Arvustus. Jäätunud illusioonikaevu visatud kivi ({{commentsTotal}})

"Sätendava pimeduse" peategelase Kryssnari (Märt Avandi) pedantsus paotub pisidetailide kaudu. Autor: Gabriela Liivamägi

Uuslavastus
Ugala teater "Sätendav pimedus"
Autor: Martin Algus
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Mängivad Märt Avandi, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Merle Liinsoo, Tanel Ingi, Ringo Ramul, Sergei Teppan ja Elari Ennok
Esietendus 21. jaanuari Ugala black box’is

„Sätendava pimeduse“ teise etenduse (25. I) vaheajal jalutab keskealine meesterahvas näitelavale, et oma käega tuvastada lumekübemete materjal ja struktuur. Mulle meenub, kuidas kord Ugala väikeses saalis, lavastuse „Äärelinna bluus“ vaheajal tammus üks mees joviaalselt laval ja katsus järele sangpommi raskuse. Jätan praegu sinnapaika tähtsa teema, kui ebaeetiline on publiku viibimine lavapinnal ja kuidas nüüdisaja inimene seda piiri pahatihti enam ei taju. Üritan hoopis üldistada: ilmselt peitub Taago Tubina lavastustes miski, mis muudab vaataja meeled nii ebalevaks, et tuleb end veenda ja julgustada, lõhkuda ebamugavat atmosfääri, kas või kämblaid külge ajades.

Tubina lavastused on kui katkematu kett, mille lülisid pole võimalik lahti muukida toore jõuga ega lähemalt selgitada pelgalt ratsionaalse loogikaga. Parem on hoolsalt jälgida ja järgida lavastaja kujunditaju ning illusionistiosavust, usaldada seejuures ka omaenda kujutlusvõimet. Selle toel võib mõni ketilüli iseenesest lahti kukkuda ja sama ootamatult jälle tagasi lukku langeda.

Võib ju öelda, et Tubina lavastused on tõesti … omamoodi. Täpselt sellist sõna kasutab Martin Alguse „Sätendava pimeduse“ peategelane Kryssnar (Märt Avandi), kui püüab kirjeldada temale võõra paiga looduse ilu või pansionaadi peremehe puskari maiku – mõlemad on „omamoodi“. Naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar on oma ametis kompetentne, korrektne ja süstemaatiline mees, aga tema emotsionaalne sõnavara on ahas ja abitu. Eriti kontrastsena mõjub see kirjanduslikult ilukõneliste lugude taustal, mida pajatavad teda ümbritsevad kentsakad sellid. Vohavalt talendikas sõnaseadja on proovireisijast nailonsukamüüja Blottnyr (Tarvo Vridolin), aga kirevalt fabuleerib ka pansionaadi ainuisikuline juhtkond Bylla (Peeter Jürgens). Lugude küllus ja süsteem(itus) Alguse põnevas lavatekstis paneb pea pööritama nii Kryssnaril kui ka publikul. Tabav stiilivõte on Kryssnari suutmatus, oskamatus lugusid lõpuni kuulata – parim näide karupojaloo katkestamine kõikse lummavama koha peal.

Kahel nähtud etendusel tundus, et publik Ugala saalis barrikadeerib oma vastuvõtu uksi üsna sarnaselt Kryssnariga. „Sätendava pimeduse“ esietendusel olin ise ka ligikaudu pool esimest vaatust üpris suures segaduses, kuni hakkasin oma kimbatuseseisundit väärtustama – ettevaatlikult, aga pöördumatult. Teisel etendusel oskasin juba lavaabsurdist ja lõputust jälgede segamisest ehedamat rõõmu tunda. Kas „rõõm“ on siin üldse kohane sõna? Eks ikka. Näiteks David Mameti „Oleanna“ lavastuse finaalikaader ei sisenda vähimatki rõõmulootust tegelaste saatuse pärast, aga vaatleja rõõm näitlejate mängusaavutusest on seda kompromissitum. Tubin ei flirdi publikuga populistlikult, ta valib lavastamiseks materjale, kus ei pakuta kandikul lahedaid lahendusi, tema eesmärk on osutada mõradele mugavustsoonis, peatada lavategevus (hingelise) kataklüsmi lävel. Alguse näidend sobib selleks hiilgavalt.

Näitleja Avandi kohtumine lavastaja Tubinaga on õnnelik juhus või ettemääratus. Huvitav on siingi aimata, kas ja kuivõrd publik eeldab Avandi puhul mingit ootuspärast näitlejakuvandit – ning kui kindlameelselt Tubin ja Avandi selle ootuse ühiselt tühistavad. Jällegi vaheajal nentis üks mees, no kui ma ikka kuulsin õigesti, aga kui ei kuulnudki, ei saa keegi mustvalgel kirjapandut ju vaidlustada, sedalaadi informatsiooni suhtelisusele ongi kogu Alguse näidend rajatud. Niisiis, üks mees ütles natuke pettunult: „Ma lootsin Avandist rohkemat, aga ta on ju loru …“ Loru käis rolli, mitte näitleja kohta. Minu üllatuseks on seekord õnge läinud isegi kriitik Madis Kolk, kirjutades vastukajas lause: „Kui üldine mänguvõti olnuks psühholoogilises mõttes realistlikum ning Avandi saanuks toimuva taustal esile tuua ka oma koomikunärvi, võinuks õõvaelamus ehk jõulisem olla“ (Postimees 30. I). Minu meelest just nimelt Avandi koomikunärvi näilik külmutamine, mis ei tähenda tuimastamist, uuristab rolli kaitsekihi õhukeseks. Avandi on madala valuläve ja absoluudilähedase absurditunnetusega näitleja niikuinii. Aga see, kui erimoodi paotub ta rollide mehelik kaitsetus kahes Tubina lavastuses, „Kopsudes“ ja „Sätendavas pimeduses“, annab märku sihiteadlikust näitejuhitööst ja üksiti näitleja tööst endaga.

Pisidetailide kaudu paotab Avandi Kryssnari pedantsust: tuttav tuleb ette selline mees, kes asju laual sümmeetrilisemaks paigutab. Enesekindluse mõranemise ja murenemise gradatsioon muutub etenduste käigus kindlasti veel täpsemaks, kerge ärrituse ja pöörase paanika vaheastmeid on rollis mitu.

Mis aga puutub oodatud õõvaelamusse, siis see ei ole ju autori ega lavastaja põhitaotlus, kaugeltki mitte. Arktiline triller on sugereeriv žanrimääratlus, ent seejuures ka lõks. Miski pole nii, nagu meile näib. See kehtib ka kõigi ülejäänud tegelaste kohta, kes Kryssnari ümber pirakast niidirullist muutliku värvitooniga niiti kerides peenikesi lugudevõrke punuvad, sekka rohmakaid surmatantse vihuvad. Tolle jabura meestebändi mänedžer ja ideoloog näikse olevat salakavalalt poeetiline Blottnyr – Tarvo Vridolin; tema ustav käsilane hoomamatu naeratusesuuga Bylla – kõrgvormis vanameister Peeter Jürgens; veidi sekundeerivamad tüübid Rait Õunapuu – Freynder, kelle eksalteeritud luuletajaroll tundub kunstlik ja püüdlik, kuni selgub, miks on see nii; ning Andres Tabun – asjalikult askeldav Holom. Ükski neist ei mõju päris adekvaatsena, ei saa võtta mürki selle peale, et pansionaat pole hoopis läheduses paikneva hullumaja õdus filiaal. Omamoodi anonüümse, õigel moel äraeksinuna, mõjub lavaloo ainuke naine, Merle Liinsoo, kellest saab unejuttu rääkiv emme, kui mõõtmisjaama töölaud muundub abitult nuutsuva poisipõnni sängiks.

Vaimukad vahepalad on kolm filmi­kroonikat – ekraanil, mille kannab kohale ja rullib loomanahana lahti kaks inuitti. Lühisketšid, mida ekraanil pakuvad Tanel Ingi ja Ringo Ramul kolmes erisuguses duetis, on vahvad, igaühes varuks lõbustavaid puänte. Nagu hambapastakarbi naisepilti armunud ja seega tsivilisatsiooni poolt äsja hukutatud hõimupealiku poja Hyiu (Ramul) lagunenud hammastega õnnis ullikesenaeratus; vanemkonstaabli (Ingi) lumme kusemine; Madeiral peesitava psühhiaatriaprofessori (Ingi) topeltprillid, mis seostuvad naljakalt Smuuli „Kihnu Jõnni“ Ajaloolise Tõega Jüri Järveti kehastuses, ainult et professoril on pealmine paar päikseprillid.

Nihkelist süsteemi loovad lavastuse stsenograafia ja heliilm. Muusikaline kujundus elaks nagu oma sõltumatut elu, helid ilmuvad ja kaovad irratsionaalselt. Helivõimenduse kasutamine ja teisenemine Kryssnari kassettmakki lausutud pihtimustes ja hingetõmmetes lisab ärevust. Liisa Soolepa kujunduses püüavad pilku laes äraspidi kasvavad kuused. Paljude jahitrofeede, miniatuursete sarvede keskel ilutseb üksik inimpealuu, mis võib vabalt olla dekoratiivne portselankausike. Valge vaip pansionaadi vestibüülis lendub jalge all sulgjate lumekübemetena. Eriti efektsed on Kryssnari rännakud tuisus, algul sihiteadlikult ja kaitseprillitatult mootorsaaniga, viimaks lumivalge särgi väel ummisjalu plehku pannes.

Silma torkab otsekui muu seas tekkiv stoppkaader õuna hammustavast Kryssnarist: tuleb nagu tuttav ette? Sarnasus René Magritte’i maaliga lisab elegantse sürrealismivihje.

Martin Alguse näidendi tegevus toimub 1967. aastal. Pool sajandit hiljem on infoväli kaootilisem ja hõlmamatum, tõelus hapram. Laval kinnitatakse mitu korda, et see või teine sündmus oli kirjas kõigis ajalehtedes – aga mida see õigupoolest tõestab? Ka hakkab imelikult kõrva, kuidas tegelased õige tihti nimetavad samas hingetõmbes jumalat ja kuradit, justkui võrdväärse formaalsusega, kuigi kurat jääb omameheliku jõulisusega alati peale.

Taago Tubina lavastustest hoovav ebakindlus mõjub teraapiliselt, programmiline pidetus pakub hingepidet, kui intensiivselt kaasa mõelda tahame ja suudame. Oleme ohustatud oma igapäevaelus niikuinii, aga hingeilmas veel ohustatumad, kui isiklik illusioonikaev näib madalapõhjaline ja turvaline, paksu jääkatte all. Kuni ühel ettearvamatul hetkel võib kaevu pillatud kivike muutuda vulkaaniliseks, kuumutada jääkirme. Pärast tulist plahvatust hakkab kivi aegamisi vajuma üha sügavamale, jättes inimlapse abitult kaevuraketele: loendama meeleheiteringe tumenevas vees, otsima kellegi silmade vastupeegeldust kui kodutee algust.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.