Arvustus. Külma Eetla arhetüüp – Lumivalgeke või Lumekuninganna? ({{commentsTotal}})

Eetla — Anneli Rahkema
Eetla — Anneli Rahkema Autor: Gabriela Liivamägi

Madis Kõiv, Sulev Keedus, „Somnambuul”. Lavastaja: Sulev Keedus. Kunstnik: Vadim Fomitšev. Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiskmaa. Helikujundaja: Tarmo Kesküll. Osades: Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu. Esietendus 7. X 2016 Rakvere Teatri väikeses saalis.

Kui meenutada käesoleva sajandi esimese poolteistkümnendi Eesti teatrilavastusi, mille loonud filmirežissöörid (näiteks Peeter Simm, Ilmar Raag, Marko Raat, Rainer Sarnet või Martti Helde), siis enamasti näib nende inspiratsiooniimpulsiks olevat olnud looja huvi katsetada just nimelt tavapärasest erineva kunstiliigi vahendeid, otsese seoseta oma esmase elukutsega. Peeter Simmi „Kino-Mati” (Rakvere Teater, 2002) ja Ilmar Raagi „Popcorn” (Ugala, 2002) rääkisid küll kinost, kuid nende teemakäsitluste puhul mõjus märgilisena pigem publiku eelteadmine lavastaja põhiprofessioonist, võimaldades lavastuse turundustaktikas mõningat metateatraalset mängulisust. Otsesem laboratoorne huvi filmi- ja teatriesteetika erinevuste ja kokkupuutepunktide uurimiseks paistis kätte Martti Helde lavastusest „Vanamees ja meri” (Tallinna Linnateater ja Von Krahli Teater, 2015). Olgugi see huvi siiras ja uurimistulemus huvitav, lisas sellelegi ettevõtmisele turunduslikku elevust teadmine kahe millegipärast maailmavaateliselt vastandlikuks peetava teatri koostööst. Loomulikult ei pea kõige taga lisatähendusi otsima, tänases Eesti teatris lavastavad ka kirjanikud ja kunstnikud ning põhimõtteliselt on lavale ligipääs mis tahes elualade esindajail. Siiski tahaks idealistlikult uskuda, et oma sõnumi väljendamiseks valitud vorm on loojal alati sügavalt kontseptuaalne ning seotud tema loomebiograafa eelmiste ja järgmiste teetähistega.

Selles mõttes on Sulev Keeduse „Somnambuul” Rakvere Teatris lausa sedavõrd ebaturunduslikult sissepoole pööratud, et käivitub omamoodi vastassuunalinegi protsess ning turundustugrikuid hakkab koguma hoopis ettevõtmise elitaarsuse taga õrnalt aimatav epataaž. Õnneks ainult õrnalt aimatav, sest Keeduse loojakreedo siiruses pole tema senise loomingu põhjal põhjust kahelda. Üldse tundub ülekohtune see käibetõdemus, justkui „peaks” pealinnast väljaspool arvestama publikuga kuidagi teisiti. Poputavalt? Alavääristavalt? Ent kasvõi Eva Kolditsa „Soo” Ugalas või Laura Metsa viimased katsetused Endlas tõestavad, et Eesti teatripublik ei vaja eraldi haldusreformi, lugupidavast suhtumisest piisab. „Baltoscandalit” võõrustava Rakvere Teatri puhul on sellised hirmud eos elimineeritud, kuid samal ajal on tegemist Eesti ühe aktiivsema gastrolliteatriga, mis seab lavastustele paratamatult teatavad, kasvõi tehnilised parameetrid. Niisiis, Keeduse „Somnambuul” näib selles keskkonnas nii suure riskina, et võib teatud publikusegmendis tekitada lausa lisaootusi, mis pealinnas sumbuksid ehk lihtsalt üldisesse turundusmürasse.

Keedus jätkab aga otseselt oma 2003. aastal valminud samanimelise filmi teema lahtimängu teatrilaval, nii et kindlasti tasub tema filmi ja lavastust vaadata nii sisulises kui ka kujundikeelelises seoses. Lihtne oleks libastuda spekulatsioonidesse pelgalt poliitajalooliste stampide pealt, à la lahkumised ja jäämised, võrrelduna aastatel 1944, 2003 (aasta enne Eesti saamist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks) ning 2016. aasta pagulaskriisis. Ehkki loomulikult on seegi tähenduskiht kogu lavastuse kujundikeelele aistinguliseks aluseks. Just nimelt aistinguliseks, sest vaatamata sellele, et nii pagulaskriiside tekitamine kui ka nende „lahendamine” toimub pahatihti kas kabinetivaikuses või kärakoosolekute retoorilises logoprügilas, tajuvad nii Madis Kõiv kui ka Sulev Keedus kujutatavaid ajastuid ja neis elanud inimesi ennekõike meelte vahendusel, helide, värvide ja emotsioonide kaudu.

Kui „Somnambuuli” filmiversioonis loodi tugev aegruumiline metafoor just 1944. aasta painetest mõjutatud eksistentsiaalsetele ängidele, anti üldistus, mis kõneles pidetust tundvate rannarootslaste kaudu justkui kogu siinse sootsiumi nimel, näidates Eetlat (Katariina Unt) objekti ja ohvrina, siis oma teatritõlgenduses on Keedus toonud huvikeskmesse just Eetla (Anneli Rahkema) siseilma, tema valikud ja tajud.

See ei tähenda psühholoogilise läbitunnetatuse kanguskraadi vahet. Katariina Undi Eetla on žanri poolest ehk pigem tragöödia kangelanna, kes võtab talle määratud saatuse vastu vankumatult, küsimata lisaküsimusi ja püüdmata endast suurema taustsüsteemiga diili teha, selles kahelda. Teatrilavastuses ei ole Eetla saatus helgem, kannatuste koorem on sama raske, kuid lavaruumis kuulatakse ära tema argumendid, isegi kui need on somnambuulsed. Katariina Undi Eetla on filmis seda intensiivsem, mida enam peegeldab ta tagasi teda ümbritsevat reaalsust. Olgugi objektistatud (okupeeritu, vägistatu, naine), ei ole ta oma misanstseenipartnerile hetkekski puhas peegel, vaid alati värvivarjunditega filter, suurendusklaas, mis muudab või pimestab esimesena valgusvihu heitja vaatepunkti. Ta on küll ohver, kuid selline ohver, kes pärast tragöödia katarsist jääb oma vaenajate karmakoodeksisse ja hirmuulmadesse.

Näib, et see „karmavõlg” on jäänud Keedust ennastki painama, mistõttu on ta oma teatrilavastuses andnud Eetlale suurema voli sündmuste kulgu määrata. Filmi metafoor kannab ränki üldistusi ning olgugi Eetla roll selles kõiges olla tõugata-tõmmata, annab tema tegelasele suurusemõõtme just see orgaaniline ürgnaiselikkus, oskus jääda moraalseks võitjaks isegi siis, kui agressor on oma püssirohusalve tühjendanud. Anneli Rahkema Eetla on oma monoloogide kaudu rohkem nagu teadlik somnambuul, unenägude suunaja, uneilmadest vahetu reaalsuse looja. Tema otsustab, kas maailm ta ümber on elamisväärne või mitte.

Kolmteist aastat on piisavalt pikk aeg, et seesama kunstnik võiks tahta oma varasematele küsimustele uuesti vastata, kasutada lõuendi ja värvide asemel graafkapressi, uurimaks, kas kunagi esitatud küsimuste kontekst on ehk võtnud teistsuguse vormi. Esteetiliselt elegantne on viis, kuidas Keedus küsib neid küsimusi poliitilis-retooriliselt palju ärevamas taustsüsteemis stoiliselt kunstilises võtmes, sotsiaalteatri glamuurile reageerimata. Mulje, et Anneli Rahkema Eetlal on Katariina Undi Eetlast justkui rohkem sisulist sõnaõigust, ei tarvitse olla mitte ajastu vaimule omane ideoloogiline nihe, vaid tundlik vahendimäng, mis suunab tähelepanu kujundiloome võtetega tegelikult samale nähtusele. Sõltumata ajastutest (1944, 2003, 2016, …) ja neid läbi elanud inimeste mälestustest, võime tagantjärele mängida mõtetega, et seksuaalse ahistatuse ja seksuaalfantaasia piir on kokkuleppeline ja konstrueeritud; et väike- ja piirirahvad on nii või teisiti peenraha, mis käib käest kätte ja et meie igapäevased eluvalikud lähtuvad aadetest sõltumata ka „reaalpoliitilistest” otsustest. Aga mis siis?! Teatrilava ei olegi kuigi tänuväärne koht, kus oma retoorikat häälestada, pigem on see paik, kus taju kaudu tähendusi täpsustada.

„Somnambuul” ongi omamoodi aistingualfabeet. Meenutagem, et samal aastal, kui linastus Keeduse film, jõudis audiopublikuni ka sisuliselt samal materjalil põhinev Tamur Tohveri kuuldemäng „Üks teine lugu”. See lugu, mida jutustame ehk igal suguvõsakokkutulekul, kuna sarnaseid seiku leidub meie kõigi põlvnemislugudes, ei toimi vaid narratiivina, mida teadmiseks võtta. Me tajume neid lugusid, tunneme lõhnu ja tämbreid. Toonane kuuldemäng tõstiski fookusse audiotajud.

Arvamus, et Madis Kõiv justkui põlastas lavalist psühhologismi ning seadis ruumi esmaseks aja ees, ei tarvitse distantsilt tajuja jaoks tähendada midagi enamat kui pelgalt järjekordset „paradigmamuutust”. Keedus on andnud sellele psühholoogilise sisu. Lavastus on vertikaalipidi avatud metafüüsilistele tõlgendustele, kuid Vadim Fomitševi stsenograafa ning Anna-Liisa Liiskmaa kostüümidega (Eetla pidev ümberriietumine laval ei ole ei funktsionaalne ega kujundlik, vaid täiesti psühholoogiliselt sisuline, avades tema tegelaskuju sisemist motoorikat) on sellele antud meeleliselt tajutav vaste. Kui filmis loodud tugevate ruumi- ja kehakujundite kaudu antakse edasi tegelaste kuulumatus siinsesse argiilma, siis lavastuses näeme kohanemis-, vähemalt suhestumisvõimalusi.

Kui lugeda üle Madis Kõivu 1993. aastal kirjutatud „Külma teatri manifest”, siis saame kinnitust sellele, et Kõiv ei ole olnud nn psühholoogilise realismi vastane, vaid talle oli eriti oluline, et lavareaalsus kehastaks mis tahes vahenditega seda hingesopiängi ja verele kistud küünealust nahka, mida tänapäeval kiputakse üsna mugavalt läbi neljanda seina publikule ulatama, jättes selle justkui viimase vastutusalaks. Kõiv on rääkinud: „Kui mingit meetodit sellele teatrile otsida, siis tuleb vist alustada vanast ja tuttavast, Stanislavskist, läbi-elamise omast niisiis. Ainult „elamise” asendaksin sünonüümi „mõtlemisega”. Läbimõtlemise kunstis (tema tehnika abil) jõutakse äratundmisele, millega etendus lõpeb. Selle külma läbi-mõtlemise teatri näitlejatelt (lavastajatelt enesest mõista) nõutakse (seega) sügavaid, pingelisi ja raskeid mõtlemise-treeninguid ja -harjutusi. Harjumusi, millega saavutatakse läbimõtlemiskogemus. Näitleja peab omandama kerge ja sujuva mõtlemisse sisseastumise tehnika nagu tornihüppaja vette. Et tunda end vabana, sundimatuna — hirmuta veepinna kauguse ja veesisemuse jaheduse ja sügavuse ees. Ainult selline näitleja (meister), astudes mõtlemisse sisse, jõuab hetk-hetkeliselt katkematu läbi-mõtlemiseni etenduses (Kostabi 29. I—4. II 1993).”

Kas Stanislavski läbi-elamise ja Kõivu läbi-mõtlemise vahel on vastuolu? Keeduse käsitluses näib, et ei ole, pigem on küsimus selles läbielamise ja -mõtlemise aineses — kas hakkame oma maailmu looma uitemotsioonide pealt, neist igale iseväärtust omistades, või püüame läbi-elamise/-mõtlemise objektiks kinnistada teatud kindlad aistingulised pidepunktid, mis ei sõltu sekundi murdosa vältel varieeruvaist emotsioonivirvendustest. „Somnambuul” on „külm teater” juba sellegi poolest, et Eetla loobumine pagemiskatsest ei tule lavaruumi mingi „kuuma” emotsionaalse (motiveerimatu) hetkeotsustusena, mille tagajärjel tunneb merevees märjaks saanud tegelane külma, et seejärel, kuuma teetassi peos hoides oma seisundit üles soojendada, püüda kõigi näitlejavahendite abil tõusta miinuskraadidest nulli, et oma saatusliku otsuse tagamaid analüüsida ja publiku ees kuidagi „areneda”, „muutuda”, „soojeneda”. Vastupidi, see Külm oli Eetla jaoks olemas juba enne, ammu enne pagulaspaati astumist, seal, „hirmuta veepinna kauguse ja veesisemuse jaheduse ja sügavuse ees”, võttis see „läbimõtlemiseks” tajutava kuju ning selle impulsi pealt saab Eetla õiguse umbes neli järgnevat tundi lavaaega täita ja oma tajukülmikus säilimisvalmiks kristalliseerunud tegelasloogika vaatajani lahti harutada.

Kõivu ja Keeduse lavamaailmale ei saa ette heita, et selles puuduks tegelastevaheline suhtlus, intriigid, konflikt ja lõpplahendus. Nii Gottfrid (Toomas Suuman), Kasper (Margus Grosnõi) kui Ivanes (Imre Õunapuu) loovad laval pidepunkte orientiirideks Eetla rõskes läbimõtlemise labürindis. Kui inimene on kaotanud sellises keskkonnas suunataju, püüab ta ehk midagi maha kukutada, et helide ja kajade kaudu aistida, kuhu ruum võiks suubuda, kus avaneda. Fomitševi loodud klaustrofoobiat tekitavas ruumis loovad pidepunkte Gottfridi pidevalt tekitatavad argihelid ja tumma Ivanese kontratenor. Suhtlus ei puudu, aga selle eesmärk ei ole inimestevahelise tasakaalu otsimine, see ei taotle mingit konsensust või leppimist, üksnes Eetla „jõuab hetk-hetkeliselt katkematu läbi-mõtlemiseni etenduses”.

Selle ülesande teenistuses on ka lavaaeg. See ei ole „liiga pikk”, sest publikut ei jäeta ootama intriigi, konflikti või lõpplahendust, mida siis justkui petupoolest ei antagi. Teadmine, taju sellest, et „midagi ei juhtu”, ei jõua vaatajani poole etenduse pealt, vaid on mängureeglina kehtestatud esimesest lavahetkest alates. „Läbi-mõtlemise kunstis (tema tehnika abil) jõutakse äratundmisele, millega etendus lõpeb.” Etenduse lõppedes tunneme pigem, et meile vormistati (viisakusest?) mingi vaheetapi pausipunkt, mitte aga lõpp-punkt, mis kogu etendust läbinud intensiivse tajukulgemise katkestaks. Näitlejate lavaline seisund — taas Stanislavskiga vastuollu minemata — ei ole mitte sündmuse mängimata jätmine (mängitud sündmusi on lavastuses ju palju), vaid Eugenio Barba leksikat kasutades eelekspressiivsus. Oma rolliperspektiivi ei devalveerita emotsioonidesse takerdudes, vaid luuakse potentsiaal, valmisolek. See ei ole libametafüüsiline pseudoaukartus Madis Kõivu maailma vastu, vaid seisund, mis avab ehk vaatajale kõige täpsemini nii 1944. aasta rannarootslaste enesetaju kui ka selle kunstilised ja miks mitte ka poliitilised tähendused. Loomulikult, kõik, mida me sootsiumis käsikaudu kobades teeme, on poliitiline. Kasvõi tahtmatult. Samas, kõik tehtu on sügavalt isiklik, tegutsemismotiivide tagasivaateline põhjendus on enamasti naeruväärselt formaalne. Kõivu ja Keeduse metafüüsikat saab avada Stanislavski sõnastatud vahenditega, siin ei teki maailmavaatelist vastuolu. Vastuolu võib tekkida Eetlale sõnu suhu pannes, teda ideoloogiliseks kallutades, teda tema külmkambrist mõnda turvalisse jääkeldrisse glögiaurudega üles sulama sundides. Kui jätta talle tema külma teatri ruum, kätkeb ta eelekspressiivselt nii pealkirjas loetletud arhetüüpe kui ka piirirahva ellujäämisstrateegiaid.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: TMK



EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
EMTA rektori kandidaatide seisukohad on debattide käigus ühtlustunud

EMTA rekotorikandidaatide debatil olid läbivateks küsimusteks kooli töö parem korraldamine ja rahastamine. Lõpliku valiku nelja kandidaadi vahel teeb kooli valimiskogu.

Lauri SommerLauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

John BoormanJohn Boorman
Festival HeadRead toob Tallinna režissöör John Boormani

Kirjandusfestivalile HeadRead saabub külalisena legendaarne Briti režissöör John Boorman. Selleks puhuks toimuvad Artises erilinastused, kus on kohal ka režissöör ise.

"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")
NO99 näitab pöörast Jaapani kino

2. kuni 4. maini näeb NO99 kinos Jaapani filmide eriprogrammi. Näitamisele tulevad neli linateost, mis on korraldajate sõnul vaatamängulised, jaburad ja täis võimast visuaali.

FILM
HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup
ERR.ee video: Maria Reinupi soovitused HÕFFiks

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kunstiline juht Maria Reinup jagas mõned soovitused ja juhised tuleval nädalavahetusel toimuvaks festivaliks

TEATER
"Kolm talve"
Arvustus. Elus teater hindele "kaks"

Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris

KIRJANDUS
Veiko Märka
Arvustus. Kirjad sõgedate ajast

Uus raamat

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

Petrone Print, 2016. 134 lk.

KUNST
Octave Vandeweghe / Belgia "Kultuursed kombed"
Triennaali peapreemia pälvinud töö ühendab ilu ja funktsionaalsuse mõiste

Äsja avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaali peapreemia võitis Belgia kunstnik Octave Vandeweghe oma objektide seeriaga "Kultuursed kombed". Teine koht läks Eestisse ja kolmas Leedusse, neid ja teisi töid saab vaadata Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatud näitusel "Ajavahe. Time Difference" kuni 23. juulini.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

Stenbocki maja.Stenbocki maja.
Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

"Unistajad""Unistajad"
Valner Valme: mina jään. Vastuseks Mart Helmele

Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas "Terevisiooni" ja "Aktuaalse kaamera" peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu. Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris.

Html Plokk