Toomas Velmet. Peab juhtuma ime... ({{commentsTotal}})

Mõni sõna keelpillidest ja Eesti Pillifondist.

Enne kui puudutada noorukest Eesti Pillifondi ja tema tegemisi, peaksin pisut arendama teemat “Keelpillid ja Eesti”. Ütlen kohe, et mõistame siin keelpillide all eelkõige viiulit, altviiulit ja tšellot. Keelpillid on ainuke liik pille, mis aja jooksul ei kustu, vaid vastupidi – aeg väärtustab neid.  Nende pillide ajalugu algab kindlasti varem kui XVI sajandist, kuid seda sajandit peetakse alguseks koos itaalia suurte viiulimeistrite Gasparo da Salò (1542–1609) ja Giovanni Paolo Magginiga (1580–1632); edasi tuleb juba Amati perekond, kes kattis vahemiku u 1583–1740 ja kelle varju jäid ka Bergonzi, Guarneri ja Stradivari. Neid, kaugeltki kõiki loendamata, tunneb maailm kui legendaarseid Brescia, Cremona, Napoli, Milano ja Veneetsia viiulimeistrite koolkondi, kes on jäänud ületamatuks tänaseni. Sellist panust maailma kultuuri ajalukku pole ette näidata ühelgi teisel maal. Võrreldaval tasemel lisanduvad mõned hilisemad prantsuse (Vuillaume, Bernardel) ja saksa (Steiner) meistrid, kuid mitte rohkem.

Eestilgi on oma viiulimeistrite ajalugu alates Peterburis õppinud August Kristalist (1866–1925) ja tema õpilastest-“sellidest” nagu Johannes Hing (1885–1964) ja Elmar Lõun (1912–2004), nende järel meistrid Feliks Villak (1921–1997) ja Eugen Meri (1924–1984), siis Moskvas Lev Gorškovi juures õppinud Aaro Altpere (1952) ja samas Pavel Schudtzi juures stažeerinud Raivo Hiiemaa (1958), kelle käe all töötavad praegu ka Indrek Olt ja Viljar Kuusk. Hiiemaa on ka viimane eesti meister, kellel on õnnestunud ennast täiendada välismaal (Moskva on välismaa). Fakt on, et oleme lasknud päris uinuvasse olekusse meie kodumaiste keelpillide meistrite järjepidevuse ja järelkasvu. Küllap on sellel mitmeid põhjusi, aga eelkõige on see hoolimatuse ja väärtushinnagute probleem, millele pani krooni pähe Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pillitöökoja likvideerimine mõni aasta tagasi. Tõsi on see, et elame liberaalse turumajanduse keskkonnas, kuid selles eriliselt väärtuslikus valdkonnas tekitab niisugune samm küll pehmelt öeldes hämmingut.

Kuid miks üldse on see teema nii oluline? Väike vahepala ühe maailmakuulsa viiulipedagoogi repertuaarist. Väike laps koos emaga tuleb professori juurde ja küsib: “Kuidas saada maailmakuulsaks viiuldajaks?” Professor vastab: „Sul peab olema õnne ja õnn on see, kui sa saad minu õpilaseks. Aga veel peab juhtuma ime ja ime on see, kui sinu käes on itaalia meistri viiul XVIII sajandi algusest.” 

Kuidas oli ja on olukord itaalia meistrite keelpillidega meil Eestis? Sõjaeelses Eestis lahendasid probleeme presidendid. Professor Paulseni õpilastest sai imelaps Hubert Aumere itaalia pilli kingiks riigivanem Jaan Tõnissonilt. Järgmisele imelapsele Evi Liivakule, kes samuti Paulseni õpilane, kinkis Maggini viiuli president Konstantin Päts. Carmen Prii pidi ise muretsema endale Guadagnini viiuli. Räägitakse veel Vladimir Sapožnini Magginist, paraku üksnes räägitakse. Teine maailmasõda laastas ka meie muusikute keelpilliparki, neid jäi nii Estonia teatri kui ka Müncheni ooperi rusudesse (Aumere viiul). Kui 1944. aastal hakati taastama konservatooriumi, suundusid noored õppejõud Herbert Laan ja August Karjus Leningradi ja ostsid sealt mõned viiulid ja tšellod, millega pandi aluse Tallinna Konservatooriumi kogule. Hilisemad katsed seda täiendada ei kandnud vilja rahapuudusel. 1982. aastal  õnnestus mul Eestisse tuua Alessandro Gagliano (1640–1725) tšello, mis sai ka meie vabariikliku kollektsiooni aluseks. Üheksakümnendatel kollektsioon likvideeriti ja pillid anti üle neile asutustele, kus laenutajad parasjagu töötasid – Estonia teatrile, muusikaakadeemiale, ERSO-le jne. Eelmainitud tšello on nüüd EMTA omanduses. Muidugi ei saanud nende instrumentide puhul olla juttugi sertifikaatidest, mis tõendaksid pillide autentsust, sest nõukogude ajal polnud  meil võimalustki pääseda sertfikaadiõigustega meistrite jutule ning ega meie keskkonnast pärit pillegi võetud kuigi tõsiselt. Nii seisimegi tühjuses ja meie talendid pidid leidma võimalusi laenata väärtpille välisfondidest. Näiteks on Anna-Liisa Bezrodny, Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits probleemi lahendanud, kandideerides Saksa ja Soome pillifondide rentnikuks.

Paradoksaalne, et hoopis pianist, kauaaegne muusikaakadeemia prorektor professor Marje Lohuaru oli see murelik muusik, kes kõige teravamalt tunnetas probleemi ja pidas vajalikuks mitte ainult rääkida, vaid ka tegutseda. Lohuaru tegi seda aastaid nii strateegiliselt mõeldes kui ka taktikaliselt ainuõigesti tegutsedes, mille tulemuseks sai SA Eesti Pillifond asutamine 2015. aasta 7. detsembril. Asutajateks olid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Swedbank ja maestro Paavo Järvi; oma esindajaga on sihtasutuse nõukogus ka EV Kultuuriministeerium. Fondi asutajates peegeldub põhimõte, et sellise fondi tegevuses võib  ja saab toetuda ainult eraettevõtjatele. Just selles suunas hakkas juhatuse liige Marje Lohuaru aktiivselt töötama ja, nagu selgus, on tal olemas selleks vajalik võimekus. Eeskujuks said Soome vastavad kollektsioonid ja hindamatut, tõeliselt kollegiaalset abi osutasid professor Seppo Kimanen ja meister Eero Haahti. 

Ega Lohuaru ja nõukogu liikmed olnudki eriti optimistlikud pillifondi tööd alustades. Pakkusime, et peaksime esimese aasta jooksul (s.o 2016) suutma soetada ühe, maksimaalselt kaks väärtuslikku instrumenti, mõlemal juhul oleks fond oma olemasolu õigustanud, ehkki vargsi unistasime kvartetist (2 viiulit, altviiul ja tšello). Potensiaalsetele investoritele oli tarvis ikkagi tõestada, et investeeringust tõuseb ka tulu. Saksamaal ilmuv perioodiline Albert Fuchsi kataloog: “Taxe der Streichinstrumente” näitab kaheksa aasta jooksul 7–10-protsendilist hinnatõusu – see vist oli üks argument. Ja teine, et pill peab olema interpreedi käes, professionaalse hoolde all ja usaldusväärses firmas kindlustatud. Muidugi pole välistatud ka filantroopne soov investeerida Eesti muusikakultuuri. Keeruliste käikude ja soovitajate kaudu jõudis Marje Lohuaru selliste maailmakuulsate tippagentuurideni nagu Vatelot-Rampal Luthier Experts Pariisis, John &Arthur Beare The Beare’sInternational Violin Society Londonis ning Hieronymus Köstler Saksamaal. Nõu ja jõuga oli tõhusalt abiks ka meister Andreas Post Amsterdamist. Fondile on aastaga loodud juriidiline alus, mis sisaldab lepinguid pillide soetamiseks, kasutamiseks, rentimiseks hooldamiseks, hoiustamiseks jne. Kõik instrumendid on kindlustatud maailma juhtivas väärtpillide kindlustusfirmas Lark(Goup)Limited. Nüüd on kirjas kõik meie professionaalsed välispartnerid  ja töö on kandnud uskumatut vilja: 5. detsembril, s.o kaks päeva vähem kui aasta asutamisest, võis pillifond esitleda kuut hinnalist keelpilli: nelja viiulit ning üht altviiulit ja tšellot, mis on valmistatud ajavahemikul 1650–1840. Soovin siinkohal südamest tänada kõiki ekspertkogude liikmeid nende raske, kuid tänuväärt töö eest ning eraldi ka kõiki investoreid, kes hindavad ja väärtustavad Eesti muusikakultuuri.

 

Väike Eesti sai täna suuremaks

 

TIINA MATTISEN

Umbes nii väljendus kultuuriminister Indrek Saar 5. detsembril Kadrioru kunstimuuseumis, kus esitleti Eesti Pillifondi kuut esimest hinnalist keelpilli koguväärtusega 800 000 eurot. Tõsi, kui pillifond napp aasta varem asutati, oli seegi sajandi sündmus – nii kaua kõneldud ja oodatud –, ent vaevalt julges keegi loota selles nii kiiret ja edukat käivitumist. Eesti muusikute kasutusse on nüüdseks lisandunud kuus väärtpilli, olgu need siinkohal reas: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistöös valminud viiul (1775–1780); Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798),  Enrico Catenari viiul (1680); altviiul, mille meister on arvatavasti Thomas Urquhart (1650–1700) ning meister Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802).

Sellest, kuidas uhke tulemuseni jõutud, teab kõnelda vaid fondi juhatuse liige Marje Lohuaru, kes ministri sõnul „tegi Eesti muusikute nimel imesid nii Euroopa pilliagentuurides kui ka Eesti ettevõtjate hulgas“. Küllap jaguks kogetut pikaks jutuks, siinses veerukeses palusime keskenduda sponsorluse teemale, sest paraku on nii, et pille ja ka kompetentsi saab osta, kui raha on. Aga just fondi käivitamise raha pole siiani osatud leida või isegi söandatud otsida. Kuidas see siis nüüd õnnestus? 

 

Marje Lohuaru: Projekti eripära on see, et majanduslik ja vaimne pool on siin ühendatud. See on juhtum, kus suhetes ettevõtjatega tunnetasin eelkõige nende sügavat huvi toetada Eesti kõrgkultuuri. Räägime ju keelpillimängust kui elitaarsest tegevusest ja väga pikast haridusteest, et üldse jõuda hea mängutasemeni, ning samal ajal ka Eesti üsna noorest ettevõtluskeskkonnast. Eks natuke tuli selgitada, mis pillid need on, aga valmisolek soetada viiul, tšello või isegi altviiul oli olemas. Kusjuures fondi panustamine on oluliselt suurem ja erineb kultuuriürituste tavasponsorlusest.

Pillifondi käivitamise üks eeldusi oli, et selle vajalikkus oleks riigi tasandil olnud selgelt välja öeldud. Selles mõttes andsid kindlustunde „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, kus Eesti Pillifond määratleti valdkondliku prioriteedina. Olen fondi asutamisel tundnud kõigi kolme viimase kultuuriministri mõistmist ja toetust. Soovin tänada ka viiuliprofessor Mari Tampere Bezrodnyt, kelle kõrgprofessionaalne pillitundmine, rahvusvaheline kontaktide võrgustik ning aja ja teadmiste panustamine aitas kaasa fondi edukale algusele. Ta avas mullegi päris palju keelpillide olemuse saladusi. Märkimisväärne on ka see, et jõudsin fondi käivitades selliste äriringkondadeni, kes ei ole pidanud vajalikuks ennast avalikkuses esitleda. See andis kinnitust, et Eestis on potentsiaalseid kõrgkultuuri toetajaid märksa rohkem kui esmapilgul paistab.

Kultuurivaldkonnas otsitakse ju enamasti sponsoreid. Lihtsustatult: kultuur lihtsalt küsib raha  ja vahel tundub, et see raha antakse ka selleks, et asjast n-ö lahti saada. Pillifondi puhul on olukord täiesti erinev: me kaasame omaniku, kelle seotus oma investeeringuga on väga tugev.  Tema investeeringu käekäik (kontserdid kodu- ja välismaal jpm) on pidevalt jälgitav ja enamgi veel – sellest on võimalik osa saada ja rõõmu tunda. See on kultuuri toetamisel huvitavam ja kindlasti uuem lähenemine.

Kui rääkida pillidesse investeerimisest, siis finantsvõimekus peab loomulikult olema: head asja ei saa väikese rahaga. Ettevõtjal on palju küsimusi, nagu näiteks,miks see pill maksab just nii palju? Kuidas selle väärtus ajas muutub? Ja nendele küsimustele tuleb vastata. Ainult usaldusest siin ei piisa, tehingu sõlmimise esimene eeldus on eksperthinnang. Selles mõttes ei ole valdkond kuigi hästi ette valmistatud, meil puudub ekspertiis, antud juhul rahvusvaheliste sertifikaatidega litsenseeritud pillieksperdid, ehkki pillimeistrite tasandil on meil üsna vilgas elu. Seetõttu väärib pillide soetamise keerukas protseduuris osutatud abi eest erilist tänu Soome ekspert Eero Haahti.

Teine tundmatu maa oli kogu juriidiline baas: pilli ost, rentimine, omandiküsimused jpm vajab juriidilist vormistust. Toetusime siin Soome OP pangale, mille keelpillikollektsiooni kuulub kümme pilli. Jah, neilgi pole rohkem, nii et selle kõrval on meie fondi kuus pilli väga tugev algus. Saime sealt dokumentide näidised, mida ei saanud küll täiesti üle võtta, aga mis aitasid meil lepingud koostöös Triniti advokaadibürooga välja töötada. Lepingute koostamisel olime maksimaalselt paindlikud, et iga investori soove silmas pidada. Näiteks oleme ettevõtjatega teinud lepingu, kus teise osapoole tahtel on sees anonüümsuse nõue. Tegevuse käigus märkasin, et seda laadi koostöö äratab huvi ka ärimaailmas, ja mul on lootust, et nii mõnigi meie partner võib osta ka teise pilli. Pillidesse investeerimine on võrreldav raha paigutamisega teemantidesse ja kulda, aga pilli puhul on lisaväärtuseks omaniku võimalus toetada haridust ja muusikakultuuri laiemalt, millest tõuseb avalik kasu.

Pillide vajadus on suur, nii et fondil tuleb kohe edasi minna. Peame tingimata ühe tšello juurde saama: meil on ju väga head tšellistid, aga pakkuda vaid üks pill (samuti altviiul), sest. tšellosid ongi järel vähem ja need on viiulitest kallimad. Tegelikult oli viiulit ettevõtjate hulgas ka natuke kergem reklaamida.

Huvitav on ka poognate küsimus. Kui käisime Pariisis Vatelot-Rampali juures Gaglianosid toomas, siis näidati ka nendele pillidele sobivaid poognaid, aga nende hinnad algasid 15 000... Paraku on poogna valik väga individuaalne, sõltudes konkreetsest interpreedist ja tema mängulaadist. Nii jääb poognate ostmine edaspidiseks, praegu tuleb leida need kuus õnnelikku, kes saavad lähiaastail musitseerida nii kvaliteetsetel pillidel.

 

ILMUNUD AJAKIRJAS MUUSIKA nr 1 2017

Toimetaja: Valner Valme



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: