Arvustus. Kunstniku ruum – laboratoorium, kontor ja vajadusel ka elutuba
Uus raamat
Annika Toots, Merilin Talumaa
"Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti"
Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus (328 lk)
Kui kunsti vaatleja näeb taiest institutsionaliseeritud valges kuubis, tajub ta üldjuhul narratiivi, mis selle ümber on ehitatud. Või loeb seda stendi pealt. Kunsti taga peitub tihtilugu aga kaugeleulatuvam lugu, kui vaid objekt või heli, mida presenteeritakse. Kust on see idee alguse saanud? Kuidas on loodud? Kus on loodud? Kes on loonud? Raamatus "Kunstnike ruumid" saabki teada, missugused praktikad peituvad ühe kunstnikunime taga.
Siinkohal peatuks korra Tallinna Kunstihoones toimunud neljapäevasel projektil "Mõtleme kohe pealkirja välja, palun oodake". Näituse eesmärk oli avada valge kuubi telgitaguseid. Mis juhtub kahe näituse vahepeal ning kui palju tööd võib kuluda ühe saali ettevalmistamiseks. See on tugevalt seotud kunstniku visiooni ning töö iseloomuga.
"Kunstnike ruumid" toobki lugeja ette kunstimaailma aluspinna, peegeldades seda 17 kunstniku ning 16 ruumi kaudu, kus nad töötavad oma mõtete kallal. Küsimused on raamatu autoritel Annika Tootsil ja Merilin Talumaal oskuslikult formuleeritud, lähenedes igale kunstnikule tema loomingust lähtuvalt. Kohati tekib tunne nagu oleks intervjuu olemus juba varasemalt paika pandud, sest vestlus sujub liikudes ühelt teemalt teisele ilma katkendlike mõteteta.
Vastuste kaudu liigutakse ruumidelt loomingule ning nende kahe aspekti omavahelistele seostele. Välja kooruvad eelistused ning võimalused annavad rohkem tausta ka teostele endile. Maalikunstniku Kristi Kongi koloriitsed teosed vajavad näiteks tekkimise jaoks rahulikku keskkonda, fotokunstnikku Anu Vahtrat see aga ei sega:
...kolisin sinna siis, kui seal oli vaikus, aga Telliskivi muutus väga populaarseks ja aktiivseks. Ümberringi oli nii palju muud melu, et järjest raskem oli keskenduda ja mõelda. Mulle meeldib kõige rohkem töötada vaikuses oma mõtete sees. Telliskivis kasvasid akna taga suured kastanipuud ja alates poolest päevast sillerdasid need üle terve ruumi. See oli imeilus, aga maalida oli sellest sillerdavas ruumis keeruline. Maalikunstniku jaoks on valgus kõige olulisem (lk 132, Kristi Kongi).
Mõttevahetused ja vestlused on alati olulised. Ja kui vaja privaatsust, siis jään pärast teiste lahkumist lihtsalt kauemaks siia [kontor] (lk 233, Anu Vahtra).
Mõne jaoks on galerii või stuudio koht, kus mõelda, teisele sobib selleks pigem kodu:
/.../ ma ei kujuta enam hästi ette, et ei oleks kohta, kuhu igal hommikul minna. Kodus istumine muutub päris kiiresti klaustrofoobiliseks, nõudepesemine ja töötegemine hakkavad segamini minema (lk 253, Paul Kuimet).
Ateljee on ikkagi tootmisruum, töö enda mõtlen kodus valmis (lk 216, Jass Kaselaan).
Kuid alati pole valik seotud tõsiasjaga, mida keegi eelistab, vaid sellega, mida ta endale lubada saab. Stuudiopind on lisaväljaminek. Eriti kui räägime kunstnikest, kes töötavad välismaal. Eestis on aga mitmeid paikasid, kus kunstnikud nii töötavad kui ka elavad:
Viinis olen enamasti siiski eluruumides töötanud ja päris oma ateljee oli mul ainult poolt aastat, kuna see osutus lihtsalt liiga kulukaks (lk 39, Laura Põld).
Tahaks öelda, et see on puhtalt stiili küsimus, et elu- ja tööruum asuvad koos, aga mitmeski mõttes on see parim, mida me praegu endale lubada saame. Alguses oli küll küsimus, et mida siis tööleminek peaks sellistes tingimustes kujutama /.../ me oleme siin korraga kolmes olukorras: koduses, tööl ja laval (lk 314, Maarja Tõnisson, Mihkel Ilus).
Kommuunide puhul ammutatakse tihtilugu teineteiselt ideid nagu seda tehakse näiteks Raja või Tulika tänaval asuvates majades. See kõik oleneb kunstnikust ning viisist, kuidas ta töötab. Mõne looming on vägagi ruumikeskne ning siis on ta ka keskkonna suhtes tundlikum, teisel vastupidi:
Ma kuvan seintele erinevaid ruumilisi olukordi, järgmiste näituste kavandeid ja vaateid ning saan nende üle elusuuruses mõtiskleda. Nn valge kuup sobib hästi analüüsipaigaks... kuna siin ruumis on palju avarust ja valgust, siis saan kogeda eksponeerimissituatsiooni juba kodus (lk 312, Maarja Tõnisson, Mihkel Ilus).
Tööle hakates lähtun alati esmalt ruumist ja kohast. /.../ Ma mõtlen oma tegevuses palju eri kohtade peale /.../ Näituseruumi loon ma kohti, mida olen ise läbi elanud ja mis on mind emotsionaalselt mõjutanud (lk 134, Kristi Kongi).
...töid on võimalik mingi piirini valmis mõelda ka teadmata, kus neid täpset eksponeerida, sest teoorias on seinu võimalik ehitada igale poole. Selles mõttes ei tööta ma kohaspetsiifiliselt (lk 254, Paul Kuimet).
Kodust võib kujuneda ka majamuuseum, nagu näiteks Flo Kasearu puhul juhtus, või on maamajja loodud loominguline keskus mõeldud eelkõige kunstnikule endale, kuid ka teiste loominguliste inimeste jaoks üle maailma, nagu Timo Tootsi Maajaam. Rolli mängivad siinkohal võimalused ruumi omamiseks ning jagamiseks, samuti viljeldava kunstižanri eripära.
Annika Toots ja Merilin Talumaa on saanud hakkama teosega, kus lugeja tutvub kunstnikega tavapärasest isiklikumal tasandil. Nad avavad ukse nii enda töö- kui ka mõtteruumidesse. Sellest võimalusest ehk raamatust tuleb kinni haarata. Lugeja ees koorub lahti loomeinimese karakter, töötamise võimalused ning nii mõnigi taies saab uue mõtte. Kunstniku teoselt kaob ära institutsionaliseeritud pealispind ning objekt või subjekt kui selline asetatakse puhtal kujul meie ette. Võimalik on näha faktoreid, mis näitusesaalis lahtuvad.
Lõpetuseks võib siiski küsida, kas galeriide ja kunstihoonete külastaja saab nüüd täielikult aru kunstimaailma köögipoolest? Näituseprojekt "Mõtleme kohe pealkirja välja, palun oodake" sümbioosis teosega "Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti" andis igatahes kogemuse kunstimaailma telgitagustest. Kunst pidavat aga alati sammukese võrra vaatlejast eespool kõndima ning ehk ongi hea, kui lugejale antakse õng, sest kala püüdmiseks ei piisa lihtsalt veekogu olemasolust.
Toimetaja: Madis Järvekülg