Arvustus. Vaatamisharjutused ({{commentsTotal}})

Maarja Nõmmiku tööd on jäänud endiselt realistlikuks, üllatab aga väike formaat. Varasemast tuttav silmamotiiv kuulub seeriasse „Juhtumisi“ (2016–2017). Autor: Indrek Grigor

Brita Karin Arnover kirjutab Sirbis näitusest, mis muudab taas küsitavaks TÜ maaliosakonna sulgemise.

Elo-Mai Mikelsaare ja Maarja Nõmmiku näitus „Elu per se“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 5. III.

Tartu ülikooli maaliosakonna pulss lööb nõrgalt, sest osakonna sulgemine on otsustatud ja olukorraga on näiliselt lepitud (vastuväiteid on küll olnud loomeinimestelt, kuid introvertsed maalitudengid ise ei ole kõige kirglikumad protestijad), kõrvalt vaadatakse aga ikka huviga, millega maaliosakonnas lõpusirgel tegeletakse: kes veel lõpetavad, missuguse käekirja ja perspektiiviga.

Maalihariduse piirajad peaksid arvestama, et maalikunsti kasuks otsustamine on raske ja kaalutletud valik, mitte lihtsama vastupanu tee ühiskonnas, kus võhikutele luuakse aina lühemaid IT-kursusi, et nad kiiresti perspektiivikale programmeerimistööle upitada. Miks aga vaid rahalistel kaalutlustel survestada professionaalset loomingut, eriti kui maalikunsti puhul erinevalt paljudest pehmetest teooria­ainetest pole vaja dubleerimist karta? Tundub, et ülikoolis kardetakse juba ette lõpetajate tuleviku pärast.

Aga, võta näpust, TÜ maaliosakonna lõpetajad saavad hakkama! Eelkõige just sellepärast, et alma mater’is on õnnestunud saada korralik haridus. Tartu maaliosakonna tugevus on tehnilistele oskustele rõhumine ja teoreetiline baas. EKAga võrreldes on seal vähem näitlemist, unikaalse eneseväljenduse otsimist, aga rohkem akadeemilist süvenemist, mõõdukat vaoshoitust, laiapõhjalist lähenemist ja tehnilist küpsust. Selliselt saavutatud ekspressiivne usutavus, kus ei püüta teemavalikuga tingimata intrigeerida, peegeldub näiteks tapvalt igava motiivistikuga, kuid ometi nii paeluvas Tanel Tolstingu (lõpetanud 2013) või liikumist meisterlikult maalile püüdva Siiri Jürise (lõpetab sel kevadel) loomingus. Seega ei saa väita, et maaliosakonna tase oleks viimasel ajal kuidagi alla käinud. Seda tõestab ka äsja Tartu Kunstimajas avatud „Elu per se“.

Näitus „Elu per se“ on Maarja Nõmmiku ja Elo-Mai Mikelsaare, kahe 2016. aasta kevadel maaliosakonna magistrantuuri lõpetanu esimene päris-kunstielu-kogemus ja tõestus, et püütakse kaugeneda end defineerivast taustast, olla ise ja päriselt, kuigi hoitakse veel kokku, et ikka julgem oleks. Näitus peegeldab tugevat tehnilist pinnast, millele annab särtsu hoogne pintslilöök ja mahe värvigamma. Ei ole üleliia ponnistatud, tööd ei ole ka liiga viimistletud. Mikelsaare teostes kumab tema semiootikataust (millises ülikoolis avaneks veel võimalus ühendada maaliõpingud märgiteadusega). Indrek Grigor leiaks seal ilmselt üles viited skisofreenilisele maalilaadile.

Tartu Kunstimaja monumentaal­galerii on töid tuubil täis ja seetõttu mõjub ruum väiksemalt kui varem. Nõmmiku robustsem, ekspressiivsem laad on lähenenud Mikelsaare maalilisemale käekirjale ja fotolikule kaadrile. Võimalik muidugi, et see tuleneb ateljee jagamisest ja pidevast koos töötamisest (kõik näitusel esitatud tööd kannavad daatumit 2016 ja/või 2017 ja on valminud just selleks väljapanekuks). Tundub, et sarnasust pole peljatud, aga vaataja võib see ikka parajalt segadusse ajada küll. Kuigi tegemist on uue algusega, ei ole loobutud varem kasutatud motiividest: korduvad (rohelised) silmad ja maskid, anatoomiline uurimuslikkus. Püüdes ületada maalikunstniku-mugavust, on liigutud nüüdisaegsuse suunas: sisse on toodud ka veidi vähem harjumuspäraseid meediume nagu skulptuur, videoinstallatsioon („(i)se“ ja „Momendismomentmomendis“) või familiaarsed siia-sinna peidetud heliturtsatused – tuleb vaid kuulatada. Suurimaks üllatajaks – ilmselt ka kunstnikele endile – on maalide väike formaat, mis mõjub piiravalt, kui arvestada, et väikesele lõuendile pole maalitud samavõrra vähendatud mõõtskaalal. Harjumuspärasest mugavusest soovitatakse välja tulla ka näitust tutvustavas tekstis ja on igati loomulik, et kunstnikud ise otsa lahti teevad.

Näitusega manifesteeritakse empii­rilist argisuse poeesiat, kutsutakse üles „vaatamisharjutustele“. Inimkesksete detailide väga-väga lähedalt jälgimise abil saab kogeda uusi tundmusi, mis muidu kogemata jääksid. Elo-Mai Mikelsaar suhtub eluproosasse romantiseerivalt, Nõmmiku tööd jäävad rea­listlikuks, tekitavad isegi õõva (kangesti tahaks teha nalja, et Nõmmik kasutab väljapaneku pealkirjas sidekriipsu). Suurem süvenemine eeldab vaatajalt avatud meelt ja aega.

Omamoodi värskendav on seegi, et kaks noort naist on läinud mööda naiseteemast. Ühte ruumi mahuvad maaliline hommikuse ärkamise seeria „Vaikust ei ole“, ebamugavust tekitavad installatsioonid ja ka nahka imi­teerivad kokku õmmeldud jupid (Nõmmiku „Kogum“). Tööd astuvad küll ühte sammu, seda oleks võinud ka vähem olla, kuigi kihilise terviku meisterdamine annab kinnitust kunstnike tõsidusest. Näitus on saanud täpselt nii kõhe või helge, nagu vaataja seda näeb. Väljapanekuga peaks selge olema, kes maaliosakonna sulgemisel kaotajana finišeerib.

Brita Karin Arnover on Tartu ülikooli kunstiajaloo magistrant.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.