Arvustus. "November" või "Rehepapp"? Kas irooniline grotesk või armastusdraama? ({{commentsTotal}})

Rainer Sarnet
Rainer Sarnet "November" Autor/allikas: Kaader filmist

Mängufilm „November“ (Homeless Bob Productions, Eesti-Poola-Holland 2017, 115 min), režissöör-stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, helilooja Michał Jacaszek, põhineb Andrus Kiviräha romaanil „Rehepapp“. Osades Jörgen Liik, Rea Lest, Arvo Kukumägi, Mari Abel, Katariina Unt, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa, Dieter Laser, Jette Loona Hermanis jt.

Film „November“ jätab sügava mulje. Seda eriti inimesele, kel pole filmikunstiga kunagi professionaalselt tegemist olnud. Andrus Kiviräha samanimeline romaan nägi küll ilmavalgust juba üle 15 aasta tagasi, kuid kirjandusteadlasena pean paratamatult rääkima tekstist ning võrdlema seda visuaalse kehastusega.

Režissöör Rainer Sarnet on andnud oma filmile raamatu teise, aga mitte esimese pealkirja. Romaani 2008. aastal ilmunud venekeelne tõlge ilmus samuti pealkirjaga „November“, kusjuures lisandub teisena „Rehepapp“. Viimane on küll pigem seotud sellega, kuidas tajub seda lugeja – igatahes vene lugejale kõlab sõna „rehepapp“ tõesti väga eksootiliselt –, siis režissöör on ilmselt lubanud endale nihke, andes vaatajale mõista, et jutt ei ole mitte imemehest Sandrist, kes „oli narrinud katku, vedanud surma ennast sageli ninapidi, petnud lugematuid kordi Vanapaganat ja kõiki teisi tigedikke“, vaid kummalise ja saladusliku nii-öelda sotsiaalse grupi elust meie kandi kõige raskemal ja pimedamal kuul.

Kivirähka ja Tammsaaret võrreldakse tihtipeale kui vastandeid: eesti kirjandusklassik on ülistanud talupoja ränka tööd, Kivirähk aga esitab talupoegi rumalate, tigedate ja näppamisele kalduvatena. Näib, et keegi ei ole aga pööranud tähelepanu teisele eesti suurromaanile, Jaan Krossi „Keisri hullule“, mida meenutab juba ainult igapäevaste ülestähenduste vorm (selle erinevusega, et Krossil on ainestik esitatud tegelaskuju päevikuna, Kiviräha romaan aga on jaotatud peatükkideks novembrikuu päevade kaupa). Kivirähale paistab olevat tähtis Krossi kirjanduslik paatos: tolle loomingus on ju peamine mõista oma minevikku mitte kui faktide kogumit, vaid kui ajalugu selle ülevamas mõttes – seda suure tähega Ajalugu, mille osa on ka eesti rahvas. Kivirähk aga näitab katkust räsitud rahvast: „Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha! Milleks teiesugustele elu? Mida on teil siin taga nutta? Ainult omaenda armetust!“ (see episood on filmis samuti väga väljendusrikkalt jäädvustatud).

Kiviräha „Rehepapis“ on ka stseen, kus on otseselt „Keisri hullu“ temaatikale viidatud. Sõdur Timofei (on ahvatlus näha siin viidet Krossi romaani peategelasele Timotheus von Bockile) seletab, kui lihtne on rääkida vene keeles: „See on keisrihärra keel! Ütleme, sina, Jüri, lähed keisri ette ja ütled talle: „Oinas!“ Keiser ei saa a-d ega o-d aru ja laseb kasakatel su välja visata ja vahest koguni ihunuhtlust anda. Aga nüüd lähen näituseks mina kõrge valitseja ette, löön kannad kokku, annan au ja hüüan: „Jebajäinas, vaše velitšestva!“ Ja keisrihärral on kohe hea meel.“ „Jebajäinas“ („ебай нас“) tähendab vene keeles „kepi meid“.

Eesti talupoegade kokkupõrge välismaailmaga võib viia kõige kummalisemate ja ettearvamatumate tagajärgedeni. Omaette ja isekeskis elavad nad peamiselt füsioloogiliste vajaduste nimel ning võitlevad olemasolu eest. Sealjuures tuleb neil võidelda mitte ainult üksteise, vaid ka arvukate üleloomulike olenditega: krattide, metshaldjate, külmavaimude, nõidade, näkkide, kuradite ja muude sellistega. Kohtumine eelloetletud olenditega on muuseas talupoegadele märksa loomulikum kui kokkusaamine advokaadiga, kelle sotsiaalset olemust nad lihtsalt ei suuda mõista.

See hermeetiline talupojamaailm on filmivahenditega vägagi väljendusrikkalt esitatud. Sarnet on aga teadlikult muutnud Kiviräha groteskse jutustuse dramaatiliseks filmiks (sellele häälestab vaataja ka tema otsus teha film mustvalgena). Tuletagem meelde, millega romaan algab: stseeniga, kus tobuvõitu sulane Jaan on omaenda jaburusest söönud mõisa sahvris seepi ning piinleb põrgulikes kõhuvaludes. Filmis sööb ta muide samuti seepi, kuid teeb seda ilmekalt, peaaegu et väärikalt.

Film ei alga üldsegi koomiliselt ning hoiab vaatajat algusest peale erutavas pinges: arusaamatu põllutööriist, mis on miskipärast varustatud raudküüntega (hiljem osutub see kratiks), mõõdab hinge kraapiva kriuksumisega oma valdusi. Näib, et algallika teisenemine iroonilisest groteskist armastusdraamaks, mis ekraanil areneb, ongi „Novembri“ poeetika peajoon „Rehepapiga“ võrreldes.

Näiteks ei ole filmis näidatud ebausklike talupoegade üleloomulikke võimeid. Kivirähal võivad nad end muuta hundiks või tuulispasaks, tõusta ootamatult hauast ja tulla koju jne. Kubjas Hanssu armunud neiu Liina võib „vahel niisama, ilma otsese kasuta, hundiks käia [—]. Hunt olla on hea.“ Paremat meelelahutust Liina ei teadnud. Filmivaataja ei oska selle kangelanna niisuguseid omadusi ettegi kujutada: emahunt ilmub „Novembris“ kõige dramaatilisematel hetkedel kui tema alter ego, aga mitte kui nõiduslik abiline.

Tulgem hetkeks tagasi Kiviräha ja Tammsaare võrdluse juurde. „Tõe ja õiguse“ esimese osa üks kõige levinumaid tsitaate „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ lõpeb nii: „… aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.“ Kivirähk lubab siin endale mängu: tema talupojad enamasti ei tööta, vaid varastavad üksteiselt ja oma härradelt, kusjuures paljud neist leiavad armastuse. Just see peripeetia ongi saanud „Novembri“ loojatele peamiseks.

Armastuse teema osutub tihedasti seotuks teisega, maailmakultuuri tungimisega talupoegade metsikusse ja suletud maailma. Kui Kivirähk paneb romaanis kuulama lumemehe lugusid Veneetsia kanalitest ja gondlitest, rüütlitest, printsessidest ja draakonitest mitte ainult parunipreilisse armunud Hansu, vaid ka kogenud rehepapi – „Ning mida kauem rehepapp kuulas, seda enam hakkasid lumemehe lood teda köitma, ehkki ta leidis neis palju laiduväärset ja rumalat. Kuid ta ei lahkunud kupja õuest“ –, on filmis kogu see liin seotud armastuskolmnurgaga Liina-Hans-parunipreili. Viimase kohta saame filmist teada isegi rohkem: raamatus ei ole räägitud sõnagi tema kuutõbisusest ega täiskuuaegsetest jalutuskäikudest mõisa katusel. Režissööri otsus lasta armastatu surmast murtud Liinal end ära uputada teeb „Novembrist“ lõplikult dramaatilise armastusfilmi. Lõpus kõmav lask Kristuse pihta ja tema kehast voolav veri sümboliseerivad ekraanil kõige lõppu, samal ajal kui Kivirähk jääb oma romaanis truuks groteskile ja ringkompositsiooni põhimõttele: õnnetu sulane Jaan, kes on omandanud pärast lasku imelise jõu, teeb kõike seda, millest on ammu unistanud: „Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud“.

Ma ei ole muidugi seadnud ülesandeks määrata, mis on parem, kas grotesk või draama, raamat või film. Sellele küsimusele peab vastama iga filmivaataja või raamatulugeja ise. Siinkohal lõpetan samade sõnadega, millega alustasin: „November“ jätab tõepoolest sügava mulje.

Tõlkinud Mait Eelrand

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

Bookeri kirjanduspreemia võitja George Saunders

Bookeri preemia võitis Ameerika kirjanik George Saunders

17. oktoobri õhtul anti välja Bookeri preemia, mille võitis kirjanik George Saunders teosega "Lincoln in the Bardo". Tegemist on auhinna ajaloos teise Ameerika autoriga, eelmine oli möödunud aastal Paul Beatty raamatuga "The Sellout". Ka ennustusportaalid pidasid Saundersi võitu kõige tõenäolisemaks.

Peeter Sauter

Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?

Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Kurt Cobain

Arvustus. Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Jalgpallur Juan Cuadrado paelab putsasid.

Sõnasäuts. Neon ja paelan

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust "Kes levitab anekdoote?" leiab lause: "Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama."

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: