Arvustus. Kunstniku ruum – laboratoorium, kontor ja vajadusel ka elutuba ({{commentsTotal}})

Kristi Kongi oma stuudios. Autor: Kristina Õllek

Uus raamat
Annika Toots, Merilin Talumaa
"Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti"
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus (328 lk)

Kui kunsti vaatleja näeb taiest institutsionaliseeritud valges kuubis, tajub ta üldjuhul narratiivi, mis selle ümber on ehitatud. Või loeb seda stendi pealt. Kunsti taga peitub tihtilugu aga kaugeleulatuvam lugu, kui vaid objekt või heli, mida presenteeritakse. Kust on see idee alguse saanud? Kuidas on loodud? Kus on loodud? Kes on loonud? Raamatus "Kunstnike ruumid" saabki teada, missugused praktikad peituvad ühe kunstnikunime taga.

Siinkohal peatuks korra Tallinna Kunstihoones toimunud neljapäevasel projektil "Mõtleme kohe pealkirja välja, palun oodake". Näituse eesmärk oli avada valge kuubi telgitaguseid. Mis juhtub kahe näituse vahepeal ning kui palju tööd võib kuluda ühe saali ettevalmistamiseks. See on tugevalt seotud kunstniku visiooni ning töö iseloomuga.

"Kunstnike ruumid" toobki lugeja ette kunstimaailma aluspinna, peegeldades seda 17 kunstniku ning 16 ruumi kaudu, kus nad töötavad oma mõtete kallal. Küsimused on raamatu autoritel Annika Tootsil ja Merilin Talumaal oskuslikult formuleeritud, lähenedes igale kunstnikule tema loomingust lähtuvalt. Kohati tekib tunne nagu oleks intervjuu olemus juba varasemalt paika pandud, sest vestlus sujub liikudes ühelt teemalt teisele ilma katkendlike mõteteta.

Vastuste kaudu liigutakse ruumidelt loomingule ning nende kahe aspekti omavahelistele seostele. Välja kooruvad eelistused ning võimalused annavad rohkem tausta ka teostele endile. Maalikunstniku Kristi Kongi koloriitsed teosed vajavad näiteks tekkimise jaoks rahulikku keskkonda, fotokunstnikku Anu Vahtrat see aga ei sega:

...kolisin sinna siis, kui seal oli vaikus, aga Telliskivi muutus väga populaarseks ja aktiivseks. Ümberringi oli nii palju muud melu, et järjest raskem oli keskenduda ja mõelda. Mulle meeldib kõige rohkem töötada vaikuses oma mõtete sees. Telliskivis kasvasid akna taga suured kastanipuud ja alates poolest päevast sillerdasid need üle terve ruumi. See oli imeilus, aga maalida oli sellest sillerdavas ruumis keeruline. Maalikunstniku jaoks on valgus kõige olulisem (lk 132, Kristi Kongi).

Mõttevahetused ja vestlused on alati olulised. Ja kui vaja privaatsust, siis jään pärast teiste lahkumist lihtsalt kauemaks siia [kontor] (lk 233, Anu Vahtra).

Mõne jaoks on galerii või stuudio koht, kus mõelda, teisele sobib selleks pigem kodu:

/.../ ma ei kujuta enam hästi ette, et ei oleks kohta, kuhu igal hommikul minna. Kodus istumine muutub päris kiiresti klaustrofoobiliseks, nõudepesemine ja töötegemine hakkavad segamini minema (lk 253, Paul Kuimet).

Ateljee on ikkagi tootmisruum, töö enda mõtlen kodus valmis (lk 216, Jass Kaselaan).

Kuid alati pole valik seotud tõsiasjaga, mida keegi eelistab, vaid sellega, mida ta endale lubada saab. Stuudiopind on lisaväljaminek. Eriti kui räägime kunstnikest, kes töötavad välismaal. Eestis on aga mitmeid paikasid, kus kunstnikud nii töötavad kui ka elavad:

Viinis olen enamasti siiski eluruumides töötanud ja päris oma ateljee oli mul ainult poolt aastat, kuna see osutus lihtsalt liiga kulukaks (lk 39, Laura Põld).

Tahaks öelda, et see on puhtalt stiili küsimus, et elu- ja tööruum asuvad koos, aga mitmeski mõttes on see parim, mida me praegu endale lubada saame. Alguses oli küll küsimus, et mida siis tööleminek peaks sellistes tingimustes kujutama /.../ me oleme siin korraga kolmes olukorras: koduses, tööl ja laval (lk 314, Maarja Tõnisson, Mihkel Ilus).

Kommuunide puhul ammutatakse tihtilugu teineteiselt ideid nagu seda tehakse näiteks Raja või Tulika tänaval asuvates majades. See kõik oleneb kunstnikust ning viisist, kuidas ta töötab. Mõne looming on vägagi ruumikeskne ning siis on ta ka keskkonna suhtes tundlikum, teisel vastupidi:

Ma kuvan seintele erinevaid ruumilisi olukordi, järgmiste näituste kavandeid ja vaateid ning saan nende üle elusuuruses mõtiskleda. Nn valge kuup sobib hästi analüüsipaigaks... kuna siin ruumis on palju avarust ja valgust, siis saan kogeda eksponeerimissituatsiooni juba kodus (lk 312, Maarja Tõnisson, Mihkel Ilus).

Tööle hakates lähtun alati esmalt ruumist ja kohast. /.../ Ma mõtlen oma tegevuses palju eri kohtade peale /.../ Näituseruumi loon ma kohti, mida olen ise läbi elanud ja mis on mind emotsionaalselt mõjutanud (lk 134, Kristi Kongi).

...töid on võimalik mingi piirini valmis mõelda ka teadmata, kus neid täpset eksponeerida, sest teoorias on seinu võimalik ehitada igale poole. Selles mõttes ei tööta ma kohaspetsiifiliselt (lk 254, Paul Kuimet).

Kodust võib kujuneda ka majamuuseum, nagu näiteks Flo Kasearu puhul juhtus, või on maamajja loodud loominguline keskus mõeldud eelkõige kunstnikule endale, kuid ka teiste loominguliste inimeste jaoks üle maailma, nagu Timo Tootsi Maajaam. Rolli mängivad siinkohal võimalused ruumi omamiseks ning jagamiseks, samuti viljeldava kunstižanri eripära.

Annika Toots ja Merilin Talumaa on saanud hakkama teosega, kus lugeja tutvub kunstnikega tavapärasest isiklikumal tasandil. Nad avavad ukse nii enda töö- kui ka mõtteruumidesse. Sellest võimalusest ehk raamatust tuleb kinni haarata. Lugeja ees koorub lahti loomeinimese karakter, töötamise võimalused ning nii mõnigi taies saab uue mõtte. Kunstniku teoselt kaob ära institutsionaliseeritud pealispind ning objekt või subjekt kui selline asetatakse puhtal kujul meie ette. Võimalik on näha faktoreid, mis näitusesaalis lahtuvad.

Lõpetuseks võib siiski küsida, kas galeriide ja kunstihoonete külastaja saab nüüd täielikult aru kunstimaailma köögipoolest? Näituseprojekt "Mõtleme kohe pealkirja välja, palun oodake" sümbioosis teosega "Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti" andis igatahes kogemuse kunstimaailma telgitagustest. Kunst pidavat aga alati sammukese võrra vaatlejast eespool kõndima ning ehk ongi hea, kui lugejale antakse õng, sest kala püüdmiseks ei piisa lihtsalt veekogu olemasolust.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Reelika Alunurm: noor teadlane on sunnitud olema administraator

„Plekktrummi” saatekülaline oli Tartu üliõpilaskonna esimees Reelika Alunurm, kellega vesteldi Tartu Ülikooli rektori valimistest, ülikooli tähendusest ühiskonnas ning sellest, mida tähendab õppimine tänastele üliõpilastele.

Urmas Vadi küsib Vabal Laval, kas teistest inimestest on võimalik aru saada

Vaba Lava teatrikeskuses esietendub 18. aprillil kuraatoriprogrammi IN I OUT kuues lavastus "Furby tagasitulek".

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.