Arvustus. "November" või "Rehepapp"? Kas irooniline grotesk või armastusdraama? ({{commentsTotal}})

Rainer Sarnet "November" Autor: Kaader filmist

Mängufilm „November“ (Homeless Bob Productions, Eesti-Poola-Holland 2017, 115 min), režissöör-stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, helilooja Michał Jacaszek, põhineb Andrus Kiviräha romaanil „Rehepapp“. Osades Jörgen Liik, Rea Lest, Arvo Kukumägi, Mari Abel, Katariina Unt, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa, Dieter Laser, Jette Loona Hermanis jt.

Film „November“ jätab sügava mulje. Seda eriti inimesele, kel pole filmikunstiga kunagi professionaalselt tegemist olnud. Andrus Kiviräha samanimeline romaan nägi küll ilmavalgust juba üle 15 aasta tagasi, kuid kirjandusteadlasena pean paratamatult rääkima tekstist ning võrdlema seda visuaalse kehastusega.

Režissöör Rainer Sarnet on andnud oma filmile raamatu teise, aga mitte esimese pealkirja. Romaani 2008. aastal ilmunud venekeelne tõlge ilmus samuti pealkirjaga „November“, kusjuures lisandub teisena „Rehepapp“. Viimane on küll pigem seotud sellega, kuidas tajub seda lugeja – igatahes vene lugejale kõlab sõna „rehepapp“ tõesti väga eksootiliselt –, siis režissöör on ilmselt lubanud endale nihke, andes vaatajale mõista, et jutt ei ole mitte imemehest Sandrist, kes „oli narrinud katku, vedanud surma ennast sageli ninapidi, petnud lugematuid kordi Vanapaganat ja kõiki teisi tigedikke“, vaid kummalise ja saladusliku nii-öelda sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.

Kivirähka ja Tammsaaret võrreldakse tihtipeale kui vastandeid: eesti kirjandusklassik on ülistanud talupoja ränka tööd, Kivirähk aga esitab talupoegi rumalate, tigedate ja näppamisele kalduvatena. Näib, et keegi ei ole aga pööranud tähelepanu teisele eesti suurromaanile, Jaan Krossi „Keisri hullule“, mida meenutab juba ainult igapäevaste ülestähenduste vorm (selle erinevusega, et Krossil on ainestik esitatud tegelaskuju päevikuna, Kiviräha romaan aga on jaotatud peatükkideks novembrikuu päevade kaupa). Kivirähale paistab olevat tähtis Krossi kirjanduslik paatos: tolle loomingus on ju peamine mõista oma minevikku mitte kui faktide kogumit, vaid kui ajalugu selle ülevamas mõttes – seda suure tähega Ajalugu, mille osa on ka eesti rahvas. Kivirähk aga näitab katkust räsitud rahvast: „Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha! Milleks teiesugustele elu? Mida on teil siin taga nutta? Ainult omaenda armetust!“ (see episood on filmis samuti väga väljendusrikkalt jäädvustatud).

Kiviräha „Rehepapis“ on ka stseen, kus on otseselt „Keisri hullu“ temaatikale viidatud. Sõdur Timofei (on ahvatlus näha siin viidet Krossi romaani peategelasele Timotheus von Bockile) seletab, kui lihtne on rääkida vene keeles: „See on keisrihärra keel! Ütleme, sina, Jüri, lähed keisri ette ja ütled talle: „Oinas!“ Keiser ei saa a-d ega o-d aru ja laseb kasakatel su välja visata ja vahest koguni ihunuhtlust anda. Aga nüüd lähen näituseks mina kõrge valitseja ette, löön kannad kokku, annan au ja hüüan: „Jebajäinas, vaše velitšestva!“ Ja keisrihärral on kohe hea meel.“ „Jebajäinas“ („ебай нас“) tähendab vene keeles „kepi meid“.

Eesti talupoegade kokkupõrge välismaailmaga võib viia kõige kummalisemate ja ettearvamatumate tagajärgedeni. Omaette ja isekeskis elavad nad peamiselt füsioloogiliste vajaduste nimel ning võitlevad olemasolu eest. Sealjuures tuleb neil võidelda mitte ainult üksteise, vaid ka arvukate üleloomulike olenditega: krattide, metshaldjate, külmavaimude, nõidade, näkkide, kuradite ja muude sellistega. Kohtumine eelloetletud olenditega on muuseas talupoegadele märksa loomulikum kui kokkusaamine advokaadiga, kelle sotsiaalset olemust nad lihtsalt ei suuda mõista.

See hermeetiline talupojamaailm on filmivahenditega vägagi väljendusrikkalt esitatud. Sarnet on aga teadlikult muutnud Kiviräha groteskse jutustuse dramaatiliseks filmiks (sellele häälestab vaataja ka tema otsus teha film mustvalgena). Tuletagem meelde, millega romaan algab: stseeniga, kus tobuvõitu sulane Jaan on omaenda jaburusest söönud mõisa sahvris seepi ning piinleb põrgulikes kõhuvaludes. Filmis sööb ta muide samuti seepi, kuid teeb seda ilmekalt, peaaegu et väärikalt.

Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist, mis on miskipärast varustatud raudküüntega (hiljem osutub see kratiks), mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Näib, et algallika teisenemine iroonilisest groteskist armastusdraamaks, mis ekraanil areneb, ongi „Novembri“ poeetika peajoon „Rehepapiga“ võrreldes.

Näiteks ei ole filmis näidatud ebausklike talupoegade üleloomulikke võimeid. Kivirähal võivad nad end muuta hundiks või tuulispasaks, tõusta ootamatult hauast ja tulla koju jne. Kubjas Hanssu armunud neiu Liina võib „vahel niisama, ilma otsese kasuta, hundiks käia [—]. Hunt olla on hea.“ Paremat meelelahutust Liina ei teadnud. Filmivaataja ei oska selle kangelanna niisuguseid omadusi ettegi kujutada: emahunt ilmub „Novembris“ kõige dramaatilisematel hetkedel kui tema alter ego, aga mitte kui nõiduslik abiline.

Tulgem hetkeks tagasi Kiviräha ja Tammsaare võrdluse juurde. „Tõe ja õiguse“ esimese osa üks kõige levinumaid tsitaate „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ lõpeb nii: „… aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.“ Kivirähk lubab siin endale mängu: tema talupojad enamasti ei tööta, vaid varastavad üksteiselt ja oma härradelt, kusjuures paljud neist leiavad armastuse. Just see peripeetia ongi saanud „Novembri“ loojatele peamiseks.

Armastuse teema osutub tihedasti seotuks teisega, maailmakultuuri tungimisega talupoegade metsikusse ja suletud maailma. Kui Kivirähk paneb romaanis kuulama lumemehe lugusid Veneetsia kanalitest ja gondlitest, rüütlitest, printsessidest ja draakonitest mitte ainult parunipreilisse armunud Hansu, vaid ka kogenud rehepapi – „Ning mida kauem rehepapp kuulas, seda enam hakkasid lumemehe lood teda köitma, ehkki ta leidis neis palju laiduväärset ja rumalat. Kuid ta ei lahkunud kupja õuest“ –, on filmis kogu see liin seotud armastuskolmnurgaga Liina-Hans-parunipreili. Viimase kohta saame filmist teada isegi rohkem: raamatus ei ole räägitud sõnagi tema kuutõbisusest ega täiskuuaegsetest jalutuskäikudest mõisa katusel. Režissööri otsus lasta armastatu surmast murtud Liinal end ära uputada teeb „Novembrist“ lõplikult dramaatilise armastusfilmi. Lõpus kõmav lask Kristuse pihta ja tema kehast voolav veri sümboliseerivad ekraanil kõige lõppu, samal ajal kui Kivirähk jääb oma romaanis truuks groteskile ja ringkompositsiooni põhimõttele: õnnetu sulane Jaan, kes on omandanud pärast lasku imelise jõu, teeb kõike seda, millest on ammu unistanud: „Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud“.

Ma ei ole muidugi seadnud ülesandeks määrata, mis on parem, kas grotesk või draama, raamat või film. Sellele küsimusele peab vastama iga filmivaataja või raamatulugeja ise. Siinkohal lõpetan samade sõnadega, millega alustasin: „November“ jätab tõepoolest sügava mulje.

Tõlkinud Mait Eelrand

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Galerii: Laurentsius paigaldab võidutööd ERRi uudistemajja

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14. Täna, 28. märtsil hakkas Laurentsius paigaldama oma võidutööd.

Galerii: Maret Sarapu paigaldab ERR uudistemaja seinale treppi

Jaanuaris valis kuueliikmeline žürii valis välja kunstiteosed, mis hakkavad kaunistama ERRi renoveeritud uudistemaja aadressil Kreutzwaldi 14.

Nädala video: Mart Avi, "Blind Wall"

Lugu pärineb albumilt "Rogue Wave", möödunud aasta kõrgeima kriitikaskooriga eesti artisti plaadilt, kui ERRi ja Areeni tabelid kokku panna.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Erkki-Sven Tüür esitleb Tallinn Music Weekil uut autoriplaati

Tallinn Music Weeki nüüdisklassikale pühendatud kontsert “Klassikaraadio nüüdismuusika õhtu” algab laupäeval, 1. aprillil kell 17 Mustpeade maja Vennaste saalis Eesti ühe rahvusvaheliselt tuntuima helilooja Erkki-Sven Tüüri uut autoriplaati "Peregrinus Ecstaticus" tutvustava vestlusringiga.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.