Arvustus. Dead Furiese seninägematu truudus ({{commentsTotal}})

Dead Furies
Dead Furies Autor/allikas: Kaader videost

Uus plaat
Dead Furies
"No Talkin’ All Action" (Fuck Art Let´s Dance)
4/10

Žanri- ja ideoloogiatruu muusikaline nähtus sunnib ennast hindama eeskätt sõltuva ilu kategooriast lähtuvalt, sest selle kohta on olemas selge algupärane ideaaltüüp, -tüübid. Muusika muutub rõhutatult funktsionaalseks, sest vastavalt vähem või rohkem objektiivsetele kriteeriumidele võib seda siis pidada arhetüübi õnnestunud või läbikukkunud jäljenduseks. See on üks suur ja suhteliselt tüütu osa, millega tuleb tegeleda Dead Furiese puhul.

Kui meile on aegade jooksul öeldud, et hard rock ja eriti selle garaažiharu on ennast ja teisi hävitav, agressiivne, maskuliinse seksuaalsusega laetud, hõikavalt mobiliseeriva sirgjoonelise lüürikaga; ja kümme aastat pärast viimase revival-laine kustumist kerkib Eestis esile bänd, mis on oma karakteristikud viinud karvapealt paroodia piirini kooskõlla nimetatud tunnustega ega ürita ühtki aspekti endale ainuomaseks väänata, siis...

Meil on rockbändidega vist ikka kitsas käes küll. Ei tahaks päris öelda, et Dead Furies on "iga teine energeetiline projektibänd", aga teatav ebaproportsionaalne lõhe turundusoskuse ja sisukuse vahel on ilmne. Aga neist räägitakse täitsa isukalt. Energiat Dead Furieses tõesti on ja seda energiat laivis suureks puhutud moel noortega jagada näib olevat nende ambitsioon number üks. Kuigi tundub, et tegemist on pigem kineetilise, mitte potentsiaalse, ehk siis selle igavamat sorti energiaga. Ilmselgelt eksisteerib Dead Furiese näol päris hea laivbänd, ju siis on ka publikut. Tartu muusikanädalal nad ju ometi esinesid. Pop- ja start-up läike all on aga selle tõsiasja kohta üha keerulisem midagi arvata.

Üks mu sõber ütles Dead Furiese kohta aga nii:

Meeldib kontseptsioon, et Eestis tehakse nii (näiliselt?) hingega/ isuga sellist mussi OK pillimängu oskuse tasemel. Kui nad paremaid lugusid ka õpiks kirjutama oleks hea. Hetkel veel ei veena.

Tegelikult on sellega kõik öeldud. Album on oma struktuurilistes arengutes ja saundivariatiivsuselt päris kitsi. Žanripuritaan ütleks selle kohta samas, et hea ühtlane album on ja kiidaks ehk takkagi. Facebooki lehel on nad üles loetlenud hulga eelmise sajandi viimase kolmandiku protopunk ja hard rock bände, kelle jäigemat, sunnitud jäljendit nad kehastavat näivad. Puudu tuleb aga juhuslikkusest, mida eeskujud endas kandsid. Kitarrisoolode puhul kangastub pigem Guitar Hero kergelt ebaõnnestunud, aga püüdlik sooritus, mitte artisti sisemine stiihia.

Kisub jah abstraktseks, aga selge on ka see, et Dead Furiese laadse tegevuse hindamise ideoloogilised alused ongi läbi ajaloo olnud väga ebamääraselt, tunnetuslikult defineeritud. Et milline siis ikkagi on see tõeline ja aus ja ehe rockmuusika?

Pigem leiab Dead Furiese sugulasi 2000. aastate alul rocki kaanepoisteks kerkinud the-bändide hulgast (The Von Bondies, The Subways jne). Cmon, oh yeah, hey, get down, let´s rock, gimme-gimme, numbrite loendamine jne – need primitiivsed huigatused ja kitarre pigem vaoshoidev kui avav mängulaad tipnebki väsinud olekuga. Üle ühe loo vabatahtlikult kuulata ei kannatagi. Enamik neist 12st ei läbiks the old grey whistle test´i, mida vaja edukaks avanguks niivõrd läbisongitud nišis.

Elav ja energiline eeldab muutlikku meelt ja mitmekesist kõlakäsitlust, vabadusetunde saavutamiseks võiks eeskujuvormidest aeg-ajalt lahti lasta. Nad teevad seda harva, lugu "Listen to T. Rex" paistab silma avarama arranžeerimistajuga, sümpaatne on loo "2016" üleminek salmilt bridge´ile, kus vokaal omandab sõgeda kvaliteedi. Üldse plaadi lõpupoole tekib materjali tumedamat hoovust, mil potentsiaali naiivsevõitu lasteaiarocki uskumisväärt bad boy järku edutada.

Suures laastus on instrumentaal aga tuim ja mitte nii kontemplatiivselt-tuimestavalt monotoonne, et kordus mõjuks kütkestavalt. Mässumeelsuse vaadet markeeriv vokaal ei saakski lasta sel juhtuda, sest kardab, et rockipoos võib ära uhtuda. See on muusika, mis justkui loodud kaasalaulmiseks, aga meelde ei jää suurt midagi.

Nii võiks ju mängida n-ö afektikaardile, hetkenaudingule, aga selleks jääb nii mugavrockilikust helipildist kahjuks väheks, kuigi tehnilises-professionaalses vaates saundib album kompaktselt hästi. Kui albumi välja andnud üksuse nimes saadetakse kunst persse, siis paraku ei ole ka albumi kehaline toimejõud eesmärkide kõrgusel. Minge vaadake elavas ettekandes ja vaielge vastu.

Paradoksaalselt tulevad segasest olukorrast kõige paremini välja kõige segasemad fragmendid, n-ö hingetõmbehetked, mida üksnes formaalstruktuurilise elemendina käsitlemise asemel võiks ka sisuliselt aktiivselt lookirjutusse ja ideid kandvaks aluseks lülitada. Raske on siit aga leida laiemat kultuurilist lisaväärtust, jääb üle vaid nentida, et tore, et inimesed muusikat teevad ja sellest mõnu tunnevad. See aspekt lasub väljaspool kahtlust ja tegelikult ei olegi nii väheoluline.



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: