Tõnis Kahu Ultima Thulest: nende muusikale on omane teatav paraadlikkus
Sel aastal tähistab ansambel Ultima Thule 30. sünnipäeva. "OP" uuris Tõnis Kahult ja Anne Soosalult, mida nende jaoks Ultima Thule tähendab ning milline mõju on bändil tänapäeva noortele.
Tõnis Kahu selgitas "OP-is", et Ultima Thule kuulub Eesti kultuuris teatud spetsiifilisse traditsiooni, mida seostatakse Tartu Muusikapäevadega. "Nemad on nende tendentside apoteoos ehk siis kontekst, kus väärtustati pillimängu, teatud spetsiifilist vaimsust, kunst olemist," sõnas ta ja lisas, et Ultima Thule konverteeris need ideed selliseks rokkmuusikaks, mis sobis staadioniskaalale. "Võis mängida isegi ideega, et tegemist on kommertsliku muusikaga."
"Mudel, mida Ultima Thule muusikas pakkus, oli küllalt traditsiooniline," sõnas Kahu ja lisas, et nad ei erine väga sellest, mida tegi Cream 1960. aastatel või hiljem Led Zeppelin. "See traditsioonilisus oli osa nende võlust, kuigi neil oli samal ajal üks jalg koguaeg Eesti sotsiaalkriitilises temaatikas," selgitas ta ja nentis, et nende muusikale on omane teatav paraadlikkus. "Seetõttu küsisid paljud, miks Ultima Thule ei võiks edukas olla, 1990. aastatel sai edukaks aga hoopis tantsuline popmuusika."
"Nende tähendus on väga ajapõhine ja ma näen neid väga konkreetses murdepunktis, mis Eesti kultuuris oli," selgitas Kahju ja sõnas, et Ultima Thule on alati olnud täiskasvanulik rokkmuusika.
Muusikaajakirjanik Anne Soosalu tõdes, et Ultima Thule on jäänud küll oma aega, aga nad inspireerivad noori muusikuid ka tänapäeval. "Kalle Vilpuu sooloplaadi esitluskontserdil tundsin ma end samamoodi, nagu praegu mõnel Mick Pedaja kontserdil," sõnas ta ja kinnitas, et tänapäeva ansamblid, kes panevad rõhku enda sõnadele, võiksid olla need, kes võtavad õppust Ultima Thulest. "Kui rääkida tänapäeva popmuusikast, siis sõnadel ei ole enam ikkagi nii suurt tähendust."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "OP"