Arvustus. Dead Furiese seninägematu truudus ({{commentsTotal}})

Dead Furies
Dead Furies Autor/allikas: Kaader videost

Uus plaat
Dead Furies
"No Talkin’ All Action" (Fuck Art Let´s Dance)
4/10

Žanri- ja ideoloogiatruu muusikaline nähtus sunnib ennast hindama eeskätt sõltuva ilu kategooriast lähtuvalt, sest selle kohta on olemas selge algupärane ideaaltüüp, -tüübid. Muusika muutub rõhutatult funktsionaalseks, sest vastavalt vähem või rohkem objektiivsetele kriteeriumidele võib seda siis pidada arhetüübi õnnestunud või läbikukkunud jäljenduseks. See on üks suur ja suhteliselt tüütu osa, millega tuleb tegeleda Dead Furiese puhul.

Kui meile on aegade jooksul öeldud, et hard rock ja eriti selle garaažiharu on ennast ja teisi hävitav, agressiivne, maskuliinse seksuaalsusega laetud, hõikavalt mobiliseeriva sirgjoonelise lüürikaga; ja kümme aastat pärast viimase revival-laine kustumist kerkib Eestis esile bänd, mis on oma karakteristikud viinud karvapealt paroodia piirini kooskõlla nimetatud tunnustega ega ürita ühtki aspekti endale ainuomaseks väänata, siis...

Meil on rockbändidega vist ikka kitsas käes küll. Ei tahaks päris öelda, et Dead Furies on "iga teine energeetiline projektibänd", aga teatav ebaproportsionaalne lõhe turundusoskuse ja sisukuse vahel on ilmne. Aga neist räägitakse täitsa isukalt. Energiat Dead Furieses tõesti on ja seda energiat laivis suureks puhutud moel noortega jagada näib olevat nende ambitsioon number üks. Kuigi tundub, et tegemist on pigem kineetilise, mitte potentsiaalse, ehk siis selle igavamat sorti energiaga. Ilmselgelt eksisteerib Dead Furiese näol päris hea laivbänd, ju siis on ka publikut. Tartu muusikanädalal nad ju ometi esinesid. Pop- ja start-up läike all on aga selle tõsiasja kohta üha keerulisem midagi arvata.

Üks mu sõber ütles Dead Furiese kohta aga nii:

Meeldib kontseptsioon, et Eestis tehakse nii (näiliselt?) hingega/ isuga sellist mussi OK pillimängu oskuse tasemel. Kui nad paremaid lugusid ka õpiks kirjutama oleks hea. Hetkel veel ei veena.

Tegelikult on sellega kõik öeldud. Album on oma struktuurilistes arengutes ja saundivariatiivsuselt päris kitsi. Žanripuritaan ütleks selle kohta samas, et hea ühtlane album on ja kiidaks ehk takkagi. Facebooki lehel on nad üles loetlenud hulga eelmise sajandi viimase kolmandiku protopunk ja hard rock bände, kelle jäigemat, sunnitud jäljendit nad kehastavat näivad. Puudu tuleb aga juhuslikkusest, mida eeskujud endas kandsid. Kitarrisoolode puhul kangastub pigem Guitar Hero kergelt ebaõnnestunud, aga püüdlik sooritus, mitte artisti sisemine stiihia.

Kisub jah abstraktseks, aga selge on ka see, et Dead Furiese laadse tegevuse hindamise ideoloogilised alused ongi läbi ajaloo olnud väga ebamääraselt, tunnetuslikult defineeritud. Et milline siis ikkagi on see tõeline ja aus ja ehe rockmuusika?

Pigem leiab Dead Furiese sugulasi 2000. aastate alul rocki kaanepoisteks kerkinud the-bändide hulgast (The Von Bondies, The Subways jne). Cmon, oh yeah, hey, get down, let´s rock, gimme-gimme, numbrite loendamine jne – need primitiivsed huigatused ja kitarre pigem vaoshoidev kui avav mängulaad tipnebki väsinud olekuga. Üle ühe loo vabatahtlikult kuulata ei kannatagi. Enamik neist 12st ei läbiks the old grey whistle test´i, mida vaja edukaks avanguks niivõrd läbisongitud nišis.

Elav ja energiline eeldab muutlikku meelt ja mitmekesist kõlakäsitlust, vabadusetunde saavutamiseks võiks eeskujuvormidest aeg-ajalt lahti lasta. Nad teevad seda harva, lugu "Listen to T. Rex" paistab silma avarama arranžeerimistajuga, sümpaatne on loo "2016" üleminek salmilt bridge´ile, kus vokaal omandab sõgeda kvaliteedi. Üldse plaadi lõpupoole tekib materjali tumedamat hoovust, mil potentsiaali naiivsevõitu lasteaiarocki uskumisväärt bad boy järku edutada.

Suures laastus on instrumentaal aga tuim ja mitte nii kontemplatiivselt-tuimestavalt monotoonne, et kordus mõjuks kütkestavalt. Mässumeelsuse vaadet markeeriv vokaal ei saakski lasta sel juhtuda, sest kardab, et rockipoos võib ära uhtuda. See on muusika, mis justkui loodud kaasalaulmiseks, aga meelde ei jää suurt midagi.

Nii võiks ju mängida n-ö afektikaardile, hetkenaudingule, aga selleks jääb nii mugavrockilikust helipildist kahjuks väheks, kuigi tehnilises-professionaalses vaates saundib album kompaktselt hästi. Kui albumi välja andnud üksuse nimes saadetakse kunst persse, siis paraku ei ole ka albumi kehaline toimejõud eesmärkide kõrgusel. Minge vaadake elavas ettekandes ja vaielge vastu.

Paradoksaalselt tulevad segasest olukorrast kõige paremini välja kõige segasemad fragmendid, n-ö hingetõmbehetked, mida üksnes formaalstruktuurilise elemendina käsitlemise asemel võiks ka sisuliselt aktiivselt lookirjutusse ja ideid kandvaks aluseks lülitada. Raske on siit aga leida laiemat kultuurilist lisaväärtust, jääb üle vaid nentida, et tore, et inimesed muusikat teevad ja sellest mõnu tunnevad. See aspekt lasub väljaspool kahtlust ja tegelikult ei olegi nii väheoluline.



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.