Jaak Kangilaski: kunstiteadlase ülesanne on seletada lahti kunstniku ja ka tema teose suhe ühiskonnaga ({{commentsTotal}})

Jaak Kangilaski ja Krista Kodres Autor: Piia Ruber

Sirbis ilmus Krista Kodresi intervjuu kunstiteadlase Jaak Kangilaskiga.

Jutuajamine Jaak Kangilaskiga oli ajendatud sellest, et kultuurkapitali kunsti- ja rakenduskunsti sihtkapital on teda äsja tunnustanud elutööpreemiaga. Põhjusi intervjueerimiseks on aga teisigi: Jaak Kangilaski on eesti kunstiteaduse elav ajalugu selle tunnistajaks olemise mõttes, kuid selle sees väärivad ka tema enda kogemused ja teadmised kommenteerimist. Jaak Kangilaski käis Nõmme X keskkoolis, õppis Tartu riiklikus ülikoolis, kus kaitses diplomitöö (1963), kandidaadi väite­kirja (1969) ja kuhu jäi õppejõuna tööle. Kõige pikemalt töötas ta aga Eesti riikliku kunstiinstituudi kamu­flaaž­liku nimetusega teadusliku kommunismi kateedris koos Boriss Bern­šteini, Kaia Lehari, David Vseviovi jt. Aastatel 1989–1995 oli Kangilaski ERKI nimejärglase Tallinna kunstiülikooli rektor ning hiljem veel ka Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetooli juht ja prorektor (1995–2006).

Juba 1967. aastal kirjutas Kangilaski koos Ott Kangilaskiga „Kunsti kuke­aabitsa“, mis oli ühtlasi esimene sõjajärgne katse kirjutada ajakohane üldise kunstiajaloo käsitlus. Valiku nõukogudeaegseid, aga ka 1990. aastate artikleid, leiab raamatust „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“ (2001). Kõige värskemad Kangilaski tekstid on aga tema toimetatud „Eesti kunsti ajaloo“ kaheosalises VI köites (ilmunud 2013 ja 2016). Kunstiteaduse eriala seisukohalt vajab erilist rõhutamist Jaak Kangilaski kui kunstiteoreetiku roll. Tema arutlused rahvusromantismist, postmodernismist, realismist, postkolonialismist, aga ka näiteks kunsti seksuaalsusest on sügavalt õpetlikud ja huvitavad.

Palju õnne elutöö preemia puhul! Kas nüüd on käes aeg tituleerida sind Eesti kunstiajaloo grand old man’iks? Teenete ja kaalukuse osas küll, aga mulle isiklikult on see pigem raske, sest vana mehe moodi sa küll välja ei näe. Kas ligi 50 aastat õppejõuametit või hoopis humanitaarteadus on see imerohi, mis hoiab nii hästi vormis? Kuidas üldse on elada praeguses ühiskonnas, mida on kritiseeritud kui noortekultuslikku ühiskonda? Räägitakse ka paljude väärtuste paigast nihkumisest. Oled ise seisnud nn valgustuslike väärtuste eest ning ühiskondlik aktiivsus on olnud sulle loomuomane: kuulusid 1960ndate Tartu noorte intellektuaalide seltskonda, kirjutasid ajakirjale Noorus, võtsid rasketel aegadel vastu rektoriameti ERKIs, olid vabas Eestis ka UNESCO Eesti esindaja ning osaled siiani aktiivselt metsaülikoolis.

Minu meelest noorte­kultust meil ei ole ja kui neid võib-olla rohkem tunnustatakse, siis ka seepärast, et meil on neid nii vähe. Vähene sündimus ja vananev elanikkond on üks eesti ühiskonna suuremaid probleeme. Kui vaadata kõrgkooli positsioonilt, siis on seetõttu ka konkurss ülikoolidesse väike ja see ei ole hea. Mind ennast on noortega suhtlus alati kosutanud. Mu meelest ei ole ka väärtushinnangud väga muutunud. Iga põlvkond aktualiseerib väärtusi ikka oma seisukohalt.

