Arvustus. Vaatamisharjutused ({{commentsTotal}})

Maarja Nõmmiku tööd on jäänud endiselt realistlikuks, üllatab aga väike formaat. Varasemast tuttav silmamotiiv kuulub seeriasse „Juhtumisi“ (2016–2017).
Maarja Nõmmiku tööd on jäänud endiselt realistlikuks, üllatab aga väike formaat. Varasemast tuttav silmamotiiv kuulub seeriasse „Juhtumisi“ (2016–2017). Autor/allikas: Indrek Grigor

Brita Karin Arnover kirjutab Sirbis näitusest, mis muudab taas küsitavaks TÜ maaliosakonna sulgemise.

Elo-Mai Mikelsaare ja Maarja Nõmmiku näitus „Elu per se“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 5. III.

Tartu ülikooli maaliosakonna pulss lööb nõrgalt, sest osakonna sulgemine on otsustatud ja olukorraga on näiliselt lepitud (vastuväiteid on küll olnud loomeinimestelt, kuid introvertsed maalitudengid ise ei ole kõige kirglikumad protestijad), kõrvalt vaadatakse aga ikka huviga, millega maaliosakonnas lõpusirgel tegeletakse: kes veel lõpetavad, missuguse käekirja ja perspektiiviga.

Maalihariduse piirajad peaksid arvestama, et maalikunsti kasuks otsustamine on raske ja kaalutletud valik, mitte lihtsama vastupanu tee ühiskonnas, kus võhikutele luuakse aina lühemaid IT-kursusi, et nad kiiresti perspektiivikale programmeerimistööle upitada. Miks aga vaid rahalistel kaalutlustel survestada professionaalset loomingut, eriti kui maalikunsti puhul erinevalt paljudest pehmetest teooria­ainetest pole vaja dubleerimist karta? Tundub, et ülikoolis kardetakse juba ette lõpetajate tuleviku pärast.

Aga, võta näpust, TÜ maaliosakonna lõpetajad saavad hakkama! Eelkõige just sellepärast, et alma mater’is on õnnestunud saada korralik haridus. Tartu maaliosakonna tugevus on tehnilistele oskustele rõhumine ja teoreetiline baas. EKAga võrreldes on seal vähem näitlemist, unikaalse eneseväljenduse otsimist, aga rohkem akadeemilist süvenemist, mõõdukat vaoshoitust, laiapõhjalist lähenemist ja tehnilist küpsust. Selliselt saavutatud ekspressiivne usutavus, kus ei püüta teemavalikuga tingimata intrigeerida, peegeldub näiteks tapvalt igava motiivistikuga, kuid ometi nii paeluvas Tanel Tolstingu (lõpetanud 2013) või liikumist meisterlikult maalile püüdva Siiri Jürise (lõpetab sel kevadel) loomingus. Seega ei saa väita, et maaliosakonna tase oleks viimasel ajal kuidagi alla käinud. Seda tõestab ka äsja Tartu Kunstimajas avatud „Elu per se“.

Näitus „Elu per se“ on Maarja Nõmmiku ja Elo-Mai Mikelsaare, kahe 2016. aasta kevadel maaliosakonna magistrantuuri lõpetanu esimene päris-kunstielu-kogemus ja tõestus, et püütakse kaugeneda end defineerivast taustast, olla ise ja päriselt, kuigi hoitakse veel kokku, et ikka julgem oleks. Näitus peegeldab tugevat tehnilist pinnast, millele annab särtsu hoogne pintslilöök ja mahe värvigamma. Ei ole üleliia ponnistatud, tööd ei ole ka liiga viimistletud. Mikelsaare teostes kumab tema semiootikataust (millises ülikoolis avaneks veel võimalus ühendada maaliõpingud märgiteadusega). Indrek Grigor leiaks seal ilmselt üles viited skisofreenilisele maalilaadile.

Tartu Kunstimaja monumentaal­galerii on töid tuubil täis ja seetõttu mõjub ruum väiksemalt kui varem. Nõmmiku robustsem, ekspressiivsem laad on lähenenud Mikelsaare maalilisemale käekirjale ja fotolikule kaadrile. Võimalik muidugi, et see tuleneb ateljee jagamisest ja pidevast koos töötamisest (kõik näitusel esitatud tööd kannavad daatumit 2016 ja/või 2017 ja on valminud just selleks väljapanekuks). Tundub, et sarnasust pole peljatud, aga vaataja võib see ikka parajalt segadusse ajada küll. Kuigi tegemist on uue algusega, ei ole loobutud varem kasutatud motiividest: korduvad (rohelised) silmad ja maskid, anatoomiline uurimuslikkus. Püüdes ületada maalikunstniku-mugavust, on liigutud nüüdisaegsuse suunas: sisse on toodud ka veidi vähem harjumuspäraseid meediume nagu skulptuur, videoinstallatsioon („(i)se“ ja „Momendismomentmomendis“) või familiaarsed siia-sinna peidetud heliturtsatused – tuleb vaid kuulatada. Suurimaks üllatajaks – ilmselt ka kunstnikele endile – on maalide väike formaat, mis mõjub piiravalt, kui arvestada, et väikesele lõuendile pole maalitud samavõrra vähendatud mõõtskaalal. Harjumuspärasest mugavusest soovitatakse välja tulla ka näitust tutvustavas tekstis ja on igati loomulik, et kunstnikud ise otsa lahti teevad.

Näitusega manifesteeritakse empii­rilist argisuse poeesiat, kutsutakse üles „vaatamisharjutustele“. Inimkesksete detailide väga-väga lähedalt jälgimise abil saab kogeda uusi tundmusi, mis muidu kogemata jääksid. Elo-Mai Mikelsaar suhtub eluproosasse romantiseerivalt, Nõmmiku tööd jäävad rea­listlikuks, tekitavad isegi õõva (kangesti tahaks teha nalja, et Nõmmik kasutab väljapaneku pealkirjas sidekriipsu). Suurem süvenemine eeldab vaatajalt avatud meelt ja aega.

Omamoodi värskendav on seegi, et kaks noort naist on läinud mööda naiseteemast. Ühte ruumi mahuvad maaliline hommikuse ärkamise seeria „Vaikust ei ole“, ebamugavust tekitavad installatsioonid ja ka nahka imi­teerivad kokku õmmeldud jupid (Nõmmiku „Kogum“). Tööd astuvad küll ühte sammu, seda oleks võinud ka vähem olla, kuigi kihilise terviku meisterdamine annab kinnitust kunstnike tõsidusest. Näitus on saanud täpselt nii kõhe või helge, nagu vaataja seda näeb. Väljapanekuga peaks selge olema, kes maaliosakonna sulgemisel kaotajana finišeerib.

Brita Karin Arnover on Tartu ülikooli kunstiajaloo magistrant.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: