Arvustus. Külma Eetla arhetüüp – Lumivalgeke või Lumekuninganna? ({{commentsTotal}})

Eetla — Anneli Rahkema
Eetla — Anneli Rahkema Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Madis Kõiv, Sulev Keedus, „Somnambuul”. Lavastaja: Sulev Keedus. Kunstnik: Vadim Fomitšev. Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiskmaa. Helikujundaja: Tarmo Kesküll. Osades: Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu. Esietendus 7. X 2016 Rakvere Teatri väikeses saalis.

Kui meenutada käesoleva sajandi esimese poolteistkümnendi Eesti teatrilavastusi, mille loonud filmirežissöörid (näiteks Peeter Simm, Ilmar Raag, Marko Raat, Rainer Sarnet või Martti Helde), siis enamasti näib nende inspiratsiooniimpulsiks olevat olnud looja huvi katsetada just nimelt tavapärasest erineva kunstiliigi vahendeid, otsese seoseta oma esmase elukutsega. Peeter Simmi „Kino-Mati” (Rakvere Teater, 2002) ja Ilmar Raagi „Popcorn” (Ugala, 2002) rääkisid küll kinost, kuid nende teemakäsitluste puhul mõjus märgilisena pigem publiku eelteadmine lavastaja põhiprofessioonist, võimaldades lavastuse turundustaktikas mõningat metateatraalset mängulisust. Otsesem laboratoorne huvi filmi- ja teatriesteetika erinevuste ja kokkupuutepunktide uurimiseks paistis kätte Martti Helde lavastusest „Vanamees ja meri” (Tallinna Linnateater ja Von Krahli Teater, 2015). Olgugi see huvi siiras ja uurimistulemus huvitav, lisas sellelegi ettevõtmisele turunduslikku elevust teadmine kahe millegipärast maailmavaateliselt vastandlikuks peetava teatri koostööst. Loomulikult ei pea kõige taga lisatähendusi otsima, tänases Eesti teatris lavastavad ka kirjanikud ja kunstnikud ning põhimõtteliselt on lavale ligipääs mis tahes elualade esindajail. Siiski tahaks idealistlikult uskuda, et oma sõnumi väljendamiseks valitud vorm on loojal alati sügavalt kontseptuaalne ning seotud tema loomebiograafa eelmiste ja järgmiste teetähistega.

Selles mõttes on Sulev Keeduse „Somnambuul” Rakvere Teatris lausa sedavõrd ebaturunduslikult sissepoole pööratud, et käivitub omamoodi vastassuunalinegi protsess ning turundustugrikuid hakkab koguma hoopis ettevõtmise elitaarsuse taga õrnalt aimatav epataaž. Õnneks ainult õrnalt aimatav, sest Keeduse loojakreedo siiruses pole tema senise loomingu põhjal põhjust kahelda. Üldse tundub ülekohtune see käibetõdemus, justkui „peaks” pealinnast väljaspool arvestama publikuga kuidagi teisiti. Poputavalt? Alavääristavalt? Ent kasvõi Eva Kolditsa „Soo” Ugalas või Laura Metsa viimased katsetused Endlas tõestavad, et Eesti teatripublik ei vaja eraldi haldusreformi, lugupidavast suhtumisest piisab. „Baltoscandalit” võõrustava Rakvere Teatri puhul on sellised hirmud eos elimineeritud, kuid samal ajal on tegemist Eesti ühe aktiivsema gastrolliteatriga, mis seab lavastustele paratamatult teatavad, kasvõi tehnilised parameetrid. Niisiis, Keeduse „Somnambuul” näib selles keskkonnas nii suure riskina, et võib teatud publikusegmendis tekitada lausa lisaootusi, mis pealinnas sumbuksid ehk lihtsalt üldisesse turundusmürasse.

Keedus jätkab aga otseselt oma 2003. aastal valminud samanimelise filmi teema lahtimängu teatrilaval, nii et kindlasti tasub tema filmi ja lavastust vaadata nii sisulises kui ka kujundikeelelises seoses. Lihtne oleks libastuda spekulatsioonidesse pelgalt poliitajalooliste stampide pealt, à la lahkumised ja jäämised, võrrelduna aastatel 1944, 2003 (aasta enne Eesti saamist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks) ning 2016. aasta pagulaskriisis. Ehkki loomulikult on seegi tähenduskiht kogu lavastuse kujundikeelele aistinguliseks aluseks. Just nimelt aistinguliseks, sest vaatamata sellele, et nii pagulaskriiside tekitamine kui ka nende „lahendamine” toimub pahatihti kas kabinetivaikuses või kärakoosolekute retoorilises logoprügilas, tajuvad nii Madis Kõiv kui ka Sulev Keedus kujutatavaid ajastuid ja neis elanud inimesi ennekõike meelte vahendusel, helide, värvide ja emotsioonide kaudu.

Kui „Somnambuuli” filmiversioonis loodi tugev aegruumiline metafoor just 1944. aasta painetest mõjutatud eksistentsiaalsetele ängidele, anti üldistus, mis kõneles pidetust tundvate rannarootslaste kaudu justkui kogu siinse sootsiumi nimel, näidates Eetlat (Katariina Unt) objekti ja ohvrina, siis oma teatritõlgenduses on Keedus toonud huvikeskmesse just Eetla (Anneli Rahkema) siseilma, tema valikud ja tajud.

See ei tähenda psühholoogilise läbitunnetatuse kanguskraadi vahet. Katariina Undi Eetla on žanri poolest ehk pigem tragöödia kangelanna, kes võtab talle määratud saatuse vastu vankumatult, küsimata lisaküsimusi ja püüdmata endast suurema taustsüsteemiga diili teha, selles kahelda. Teatrilavastuses ei ole Eetla saatus helgem, kannatuste koorem on sama raske, kuid lavaruumis kuulatakse ära tema argumendid, isegi kui need on somnambuulsed. Katariina Undi Eetla on filmis seda intensiivsem, mida enam peegeldab ta tagasi teda ümbritsevat reaalsust. Olgugi objektistatud (okupeeritu, vägistatu, naine), ei ole ta oma misanstseenipartnerile hetkekski puhas peegel, vaid alati värvivarjunditega filter, suurendusklaas, mis muudab või pimestab esimesena valgusvihu heitja vaatepunkti. Ta on küll ohver, kuid selline ohver, kes pärast tragöödia katarsist jääb oma vaenajate karmakoodeksisse ja hirmuulmadesse.

Näib, et see „karmavõlg” on jäänud Keedust ennastki painama, mistõttu on ta oma teatrilavastuses andnud Eetlale suurema voli sündmuste kulgu määrata. Filmi metafoor kannab ränki üldistusi ning olgugi Eetla roll selles kõiges olla tõugata-tõmmata, annab tema tegelasele suurusemõõtme just see orgaaniline ürgnaiselikkus, oskus jääda moraalseks võitjaks isegi siis, kui agressor on oma püssirohusalve tühjendanud. Anneli Rahkema Eetla on oma monoloogide kaudu rohkem nagu teadlik somnambuul, unenägude suunaja, uneilmadest vahetu reaalsuse looja. Tema otsustab, kas maailm ta ümber on elamisväärne või mitte.

Kolmteist aastat on piisavalt pikk aeg, et seesama kunstnik võiks tahta oma varasematele küsimustele uuesti vastata, kasutada lõuendi ja värvide asemel graafkapressi, uurimaks, kas kunagi esitatud küsimuste kontekst on ehk võtnud teistsuguse vormi. Esteetiliselt elegantne on viis, kuidas Keedus küsib neid küsimusi poliitilis-retooriliselt palju ärevamas taustsüsteemis stoiliselt kunstilises võtmes, sotsiaalteatri glamuurile reageerimata. Mulje, et Anneli Rahkema Eetlal on Katariina Undi Eetlast justkui rohkem sisulist sõnaõigust, ei tarvitse olla mitte ajastu vaimule omane ideoloogiline nihe, vaid tundlik vahendimäng, mis suunab tähelepanu kujundiloome võtetega tegelikult samale nähtusele. Sõltumata ajastutest (1944, 2003, 2016, …) ja neid läbi elanud inimeste mälestustest, võime tagantjärele mängida mõtetega, et seksuaalse ahistatuse ja seksuaalfantaasia piir on kokkuleppeline ja konstrueeritud; et väike- ja piirirahvad on nii või teisiti peenraha, mis käib käest kätte ja et meie igapäevased eluvalikud lähtuvad aadetest sõltumata ka „reaalpoliitilistest” otsustest. Aga mis siis?! Teatrilava ei olegi kuigi tänuväärne koht, kus oma retoorikat häälestada, pigem on see paik, kus taju kaudu tähendusi täpsustada.

„Somnambuul” ongi omamoodi aistingualfabeet. Meenutagem, et samal aastal, kui linastus Keeduse film, jõudis audiopublikuni ka sisuliselt samal materjalil põhinev Tamur Tohveri kuuldemäng „Üks teine lugu”. See lugu, mida jutustame ehk igal suguvõsakokkutulekul, kuna sarnaseid seiku leidub meie kõigi põlvnemislugudes, ei toimi vaid narratiivina, mida teadmiseks võtta. Me tajume neid lugusid, tunneme lõhnu ja tämbreid. Toonane kuuldemäng tõstiski fookusse audiotajud.

Arvamus, et Madis Kõiv justkui põlastas lavalist psühhologismi ning seadis ruumi esmaseks aja ees, ei tarvitse distantsilt tajuja jaoks tähendada midagi enamat kui pelgalt järjekordset „paradigmamuutust”. Keedus on andnud sellele psühholoogilise sisu. Lavastus on vertikaalipidi avatud metafüüsilistele tõlgendustele, kuid Vadim Fomitševi stsenograafa ning Anna-Liisa Liiskmaa kostüümidega (Eetla pidev ümberriietumine laval ei ole ei funktsionaalne ega kujundlik, vaid täiesti psühholoogiliselt sisuline, avades tema tegelaskuju sisemist motoorikat) on sellele antud meeleliselt tajutav vaste. Kui filmis loodud tugevate ruumi- ja kehakujundite kaudu antakse edasi tegelaste kuulumatus siinsesse argiilma, siis lavastuses näeme kohanemis-, vähemalt suhestumisvõimalusi.

Kui lugeda üle Madis Kõivu 1993. aastal kirjutatud „Külma teatri manifest”, siis saame kinnitust sellele, et Kõiv ei ole olnud nn psühholoogilise realismi vastane, vaid talle oli eriti oluline, et lavareaalsus kehastaks mis tahes vahenditega seda hingesopiängi ja verele kistud küünealust nahka, mida tänapäeval kiputakse üsna mugavalt läbi neljanda seina publikule ulatama, jättes selle justkui viimase vastutusalaks. Kõiv on rääkinud: „Kui mingit meetodit sellele teatrile otsida, siis tuleb vist alustada vanast ja tuttavast, Stanislavskist, läbi-elamise omast niisiis. Ainult „elamise” asendaksin sünonüümi „mõtlemisega”. Läbimõtlemise kunstis (tema tehnika abil) jõutakse äratundmisele, millega etendus lõpeb. Selle külma läbi-mõtlemise teatri näitlejatelt (lavastajatelt enesest mõista) nõutakse (seega) sügavaid, pingelisi ja raskeid mõtlemise-treeninguid ja -harjutusi. Harjumusi, millega saavutatakse läbimõtlemiskogemus. Näitleja peab omandama kerge ja sujuva mõtlemisse sisseastumise tehnika nagu tornihüppaja vette. Et tunda end vabana, sundimatuna — hirmuta veepinna kauguse ja veesisemuse jaheduse ja sügavuse ees. Ainult selline näitleja (meister), astudes mõtlemisse sisse, jõuab hetk-hetkeliselt katkematu läbi-mõtlemiseni etenduses (Kostabi 29. I—4. II 1993).”

Kas Stanislavski läbi-elamise ja Kõivu läbi-mõtlemise vahel on vastuolu? Keeduse käsitluses näib, et ei ole, pigem on küsimus selles läbielamise ja -mõtlemise aineses — kas hakkame oma maailmu looma uitemotsioonide pealt, neist igale iseväärtust omistades, või püüame läbi-elamise/-mõtlemise objektiks kinnistada teatud kindlad aistingulised pidepunktid, mis ei sõltu sekundi murdosa vältel varieeruvaist emotsioonivirvendustest. „Somnambuul” on „külm teater” juba sellegi poolest, et Eetla loobumine pagemiskatsest ei tule lavaruumi mingi „kuuma” emotsionaalse (motiveerimatu) hetkeotsustusena, mille tagajärjel tunneb merevees märjaks saanud tegelane külma, et seejärel, kuuma teetassi peos hoides oma seisundit üles soojendada, püüda kõigi näitlejavahendite abil tõusta miinuskraadidest nulli, et oma saatusliku otsuse tagamaid analüüsida ja publiku ees kuidagi „areneda”, „muutuda”, „soojeneda”. Vastupidi, see Külm oli Eetla jaoks olemas juba enne, ammu enne pagulaspaati astumist, seal, „hirmuta veepinna kauguse ja veesisemuse jaheduse ja sügavuse ees”, võttis see „läbimõtlemiseks” tajutava kuju ning selle impulsi pealt saab Eetla õiguse umbes neli järgnevat tundi lavaaega täita ja oma tajukülmikus säilimisvalmiks kristalliseerunud tegelasloogika vaatajani lahti harutada.

Kõivu ja Keeduse lavamaailmale ei saa ette heita, et selles puuduks tegelastevaheline suhtlus, intriigid, konflikt ja lõpplahendus. Nii Gottfrid (Toomas Suuman), Kasper (Margus Grosnõi) kui Ivanes (Imre Õunapuu) loovad laval pidepunkte orientiirideks Eetla rõskes läbimõtlemise labürindis. Kui inimene on kaotanud sellises keskkonnas suunataju, püüab ta ehk midagi maha kukutada, et helide ja kajade kaudu aistida, kuhu ruum võiks suubuda, kus avaneda. Fomitševi loodud klaustrofoobiat tekitavas ruumis loovad pidepunkte Gottfridi pidevalt tekitatavad argihelid ja tumma Ivanese kontratenor. Suhtlus ei puudu, aga selle eesmärk ei ole inimestevahelise tasakaalu otsimine, see ei taotle mingit konsensust või leppimist, üksnes Eetla „jõuab hetk-hetkeliselt katkematu läbi-mõtlemiseni etenduses”.

Selle ülesande teenistuses on ka lavaaeg. See ei ole „liiga pikk”, sest publikut ei jäeta ootama intriigi, konflikti või lõpplahendust, mida siis justkui petupoolest ei antagi. Teadmine, taju sellest, et „midagi ei juhtu”, ei jõua vaatajani poole etenduse pealt, vaid on mängureeglina kehtestatud esimesest lavahetkest alates. „Läbi-mõtlemise kunstis (tema tehnika abil) jõutakse äratundmisele, millega etendus lõpeb.” Etenduse lõppedes tunneme pigem, et meile vormistati (viisakusest?) mingi vaheetapi pausipunkt, mitte aga lõpp-punkt, mis kogu etendust läbinud intensiivse tajukulgemise katkestaks. Näitlejate lavaline seisund — taas Stanislavskiga vastuollu minemata — ei ole mitte sündmuse mängimata jätmine (mängitud sündmusi on lavastuses ju palju), vaid Eugenio Barba leksikat kasutades eelekspressiivsus. Oma rolliperspektiivi ei devalveerita emotsioonidesse takerdudes, vaid luuakse potentsiaal, valmisolek. See ei ole libametafüüsiline pseudoaukartus Madis Kõivu maailma vastu, vaid seisund, mis avab ehk vaatajale kõige täpsemini nii 1944. aasta rannarootslaste enesetaju kui ka selle kunstilised ja miks mitte ka poliitilised tähendused. Loomulikult, kõik, mida me sootsiumis käsikaudu kobades teeme, on poliitiline. Kasvõi tahtmatult. Samas, kõik tehtu on sügavalt isiklik, tegutsemismotiivide tagasivaateline põhjendus on enamasti naeruväärselt formaalne. Kõivu ja Keeduse metafüüsikat saab avada Stanislavski sõnastatud vahenditega, siin ei teki maailmavaatelist vastuolu. Vastuolu võib tekkida Eetlale sõnu suhu pannes, teda ideoloogiliseks kallutades, teda tema külmkambrist mõnda turvalisse jääkeldrisse glögiaurudega üles sulama sundides. Kui jätta talle tema külma teatri ruum, kätkeb ta eelekspressiivselt nii pealkirjas loetletud arhetüüpe kui ka piirirahva ellujäämisstrateegiaid.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: TMK



Kendrick LamarKendrick Lamar
Arvustus. Raskekaallaseks olemise talutav kergus

Uus plaat

Kendrick Lamar

"DAMN." (Interscope)

9/10

Graeme Macrae BurnetGraeme Macrae Burnet
Graeme Macrae Burnet oma raamatust: lugeja muutub ise detektiiviks

Äsja ilmus eesti keeles šoti kirjaniku Graeme Macrae Burneti romaan "Tema verine sepitsus", mis kuulutati eelmisel aastal kuulsa Man Bookeri auhinna kandidaadiks. Autor jõudis täna Tallinnasse ning esineb pühapäeval festivalil HeadRead.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Leonhard Lapin
Leonhard Lapin: Suumani Sass oli sõltumatu ja omaette mees

Leonhard Lapin meenutas hooaja viimases "Kirjandusministeeriumis" oma sõpra ja koostööpartnerit Aleksander Suumani, sest äsja ilmus Tõnu Õnnepalu koostatud Suumani-kogumik "Et valgusest vestelda".

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk