Tõnu Karjatse filmikomm. "John Wick 2" on õigupoolest koletisefilm ({{commentsTotal}})

"John Wick 2" Autor: kaader filmist

Kui arvate, et võitmatute ja surematute valgenahaliste meeskangelaste nišš on täis, siis eksite. Alati on ruumi uutele die-hard-märuliprintsidele, olgu nimeks Ethan Hunt, Jason Bourne, Frank Martin või John Wick.

Kahjuks on viimane neist nimedest kõige nõrgema konstruktsiooniga - seda mitte füüsiliselt, sest füüsiselt on nad kõik võitmatud, vaid sisuliselt. Chad Stahelski lavastatud, Derek Kolstadi kirjutatud ja Keanu Reevesi kehastatud tegelaskuju John Wick on üksik palgamõrvar, kellele on jäänud vaid koer ning keda filmi teise osa lõpuks ajab taga kogu maailm. "John Wick: peatükk 2" linastus tänavu kolme aasta taguse pilootfilmi järjena, kogudes avaõhtul Ühendriikides kassat 11 miljonit USD, mis on peaaegu sama palju, kui avafilm sai kokku terve nädalaga. See näitab nõudlust USA filmikunstis vesternidest arhetüübiks saanud üksikute kangelaste saagade järele. Need on paari revolvriga relvastatud kauboid, kes rajavad endale teed metsikus preerias või võtavad korrumpeerunud korravalvuritelt õigusemõistmise enda kätte. John Wick on palgamõrvar ehk outlaw, esindades tüüpilist vesternikangelast.

Ainsaks piiravaks seaduseks on talle organiseeritud kuritegevuse siseringi reeglid, mille järgi peab korda saatma ükskõik millise teo, kui seda on kord verega vannutud. Kuid isegi nende reeglite järgimine ei päästa John Wicki ja ta saab oma kannule kogu kuritegeliku maailma, mässides end oma sisemist aukoodeksit järgides veel enam sisse.

"John Wick 2" on õigupoolest koletisefilm, monster movie, tema probleem on ta ise, sisemine koletis, mille on temas loonud seesama kuritegelik minevik, mille vastu ta nüüd sõdib. Ta peab võitlust, mis peaks olema juba ette määratud läbikukkumisele, kuid see läbikukkumine käib aeg luubis, aeg ajalt isegi peatudes. Laipu tekib rohkem, kui suudame kokku lugeda ja vaenlasi tuleb juurde iga sekundiga, nagu ka Keanu Reevesi ja Chad Stahelski esimeses koostööfilmis "Matrix" (Lana & Lilly Wachowski, 1999), kus nad kohtusid märulistseenides, üks näitleja, teine kaskadöörina. "John Wick 2-s" näeme veel üht "Matrixist" tuttavat näitlejat - Laurence Fishburne’i, kes kehastab New Yorki kerjuste kuningat. "Matrixi" Neo oli ka üks John Wicki tegelaskuju prototüüpe, märuli- ja ulmefilmidest vaimustunud Stahelski lisas "John Wicki" veel klišeid James Bondist ja "Mission Impossible'i" sarjast, kung-fu-filmidest ning uus sarikangelane olekski nagu valmis. Kickboxing'iga tegelenud Chad Stahelski on loomult poisike, keda võlub võitluskoreograafia ja relvad. Sellest aga kahjuks ei piisa, et teha ka dramaturgiliselt põnevat märulit nagu aasia võitlusfilmid, mis Stahelskile on olnud ilmselgelt eeskujuks. Kummarduse Bruce Leele teeb Stahelski ka "John Wick 2" lõpus, tsiteerides veelkord Robert Clouse'i "Enter The Dragoni" (1973) peeglistseeni.

Võrreldes Bruce Leega napib aga Keanu Reevesil karismat, mis kompenseeriks tegelaskuju üheplaanilisuse. Ja Bruce Leega võrreldes pole Reeves ka sedavõrd andekas võitluskunstides. Stahelski/ Reevesi kangelane John Wick on eelkõige tulirelvaekspert, ta kannab kuulidest läbistamatuid ülikondi, mis annavad üheksa elu, sest ega keegi ta vastastest ju mujale kui kehasse ei tulista, kusjuures ta ise nad kõik pähelaskudega lõpetab. Stahelski püüab ühendada John Woo kuuliballeti ju-jitsu ja Jeet Kune Do võtetega, kuid ta ei saavuta Woo lavastuste sujuvust ning kuulide varju jääb ka käsitsivõitluse meisterlikkus.

"John Wick 2" läheneb kohati ohtlikult komöödiažanrile, märulit parodeerivalt mõjub üksteist taga ajavate meeste tulevahetus rahvarikkas metroos, mis sarnaneb pigem teineteise pihta sülitamisele. Vaatajate naeru kutsub esile ka kurikaelte konarlik vene keel, mida nad omavahel paari fraasi kaupa pursivad. Õigupoolest on isegi keeruline eristada, kumb on igavam film – kas kinolinale seatud videomäng "Hardcore Henry" (Ilya Naishuller, 2015) või "John Wick 2". "Hardcore Henry" ammendas end isegi rutem, sest põhineb vaid tehnilisel teostusel, mille võimalusi ei suudetud kunstiliselt ära kasutada. "John Wick 2" kordab samuti sama skeemi nii võitlusstseenides kui sisulises plaanis ning juba filmi esimesed viis minutit näitasid kahjuks kogu filmi nõrkusi.

John Wicki tegelik võitlus käib vaatajanumbrite pärast. Tootja ja levitaja strateegia on sobitada märul märuli pärast ajaliselt sellisesse nišši, kus midagi muud samasugust parajasti ekraanil pole. Et "John Wicki" tuleks vaatama ka need, kes ootavad uut Bourne'i või "Transporteri" filmi. Kunagi ei saa välistada ka seda, et oma silm on kuningas. Harvardi ülikooli värske uurimus, mille avaldas hiljuti ajakiri Psychological Science, kinnitas, et inimesed tahavadki näha seda, mis on neile juba tuttav, uus tekitab segadust. Ülikooli psühholoogi Daniel Gilberti sõnul pole asi selles, et inimestele uued lood ei meeldiks, vahe on selles, kuidas neid rääkida. Filmitegijaile on aga mugavam teha kassat klišeede kaudu, kui mõelda välja värskeid kunstilisi vorme või lahendusi. Nii võib oodata uut järge ka John Wicki seiklustele ja paljudele teistele märulimeestele, kes alles ootavad pääsu ekraanile.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Galerii: Laurentsius paigaldab võidutööd ERRi uudistemajja

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14. Täna, 28. märtsil hakkas Laurentsius paigaldama oma võidutööd.

Galerii: Maret Sarapu paigaldab ERR uudistemaja seinale treppi

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14.

Nädala video: Mart Avi, "Blind Wall"

Lugu pärineb albumilt "Rogue Wave", möödunud aasta kõrgeima kriitikaskooriga eesti artisti plaadilt, kui ERRi ja Areeni tabelid kokku panna.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Erkki-Sven Tüür esitleb Tallinn Music Weekil uut autoriplaati

Tallinn Music Weeki nüüdisklassikale pühendatud kontsert “Klassikaraadio nüüdismuusika õhtu” algab laupäeval, 1. aprillil kell 17 Mustpeade maja Vennaste saalis Eesti ühe rahvusvaheliselt tuntuima helilooja Erkki-Sven Tüüri uut autoriplaati "Peregrinus Ecstaticus" tutvustava vestlusringiga.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.