Arvustus. Keskea lootused ({{commentsTotal}})

Toits — Hannes Kaljujärv ja Andres — Ivo Uukkivi
Toits — Hannes Kaljujärv ja Andres — Ivo Uukkivi Autor/allikas: TMK

Jan Kaus Mart Kivastiku filmist „Õnn tuleb magades” Teater. Muusika. Kino veebruarinumbris.

„Õnn tuleb magades”. Stsenarist ja režissöör: Mart Kivastik. Produtsent: Anneli Ahven. Kaasprodutsendid: Birgitta Björnsdóttir ja Hlín Jóhannesdóttir. Operaator: Elen Lotman. Kunstnik: Toomas Hõrak. Kostüümikunstnik: Piret Sootla. Helilooja: Bardi Johannson. Helirežissöörid: Tiina Andreas ja Ants Andreas. Monteerijad: Katri Rannaste ja Kristjan Lodmirjord. Konsultant: Toomas Lunge. Grimeerija: Kersti Niglas. Heli järeltöötlus: Tiina Andreas. Helikujundajad: Mart Kivastik ja Katri Rannastu. Osades: Katariina Unt (Viivi), Ivo Uukkivi (Andres), Katrin Pärn (Maret), Mari-Liis Lill (Luisa), Tiit Sukk (Priit), Ita Ever (Andrese ema), Hannes Kaljujärv (Toits), Raivo Adlas (õpetaja Lokk), Tõnu Oja (Kai), Veikko Täär (Kaupo), Tiit Palu (arst), Merle Jääger (õde), Raimo Pass (Andrese isa), Margus Jaanovits (Gunn), Grigori Lotman (peremees), Harriet Toompere (Ruth), Joel Luhamets (kirikuõpetaja), Nora Liis Palu (Grete) jt. 90 min, värviline. © Kopli Kinokompanii, 2016. Esilinastus 2. X 2016. Reykjavíki rahvusvahelisel filmifestivalil Islandil, 13. X 2016 kinos Cinamon Tartus.

Mart Kivastiku taktikepi all sündinud täispikk mängufilm „Õnn tuleb magades” on lihtne. Lihtne lugu inimsuhetest. Linateos räägib Andrese-nimelise mehe ja Viivi-nimelise naise elust. Andres (Ivo Uukkivi) on introvertne ja heasüdamlik, töörutiini ja alkoholiga liialdama kippuv mees, kes elab koos emaga (Ita Ever). Viivi (Katariina Unt) on üksik, frustreerunud naine, kes töötab apteegis ja vaevleb keskeakriisi käes. Ühel alkoholihämusel hilisõhtul nende teed ristuvad, aga film keskendub pigem sellele, mis juhtus mõlema elus vahetult enne seda, jättes esmakohtumisele järgneva suures osas vaataja fantaasia hooleks. Jah, Kivastiku filmile võib ette heita, et „selliseid lugusid on tehtud rohkem kui küll”. Eks ka lauseid „selliseid lugusid on tehtud rohkem kui küll” on öeldud rohkem kui küll. Maitse asi. Kas elu on juhuslik või ette määratud? Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Mulle igatahes „Õnn tuleb magades” üldjoontes istus. Ülepea tundub, et eesti filmid kipuvad sageli olema liiga pretensioonikad — viimati tabas mind selline tunne Vallo Toomla iseenesest tugeva debüüdi „Teesklejad” puhul. Enamasti jätab „Õnn tuleb magades” mulje, et siin ei püüta süžeekäikudest kurve ja keerde välja võluda, et loo kallal polegi justkui suurt vaeva nähtud, seda lugematute versioonide näol välja töötatud, pigem on see leitud, ümbritsevast elust kildhaaval režissööri taskuisse korjatud. Tore on ka see, et Kivastik ei karda universaalseid teemasid. Alati võib öelda, et Ingmar Bergman ja Woody Allen on inimsuhete ja eksistentsi pained juba korduvalt läbi mänginud ning ära rääkinud, aga teemad nagu üksindus, läheduseigatsus, oskamatus rääkida ja armastus jäävad kestma ka pärast Bergmanit ja Allenit. Ja Kivastikku. Arvatavasti mängib isegi kõige blaseerunuma filmigurmaani elus rolli küsimus, kust leida killuke õnne. Samuti on igaüks meist sattunud vähem või rohkem kordi silmitsi tundega, mille sõnastab filmis Viivi: „Ma jään igale poole hiljaks.” Kivastiku filmi süžeeline lihtsus ulatub otsapidi pildikeelde. Siit ei leia uhkeid mitmetahulisi konflikte ega salapäraseid tegelasi unenägude piirilt, vaataja ei läbi viimistletud kaadrikompositsioonide labürinte, pole läbivat kinematograafilist käekirja, mida pidevalt rõhutada — kui kaamera ajutine tasane libisemine välja arvata. Lisaks mõjutab süžee sirgjoonelisus mu meelest loo sümboltasandit. See tähendab, et mingeid eriti sügavale eksistentsi kihtidesse juhtivaid metafoore siit ei leiagi. On küll korduvaid motiive — pärast iga tööpäeva läheb Andres külmkapi juurde, võtab sealt ühe õlle ja avab selle haamriga —, mis mitte ainult ei rütmista lugu, vaid mängivad rolli ka tähenduse tasandil (rutiin kui ainus mõeldav eluviis, kui eluhirmu vorm), kuid need elemendid ei pretendeeri enamaks narratiivi sidusmaterjalist. Loo algust saadab uudis Islandi tuhapilvest, mis asetab sündmused 2010. aastasse. Ent tuhapilvgi osutub tähtsaks ennekõike süžee, mitte tähenduse tasandil — ta mõjutab tegelaste käekäiku, mitte niivõrd nende olemust. Jah, Islandi vulkaani lausa näidatakse, kohapeal pealegi, kuid sellest ei pea vaataja silmis saama sümbolit à la „pulvis et umbra”. Muidugi võib soovi korral tõlgendada tuhapilve luhtunud unistuste metafoorina, kuid oluline on, et sellist allegooriat ei suruta vaatajale peale. Tõsi, ma ei tsiteerinud Horatiust niisama, ühe ladinakeelse sümboli filmist siiski leiab. Tartu kõrts, kus Viivi ja Andres kohtuvad, kannab nime „Misericordia”. See tähendab kaastunnet, halastust; nii viidatakse võimalusele, et Viivil ja Andresel, mõlemad „eksi läinud” oma „maise elu poolel rajal”, on avanenud õhkõrn võimalus pakkuda teineteisele kaastunnet ja halastust. Selle võimalusega film lõppude lõpuks mängibki. Lisaks sellele vilksatab loost läbi kellegi Gunni (Margus Jaanovits) kinnisvarasahkermahker, maa pealt kaduv maja, aga see doominokivi asub mu silmis ülejäänud mängust üsna eemal ja pakub pigem huvi Kivastiku muu loomingu (näidend „Gunn, Gunn, vana…”) taustal.

*

Mainitud elemendid igatahes ei takista „Õnnel” liikumast rahulikult ja sirgjooneliselt, näitamaks oma kangelasi viisil, mida ei oskagi kuidagi teisiti sõnastada, kui et „selline on elu” — olgu tegu siis hilisõhtuse pornoga, mille juhatab sisse teesklev huvi jalgpalliülekande vastu või kaeblemine väikeste tisside üle (tean vähe ilusaid naisi, kes oma välimuse pärast vähemalt moe pärastki ei kannataks). Kuigi narratiiv pole üheselt lineaarne ning nii Viivi kui Andrese rakurssi ilmestavad hüpped lapse- ja noorpõlve, hetkelised mälupiltide välgatused (Viivil on neid märgatavalt rohkem kui Andresel), ei mõjuta see sujuvat üldpilti. Eelöeldu ei tähenda, et filmi loojutustamine oleks lame. Kivastik on tuntud kui hea novellikirjanik, novellides aga mängivad nüansid alati suurt rolli. Mistap pole imestada, et „Õnnes” hakkavad mõnedki motiivid tahes või tahtmata „oma elu elama”, loo kompositsiooni ilmestama. „Õnn tuleb magades” jaguneb mõtteliselt kaheks. Kõigepealt näeme Viivi rakurssi, seejärel Andrese oma. Andrese lugu kestab Viivi omast kaks korda kauem, mistõttu on filmi ülesehitus mõnevõrra ebaproportsionaalne. Kuid sellele vaatamata tekivad lugude vahele huvitavad paralleelid. Andres töötab maamõõtjana ning tema paarimees, omamehelik Priit (Tiit Sukk) püüab talle pidevalt elamist õpetada. Ta nõuab, et „Andu” õpiks lõpuks „ei” ütlema: „Ütle ükskord „ei”!”. Selle stseeniga, kus kõik eitused niigi vaikse Andrese kurku kinni jäävad, asetub huvitavasse suhtesse varasem episood — Viivi jalutab oma parima sõbranna Maretiga (tõelise lustiga mängiv Katrin Pärn) Emajõe ääres. Sõbranna kutsub Viivit õhtul välja pidutsema, millest too korduvalt keeldub. Püüdsin kokku lugeda ja sain üheksa „ei-d”. Samuti tekib vaikne seos Viivi ja Andrese ema vahele. Viivi tunne, et elu pole läinud päris soovide kohaselt, väljendub ennekõike kahetsuses, et ta muusikakooli pooleli jättis. Andrese ema aga armastab klassikalist muusikat, külastades veel oma eluõhtu viimastel hetkedel kontserte (mis annab filmitegijatele võimaluse eksponeerida renoveeritud Pauluse kiriku uhket interjööri). Nii tekib võimalus, et Viivi võib hakata täitma Andrese elus tühja kohta, või seda vähemalt paigata. Jällegi, klassikaline muusika ei tähista siin mitte niivõrd paremat maailma või kadunud unistusi, vaid aitab mõjutada süžeed, nihutada tasapisi selles peituvaid võimalusi teatud suunas. Leidub elegantseid vinjette. Mu lemmik on stseen, kus Viivi kohtub polikliinikus juhuslikult õpetaja Lokiga (Raivo Adlas). Siin on mingit ebaeestlaslikku lähedust vana, päevi näinud kändu meenutava mehe ja keskealise, kuid kahtlemata ikka veel atraktiivse naise vahel. Mees katsub naise valutavat õlga ja naine laseb sellel leplikult sündida, räägib mehe headest kätest ja peab tema suitsulõhna meeldivaks. Selles episoodis väldib Kivastik igatahes selletaolisi vestlusi ähvardavaid klišeesid elegantselt ning näitab meile siira, pretensioonitu läheduse võimalust. Narratiivis peituvad nüansid ja seosed mõjuvad kõik diskreetselt, need ei tüki esile, neid võib märgata või märkamata jätta, nad ilmestavad küll tervikut, kuid mitte nii, et neid tähele panemata jääks tervik ilmetuks. Esiplaanil on süžee ning enamasti liigub see mõnusas tempos — ei liiga aeglaselt ega liiga kiiresti.

*

Tõsi, „Õnn tuleb magades” süžee sisaldas minu meelest ka üht probleemset lõiku, Andrese Islandi-reisi. Andrese tütar Grete (Nora Liis Palu) tahab minna Taani elama, sest soovib, et ta lahutatud vanemad oleksid õnnelikud — Taanis elavat nimelt maailma kõige õnnelikumad inimesed. Kui Andresel avaneb võimalus välismaale puhkama sõita, valib ta Toitsi-nimelise baarmeni (Hannes Kaljujärv) jutu mõjul hoopis Brasiilia. Lennuki peale minnes surub Priit oma paarimehele kaasa lõunamaiselt eredatoonilise pluusi ja kehutab seda kohe lennukis selga panema. Seda Andres ka teeb. Kohe pärast seda aga satub lennuk Islandi tuhapilve ja maandub Reykjavíkis. Siinjuures on mitu probleemi. Lennuki interjöörist on näha, et tegu pole eriti suure masinaga, kummalgi pool vahekäiku on kaks istekohta. Ja kui võib veel jääda uskuma, et selline väiksem lennumasin sõidab Tartust Reykjavíkini välja, on ometi pehmelt öeldes vähe tõenäoline, et Brasiiliasse suunduv lennuk peaks maanduma Eyjafjallajökulli tõttu just Islandil. Pigem ikka kusagil Lissabonis või siis Tenerifel. Või noh, kui mitte mujal, siis vähemalt õnnelike inimeste Taanis. Võimalik, et närin tähti, kuid filmis, mis keskendub põhitoonis realistlikule, otsekui „elust endast” leitud süžeele, võib selline pisiasi tavapärasest suurema kaalu omandada. Siin tekkis korraga kahtlus, et filmitegijate piiratud ressursid hakkasid mõjutama süžee veenvust. Mitte et Island olnuks läbinisti halb käik. Andres meenutab korduvalt oma jutuajamisi isaga (Raimo Pass), mida kandis unistus lennata kunagi Marsile. Andresele meenub poisipõlve jutt ka siis, kui ta bussis mööda Islandi kuumaastikku vurab; motiiv Islandist kui lapsepõlveunistuse aseainest töötab siin väga hästi. Unistuste pisut naeruväärset kättesaamatust võimendab veel keset igikeltsa ja jäiseid jugasid seisvast kasvuhoonest varastatud banaan. Siiski pean Islandi osa filmi nõrgimaks. Korraks mandub sümpaatne eneseotsingute lugu seal lausa millekski turismivideot meenutavaks. Veel üks „Õnne” pisut probleemsem iseärasus ilmneb musitseerimise lohakavõitu esitamises. Mäletan, et andsin kunagi ühele muusikust sõbrale vaadata oma ammust lemmikut, 1991. aastal Pascal Quignard’i romaani ainetel valminud Alain Corneau’ samanimelist filmi „Kõik elu hommikud”. Selles filmis oli tavatult palju muusikat, loo peategelased (üht neist mängis legendaarne Gérard Depardieu) olid võtnud oma kutsumuseks saada tšelloga sarnaneva keelpilli viola da gamba meistreiks. Mu muusikust sõber tõi filmi pettunult tagasi, väites, et teda häiris, kuidas näitlejad ei osanud pillimängu adekvaatselt markeerida. Mõtlesin toona, et inimene oli teost vaadates liigselt oma professioonis kinni, kuid hakkasin ometi seda elementi (näitlejad muusikalistel instrumentidel) filmides jälgima. „Õnn tuleb magades” sisaldab üht iseenesest sümpaatset stseeni, kus Viivi külastab oma sõpra, Tartu boheemlast, maalikunstnik Kaid (Tõnu Oja), kes on vahetanud maalimise musitseerimise vastu. Kardan, et tolle muusikust sõbra hinnang Oja klaverit mängivatele kätele oleks samuti kriitilisevõitu. Mitte et Tõnu Oja üldises osatäitmises oleks midagi valesti, vastupidi. Ta esineb oma tuntud headuses. Samalaadne muusika ja pildi vahelise dissonantsi probleem ilmneb juba mainitud Pauluse kiriku kontserdil — näeme oma etteastet lõpetavat tšellokvartetti, aga selle taustaks kõlab muusika Jacques Offenbachi ooperist „d’Hoffmanni lord”, kust on kergesti kuulda, et mängib terve sümfooniaorkester. Võimalik, et Offenbachi „Barkarool” heliseb ainult Andrese ema peas (bussis koju sõites kõlab muusika temas edasi) ning kvartett esitab midagi muud (või sedasama, ainult et neile kohandatud arranžeeringus). Ent sellise eristuse eesmärk oleks arusaamatu ja ebavajalik. Muide, Mart Kivastik pole mitte ainult filmi stsenarist ja lavastaja, vaid ka üks muusikalistest kujundajatest. Ärgu mõistetagu mind valesti — Offenbachi teos on väga ilus, see sobib sisuga ja Ita Everi hingestatud mänguga imekenasti. Küsimus on pigem vormistamise nüanssides, olulisteks muunduvates pisiasjades. Aga võibolla kuulubki mõningane hoolimatus nüansside suhtes Kivastiku loomelaadi juurde.

*

Kuid mõned kriitilisemad tähelepanekud ei muuda mu üldist pooldavat hoiakut. „Õnn tuleb magades” esitab lihtsa küsimuse õnne võimalikkusest ning teeb seda suurema keerutamiseta. Muide, soovimata paljastada olulisi nüansse neile, kes pole Kivastiku linateost näinud, soovitan siiski meelde jätta filmi alguse: mehe käed silitamas magavat naist. See stseen võimaldab käsitleda Kivastiku filmi lausa elujaatava, lootusrikka loona. Nii et kui Andrese ema küsib, kui palju võib inimene elult loota, siis Kivastik annaks justkui mehe hellade käte kaudu mõista, et üht-teist siiski. Lõpetuseks paar sõna näitlejatöödest. Ei ole midagi öelda, need on head. Mu noorem poeg, nähes jälle filmis Ivo Uukkivi, leidis, et oleks vaja korraldada temanimeline filmifestival. Jah, hiliste tundide festival keskealistele üksikutele hingedele neist linateostest, kus Ivo Uukkivil on mõni roll. Mingis mõttes sarnaneb Uukkivi juba mainitud Tõnu Ojaga; neil on oma kindel võttestik, oma esituslaad, mis jätab mulje, et nad ei näitle, vaid lihtsalt ilmuvad kaadrisse, nad ei ela sisse, vaid elavad läbi, aga enamasti töötab see igati hästi. Kirjutasin alles paar kuud tagasi nii: „Uukkivi suudab ka naeratades hoida näol eksistentsialistlikku nukrust, mis tundub kiirgavat kusagilt väga sügavalt — justkui polekski tal vaja näidelda, otsekui oleks kogunenud lugematute keskealiste meeste löödud olek tema näojoontesse.” Kivastiku filmis jättis Uukkivist sügavamagi mulje Katariina Unt. Tema osatäitmine on õpikunäide sellest, kuidas kinokunst võimaldab näitlejatöös nüansse, mida on teatris publiku ja lava distantsi tõttu raskem saavutada. Võtmesõna on suur plaan. Katariina Unt suudab näidelda näoilmetega niivõrd kompleksseid seisundeid, et tulemust võiks võrrelda just nimelt klassikalise muusikaga, kus ühekorraga kõlavad erinevad meloodiad, mis moodustavad terviku. Mainiksin kaht episoodi. Üks leiab aset arsti juures, kus Viivile meenub naljakas stseen koolipõlvest ning ta peab teda uurivale arstile (Tiit Palu) ja tolle õele (Merle Jääger) selgitama, miks ta naerma purskas. Pilgus, millega Viivi pärast selgitust arsti vaatab, on koos kergenduse aimdus, palve selle järele ja hirm sellest ilma jääda. Kes meist poleks arsti juures selliste vastukäivate tunnete ristumispunktis viibinud? Teist mõjuvat stseeni näeme filmi lõpus, kus Viivi valmistab voodis peatäit välja magavale mehele hommikusööki. Tema näost on näha, et ta kardab meest äratada, sest ei oska tolle käitumist ette näha. Ta ei tea mehest midagi — mis talle meeldib, mis mitte? Mis siis, kui ta sõnalausumata lahkub, heitmata uhketele võileibadele pilkugi? Sel hetkel pingestavad Viivi nägu kaks vastandlikku tunnet, lootus ja meeleheide, mis sulavad tema suujoones ja silmavaates kokku. Tõeline meistritöö! Ühesõnaga, „Õnn tuleb magades” on film, millel on head käed ja hea süda. Siit leiab lootuse, et võimalikult paljud üksikud, ekslevad, kahtlevad, lootust hülgama kippuvad inimesed leiavad ikkagi lõpuks oma „Misericordia” ning sealt teisi endasuguseid.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: TMK



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
"Rannavalve" ("Baywatch")
Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Eesti kunstnik Katja Novitskova.
New Yorgis avati Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus

New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal".

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.