikseid muutusi „suure ja ühtse, rahvusliku“ (tõlgin: „ohutu ja veidi igava, konventsionaalse“) poole toimub. Ma ei räägi sellest, mida EKRE mehed kultuuriks peavad, jumal nendega, kui neile meeldivad ainult rongkäigud, II ilmasõja aegsed rindelaulud ja ooper, aga miskit on üldises atmosfääris muutumas.

Maria-Kristiina Soomre selgitab Sirbis muutunud kunstirahastust: „Rahastussüsteemi oli vaja muuta, sest kunstielu meie ümber muutub, kolleegid on seda järjekindlalt esile tõstnud ka mitmetes aruteluringides. Seekordne otsus on pikema protsessi algus, mitte lõpptulemus. Suurendasime märgatavalt (üle kahe korra) Tallinna Kunstihoone tegevustoetuse summat kultuuriministeeriumi eelarvereal, kasvas ka SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegevustoetus, nii-öelda real on nüüdsest Eesti Kunstnike Liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum osalise tegevustoetusega. Kõik nad on viimastel aastatel olnud ministeeriumi näituseasutuste ja kunstikeskuste taotlusvooru ühed suuremad toetusesaajad, aga on suured taotlejad ka kulkas, seega oli rahastamispõhimõtete selline ümberkorraldamine loogiline.“

Teatrivaldkonnas on ka olnud juttu toetatavate hulga piiramisest – karta on, arvata on ja teada on, et see tabab esmalt „nurgatagust“ ja väikest. Kirjanike- ja kunstnikepalkade eest pidid tänavu juba loomeliidud heitlema ja käisid solidaarselt oma taskust ühe välja, kuigi see Põhjamaadest laenatud leiutis alles 2015 üldsuse ette toodi .

Ühesõnaga, meil ei ole midagi tantsupeo kui sündmuse vastu või et vabariigi aastapäeval meile kultuuriga lajatatakse (ootame põnevusega, mis Kaljulaiuga kaasa tuleb – ta tegutsemine on julge ja austusväärne old, vastuvõtule läeb ta kuulu poolest rahvarõivais, mis peaks sobima nii rahvuslikult meelestet hulkadele kui riikliku raiskamise vastu meelestatet hulkadele), aga tuleb meelde Rimbaud´ „Illuminatsioonide“ viimane pala „Geenius“ (seda võib lugeda ka irooniliselt):

„ /—/Meie aina meenutame teda, tema aga rändab ringi … Ja kui Jumaldamine haihtub, lööb tema sõnum kella: „Unustage ebausk, kurnatud keha, olme ja vanus. Möödanik on läbi!“ Ega ta kuhugi kao ega tule ta tagasi taevast, ta ei lunasta naiste viha ega meeste kergemeelsust või muid pahesid: kõik see juhtus ju tema tõttu, armastusest tema vastu. /—/ Oo, viljakas vaimutöö ja piiritu kõiksus! Tema keha! Igatsetud vabadus, halastuse purunemine ristatud uudse julmusega! Tema silmad! Tema silmad! Ja ongi kõik taas tema ees põlvili, tema vabastab meid. /—/ Oo, tema ja meie! Uhkus on üllam kadunud halastusest. Oo, maailm! Kui kaunilt heliseb uute kannatuste laul! /—/“ (Tõlkinud Lauri Leesi).

Möödanik on läbi. Jääb loota, et need geeniused löövad õitsele kunstis, et neile kunstnikele – ka noile, kes alles otsivad end, ka semi-andekaile – jäävad nende „nurgatagused“, kust kasvada ja õitseda. Sest poliitilised geeniused võluvad oma verised-sitased õied ikka kuskilt välja. Kui vaja, rüütavad nad need rahvarõivaisse ja panevad kenasti ühtviisi kargama.

Paraku, see on mõte, mis rahvuslikule kultuurile pilku heites tasa seest sööma hakkab. Sest ei tahaks ju kuidagi öelda, et meil vedas, et me 50 aastat ühes maailma nirumas riigis veetsime, sest vähemasti oli rahvatants meie oma! Natsid ei saand meilt seda ära võtta. Nüüd tulevad nad uuesti, ja nad tahavad jälle me tantsu, sest mida muud on meilt võtta? Me hing?

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sõltumatu Tantsu Lava kuukiri



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: