Toomas Vint. Kes tegelikult ({{commentsTotal}})

Toomas Vint
Toomas Vint Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Kes tegelikult neid asju enam täpselt mäletab, kuid üks on selgemast selgem — midagi oli, ja kui midagi oli, siis seda enam olematuks ei tee. Tookordne, meie eelmise sajandi seitsmekümnendate sõpruskond on tänaseks lagunenud, laiali läinud, kanda kinnitanud eri maailmajagudes ja maades või viibib hoopistükkis teispoolsuses.

Üks meist — Vivian oli ta nimi — suri juba nõukaajal, kõige viimati oli nähtud teda Pariisis mustanahalise boyfriend’iga, kuid seejärel levisid segasevõitu kuulujutud tema õudustäratavast mõrvast. Mõned meist on siiski elanud tänaseni, kes komberdab omil jalul, kes veereb ratastoolis ja need, kelle nimi on enam-vähem tuntuks saanud, higistavad mälestusteraama­tuid kirjutada. Ent sel ajal, kui meie lugu toimus, olime veel noored, kes nagu seemned tuules tahtsid leida paika, kuhu laskuda ja end maa külge kinnitada.

Sündmused, millest meil juttu tuleb, leidsid aset mereäärses suvilas, mis oli ümbritsetud madalate luidetega, mida omakorda katsid vaaludena rannaroosipuhmad. Mul on meeles punakaslillad külluses õied, otsekui lõputus. Ja need lõhnasid. Uhke, kolmekümnendatel ehitatud villa kuulus Andrese vanematele. Maja oli aja jooksul mõnevõrra lagunenud, toad kuhjatud täis juhuslikku mööblit ning kõike seda, mis linnaelust üle jäi, mistõttu tekkis kohati lausa rämpsulao mulje. Ent meid see ei häirinud, meie tahtsime paar päeva pidu panna ja maja sobis selleks ideaalselt. Mul on meeles, et peopaneku ettekäändeks oli kellegi näituse avamine, igatahes koosnes seltskond suuremalt jaolt kunstnikest, meiega oli isegi välismaalasi: keskealine tegelinski Rootsist ja väga liialdatult kunstniku välimusega kunstnik Poolast, lisaks veel paar neidu Moskvast. Räägiti, et saabub ka Karkonen Soomest, aga teda ei tulnud ega tulnud. Selle Karkoneniga oli üleüldse kummaline lugu, alatasa vihjati temale, kuid paistis, et keegi ei osanud tolle mehe kohta midagi täpsemat öelda. Hiljem juhtus mitmeski seltskonnas, et oodati Karkoneni, ja mulle jäi pentsik mulje, et teda polegi olemas, et mees on väljamõeldis ja tema tulek nali, mida tasub aeg-ajalt üles võtta.

Andrese isa oli kõva parteilane, kes istus tähtsal töökohal, ning Andres oli osanud mingitest kinnistest parteipuhvetitest sebida meile välismaiseid jooke: Tšehhi õlut ja isegi paar pudelit viskit. Ega ma praegu ei oskagi öelda, millega Andres tol ajal pärast kunstiinstituudi lõpetamist tegeles, kuid ta oli juba pikemat aega meie oma, mis tähendas, et temaga arvestati ja teda usaldati.

Buss, millega suvilasse sõitsime, oli tõeline vana logu, mis paar korda mingi rikke tõttu seisma jäi, ja iga kord oli tunne, et sellega me pärale ei jõua ning kõik bussis olevad söögid ja joogid tuleb meil seljas kohale tarida. See oli tänapäeva seisukohast mõistetamatu aeg, mil kellelgi polnud autot ja ega keegi juhtidagi osanud, ning oli tavaline, et oma maalide näitusele viimiseks tuli kunstnikel keskturult lahtise kastiga veotakso muretseda.

„Paistab, et seekord tuleb suurem jooma,” nentis nagu nukrat, aga paratamatut tõsiasja Aarne, kes minu arvates oli selleks ajaks juba väljakujunenud alkohoolik. Temaga koos oli õige ebamugav napsitada, sest ta jäi üsna vähesest täis ja muutus ettearvamatuks: kord kurjaks, kord naljakaks, aga enamjaolt tüütuks. Mõne aasta pärast hakkas ta vastikul moel toiduga mängima, käitus täiesti väljakannatamatult ja keegi ei tahtnud temaga ühes seltskonnas viibida. Siis teda enam ei nähtud. Mõnikord võeti jutuks mõned tema lollid tembud, kuid ajapikku ununes ta päriseks.

Naised katsid lauda. Oli pärastlõunane soe päikesepaiste ja tuulevaikus. Maja­esisele terrassile sai kombineeritud pikk laud ning see, mis lauale pandi, nägi väga esinduslik välja. „Nagu pulmalaud kohe,” naeris oma laia naeru Vello, kes oli juba lahutatud, aga käis pidudel edasi koos oma endise naise Piretiga. Nad on ikka täiesti lahutamatud, muiati mõnikord. Alles paar kuud tagasi, mingil korteripeol, kui seltskond oli juba kustunud ja igaüks vaatas, kuidas kuskile magama mahub, pani Arnold Piretit. Oma arust toimetasid nad vaikselt, kuid ometi taipas igaüks, kes veel ei norsanud, millega toanurgas tegeldak­se. Vello, kes magas mu kõrval kušetil, tagus tasahilju pihku. Ma ei mõistnud, kuidas teda saab erutada kahe inimese suhe, mis tegelikult peaks normaalses mehes viha või kurbust tekitama.

Seegi kord olid mõlemad kohal. Juba bussis oli rootslane hakanud Piretile ligi tikkuma ja paistis, et neil asi susiseb. Vello ise, justkui kogenud linnuvaatleja, ei jätnud vähematki tähele panemata. Mina jälle registreerisin Vello pilke ja liigutusi. Mulle meeldib inimesi jälgida, vähese informatsiooni põhjal lugusid fantaseerida ja mõnikord neid levitada. Sosistad miskit suure saladuskatte all ühele ja siis võid kindel olla, et paari päeva pärast teavad seda juba kõik. Mõnikord tundub mulle, et olen nuuskija, nagu eradetektiiv, kes ajab jälgi, et rahuldav pilt kokku seada. Just nimelt teda ennast rahuldav, mitte tõepärane. Ja seejärel on mul rõõm olla ahvipärdik, kes teeb nägusid.

See oli aeg, mil mujal maailmas toimus algul kõhinat, siis kohinat tekitanud seksuaalrevolutsioon. Soome televisiooni kaudu võis välismaal valitsevatest meeleoludest aimu saada ja mõned olid Eesti televisiooni kinnisel läbivaatusel näinud soomlaste filmi „Käbi selja all”. Ametlikult ei tohtinud Nõukogude Liidus seksi olla. Filmidest lõigati armutult isegi pesu väel naised välja. Samal ajal levisid kuuldused vabameelses Rootsis tavaks saanud paaride vahetusest ja lausa seksuaalorgiatest. Käisid jutud, et üht-teist toimuvat meiegi Mustamäe korterites, kuid ega seda tõeks peetud. Et küllap miskit oli, kuid mida ja kui palju, jäi asjaomaste saladuseks.

Mul on meeles, et Arno vihjas Moskva tüdrukuid silmas pidades, et neil seal pealinna kandis susisevat seksilugu päris võimsalt. Et igasugu huvitavaid ja põnevaid asju toimuvat. Tüdrukud olid kenasti vormikad ja pealtnäha õige hipilikud. Make love, not war... Sonja edvistas peapaela ja pidžaamat meenutava kireva pükskostüümiga, mille kaunikesti avarat dekolteed hoidsid koomal lindid, kui keegi juhuslikult sõlme lahti tõmmanuks, avanenuks meile hunnitu vaatepilt. Tema sõbrataril Iral oli miniseelik ja žabooga pluusike, mis võis jätta koolitüdruku mulje, kuid seeliku ja pluusi suurelilleline muster tõi meelde hoopis küpse lilleaia. Tüdrukud polnud mingid kunstnikud ega luuletajad, Sonja oli hoopis vene underground-kunstniku tütar. Tema isa, üsnagi elatanud mees, oli meie noorte kunstnike suur sõber ja lootis, et need noored suudavad Kunstisalongis ükskord tema näituse korraldada. Räägiti, et diplomaadid viivad hulgaliselt tema töid välismaale, aga tal oleks vaja näidata, et kuskil on toimunud ametlik näitus, Venemaal polnud võimalik seda teha. Tol kunstnikul oli häid sidemeid USA kunstnikega, eelmisel aastal oli James Rosenquist isiklikult tal külas käinud. Arno rääkis, et tema ateljees on hunnikute viisi näituste katalooge ja raamatuid, mida talle pidevalt saadetakse, ning toll neile imekombel käppi külge ei ajagi.

Välismaa raamatuid vahtides siis need tüdrukute hipiriided sünnivadki, mõtlesin ma.

Kui olime parasjagu söönud ja joonud, otsustati kogu kambaga ujuma minna. Vesi pole eriti soe, teadsid rääkida need, kes juba merd katsumas käinud. Lonkisime pikas rodus rannaroosipuhmaste vahelt sinnapoole, kus meri kummalises valguses kilgendas.

„See on alati niiviisi, et kui tuult ei ole, on merevesi plekkis,” seletas Henri. „Mismoodi plekkis?” küsisin, sest see sõna tundus kummalisevõitu. „Lihtsalt on kombeks öelda — plekk meri. Meremehed räägivad nii,” teadis Henri.

Henri oli meist mõned aastad vanem, sündinud veel kodanliku Eesti ajal, ja tema perekonda polnud küüditatud. Ta oli pärast sõjaväge abiellunud polkovniku tütrega, sõitnud Kaluugas taksot, siis ühel hommikul, justkui selge peaga ärgates põrutanud tagasi Eestisse, kus õige varsti astunud kunstiinstituutigi. Ta oli kuratlikult andekas ega häbenenud seda.

Rannas võis kaugemal veepiiril näha mõnda päris alasti naist. Silmanähtavalt vanaemasid, rippuvate rindade ja närtsinud tagumikuga. „Need tulevad puhkekodust, sealne rahvas on teinud omale paradiisiranna. See komme on neil ammusest ajast,” seletas Andres. „Kui ma poisike olin, siis sai neid piilutud küll ja küll.”

„Vanainimesi või?” irvitas Vello.

„Noh, siis nad olid ikka üksjagu nooremad,” naeris Andres.

Moskva tüdrukud kiskusid hõisates kõik riided seljast ja tormasid vett pritsides merre. Paistis, et külm vesi neid ei heiduta, ning siis nägin, et meiegi mehed ja naised hakkasid end tasapisi paljaks koorima. Mul polnud mingit isu vette söösta. Istusin lopsaka roosipõõsa vilusse ja tõmbasin taskunoaga õllepudelil korgi pealt. Minu lapsepõlv möödus ühes teises rannas. Hakkasime koos emaga seal suvitama pärast Stalini surma, kui rannad vabaks lasti, kuigi okastraadid jäid veel aastateks liivaluidetele hirmuvalitsust meenutama. Mul oli meeles, kuidas ühel sombusel suvepäeval jooksis suur seltskond — paarkümmend meest ja naist — porgandpaljana merre. Mulle tundus see olevat täiesti mõistusetagune lugu, mis pani fantaasia õige meelevaldselt tööle. Kujutlesin neid metsikus orgiamöllus. Minu arvates polnud see kaugeltki mingi süütu alastiujumine.

Mõtisklesin, et samasuguse pilguga vahitakse praegu meiegi seltskonda.

Rootslane ja Piret ei kiirustanud, rääkisid midagi omavahel valjult ja inglise keeles, siis hakkasid riided nende seljas vähenema seni, kui oldi päris paljad. Väga valge ihuga Rootsi mees oli minu poole seljaga ja ma ei näinud, mismoodi rootslased eestpoolt välja näevad, Piret oli sel aastal juba õige rohkelt päi­kest saanud, seda reetsid heledad triibud ihul, ja ma mõtlesin, et need ongi tal seljas nagu siivsad päevitusriided. Siis taipasin ebamugava hirmutundega, et välismaalased ei tohi tegelikult linna piiridest välja sõita. Kevadel oli tuttaval soomlasel huvi Tartusse minna, kuid see oli talle rangelt keelatud. Võis arvata, et sõjaväelennuvälja pärast. Ja küllap olid meie põhjapoolsed mererannad välismaalastele samamoodi suletud. Aga tundus õige huvitav, kas Poola pan Mistanüüdoligil on linnast väljasõit nõndasama keelatud.

Kui meie rahvas küllaltki pelglikult oma paljaid kehi vette vedas, siis Poola pan ei suvatsenudki oma uhkeldavast kunstniku välimusest loobuda, ta oli võtnud kivi peal istet ja sirgeldas midagi paberile või lausa joonistas. Äkki ongi tõsiselt võetav kunstnik, mõtlesin, ja otsustasin hiljem temaga juttu teha, sest olin kuulnud, et ta räägib hästi vene keelt, võimalik, et on Venemaal haridusegi saanud, ja küllap tema käest saaks täpsemalt teada, kuidas katoliiklikus Poolas seksrevo­lutsiooni arendatakse. Ei tea, kas tingituna meie vanusest või napist informatsioonist, mida muu maailma tegemistest meilegi vähehaaval tilkus, tundus sel ajal kõik, mis seksuaalsusesse puutus, ülioluline. Nojah, olime ju kolmekümne ringis mehed ja naised, kes juba mõnd aega abielus olnud.

„Mida teha, kui on keha...” luuletas Lapin.

Kui hakkasime mererannast tagasi lonkima, käisid Henri ja Malle minu ees. „Naturalia non sunt turpia...” ütles Henri valju hääle ja õpetliku tooniga. Malle, kes kirjutas häid luuletusi, näis alastiujumist põdevat, sest temale polnud paljas keha nii igapäevane kui aastaid aktijoonistamisega tegelnud kunstnikele.

„See oleks eesti keeles: loomulikud asjad pole häbiväärsed,” seletas Henri ja jätkas: „Ega maksaks ka inimeste vahel toimuvat suguühet häbeneda. Kuid meie tsensorid kustutavad vähemagi erootika ja seksuaalsuse. Isegi juba trükitud ajakirjast rebitakse aktipilte välja. Hiljaaegu olevat Kaplinski mingitele kõrgetele ülemustele põrutanud, et ta ei saa aru, miks inimeste surma ja tapmist võib tuhandete lehekülgede kaupa kirjeldada, aga inimese tegemisest ei tohi sõnakestki paotada.”

Malle oli Pireti sõbratar, tal oli ilmunud juba üks luulekogu, aga tõeliseks kirjanikuks võis hakata pidama tegelast, kellel on ette näidata kaks raamatut ja kes on vastu võetud Kirjanike Liitu. Malle oli hiljuti teise käsikirja kirjastusse andnud, kuid võis arvata, et raamat ilmub alles aasta või pooleteise pärast. Paistis, et Henri on seekord poetessi sihikule võtnud. Ja miks ka mitte, Malle helevalge keha oli justkui sürrealistlikult maalilt pärit, või siis just praegu teel lõuendile. Eks näe, mõtlesin lõbusalt. Minu naine oli kodus ja potitas last. Loomulikult oleks ta võinud poisi paariks päevaks oma ema juurde viia, aga tal polnud erilist tuju boheemlastega nädalalõppu veeta. Ta nagu pelgas neid natukene.

Kummaline, kui hakkan meelde tuletama mõnda aastatetagust sündmust või seika, vahelduvad hämmastavalt selged pildid justkui udulooriga kaetud episoodidega või siis tuhmuvad hetked otsatus mälupimeduses nähtamatuks. Tookord jäi mulje, et pärast suplust oli rahvas elevil, nad ületasid ootamatult mingi moraalse künnise, mis lubas neil hakata vabameelseks. Kuid ma ei mäleta, milles see avaldus, võib üksnes arvata, et veini-, õlle- ja viinauim segas seltskonda, nagu perenaine segab kausis rosoljet ja seda senikaua, kui kõik ühtlase värvingu võtab.

Ärkasin varavalges, või mis valgus see oli, silm eraldas hädavaevu esemeid, kuigi väljas võis olla hulga valgem kui selles ruumis, kus ma lamasin ühe teki all kellegagi, kes oli alasti. Ta oli minu poole seljaga, puudutasin areldi uudistades tema pikki juukseid ja paljast siledanahalist tagumikku. Mul polnud õrna aimugi, kes see naine võiks olla. Kergitasin pead, ja kui silmad olid hämarusega harjunud, nägin ma, et magasime madratsite peal mitmekesi nagu kilud karbis. See oligi mingi karbi moodi väike ruum ja seetõttu oli võrdlus õige paikapidav. Püüdsin meeleheitlikult mälukatkeid kokku sõlmida: naabrite juures võis olla mingi teine pidu, võimalik, et nüüd olengi ennast naabermajja unustanud ja sealse seltskonnaga segunenud. Õnneks olin riides, püksid jalas ja särk seljas. Jalad olid paljad ning ihu oli higine.

Keegi norskas hirmuäratavalt, aga äkki see katkes ja ruumis levis ebamugav vaikus. Ebamugav? Küllap see oli mu sisetunne, mis nii ütles. Kuulatasin oma naabri hingamist. Miskipärast mind rõõmustas, et mu teise külje vastas oli jahe sein. Et olin magajate rivis äärmine. Kuid minu kaissu oli pugenud keegi naine. Paljas. Sügavas unes. Oletasin, et ta võib olla tolle mehe sõbratar, kes temast teisel pool lamab. Kuid kõigest hoolimata olukord erutas mind. Tahtmatult. Kujutasin ette, kuidas surun tundmatule selja tagant sisse. Nagu muuseas. Ja ta ei tee teist nägugi.

Norskaja norsatas uuesti, tõmbasin püksiluku lahti ning nihutasin end tasa ja targu vastu kõrvallamajat, mispeale too keeras end ja ma tundsin jäika rannet, mis ebamugavalt mu kõhu vastu pressis. Äkitselt taipasin, et see polegi ranne. Pöörasin end järsult seina poole, kuid keha mu kõrval liibus mu vastu ja käsi hakkas mind silitama. Väga ühemõtteliselt.

Kui majast välja sain, tundsin rõhuvat ängi. Arusaamatut sisetunnet, mis oli meelerahu minema viinud. Jätnud maha üksnes rahutuse. Maja oli betoonterrassiga kindlus, igatahes uduses hommikuvalguses mõjus see nagu mingi militaarehitis. Mul polnud aimugi, kus kandis võiks Andrese suvila olla. Terrassilt viis üsna lai liivasse tallatud rada kuhugi. See paistis just sellise raja moodi, mida mul tarvis oli. Sain vaevu mõned sammud komberdatud, kui nägin roosipõõsa taga kellegi jalgu. Suuri. Pruuni sodiga koos. Palja alakehaga mees ise lebas põõsa taga, nii pikk kui lai. Nii valge särk kui ka nägu verine.

Põrkasin tagasi. Vaatepilt oli ehmatav ja võigas. Teerajal lamas mulle tundmatu verine inimene. Ta näis siiski elus olevat, sest rind tõusis ja vajus. Leidsin, et mul pole mõtet nina teiste asjadesse segada. Las lahendavad ise oma probleemid. Üks pederastide kamp, mis muud. Rada viiski mereni, mis oli seninägematu paksu udu sees. Rannas seletas silm vaid mõne meetri kaugusele. Kahmisin peoga vett näkku ja istusin liivale. Meri loksus õige tasa. Vaevukuuldavalt. Korraga torkas pähe, et see alasti mees mu kõrval võis olla Indrek. Tal olid pikad juuksed, isegi veidi lokkis, nagu tüdrukul. Kunagi isegi arutasime, kas ta krussitab neid lokitangidega või on need loomulikud.

Uskumatu, mõtlesin ma ja pigistasin silmad kinni, justkui näeksin midagi ebameeldivat.

Mitte miski ei vihjanud sellele, et Indrekul oleks pederasti kalduvusi. Samal ajal ei osanud ma teda ühegi naisterahvaga paari panna. Oli säherdune vanapoisitüüp, pigem tagasihoidlik kui esiletükkiv. Nohistas graafilisi lehti trükkida ja see tuli tal hästi välja. Alles hiljuti pälvis Krakówi graafikabiennaalil preemia. Aga võimalik, et unesegasena pidas ta hoopis mind naiseks ja seepärast proovis mulle läheneda... Tuli meelde Mihkli kunagine jutt, kuidas ta oli oma väga vindise õemehega ühes voodis maganud ja too hakanud tal äkitselt pükse maha tirima. Küllap nägi kepiunenägu, arvas Mihkel. Mõni asi purjus peaga und ja reaalsust segi ajada.

Enesetunne oli uskumatult räbal. Komberdasin luidete vahel enda arust küll õiges suunas, kuid kui olin merest eemale jõudnud ja udu hakkas hajuma, nägin ma täiesti tundmatut maastikku. Mu ees lehkas soostunud veesilm, seda ümbritsesid kõrged kõrkjad. Võisin ette kujutada, et vees loksub mõne looma korjus, mis juba haisema läinud. Või lebab kaldavees inimese surnukeha? Sinna nad oma külalised uputavadki, enne peksavad surnuks, siis koristavad laibad — proovisin teha sünget nalja, kuid see polnud naljakas. Ängistav tunne, mis mind betoonehitisest põgenedes valdas, oli muutunud mitte millegagi põhjendatud närivaks hirmuks. Just nagu väga halva eelaimuseks.

Hakkasin madalaid luiteid mööda tagasi sammuma, trügisin läbi pajuvõsa, ja mida kaugemale merest jõudsin, seda hõredamaks udu jäi. Miski torkis mu paljast jalga, istusin ja püüdsin okast jalatalla seest välja näppida, siis lasin end liivale ning olin nii pikk ja lai nagu too verine mees. Jätkuv õudukas, mõtlesin viimase mõtte enne suigatamist. Kui üles ärkasin, oli udu hajunud ja nägin mõnekümne meetri kaugusel Andrese suvilat, mis mõjus tumedalt kõrguvate mändide taustal õige sõbralikult, kuid ootamatult oli selles vaates midagi väga valesti. Maja ees seisis kaks miilitsakongi. Sidrunit, nagu neid naljatlevalt hüüti. Need vaid seisid seal, näha polnud hingelistki, kuid siis hakkas üks autodest aeglaselt liikuma. Seejärel teine. Maja paistis elutu.

„Mida kuradit...” vandusin sosinal.

Mind piinas hirmus janu, kuid alles hulga aja pärast julgesin majale läheneda. Terrassil oli kohutav segadus nagu ikka pärast suuremat joomaüritust. Märkasin, et ühes suhteliselt puhtas klaasis on värvitu vedelik, mis võiks olla viin. Aga oli vesi, mis väheke siiski niisutas mu kuivusest kleepuvat suud. Uks ei tulnud lahti. Maja tagaküljel oli veel üks uks, kuid ka see oli kinni.

„Mis, kas nad läksid ära?” küsiti mu selja taga poolihääli. See oli Andres, majaperemees, saunalina ümber niuete.

Ütlesin, et nägin paari miilitsakongi minema sõitmas. „Nüüd tuleb küll suuremat sorti jama...” Andres peaaegu nuuksus seda öeldes.

„Mis sorti jama siis... tead, mind ei olnud siin, ärkasin äsja naabrite juures,” püüdsin kiiresti end kõigest toimunust puhtaks pesta.

„Mis kuradi naabrite juures?” imestas Andres.

Seletasin, et ärkasin mingis betoonterrassiga militaarmajas, et seal oli ka Indrek, kes miskipärast tahtis mulle taha keerata. Ma rääkisin seda kui mingit naljakat seika, kuid samal ajal kahetsesin, et üleüldse suu lahti olin teinud. Kunagi ei tea, milline võib säherduse jutu järelmõju olla.

„Mis militaarmajas, siin pole naabreidki, ja nagu ma nägin, toppisid miilitsad Indreku kongi. Segaseks oled joonud või?”

Olin sõnatu, kuid kaua aega ei tohtinud sellises olukorras sõnatu olla. „Kelle nad veel kaasa viisid?”

„Rootslane oli, Vivian ja Indrek... Arno ja need Moskva tüdrukud... igal juhul tuleb papsil suur jama... rohkem ma ei näinud, sest üks erariietes mees hakkas tulema sinnapoole, kus ma majanurga tagant piilusin, ja siis jooksin hirmuga põõsastesse. See mees mind ei märganud, hoopis kuses lillepeenrasse. Aga seejärel ei tihanud ma hulk aega majale mitte hiilideski läheneda.”

„Erariides mees?! Ju siis KGB, kes miilitsa abiga toimetab oma asju.”

„Just,” läks Andres elevile. „Meie seas on järelikult nuhk. Mingi kuradi härja munn... Ja ega see molkus siis miilitsatega minema sõitnud, passib kuskil nurgas, et uusi ettekandeid teha. Kuradi kurat!”

Alles hulga aja pärast julgesime majja minna. Läbi akna tuppa pugeda. Meie omad olid suure toa nurgas nagu hirmunud lambakari.

„Tohoo, mis siin toimub!” hüüatasin oma arust reipalt, kuid see kukkus välja nagu mingi paroodia, halvasti lavastatud näidend.

„Mõtlesime, et nad tulid tagasi... ja seetõttu ei teinud lahti,” peaaegu kokutas Vello. „Et kui nad oleksid ukse maha lõhkunud, siis saaks neile midagi süüks panna.”

„Arvad sa... neil jääb alati õigust ülegi... vähemalt jäi nüüd suvila uks terveks,” ütles Andres.

Me ei osanud kedagi kahtlustada. Ega me mingid Sherlockid muidugi olnud. Siiski, mõne tunni pärast, kui me, saba jalge vahel nagu peksa saanud koertel, bussiga linna poole vurasime, hakkasin üha rohkem kalduma selle arvamuse poole, et meie nuhk võib olla Tiit. Luulelembene skulptor, kes oli mõnda aega instituudi komsorg. See, kes lubab end komsorgiks teha, laseb end ka värvata. Tehku seda kas või kuradi vanaema. Aga mis meie saime sinna parata.

Tegelikult pärast seda midagi eriti hullu ei juhtunud. Rootslasel lõpetati viisa ära. Arno, Vivian ja Moskva tüdrukud said mingi ebamäärase hoiatuse. Ainult Indrekule anti viisteist ööpäeva. Ta oli kongis märatsema ja sõimlema kukkunud. Kuid ega see talle väga palju halba teinud — kool oli läbi ja parajasti polnud ta ametlikult kuskil tööl. Noh, selline vabakutseline. „Nad ähvardasid mind linnast välja saata, et ma olevat darmojed, muidusööja, kes ei tööta ega õpi,” seletas ta kibedalt muiates.

Hilisem elu näitas, et Tiit küll see nuhk ei olnud, sest õige varsti hakkas ta dissidendiks, levitas keelatud kirjandust ja suhtles valede inimestega. Ta pandi mõneks ajaks istuma, ja kui Eesti vabaks sai, istus ta väheke aega isegi ministritoolil.

Kui ma hakkasin mõtteid ja mälestusi kokku seadma, et oma mälestusteraamatut kirjutada, siis seda eluepisoodi meelde tuletades püüdsin miskipärast kõigepealt meenutada, kas kanepisuitsu periood oli enne või pärast seda sündmust. Algul ma ei mäletanud. Aeg ja inimesed olid mälus paratamatult segamini läinud ja kuskilt polnud võtta pidepunkte. Viimaks otsustasin, et tookord võisid Moskva tüdrukud üht-teist kaasa tuua — paberossi sisse kanepit... või olid need hoopis mingid tabletid. Muu maailma hipid käisid tol ajal LSD-trippidel ja meie arust oli uhke nendega sarnaneda, näha nägemusi, ekselda olematus reaalsuses ja tunda oma kehaosi üleelusuurustena. Siis hakkas mind painama küsimus, kes tegelikult oli see kurjam, kes meie toreda rannapeo nii troostitult ära lõpetas. Pärast pikemat kõhklust saatsin kirjakese oma Facebooki-sõbrale Andresele, kellega me vastastikku laikisime teineteise postitusi. Ta elas juba paarkümmend aastat Rootsis, oli vaba mehena vabas Eestis võtnud naiseks rootslanna. Räägitakse, et naisel olevat üksjagu raha ja Andres saab muret tundmata maalida. Maalida oma kehvapoolseid suureformaadilisi.

Pärast seda rannapidu muutusid minu ja Andrese suhted jäiseks, aga ega nad ei tea mis soojad kunagi olnudki. Kogu meie sõpruskond lagunes. Mõned said kuulsaks, mõned kadusid silmapiirilt. Pärast jutukogu avaldamist kaugenesin ma kirjandusringkondadest, kuigi kirjutasin ajalehtedele retsensioone ning tegin raadiole ja televisioonile kultuurilugusid. Pikapeale tundsin omal nahal, kuidas kultuuri osa ajakirjanduses kahanes nagu sandi lõunasöök rasketel aegadel. Siis tegi mu poeg reklaamifirma ja võttis isa tööle, mis tähendas, et kultuur oli minu jaoks otsa saanud.

Oma kirjas Andresele meenutasin mõne lausega vanu häid aegu ja küsisin nagu muuhulgas, kas ta teab midagi lähemalt, kes sel rannapeol võis tegelikult nuhk olla. Tunnikese pärast tuli vastus ja ma ei oska kirjeldada seda õudset tunnet, mis mind Andrese kirjutatud ridu lugedes valdas.

Ma imestasin, et Sind huvitab, kes tegelikult. Kui keegi teine oleks küsinud, oleksin viivitamatult osutanud Sinu peale, sest meie teada olid just Sina see räpane nuhipoisu. Kui luiskasid mingist militaarsest naaberhoonest, siis olin Sinu süüs otsekohe kindel, sest midagi sarnast seal kandis küll ei leidunud. Kuid praegu Su kirja saades ei ole ma enam nii kindel. Pole ju mingit mõtet hakata ennast väga paljude aastate pärast puhtaks pesema.

Tegelikult me ei tea ega saagi enam teada, kes tegelikult.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: