Arvustus. "November" või "Rehepapp"? Kas irooniline grotesk või armastusdraama? ({{commentsTotal}})

Rainer Sarnet
Rainer Sarnet "November" Autor/allikas: Kaader filmist

Mängufilm „November“ (Homeless Bob Productions, Eesti-Poola-Holland 2017, 115 min), režissöör-stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, helilooja Michał Jacaszek, põhineb Andrus Kiviräha romaanil „Rehepapp“. Osades Jörgen Liik, Rea Lest, Arvo Kukumägi, Mari Abel, Katariina Unt, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa, Dieter Laser, Jette Loona Hermanis jt.

Film „November“ jätab sügava mulje. Seda eriti inimesele, kel pole filmikunstiga kunagi professionaalselt tegemist olnud. Andrus Kiviräha samanimeline romaan nägi küll ilmavalgust juba üle 15 aasta tagasi, kuid kirjandusteadlasena pean paratamatult rääkima tekstist ning võrdlema seda visuaalse kehastusega.

Režissöör Rainer Sarnet on andnud oma filmile raamatu teise, aga mitte esimese pealkirja. Romaani 2008. aastal ilmunud venekeelne tõlge ilmus samuti pealkirjaga „November“, kusjuures lisandub teisena „Rehepapp“. Viimane on küll pigem seotud sellega, kuidas tajub seda lugeja – igatahes vene lugejale kõlab sõna „rehepapp“ tõesti väga eksootiliselt –, siis režissöör on ilmselt lubanud endale nihke, andes vaatajale mõista, et jutt ei ole mitte imemehest Sandrist, kes „oli narrinud katku, vedanud surma ennast sageli ninapidi, petnud lugematuid kordi Vanapaganat ja kõiki teisi tigedikke“, vaid kummalise ja saladusliku nii-öelda sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.

Kivirähka ja Tammsaaret võrreldakse tihtipeale kui vastandeid: eesti kirjandusklassik on ülistanud talupoja ränka tööd, Kivirähk aga esitab talupoegi rumalate, tigedate ja näppamisele kalduvatena. Näib, et keegi ei ole aga pööranud tähelepanu teisele eesti suurromaanile, Jaan Krossi „Keisri hullule“, mida meenutab juba ainult igapäevaste ülestähenduste vorm (selle erinevusega, et Krossil on ainestik esitatud tegelaskuju päevikuna, Kiviräha romaan aga on jaotatud peatükkideks novembrikuu päevade kaupa). Kivirähale paistab olevat tähtis Krossi kirjanduslik paatos: tolle loomingus on ju peamine mõista oma minevikku mitte kui faktide kogumit, vaid kui ajalugu selle ülevamas mõttes – seda suure tähega Ajalugu, mille osa on ka eesti rahvas. Kivirähk aga näitab katkust räsitud rahvast: „Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha! Milleks teiesugustele elu? Mida on teil siin taga nutta? Ainult omaenda armetust!“ (see episood on filmis samuti väga väljendusrikkalt jäädvustatud).

Kiviräha „Rehepapis“ on ka stseen, kus on otseselt „Keisri hullu“ temaatikale viidatud. Sõdur Timofei (on ahvatlus näha siin viidet Krossi romaani peategelasele Timotheus von Bockile) seletab, kui lihtne on rääkida vene keeles: „See on keisrihärra keel! Ütleme, sina, Jüri, lähed keisri ette ja ütled talle: „Oinas!“ Keiser ei saa a-d ega o-d aru ja laseb kasakatel su välja visata ja vahest koguni ihunuhtlust anda. Aga nüüd lähen näituseks mina kõrge valitseja ette, löön kannad kokku, annan au ja hüüan: „Jebajäinas, vaše velitšestva!“ Ja keisrihärral on kohe hea meel.“ „Jebajäinas“ („ебай нас“) tähendab vene keeles „kepi meid“.

Eesti talupoegade kokkupõrge välismaailmaga võib viia kõige kummalisemate ja ettearvamatumate tagajärgedeni. Omaette ja isekeskis elavad nad peamiselt füsioloogiliste vajaduste nimel ning võitlevad olemasolu eest. Sealjuures tuleb neil võidelda mitte ainult üksteise, vaid ka arvukate üleloomulike olenditega: krattide, metshaldjate, külmavaimude, nõidade, näkkide, kuradite ja muude sellistega. Kohtumine eelloetletud olenditega on muuseas talupoegadele märksa loomulikum kui kokkusaamine advokaadiga, kelle sotsiaalset olemust nad lihtsalt ei suuda mõista.

