Sveta ja Jürgeni kuukiri: rahvusliku kultuuri hambuline naeratus ({{commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste
Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste Autor/allikas: Eva Lobotkin

Hea laps, kes hästi tantsib, parem laps, kes paegal seisab (Eesti vanasõna).

Rahvatants on Eestis tõsine asi. Tõsi, eks see ole ka sotsiaalne ruum, võimalus teiste inimestega suhelda. Eelmise noorte tantsupeo ajal bussis Kalevi staadioni poole loksudes vahetasid maanoored kirglikult eelmise õhtu peokogemusi, mõnel oli see esimest korda „suures linnas“ väljas baaris käia, mõni oli laua pääle tantsima sattund jne. Rahvatants on suuresti ka sotsiaalne projekt. Paljudele läbikäimisvõimalus, suhtlusringkond, pidu iseeneses. Ja selles on peidus teatav pühadus, rahvusluse eriomane atribuut: rahvatantsija on tõeline eestlane tõelise eesti asja juurte juures, ta tegeleb millegi püha ja ilusaga, mitte ei paina end kriitiliste mõtete ja selle riigi ehitajate kallal närimisega, või kuidas?

Ca 11 aastat tagasi kirjutas Virumaa Teataja (täpsemini Karmen Viikmaa) mõistva-selgitava loo, mis algab nii: „Viimasel nädalal kõlapinna saavutanud TÜ Viljandi kultuurikolledži etüüd, kus kasutati rahvatantsijate pahameeleks “Tuljaku” muusikat ja rahvarõivaid, on põhjustanud tõsise kultuurisisese konflikti ja seda mitte ainult “Tuljaku” ja ühe interpretatsiooni pinnal, vaid märksa sügavamale ulatuva probleemina – rahvatantsijad tõid avalikult välja vastuolu tänapäeva kultuuri ja rahvuskultuuri vahel.“

Toonane Tuljaku-tüli paisus märgatavaks rahvuslikuks „andmiseks“. Jõudis televisioonigi, televiisor on eestlasele ka püha. Kusjuures kummalisel kombel oli toona naerunäoliseks perevägivallaks lavastet tants ka „originaalis“ ju teater, folkballet – see on ju Anne Raudkatsi koreograafia Miina Härma rahamuusikale tuginevale laulule. S.t asi pole autentsuses, vaid pigem pühaduses – „Tuljak“ kuulub Pätsu-aja rahvusteadvuse tervikkomplekti, on läbi nõukogude aja üks selle rahvusliku vaimu kandja.

Kui hiljuti käis siin Ülem-Austria maapiirkonnast pärit koreograaf, tantsija, etendaja ja muusik Simon Mayer, siis töötoas rääkis ta, et pääle II maailmasõda oli rahvatants Austrias üsna põlatud, sellel oli tugev natslik konnotatsioon, see oli kuulunud n-ö kolmekümnendate-stiilis autokraatse natsirežiimi legaalsete kultuurivaldkondade, lausa töövahendite hulka („Heliseva muusika“ põgenemisstseeni mäletate?). Mayer mängib tolle rahvatantsuga muidugi omamoodi sama hullusti, hulleminigi, kui meil kümmekond aastat tagasi viljandlased „Tuljakuga“, nii et ega „tõelised rahvatantsijad“ temagi tööd eheda rahvusliku puhtuse kandjaks ei pea(ks).

Õnneks pole see lustliku vaimuga tuli Eestis ka kuskile päris kadund – nägime hiljuti proovis Kristiina Vilipõllu „rahvatantsu“, mis kirjeldab Eesti elu suhtetahke läbi tantsu üsna täpselt. Ei taha kõike ära rääkida, seda näeb kindlasti peagi siin-sääl. (Ja kusjuures, ärgu keegi lugedes arvaku, et rahvatants Jürgenile ei meeldi, šoti oma eriti, kui on õige pidu ja hoog sees endal. Ja Sveta on kõik need rahvatantsurühmad ja tantsupeod ise lustiga läbi teind!)

Kuidas see nüüd puudutab rahvuskultuuri laiemalt? Esiteks rahvuskultuur on ohtlik mõiste. Väga tahaks, et rahvuskultuuri kehand mahutaks enda sisse ka nt Mäetamme tööd, Billeneeve perfokad, (:)kivisildniku luule, jah, ka selle imeliku luule või teatri, mis me vahel teeme. Siis on see keha(nd) terve. Ütleme, tervem, terviklikum.

Kultuuri sees oleks kogu aeg nagu heitlus (mis on osaliselt kunstlikult tekitatud, väiksest vaenlasest on iga võimustruktuur huvitet ja vahel on ikkagi nii, et radikaalsel kunstnikul on radikaalne olemiseks vaja midagi, mille vastu mässata): kunstniku individuaalsus vs riiklik vajadus, sotsiaalne tellimus kogukonda loovale, positiivsele, ühisväärtustele prevaleerivale kunstile. Me kõik mäletame, kui Kender veel reformierakondlaste sõbrana Sirpi päätoimetama minnes, lubas lõpuks ometi riigi elust tervet, normaalset pilti näidata (vastandina Sirbi vildakale kriitikale, mis muidugi võrreldes hilisema nihilist.fm-i laadiga oli viisakas härrasmeeste aruelu). Praegusel hetkel on kahetsusväärselt kõige kuumem kultuurikeskustelu, tantsuvihtumine taas Kenderi ümber: ja jälle – mis on kultuuris lubatud, mida peaks kunst endast kujutama?

See poleks ehk üldse küsimus, Eestis on seni olnud asjad võrdlemisi hästi, riik kui meie endi kogukond (kui erinevad me ka poleks) on väga hästi saand aru, et laulu- ja tantsupidu on pidupäekört või -kleidike, mis harva selga tõmmatakse ja näitab pigem mingit loodetud rahvuslikku ühiskuvandit kui tõelust. S.t individualism, mis on loomise alus, mis on kunsti läte – ühe loova vaime mõte, mis teised siis kaasa tõmbab, on ka saanud hingitseda. Kuidagi hakkama.

Aga Euroopas ja maailmas on taas 1930ndate tuuled. Selles pole vast midagi imelikku, et Venemaal aeg-ajalt mõni kunstnik oma teose pärast riiklikult või omakohtu korras karistada saab, aga see nakkus, see haigus on lekkimas ka mujale Euroopasse. Ungari riigijuhid arvustavad skulptuure, Poola omad teatrit … Me peame omalt poolt pingutama – väga pingutama – et järgmine laulupidu ei näeks välja nagu natside miiting.

Eestis on – vaatamata Kenderile – asjad üsna hästi old, aga mingeid väikseid muutusi „suure ja ühtse, rahvusliku“ (tõlgin: „ohutu ja veidi igava, konventsionaalse“) poole toimub. Ma ei räägi sellest, mida EKRE mehed kultuuriks peavad, jumal nendega, kui neile meeldivad ainult rongkäigud, II ilmasõja aegsed rindelaulud ja ooper, aga miskit on üldises atmosfääris muutumas.

Maria-Kristiina Soomre selgitab Sirbis muutunud kunstirahastust: „Rahastussüsteemi oli vaja muuta, sest kunstielu meie ümber muutub, kolleegid on seda järjekindlalt esile tõstnud ka mitmetes aruteluringides. Seekordne otsus on pikema protsessi algus, mitte lõpptulemus. Suurendasime märgatavalt (üle kahe korra) Tallinna Kunstihoone tegevustoetuse summat kultuuriministeeriumi eelarvereal, kasvas ka SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegevustoetus, nii-öelda real on nüüdsest Eesti Kunstnike Liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum osalise tegevustoetusega. Kõik nad on viimastel aastatel olnud ministeeriumi näituseasutuste ja kunstikeskuste taotlusvooru ühed suuremad toetusesaajad, aga on suured taotlejad ka kulkas, seega oli rahastamispõhimõtete selline ümberkorraldamine loogiline.“

Teatrivaldkonnas on ka olnud juttu toetatavate hulga piiramisest – karta on, arvata on ja teada on, et see tabab esmalt „nurgatagust“ ja väikest. Kirjanike- ja kunstnikepalkade eest pidid tänavu juba loomeliidud heitlema ja käisid solidaarselt oma taskust ühe välja, kuigi see Põhjamaadest laenatud leiutis alles 2015 üldsuse ette toodi .

Ühesõnaga, meil ei ole midagi tantsupeo kui sündmuse vastu või et vabariigi aastapäeval meile kultuuriga lajatatakse (ootame põnevusega, mis Kaljulaiuga kaasa tuleb – ta tegutsemine on julge ja austusväärne old, vastuvõtule läeb ta kuulu poolest rahvarõivais, mis peaks sobima nii rahvuslikult meelestet hulkadele kui riikliku raiskamise vastu meelestatet hulkadele), aga tuleb meelde Rimbaud´ „Illuminatsioonide“ viimane pala „Geenius“ (seda võib lugeda ka irooniliselt):

„ /—/Meie aina meenutame teda, tema aga rändab ringi … Ja kui Jumaldamine haihtub, lööb tema sõnum kella: „Unustage ebausk, kurnatud keha, olme ja vanus. Möödanik on läbi!“ Ega ta kuhugi kao ega tule ta tagasi taevast, ta ei lunasta naiste viha ega meeste kergemeelsust või muid pahesid: kõik see juhtus ju tema tõttu, armastusest tema vastu. /—/ Oo, viljakas vaimutöö ja piiritu kõiksus! Tema keha! Igatsetud vabadus, halastuse purunemine ristatud uudse julmusega! Tema silmad! Tema silmad! Ja ongi kõik taas tema ees põlvili, tema vabastab meid. /—/ Oo, tema ja meie! Uhkus on üllam kadunud halastusest. Oo, maailm! Kui kaunilt heliseb uute kannatuste laul! /—/“ (Tõlkinud Lauri Leesi).

Möödanik on läbi. Jääb loota, et need geeniused löövad õitsele kunstis, et neile kunstnikele – ka noile, kes alles otsivad end, ka semi-andekaile – jäävad nende „nurgatagused“, kust kasvada ja õitseda. Sest poliitilised geeniused võluvad oma verised-sitased õied ikka kuskilt välja. Kui vaja, rüütavad nad need rahvarõivaisse ja panevad kenasti ühtviisi kargama.

Paraku, see on mõte, mis rahvuslikule kultuurile pilku heites tasa seest sööma hakkab. Sest ei tahaks ju kuidagi öelda, et meil vedas, et me 50 aastat ühes maailma nirumas riigis veetsime, sest vähemasti oli rahvatants meie oma! Natsid ei saand meilt seda ära võtta. Nüüd tulevad nad uuesti, ja nad tahavad jälle me tantsu, sest mida muud on meilt võtta? Me hing?

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sõltumatu Tantsu Lava kuukiri



Vaiko EplikVaiko Eplik
Vaiko Eplik avaldab Veokiplika nime alt sügisel automuusikat

Vaiko Eplik avaldas artistinime Veokiplika alt esimese singli "Bam Bam Bam". Muusiku sõnul ei ole see mitte tantsumuusika ega ka elektroonika, vaid kõige enam just automuusika.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.