Arvustus. Elavad pildid ja tulemängud ({{commentsTotal}})

"Hulgakesed" Autor/allikas: Mats Õun

"Hulgakesed"

Idee ja lavastus Siim Tõniste, Sveta Grigorjeva
Helikujundaja Artjom Astrov
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Priidu Adlas
Laval Riina Ausma, Ajjar Ausma, Sveta Grigorjeva, Siim Tõniste

Esietendus 8. veebruaril Vabal Laval

NO99 teatri puhul olen paar korda virisenud, et valdavaks muutub see, et võetakse visuaalne kujund, viiakse näitlejad kõrgemotsionaalsesse seisundisse ja siis ratsutatakse pikalt ühe peal, veidi varieerides liikumist ja korrutades sama teksti. Tõsi, kui asi klapib, võib taoline olla parim teater üldse. Nagu lõputult kestev paus (taolist tegid kunagi ka Tooming-Hermaküla, aga tollal oma etenduste osana, mitte läbi etenduse ainult seda). Lõputu kaif. Lõputu seks. Lõputu suremine. Lõputu õnn või lõputu õnnetus.

Aga et ära ei tüütaks, peab jõudma laineharjale ka vaataja. Kui ära hakkab tüütama, on surmigav ja tunne, et ega siit vist midagi uut tulegi, pole oodata mingit värsket pööret või uusi mõtteid.

(Küllap ma teen meie kõige kuulsamale ja paremale teatrile liiga ja fännklubi või teatri juhtkond võib mind järjekordselt naelutada. Tõsi, nende tekstitükil "Nafta" oli jälle teine viga, et tekst ei kandnud. Teaduskorüfee oli kirjutanud, aga jutt oli teada-tuntud ja naiivsevõitu.)

Ühe kujundi, ühe motiivi peal liugu laskmine (mis siis, et variatsioonides) kummitab ka tantsu- või liikumisteatrit.

Luuletaja ja keeletundliku Sveta Grigorjeva tükkides teksti enamasti on (mõnikord on need Jürgen Rooste kirjutatud, nagu nüüdki). Ja mulle see sobib. Sest tekst tõmbab minu mõtte käima. Ma ei välista, et leidub tantsuinimesi, kes soovivad just, et tekst tantsuetendust ei risustaks. Et oleks puhas ja ilus mõttetühjus. Meditatsioon.

"Hulgakesed" – pealkiri Triin Soometsa luulekogult ja koguga polevat seost ja ma ei saanud ka pihta, mis seos on pealkirjal lavastusega – jälle minu viga – tüki loomiseks on võetud üks motiiv: tuli. Ja tükk on tuleteemaliste gag'ide rida. Valdavalt on need ohuetüüdid. Tuli tuleb ja hävitab või me ise hävitame maailma tulega ja siis saavat sündida uus maailm. Jah, samamoodi saaks ju luua tüki ükspuha mis põhielemendist, õhust või veest (põhielemente on läbi aegade pakutud välja erinevalt).

Publiku toolidel on tikud, mida krõbistada, et ohutunnet tekitada, kui laval on õlgkostüümis kuju ja tantsijad kallavad endale tühjadest pentsukanistritest pähe imaginaarset bensiini ja siis süttivad imaginaarselt kui Tiibeti ennastpõletavad mungad või Laur Tiidemann kunstiakadeemia ees. Mu pinginaaber saalis krõbistaski vaiksete kohtade peal, aga ega see ohutunnet ei tekitanud. Pigem sain aru, et mängijate sõber toetab etendust ja see tekitas hoopis turvatunde.

Ja siin on üks konks, millega ma ei oska midagi peale hakata.

See on kunstnike vestlus peale etendust.

Oli juttu, et kõik on halvasti ja läheb üha halvemaks. (Hm, me teame, et inimene pole Eestis läbi aegade elanud sellises heaolus kui täna. Kus see halb on? Ehk siis see, et on nii hea, et saame väsimatult rääkida, kui halb on nii poliitika kui kultuur kui olme. Meil on selleks aega ja voli. Ma ei usu, et kunsti ja kultuuri oleks kunagi Eestis olnud nii palju kui nüüd. Ometi kirume endiselt väsimatult eesti kino ja kirjandust, pst, teatrit siin nüüd küll ei kiru).

Oli juttu, et taheti, et publikul hakkaks halb ja tekiks hirm. Ei hakanud eriti halb ja hirm ka ei tekkinud, aga miks need oleks vajalikud. Miks mul peab publikus istudes halb olema? Viib see mingi lahenduseni, kirgastuseni? Mille lahenduseni? Mul oli pigem mõningane nõutus, aga see on tänapäeval teatris tavaline ja harjumuspärane, ükspuha mis sorti teatris ja enamasti räägivad tegijad, et see oligi taotluslik, et publik peab ise leiutama.

Kui publik küsis mõne asja tähenduse kohta, siis rõhutati, et kõigel on kate ja tähendus, aga episoodid peavad olema ambivalentsed ja tunti huvi, mida publik arvas ja oma arust aru sai. Publik paraku ei söandanud eriti midagi arvata ega aru saada. Viisakusest siis midagi välja pakuti. Ja see oli tegijate arust väga hea – ka nii võivat aru saada. Aga kui kõik võib tähedada kõike, ei tähenda lõpuks ükski asi enam midagi ja vaataja lülitab end välja. Mille peale võib samuti ju öelda, et tore, kui end välja lülitasite, see oligi meie eesmärk, et te ennast välja lülitaksite. Me tahtsimegi näidata, kuidas inimesi tasalülitatakse, kuidas kõik ümbritsev on arusaamatu ja ajab juhtme kokku. Ah soo, niinii, aeg-ajalt kirjutatakse ka mõni kirjandustekst väljamõeldud keeles ja eks see ole kena vahepeala, aga vist ei saa enamus kirjandusest siiski totaalselt mõistetamatu olla.

Aga see oli kohatu, loodan, et mõneti õigustatud, virin. Ei saa olla nii, et tantsuetendus on nii habras ja õrn, et tavavaataja ei tohi selle kohta midagi öelda, sest siis on tegijad kurvad ja solvunud. Mats ei saa aru, et ta ei pidanudki midagi aru saama! Seda talle näidatigi.

Vaadata oli tegelikult küll ja veel. Keskendunud liikumist, koostegutsemist. Ka siis, kui ei lähe kaasa tõdemusega, et me paneme maailma põlema ja kõik on üks hädaorg. Sest mina näen hoopis seda, et tantsijad on äraseatud olekus ja saan pigem pisut osa ekstaasist - kahjuks vaid kiibitsejana. Ilmselt pidanuks saali laskma kanepisuitsu või muud narkootilist, et inimesi korralikult pöördesse viia.

Paradoksaalselt on laval võimsamad Ajjar Ausma ja Riina Ausma, koreograafide ja autorite Siim Tõniste ja Sveta Grigorjeva kõrval. Ajjar Ausma on eriti võimas. Sellist tühjust pilgus, sellist äraolekut pole ma juba päris ammu näinud ei teatris ega kinos. Miks see mulle nii meeldib. On raske öelda, see on puhas ekstaas ja mõttetühjus. Vaid ülimalt andekad näitlejad suudavad sellist esile manada.

Miks autor ise ei saavuta taolist tühjust? Tal on pea mõtteid täis. Mis on muidugi omaette jõud.

Nagu tihti, tundusid mulle mitmed kasutusele võetud trikid ja rekvisiidid natuke nagu trikk triki pärast. Et kui on tellitud juba päästeameti ülikonnad, eks siis hakkame nendega mängima. Ja kui on tellitud hulga sütt, kuhu me ta siis kühveldame. Või mis me teeme suitsuanduritega? Midagi peaks nagu tegema. Ehk siis, kui kujundid ja trikid on enne lugu, siis jääbki lugu tulemata. Siis ongi kaunilt ambivalentsed kujundid ja asjad laval, millega mängitakse ja mis võivad ka tähendada paljut ja ei taipa päriselt, mida ikka tähendab õlest mees või kohver, millest tulvav valgus olevat nii vägev, et seda ei saa mitte vaadata ja see jääb alati sinuga.

Jah, vaat, seda valgust või tuld kohvrist näevad vaid näitlejad diivani taga ja meie näeme, kuidas näitlejad-tantsijad seda suht blaseerunult mõned sekundid vaatavad. Ja ongi kogu suur saladus. Ja eks me peaksime siis jälle mõtlema, mis jumalik valgus see olla võis, et kas Moosese pale või valgustus või mis. Ja loomulikult võib see ju tähendada KÕIKE! Nagu meile on viidatud. Nojah... Äkki siis tähendabki seda, et näitlejad vaatavad üle diivani valgust, mis peaks olema tohutu ja tähtis ja mida meie ei näe ja mis ei tekita ühtki tunnet ega mõtet ja ongi kõik. Aga seda on nats vähe.

Laval pole elusat tuld. Pole midagi reaalselt ehedat ja ohtlikku. Päris asjade ja stiihia vastu ei saa. Nagu ei saa teha tantsuetendust ilma elusa tantsijata.

Mäletan Leedust etendust "Tulenägu", kus samuti pandi inimene ja kodu põlema. Ja kus oli päris pentsulõhn ja tekkiski mingi hirmu- ja ohutunne. Ja kus oli ka intsesti- ja armastuselugu. (Mehe-naise pingeid püüdsid Tõniste-Grigorjeva oma sõnul igati vältida. Aga miks? Klišeest hoidumine? Tuli mehe ja naise vahel polnud nende tuli?)

Lavastuses on pikk püromaanide episood ja üks lugu on võetud August Gailiti novellist "Punased hobused", kus süütajale tundub, et ta päästab maailma ehk vabastab punased hobused. Tõesti võimas lugu. Äkki oleks sellest saanud terve tüki, mis keskendunuks ühele motiivile ja teemale. Aga ma ei saa kaasaegsest teatrist aru, seal peab olema kõik ja igaüks peab mõistma omamoodi.

Püromaane tuleb ette ka tuletõrjujate hulgas. Paari aasta eest oli juhtum päästeametis. See on paljusid erutanud teema. Mul on näitemäng "Tuletõrjuja sünnipäev", mille kirjutasin maha Hendrik Lindepuu jutust, kuidas tuletõrjuja pani maja põlema, kui valves olnud sõbrad ei tahtnud temaga jooma tulla. Teemadel, kuidas eneseohverdus ja teiste ohverdamine tule abil viivad ekstaasi, on palju asju tehtud. Kas või Andrei Tarkovski "Ohverdus", kus mees süütab oma maja. Ka mu armas onu Heiti lubas maja põlema panna, kui ma teda vaatama ei tule, aga hoopis poos end üles. Aga kui ma teeksin sellest loo, kus ainult mina tean lugu, aga jälgin kiivalt, et see lugu vaatajani ei jõuaks ja loodan, et vaataja mõtleb oma loo välja, siis võib juhtuda, et vaataja ei mõtle midagi. Sest mina teen ju tükki mitu kuud, aga vaataja tuleb puhta lehena ja vaatab poolteist tundi ja maigutab nõutult suud.

Soovitan tükki vaadata. Näete äärmiselt keskendunud tegijaid oma asja ajamas. Ja see on väärtus omaette. Tõsi, sageli võivad nad olla pikalt staatikas ja oma seisundis ja siis vahetavad poosi, et taas tarduda, nagu esitataks sajanditaguseid elavaid pilte (hiljuti näidati meile Tallinnas elavaid mustanahalisi neegerorjadena), aga seegi on võimas, ilma et asjale peaks mingit maailmaajaloolist tähendust juurde keevitama.

Toimetaja: Valner Valme



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaader filmist "Hiina van Goghid"
ETV ekraanil linastub kuus Pärnu filmifestivali dokumentaali, toimub ka rahvahääletus

3. kuni 9. juulini toimub Pärnu XXXI rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. Lisaks paljudele filmidele, mida on võimalik üle Eesti kinoekraanide vahendusel vaadata ja mida hindab rahvusvaheline žürii, jõuab ETV ekraanile kuus dokumentaalfilmi.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.