See hermeetiline talupojamaailm on filmivahenditega vägagi väljendusrikkalt esitatud. Sarnet on aga teadlikult muutnud Kiviräha groteskse jutustuse dramaatiliseks filmiks (sellele häälestab vaataja ka tema otsus teha film mustvalgena). Tuletagem meelde, millega romaan algab: stseeniga, kus tobuvõitu sulane Jaan on omaenda jaburusest söönud mõisa sahvris seepi ning piinleb põrgulikes kõhuvaludes. Filmis sööb ta muide samuti seepi, kuid teeb seda ilmekalt, peaaegu et väärikalt.

Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist, mis on miskipärast varustatud raudküüntega (hiljem osutub see kratiks), mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Näib, et algallika teisenemine iroonilisest groteskist armastusdraamaks, mis ekraanil areneb, ongi „Novembri“ poeetika peajoon „Rehepapiga“ võrreldes.

Näiteks ei ole filmis näidatud ebausklike talupoegade üleloomulikke võimeid. Kivirähal võivad nad end muuta hundiks või tuulispasaks, tõusta ootamatult hauast ja tulla koju jne. Kubjas Hanssu armunud neiu Liina võib „vahel niisama, ilma otsese kasuta, hundiks käia [—]. Hunt olla on hea.“ Paremat meelelahutust Liina ei teadnud. Filmivaataja ei oska selle kangelanna niisuguseid omadusi ettegi kujutada: emahunt ilmub „Novembris“ kõige dramaatilisematel hetkedel kui tema alter ego, aga mitte kui nõiduslik abiline.

Tulgem hetkeks tagasi Kiviräha ja Tammsaare võrdluse juurde. „Tõe ja õiguse“ esimese osa üks kõige levinumaid tsitaate „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ lõpeb nii: „… aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.“ Kivirähk lubab siin endale mängu: tema talupojad enamasti ei tööta, vaid varastavad üksteiselt ja oma härradelt, kusjuures paljud neist leiavad armastuse. Just see peripeetia ongi saanud „Novembri“ loojatele peamiseks.

Armastuse teema osutub tihedasti seotuks teisega, maailmakultuuri tungimisega talupoegade metsikusse ja suletud maailma. Kui Kivirähk paneb romaanis kuulama lumemehe lugusid Veneetsia kanalitest ja gondlitest, rüütlitest, printsessidest ja draakonitest mitte ainult parunipreilisse armunud Hansu, vaid ka kogenud rehepapi – „Ning mida kauem rehepapp kuulas, seda enam hakkasid lumemehe lood teda köitma, ehkki ta leidis neis palju laiduväärset ja rumalat. Kuid ta ei lahkunud kupja õuest“ –, on filmis kogu see liin seotud armastuskolmnurgaga Liina-Hans-parunipreili. Viimase kohta saame filmist teada isegi rohkem: raamatus ei ole räägitud sõnagi tema kuutõbisusest ega täiskuuaegsetest jalutuskäikudest mõisa katusel. Režissööri otsus lasta armastatu surmast murtud Liinal end ära uputada teeb „Novembrist“ lõplikult dramaatilise armastusfilmi. Lõpus kõmav lask Kristuse pihta ja tema kehast voolav veri sümboliseerivad ekraanil kõige lõppu, samal ajal kui Kivirähk jääb oma romaanis truuks groteskile ja ringkompositsiooni põhimõttele: õnnetu sulane Jaan, kes on omandanud pärast lasku imelise jõu, teeb kõike seda, millest on ammu unistanud: „Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud“.

Ma ei ole muidugi seadnud ülesandeks määrata, mis on parem, kas grotesk või draama, raamat või film. Sellele küsimusele peab vastama iga filmivaataja või raamatulugeja ise. Siinkohal lõpetan samade sõnadega, millega alustasin: „November“ jätab tõepoolest sügava mulje.

Tõlkinud Mait Eelrand

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
"Rannavalve" ("Baywatch")
Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Eesti kunstnik Katja Novitskova.
New Yorgis avati Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus

New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal".

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.