Humanitaarteadused ja kultuur üldisemalt vahendavad väärtusi. Humanitaarkultuuris saab aga osaleda ka nii, et tegeletakse ainult oma probleemidega, oma uurimistöö või loominguga. Selle kõrval on alati olnud teine võimalus: inimesed, kes on pidanud tähtsaks oma eriala üldkultuurilist, jah tõesti, ka rahvuskultuurilist mõõdet. Olen lähtunud sellest, et kuna kunst on side inimeste vahel ja sellisena tahes-tahtmatult rahvusliku olemise toetamise või sidustamise vahend, siis on sellel olemuslikult see laiem mõõde. Võiks öelda, et ma pole kitsalt kunstifanaatik, vaid mind huvitab kunstimaailma toimimine sotsiaalsel ja kultuurilisel väljal. Olen alati tahtnud viia seda teadmist eriala piiridest välja ja luua nii kunstile teadlikum publik. Seepärast olen kirjutanud populaarsemaid tekste ja pidanud palju loenguid väljaspool ülikoole.

Missugune on kunsti ning visuaalkultuuri positsioon ühiskonnas nende tunnustamise mõttes? Siinse kultuuri üks teese on, et eestlane on sõnarahvas ja pilti/kunsti ei taha ega mõista?

On tõsi, et sõnaline kultuur on luterlikus maailmas väga tugev ja see on olnud pikaaegne, reformatsiooniga alanud protsess. Visuaalkultuuri edendamine on seetõttu võib-olla olnud raskem, kuid teisalt pole ju siis kunstnikud ise suutnud oma tegevust viia laiema publikuni. Mingi erinevus, kui võrrelda lõunapoolse Euroopaga, muidugi on: sealne visuaalkultuuri rikkus on silmatorkav. Kunst on kohal, on nähtav ja kuulub rohkem kultuuri juurde kui siin. See torkab ehk eriti silma skulptuurikunsti hindamises. Ometi on Eestis olnud ja on väga häid skulptoreid, kuid nende loomingut, nagu üldisemalt ruumikunste, pole osatud hinnata.

Oled gümnaasiumiastme kunstiajaloo õpikute autor (2003–2005). XXI sajandi üks olulisemaid globaalprobleeme puudutab haridust. See seostub meie oma erialaga. Kuna visuaalse info kaal suhtluses üha suureneb, peaksid inimesed õppima pilte ja kujutisi (paremini) lugema. Kuidas tunnetad selle lugemisoskuse seisu praegu?

Praegune pildiline maailm on tõesti väga intensiivne, kuid üheülbaline. See pigem tuimastab kui rikastab, samal ajal kui hea kultuur toob esile varjundeid. Nende äratundmine ja tähenduste mõistmine peaks loomulikult kuuluma inimeste oskuste juurde. Seega: visuaalide ja kunstiteoste lugemisoskus võiks alati parem olla, selle õpetamine on ju meie mõlema töö. Ka minu kirjutatud üldkäsitluste eesmärk on olnud noorte kunsti lugemis- ja nautimisoskuse edendamine. Visuaalne side on üks inimestevahelisi sidemeid ja seega elus üldisemalt väga oluline.

Jaak Kangilaski: „Praegune pildiline maailm on tõesti väga intensiivne, kuid üheülbaline.“ (Piia Ruber)

Vaatame ajalukku. Astusid 1958. aastal Tartu ülikooli kunstiteadlikust perekonnast: onu oli tuntud graafik Ott Kangilaski ja su isa maalis. Aeg kattub osalt sellega, mida nimetame Hruštšovi sulaks. Kuidas avaldus see ajalooteaduskonnas ja kunstiajaloo õpetamises? Enne sind oli kunstiajalugu pidanud läbi elama repressioonide laine. See taandati 1950. aastate alguseks ajaloo abiteaduseks. Leonid Stolovitš kirjutab oma mälestustes, et 1956. aastal keelati kunstiajaloolastele isegi esteetika kursuse lugemine.

Minu onu Ott tahtis, et läheksin õppima kunstiinstituuti ja tema õhutusel käisin isegi ettevalmistus­kursustel. Mandaatkomisjon siiski mu peamist „loomingut“ – karikatuurikatsetusi – kunstiandeliseks ei pidanud ja olin ise väga rahul, et ERKIsse sisse ei saanud.

Tegelikult huvitas mind hoopis bioloogia, täpsemalt evolutsiooniteooria, aga toonases NSV Liidus domineeris nn lõssenkism. Ajalukku astusin lõpuks seetõttu, et mõistsin, et see valdkond on küll ideologiseeritud, kuid vähemalt avalikult. Poliitika oli mind ammu huvitanud, suviti kuulasin maal ikka „Ameerika häält“ ja õppisin ära soome keele, et kuulata Soome päevauudiseid.

Sisse sain Tartusse üle noatera, osalt tänu vendadele Tuulikutele, kes aitasid läbi vene keele eksamist ja osalt tänu onu Oti Soomest toodud Väino Linna „Tundmatule sõdurile“, millest kirjutasin kirjandi. See tekitas komisjonis nii hirmu kui hämmingut, sest vastuvõtu õppejõududest polnud keegi – nagu hiljem teada sain – raamatut lugenud. Teisalt demonstreerib lõpuks pandud kõrge hinne toonaste ülikooli õppejõudude julgust.

Teatud uus meelsus iseloomustabki aastaid, mil ma ülikoolis õppisin. Valdav oli tunne, et iga aastaga läheb elu natuke paremaks ja vabamaks. Mis puutub kunstiajalukku, siis see oli neil aastail NSV Liidu ajaloo kateedri koosseisus ja kaetud ühe professoriga, kelleks oli siis Voldemar Vaga, nagu ka aastaid enne ja pärast. Kunstiajaloole sai spetsialiseeruda eriloal, sest ajaloo osakond pidi välja laskma eelkõige ajalooõpetajaid. Seega pidi kaasa tegema kogu ajalooprogrammi, et siis õhtuti käia kunstiajaloo loengutel. Kunstiajalugu mind tegelikult kohe ei huvitanudki, kuid kui minust kaks kursust eespool olnud Mart Eller kutsus loengutele, siis läksin. Esialgu, pean tunnistama, köitis mind pigem Vaga eestiaegne keelepruuk kui aine sisu. Ettepaneku eriala valikuks tegi lõpuks professor ise, öeldes, et „muidu meil siin ainult tüdrukud“.

Oled ükskord mulle jutustanud, et sinu 1963. aastal kaitstud diplomitöö oli arvatavasti üks esimesi katseid kirjutada sotsiaalset kunstikäsitlust. Töö pealkiri oli „Kujutava kunsti osa rahva kommunistlikul kasvatamisel ENSV-s“.

Julgen öelda, et see oli üks esimesi (II maailmasõja järgseid) kunstisotsioloogiaalaseid uurimusi Nõukogude Liidus, aga muidugi suhteliselt algeline. Eestis hakati sotsioloogiliste meetoditega tõsiselt tegelema mõne aasta pärast.

Töö kontekst aga oli järgmine. Ametlik, stalinismi ajal kehtestunud arusaam kunstist ütles, et kunsti kasvatuslik väärtus tuleneb tema ideelisest, s.o propagandistlikust sisust. 1950. aastatel jõuti uue formuleeringuni, mis tunnistas, et oluline on ka kunstiline ehk esteetiline külg. Minu kui algaja teoreeetiku mõte oligi näidata esteetilise väärtuse primaarsust. Lähtusin uuest formuleeringust partei dokumentides, kus ühe ülesandena kommunismi ehitamises toodi esmakordselt välja ka esteetiline kasvatus. Otsustasin kirjutada uurimuse esteetilise kasvatuse seisust ENSVs. Hankisin nii nõukogude kui kuidagi ka mõned lääne raamatud, nt Herbert Readi „Kunstihariduse“ („Art Education“) ning koostasin ankeedi, kus küsimused jagunesid kaheks: mida tead kunstist?, mida väärtustad?. Minu valim oli neli klassikomplekti kahes keskkoolis, kokku oma paarsada õpilast ja siis veel Tallinna Pärli kohviku paarkümmend töötajat ja mõned juuksurid.

Kaitsmisel peeti töö empiirilist osa novaatorlikuks. Järeldused olid ette teada ka mulle endale: teadmised kunstist on kesised ja esteetilise kasvatusega on olukord kehv. Kunstnikest tundsid vastajad Kölerit, Adamsoni ja Wiiraltit. Viimasest avalikult rääkimine oli seejuures võimalikuks saanud alles hiljuti. Kunstist teati pigem selle ajaloolise, s.t sõnalise etteantud konteksti kaudu, kui osati seda mõista kunsti enda protsesside või visuaalsete kvaliteetide valguses. Kaitsmisel tekkis probleem, sest Hilda Moosberg avastas tekstist selle koha, kus järeldasin, et kunsti peamine roll on esteetiline (s.t mitte ideeline) kasvatus: see oli talle ikka väga võõras mõte, mille suutsin seeditavaks keerata pisut demagoogiliste viidetega hiljutistele partei dokumentidele. Sain lõpuks parima hinde ja suunamise aspirantuuri. Ka see juhtum iseloomustab toona aset leidnud nõukogude ideoloogia üldist lõtvumist ülikooli õppejõudude hulgas. Eriti iseloomulik oli see Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe juhendatud ajalooringis, mis oli populaarne üle ülikooli.

Kunstisotsioloogia kursus EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi magistrantidele on siiani üks sinu firmamärke. Kui oluline on tõlgendusmeetodi või diskursuse küsimus üksiku kunstiteose seisukohalt? Eriti ühiskonnakesksele rollile keskenduvates diskursustes, mis justkui ignoreeriksid looja kui subjekti, kui ainulise isiksuse rolli ja tahet teoses?

Kunstisotsioloogia ja kunsti sotsiaalse ajaloo vahel tuleb teha vahet. Sotsioloogialt ma ei oota teose analüüsi, selle ülesanne on vaadata kunstiprotsesse ühiskonnas. Aga kunsti sotsiaalne ajalugu on olnud minu kunstimõistmise vundament. Ometi ei väida ma, nagu ei võiks kunstiteadlane keskenduda ainult teose esteetikale ja selle kogemise analüüsile.

Kunstnik paigutub minu silmis siiski teose juurde. Samal ajal on kunstnik isiksusena ühiskonnas kujunenud, sellest rohkem või vähem mõjustatud. Kunstiteadlase ülesanne on konteksti avamise kaudu lähemalt selgitada nii kunstniku kui ka tema teose suhet ühiskonnaga. Siiski rõhutan, et suhe ühiskonnaga on vaid üks kunstiteose aspekte, teost ei saa kunagi taandada pelgalt ühiskondlikuks produktiks. Kui seda võiks järeldada mõne prantsuse poststrukturalisti, nt Foucault’ võimudiskursuse põhjal, siis minu meelest tuleks esmalt historiseerida neid diskursusi endid: poststrukturalism oli reaktsioon eelnenud strukturalismile ja see omakorda eksistentsialismile ning siit ka kaldumine teise äärmusse, ühiskonna toimimise ühe – minu arvates küll väga olulise – aspekti võimendamine.

Sellega seoses kerkib subjekti vaba tahte probleem. Mina pooldan seisukohta, et vaba tahe eksisteerib ja eksisteerib just nimelt tänu ühiskonna enda arengule, millega suhestumine on sünnitanud nii keele kui ka mõtlemise, mis võimaldab muu hulgas esitada küsimuse, et kas vaba tahe eksisteerib. See puudutab ka kunstnikku: kunstnik, kuigi ühiskonna liige, pole automaat, vaid isiksus, kes reageerib ja teeb valikuid, mis lähtuvad väga konkreetselt temast endast, tema andest ja ihadest.

Oled üks vähestest eesti kunstiajaloolastest, kes on kaitsnud kandidaadiväitekirja väliskunsti käsitlusega (1969. aastal XIX ja XX sajandi vahetusel tegutsenud Les Nabis’ kunsti­rühmitusest), oled kirjutanud sõjajärgsest avangardist, Anselm Kieferist, äsja Paul Delvaux’st. Ka su varasemaid artikleid kokku võtnud raamat „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“ (2001) tunnistab huvi maailma kunsti vastu?

Minu tegevus kunstiteadlasena jaguneb üsna selgelt kaheks, see on seotud Eesti ajalooga. Nõukogude ajal püüdsin, nii palju kui võimalik, viia eesti publikut kurssi sellega, mis toimub mujal maailmas. Teha tuli seda paraku üsna juhuslikult kättesaadava materjali alusel. Küllap polnud need kirjutised võrreldavad lääne kunstiteaduse tollase tasemega, kuid julgen arvata, et need olid analüütiliselt suhteliselt pädevad. Sellest peale, kui saime väliskunstist vabalt rääkida, tundsin, et mul on aeg, aga võib-olla ka kohustus, uurida seda kunsti, mida tehti Nõukogude ajal Eestis. Siitpeale olengi end rohkem sellele pühendanud.

Olen sind ise kusagil kritiseerinud rahvuslikku pärandit romantiseerivate hoiakute eest, mis tulevad „Lühikeses eesti kunsti ajaloos“ (1999) esile eelkõige esi- ja keskaja kunsti käsitluses. Hiljem oled kirjutanud ka postkolonialismi teooria rakendatavusest eesti kunsti ajaloo käsitlemisel. Kas postkolonialismi teooria üks paratamatuid järelmeid pole mitte see, et see võimendab koloniseeritud kultuuri ohvrikuvandit?

Ma ei eita, et pooldan rahvuslikku diskursust mõningal määral siiani. Kuid ma muidugi ei tauni mingil määral ka sellest väljumist või selle kriitikat.

On selge, et kõiki ajaloonähtusi saab vaadelda rohkem kui ühest vaatenurgast ja see paljusus rikastab meie arusaamist kultuurist. Küsimus on alati aga selles, mida saab võtta või jätta õpikutesse või üldkäsitlustesse. „Lühike eesti kunsti ajalugu“ kuulub just sellesse problemaatikasse. Seal oli minu ülesanne pigem sisse juhatada Sirje Helme kirjutatud originaalsemat osa uusimast ja seni käsitlemata kunstist. Minu osa toetub pigem tolle aja tõlgendustele, mille tooni võtsin ilmselt pikemalt mõtlemata omaks.

Mis puutub postkolonialismi diskursusse, siis ka see on üks võimalikest teoreetilistest raamidest eesti kunstikultuuri arengute mõistmiseks. Palju oleneb ka sellest, millele postkolonialismi teooria puhul keskenduda. Minu arvates võimaldab postkoloniaalne teooria vaidlustada kunstimetropolides loodud kriteeriumide ja arenguskeemide universaalsust ja tunnustada enda kultuuri omapära.

Elutööpreemia saamine just nüüd oli kindlasti tunnustus viimaste aastate suurele ettevõtmisele, kahes raamatus ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ VI köitele, mis käsitleb aastaid 1940–1991. Sinu üheks veendumuseks on olnud, et Nõukogude aega ei tohiks vaadelda homogeense perioodina, vaid selles on kolm ühiskondlikus mõttes erinevat ajastut.

Köidet lugedes on ühtpidi justkui tegu traditsioonilist laadi lineaarse ajalookäsitlusega, teisalt aga võrelise struktuuriga, kus vaadeldakse kogu okupatsiooniajale iseloomulikke probleeme. Mida pead vajalikuks sealsete tekstide puhul esile tõsta?

Kõigepealt on ehk kõige olulisem, et tegu on kollektiivse tööga. Autorid on erinevad, ja aeg, mida nad oma artiklitele pühendada said, oli erinev. Mina toimetajana olin tekstide kokkukoguja, kes pidas oma peamiseks ülesandeks mitte sundida autoreid töötama ühe kindla skeemi alusel, vaid lähtuvalt oma uurijapositsioonist ja materjalist. Teisalt pidin hoidma koos mahu poolt.

Mis puutub lineaarsusesse, siis see, mida praegu nimetame lineaarsuseks, oli ju tegelikult üksnes see, mis Nõukogude aja paljudest võimalustest realiseerus. Ajaloofilosoofilisest positsioonist vaadates oleks võinud minna ka teisiti, s.t Eesti seisukohalt progressi, mis viis lõpuks okupatsioonist vabanemisele, poleks pruukinud olla. Mina lähtusin struktuuri kavandades sellest, et need perioodid olid oma ühiskondlik-poliitiliselt suunitluselt erinevad. Kunstielu ja kunst seejuures alati ei ühtinud poliitilise keskkonnaga. Näiteks 1970. ja 1980. aastaid iseloomustanud stagnatsioon ja reaktsioon puudutasid eriti keelt ja kirjandust, ka teatrit ja kino. Kunst (ja muusika) jäi tagaplaanile ja sai seetõttu vabamalt uueneda. Tagaplaanil hoidmist soovitasid toona Eesti kunstnike liidu juhtkonnale muide ka mõned Moskva sõbralikud funktsionäärid, kes õpetasid mitte eksponeerima meie avangardi NSV Liidu keskustes. Kunstiajaloolasele seadis seesugune teadmine omad piirid. Näiteks hoidusime kasutamast lääne kirjandusest tuntud mõisteid ning nüüdiskunstist ausalt kirjutamine oli seetõttu osalt pärsitud. Nagu toona Evi Pihlakuga omavahel rääkisime, võinuks kunstiteose iseloomustamine teatud voolu esindajana teha halba kunstnikule, luues ideoloogiaametnike jaoks negatiivse märgi. Sõnad olid ohtlikumad kui teos ise ja kunstiteadlase positsioon seetõttu delikaatne.

Kui „Eesti kunsti ajaloo“ küsimusele veel teise nurga alt vastata, siis need köited on eesti kunstiteaduse praeguse taseme kokkuvõtted.

Ludmilla Siim. Jaak Kangilaski portree. Õli, lõuend, 1973. (EKM)

Oled ise üks neist, kes õppejõu ja organisaatorina on eesti kunstiteaduse kui distsipliini arengut mõjutanud. 1991. aastal lõid Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetoolile paralleelstruktuuri toonasesse Tallinna kunstiülikooli. Kas oled selle sammuga rahul? Kas kunagisest kunstiajaloo kateedrist välja kasvanud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut (KVI), Tartu ülikoolis õpetatav kunstiajalugu ning jõudsalt arendatavad visuaalkultuuri uuringud Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis rahuldavad siinseid vajadusi ja kui hästi nad seda teevad?

See on delikaatne küsimus. Kunstiajaloo kateedri loomine Tallinna oli tõesti minu otsus, mille objektiivseks põhjuseks oli see, et siis sai kunstiprobleemidest ühiskonnas avalikult ja keerutamata rääkida ja vajadus eriala järele oli seega olemas. Teisalt ei leidnud Tartu ülikool rahalisi vahendeid kunstiajaloo õpetuse laiendamiseks, s.t eriala õppekava avamiseks. Kunstiülikooli rektorina tegin toona otsuse tegelikult südamevaluga, sest Tartu oli minu alma mater, olin seal ka aastaid õpetanud. Samuti olin veendunud, et kunstiajalugu kuulub pigem ülikooli, sest talle on vajalik kontakt teiste humanitaarteadustega ning sealt tuleneva sünergia võimalikkus.

Praegu saab öelda, et kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut on edenenud väga hästi ja on meie eriala juhtiv akadeemiline institutsioon. Mitme õpetava keskuse olemasolu on samuti tegelikult hea, kuid probleemiks on muidugi meie väikese kultuuri võimetus pidada ülal mitut vaimses ja materiaalses mõttes täiemõõdulist keskust. Järelikult aitab tööjaotus ja koostöö. Kuid ka KVI poolel on probleeme, minu silmis eelkõige lahusolek ajalooainetest, nende väiksem kaal õppekavas, kui minu maitse järgi olla võiks, plussiks aga otsene kontakt kunstierialadega.

Üldisemalt teeb veel muret eri ajastute ebaühtlane kaetus uurimusega. Näiteks keskajauurimus, millel on Eestis nii pikk traditsioon, või ka teised varasemad perioodid Eesti Wabariigini välja. Neis kõigis leidub veel väga palju uurimist nõudvat, rääkimata sellest, et nüüd ehk esitataks tuttavale materjalile teistsuguseid küsimusi kui varem. Kunstiajalugu on niisiis minu meelest liiga lähiajaloo ja tänapäevakunsti poole kaldu. See on osalt seletatav sellega, et neile ajastutele on – siiski ainult näiliselt! – kergem ja vähemate oskustega võimalik ligi pääseda.

Küsin ka kaasaegse kunsti kohta. Oled praegusest eesti kunstist/kunstnikest viimasel ajal kirjutanud üsna harva. Kas praegune eesti kunst kõnetab sind? Või oleks õigem küsida, missugune osa praegusest kunstist sind kõnetab?

Nüüdiskunst kõnetab muidugi, kuid et sõna võtta, peaks olema sellega rohkem otseses vaatajakontaktis. Ma pole enam nii liikuv kui varem. Üldisem probleem on aga, et uus kunst kõnetabki eelkõige oma põlvkonda ja oma aega. Mina elan juba selle aja ääre peal.

Pean põhimõtteliselt heaks, et on palju keskusi ja erinevaid kunstitegemise viise. Loodetavasti on möödas see aeg, mis 1990. aastatel oli tavaline, et öeldakse halvasti nende kohta, kelle kunst erineb enda omast. Toona oli see vastasseis ka teksti tasemel väga ilmne ja läks kohati inetuks.

Praegu peaks kunstikriitik oma kirjutistes õiendama mitte valdkonnasiseseid vastasseise, vaid tegelema teoste või näituste kui nähtuste selgitamisega, pidades silmas laiemat lugejaskonda, kes võib kunsti vastu tunda siirast huvi. „Eesti kunsti ajalugudes“ oleme püüdnud seda tüüpi kunstitekste kirjutada, kuid need on paksud raamatud, mis ilmselt kõigini ei jõua. Pean eelkõige silmas ajalehekriitikat, mille lahtimõtestamise tase jätab teinekord soovida.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.