Arvustus. Keity Pook jättis lavale spontaansuse saapad, millesse Sigrid Savi osavalt sisse hüppas ({{commentsTotal}})

Sigrid Savi ja Keity Pook
Sigrid Savi ja Keity Pook Autor/allikas: Kaader videoblogi sissekandest

PREMIERE' 17
Koreograafide sarja 9. hooaja debüütlavastused
Keity Pook "Sünaps" ja Sigrid Savi "Imagine There's A Fish"
Esietendusid 9. veebruaril Sõltumatu Tantsu Laval

Keity Pooki "Sünaps" juhatas PREMIERE' 17 õhtu sisse pannes esimese nurgakivi paika. Vundament tekkis Sigrid Savi "Imagine There's A Fish'iga", katus aga resonantsist, mis kahe lavastuse omavahelisest mõjust kerkis.

Keity Pooki "Sünaps” on muusika, liikumise ja valguse sümbioos. Lavale on seatud massiivsed niidid, mida hoiavad püsti raudtorud, justkui metallist lõngavardad, millest Keity Pook koos lavapartneriga oma lugu silmus silmuse haaval kuduma hakkab. Silmustest saab peagi närvivõrgustik, kahe tantsija ühine süsteem ja mõjuala. "Sünapsi" heli, tantsu ja visuaali installatsioon loob justkui nõidusliku atmosfääriga ruumi ja aja, millesse vaataja on ühel hetkel sisse mähitud nagu ämblikuvõrku. Laval, mis muutub vahepal ekraaniks, varjukinoks ja elavaks pildiks, on osa tervikus, tantsijate rütmist ja hingmisest. Kui lavastuse üks taotlusi oli muusika ja lavale toodud massiivsete niidistike rägastikus ja mängus vaataja hüpnotiseerida ja endaga kaasa viia, siis see õnnetus täielikult.

Teine lavastus, Sigrid Savi "Imagine There's A Fish", on "Sünapsile" vastandlik. Etendaja (jah etendaja, kuna sõna ja teatraalsuse osakaal olid niivõrd tugevad, et ainult tantsijaks Sigrid Savi nimetada ei tundu kohane), kutsus vaataja oma ruumi. Justnimelt kutsus, piltlikult öeldes avas ukse ja palus publikul sisse astuda oma veidrasse ja natuke hullumeelsesse maailma. Liikumise fragmendid vahelduvad lausekatketega, sümbolite lahtiseletamine korduvate liikumismustritega. Aega kinni jäänud või iseenda mõtte- ja liikumismustrisse takerdunud? Performance või füüsiline teater? "Imagine There's A Fish" oli tugevalt teatraalne ning eneseirooniline. Tundub, et Sigrid Savis on materjali liikuda täiesti omamoodi teatrivormi poole, mis võiks olla sümbioos püstiajalakoomikast ja tantsimisest. Publikut lummata ja ümber sõrme keerata ta oskab, huumorimeel on ka nakkav.

Väärib tunnustust, et Sigrid Savi ei ole kindlasti kunstnik, kes läheb lihtsama vastupanu teed ning valib turvalise sissekäidud raja ja mugavustsooni. Savi julgeb publiku ees katsetada, hoida end ja oma teost haavatavana. Kuid ka head mõtted ja potensiaal võivad saada kaikad kodaratasse, kui teos lõpuni viimistletud pole. Savi lavastuse puhul jääb õhku küsimus, et kas tõenäosus ja risk, et kõik ei lähe nii nagu plaanitud, pole liiga suur?

Kogu õhtule lõi omaette väärtuse tegelikult see, kuidas esimesene laval nähtud Keity Pooki lavastus talle järgnenud Savi etteastele justkui teene osutas. Sest jah, ühest küljest võib Savi lavastusele ette heita kohatist rabedust ja ebalevust, oleks tahtnud näha rohkem täpsust ja kontrolli iga elemendi ja detaili läbiviimisel, hääle kasutamisel. Aga teisest küljest, kuna need kaks lavastust moodustasid oma vastandlikul moel ühtse terviku, siis andis Pooki lavastuse valgus Sigrid Savi etteastele uue värvi.

Tehniliselt ja loominguliselt nauditav "Sünaps", detailideni viimistletud ja vaataja endasse haarav installatsioon, justkui jättis endast lavale spontaansuse ja üllatusefekti saapad, millesse Savi "Imagine There's A Fish" oskas osavasti sisse hüpata. See, mis esmapilgul paistis justkui puudusena, hakkas lavastuse kasuks tööle ja muutus vooruseks, muutudes ühtäkki värskeks, iroonilis-humoorikaks ja elusaks loominguliseks katsetuseks. "Sünapsi" risti-rästi lava täitvad niidid kehastusid nagu headeks haldjateks, kes "Imagine There's A Fishi'i" elusa ja hingava organismina hoidsid ning millega publik kaasa hingas. Vahepeal tõenäoliselt küll ka hinge kinni hoides, kas plaanitu õnnestub või tuleb asi käigu pealt uueks luua.

Kokkuvõttes koorus sellest õhtust kindlasti absoluutse lisaväärtusena välja resonants, mis tekkis nende kahe teose koosmõjul. Vastandlikud lavastused hakkasid omavahelises sümbioosis väga intensiivselt tööle paralleelseid mõttelõnge kerides ning ühine tekkinud mõtteruum on kindlasti viljakam kui kahe lavastuse puhul eraldi võetuna ta olnud oleks. 

Toimetaja: Madis Järvekülg



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: