Arvustus. Elavad pildid ja tulemängud ({{commentsTotal}})

"Hulgakesed" Autor: Mats Õun

"Hulgakesed"

Idee ja lavastus Siim Tõniste, Sveta Grigorjeva
Helikujundaja Artjom Astrov
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Priidu Adlas
Laval Riina Ausma, Ajjar Ausma, Sveta Grigorjeva, Siim Tõniste

Esietendus 8. veebruaril Vabal Laval

NO99 teatri puhul olen paar korda virisenud, et valdavaks muutub see, et võetakse visuaalne kujund, viiakse näitlejad kõrgemotsionaalsesse seisundisse ja siis ratsutatakse pikalt ühe peal, veidi varieerides liikumist ja korrutades sama teksti. Tõsi, kui asi klapib, võib taoline olla parim teater üldse. Nagu lõputult kestev paus (taolist tegid kunagi ka Tooming-Hermaküla, aga tollal oma etenduste osana, mitte läbi etenduse ainult seda). Lõputu kaif. Lõputu seks. Lõputu suremine. Lõputu õnn või lõputu õnnetus.

Aga et ära ei tüütaks, peab jõudma laineharjale ka vaataja. Kui ära hakkab tüütama, on surmigav ja tunne, et ega siit vist midagi uut tulegi, pole oodata mingit värsket pööret või uusi mõtteid.

(Küllap ma teen meie kõige kuulsamale ja paremale teatrile liiga ja fännklubi või teatri juhtkond võib mind järjekordselt naelutada. Tõsi, nende tekstitükil "Nafta" oli jälle teine viga, et tekst ei kandnud. Teaduskorüfee oli kirjutanud, aga jutt oli teada-tuntud ja naiivsevõitu.)

Ühe kujundi, ühe motiivi peal liugu laskmine (mis siis, et variatsioonides) kummitab ka tantsu- või liikumisteatrit.

Luuletaja ja keeletundliku Sveta Grigorjeva tükkides teksti enamasti on (mõnikord on need Jürgen Rooste kirjutatud, nagu nüüdki). Ja mulle see sobib. Sest tekst tõmbab minu mõtte käima. Ma ei välista, et leidub tantsuinimesi, kes soovivad just, et tekst tantsuetendust ei risustaks. Et oleks puhas ja ilus mõttetühjus. Meditatsioon.

"Hulgakesed" – pealkiri Triin Soometsa luulekogult ja koguga polevat seost ja ma ei saanud ka pihta, mis seos on pealkirjal lavastusega – jälle minu viga – tüki loomiseks on võetud üks motiiv: tuli. Ja tükk on tuleteemaliste gag'ide rida. Valdavalt on need ohuetüüdid. Tuli tuleb ja hävitab või me ise hävitame maailma tulega ja siis saavat sündida uus maailm. Jah, samamoodi saaks ju luua tüki ükspuha mis põhielemendist, õhust või veest (põhielemente on läbi aegade pakutud välja erinevalt).

Publiku toolidel on tikud, mida krõbistada, et ohutunnet tekitada, kui laval on õlgkostüümis kuju ja tantsijad kallavad endale tühjadest pentsukanistritest pähe imaginaarset bensiini ja siis süttivad imaginaarselt kui Tiibeti ennastpõletavad mungad või Laur Tiidemann kunstiakadeemia ees. Mu pinginaaber saalis krõbistaski vaiksete kohtade peal, aga ega see ohutunnet ei tekitanud. Pigem sain aru, et mängijate sõber toetab etendust ja see tekitas hoopis turvatunde.

Ja siin on üks konks, millega ma ei oska midagi peale hakata.

See on kunstnike vestlus peale etendust.

Oli juttu, et kõik on halvasti ja läheb üha halvemaks. (Hm, me teame, et inimene pole Eestis läbi aegade elanud sellises heaolus kui täna. Kus see halb on? Ehk siis see, et on nii hea, et saame väsimatult rääkida, kui halb on nii poliitika kui kultuur kui olme. Meil on selleks aega ja voli. Ma ei usu, et kunsti ja kultuuri oleks kunagi Eestis olnud nii palju kui nüüd. Ometi kirume endiselt väsimatult eesti kino ja kirjandust, pst, teatrit siin nüüd küll ei kiru).

Oli juttu, et taheti, et publikul hakkaks halb ja tekiks hirm. Ei hakanud eriti halb ja hirm ka ei tekkinud, aga miks need oleks vajalikud. Miks mul peab publikus istudes halb olema? Viib see mingi lahenduseni, kirgastuseni? Mille lahenduseni? Mul oli pigem mõningane nõutus, aga see on tänapäeval teatris tavaline ja harjumuspärane, ükspuha mis sorti teatris ja enamasti räägivad tegijad, et see oligi taotluslik, et publik peab ise leiutama.

Kui publik küsis mõne asja tähenduse kohta, siis rõhutati, et kõigel on kate ja tähendus, aga episoodid peavad olema ambivalentsed ja tunti huvi, mida publik arvas ja oma arust aru sai. Publik paraku ei söandanud eriti midagi arvata ega aru saada. Viisakusest siis midagi välja pakuti. Ja see oli tegijate arust väga hea – ka nii võivat aru saada. Aga kui kõik võib tähedada kõike, ei tähenda lõpuks ükski asi enam midagi ja vaataja lülitab end välja. Mille peale võib samuti ju öelda, et tore, kui end välja lülitasite, see oligi meie eesmärk, et te ennast välja lülitaksite. Me tahtsimegi näidata, kuidas inimesi tasalülitatakse, kuidas kõik ümbritsev on arusaamatu ja ajab juhtme kokku. Ah soo, niinii, aeg-ajalt kirjutatakse ka mõni kirjandustekst väljamõeldud keeles ja eks see ole kena vahepeala, aga vist ei saa enamus kirjandusest siiski totaalselt mõistetamatu olla.

Aga see oli kohatu, loodan, et mõneti õigustatud, virin. Ei saa olla nii, et tantsuetendus on nii habras ja õrn, et tavavaataja ei tohi selle kohta midagi öelda, sest siis on tegijad kurvad ja solvunud. Mats ei saa aru, et ta ei pidanudki midagi aru saama! Seda talle näidatigi.

Vaadata oli tegelikult küll ja veel. Keskendunud liikumist, koostegutsemist. Ka siis, kui ei lähe kaasa tõdemusega, et me paneme maailma põlema ja kõik on üks hädaorg. Sest mina näen hoopis seda, et tantsijad on äraseatud olekus ja saan pigem pisut osa ekstaasist - kahjuks vaid kiibitsejana. Ilmselt pidanuks saali laskma kanepisuitsu või muud narkootilist, et inimesi korralikult pöördesse viia.

Paradoksaalselt on laval võimsamad Ajjar Ausma ja Riina Ausma, koreograafide ja autorite Siim Tõniste ja Sveta Grigorjeva kõrval. Ajjar Ausma on eriti võimas. Sellist tühjust pilgus, sellist äraolekut pole ma juba päris ammu näinud ei teatris ega kinos. Miks see mulle nii meeldib. On raske öelda, see on puhas ekstaas ja mõttetühjus. Vaid ülimalt andekad näitlejad suudavad sellist esile manada.

Miks autor ise ei saavuta taolist tühjust? Tal on pea mõtteid täis. Mis on muidugi omaette jõud.

Nagu tihti, tundusid mulle mitmed kasutusele võetud trikid ja rekvisiidid natuke nagu trikk triki pärast. Et kui on tellitud juba päästeameti ülikonnad, eks siis hakkame nendega mängima. Ja kui on tellitud hulga sütt, kuhu me ta siis kühveldame. Või mis me teeme suitsuanduritega? Midagi peaks nagu tegema. Ehk siis, kui kujundid ja trikid on enne lugu, siis jääbki lugu tulemata. Siis ongi kaunilt ambivalentsed kujundid ja asjad laval, millega mängitakse ja mis võivad ka tähendada paljut ja ei taipa päriselt, mida ikka tähendab õlest mees või kohver, millest tulvav valgus olevat nii vägev, et seda ei saa mitte vaadata ja see jääb alati sinuga.

Jah, vaat, seda valgust või tuld kohvrist näevad vaid näitlejad diivani taga ja meie näeme, kuidas näitlejad-tantsijad seda suht blaseerunult mõned sekundid vaatavad. Ja ongi kogu suur saladus. Ja eks me peaksime siis jälle mõtlema, mis jumalik valgus see olla võis, et kas Moosese pale või valgustus või mis. Ja loomulikult võib see ju tähendada KÕIKE! Nagu meile on viidatud. Nojah... Äkki siis tähendabki seda, et näitlejad vaatavad üle diivani valgust, mis peaks olema tohutu ja tähtis ja mida meie ei näe ja mis ei tekita ühtki tunnet ega mõtet ja ongi kõik. Aga seda on nats vähe.

Laval pole elusat tuld. Pole midagi reaalselt ehedat ja ohtlikku. Päris asjade ja stiihia vastu ei saa. Nagu ei saa teha tantsuetendust ilma elusa tantsijata.

Mäletan Leedust etendust "Tulenägu", kus samuti pandi inimene ja kodu põlema. Ja kus oli päris pentsulõhn ja tekkiski mingi hirmu- ja ohutunne. Ja kus oli ka intsesti- ja armastuselugu. (Mehe-naise pingeid püüdsid Tõniste-Grigorjeva oma sõnul igati vältida. Aga miks? Klišeest hoidumine? Tuli mehe ja naise vahel polnud nende tuli?)

Lavastuses on pikk püromaanide episood ja üks lugu on võetud August Gailiti novellist "Punased hobused", kus süütajale tundub, et ta päästab maailma ehk vabastab punased hobused. Tõesti võimas lugu. Äkki oleks sellest saanud terve tüki, mis keskendunuks ühele motiivile ja teemale. Aga ma ei saa kaasaegsest teatrist aru, seal peab olema kõik ja igaüks peab mõistma omamoodi.

Püromaane tuleb ette ka tuletõrjujate hulgas. Paari aasta eest oli juhtum päästeametis. See on paljusid erutanud teema. Mul on näitemäng "Tuletõrjuja sünnipäev", mille kirjutasin maha Hendrik Lindepuu jutust, kuidas tuletõrjuja pani maja põlema, kui valves olnud sõbrad ei tahtnud temaga jooma tulla. Teemadel, kuidas eneseohverdus ja teiste ohverdamine tule abil viivad ekstaasi, on palju asju tehtud. Kas või Andrei Tarkovski "Ohverdus", kus mees süütab oma maja. Ka mu armas onu Heiti lubas maja põlema panna, kui ma teda vaatama ei tule, aga hoopis poos end üles. Aga kui ma teeksin sellest loo, kus ainult mina tean lugu, aga jälgin kiivalt, et see lugu vaatajani ei jõuaks ja loodan, et vaataja mõtleb oma loo välja, siis võib juhtuda, et vaataja ei mõtle midagi. Sest mina teen ju tükki mitu kuud, aga vaataja tuleb puhta lehena ja vaatab poolteist tundi ja maigutab nõutult suud.

Soovitan tükki vaadata. Näete äärmiselt keskendunud tegijaid oma asja ajamas. Ja see on väärtus omaette. Tõsi, sageli võivad nad olla pikalt staatikas ja oma seisundis ja siis vahetavad poosi, et taas tarduda, nagu esitataks sajanditaguseid elavaid pilte (hiljuti näidati meile Tallinnas elavaid mustanahalisi neegerorjadena), aga seegi on võimas, ilma et asjale peaks mingit maailmaajaloolist tähendust juurde keevitama.

Toimetaja: Valner Valme



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.