Tõnu Karjatse filmikomm. Martin Scorsese 25 aastat valminud "Vaikus" ({{commentsTotal}})

Martin Scorcese
Martin Scorcese "Vaikus" ("Silence") Autor/allikas: outnow.ch

Martin Scorsese on filme teinud 1960. aastate lõpust ja kinnitanud end filmiajalukku selliste teostega nagu sotsiaalselt teravad “Mean Streets” (1973), “Taxi Driver” (1976) ja “Raging Bull” (1980), 59 filmi hulka mahuvad ka ajaloolistel sündmustel põhinevad "The Last Temptation of Christ" (1988) ja "Kundun" (1997).

25 aastat on Scorsese arendanud samuti ajaloosündmustele toetuvat projekti nimega “Vaikus”, mis räägib 17. sajandi Portugali misjonäridest Jaapanis. Enne USA Filmiakadeemia järjekordset auhinnagalat jõudis film ka Eesti kinodesse.

Scorcese on kogu oma karjääri jooksul uurinud inimeseksjäämise teemat ja võimusuhteid. Üksikisik on tema filmides vastakuti kas süsteemi või mingisuguse organiseerunud rühmaga, tal tuleb teha valik, kas jääda kindlaks endale või alluda survele ja taganeda oma tõekspidamistest.

"Vaikuse" preestrid Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield) ja Francisco Garupe (Adam Driver) lähevad Jaapanisse kindla eesmärgiga - leida üles seal kadunuks jäänud misjonär Isa Ferreira, kelle viimane kiri teatas, et ta on usust taganenud ja võtnud omaks budismi. Noorte preestrite indu ei vähenda ka hoiatused kristlaste tagakiusamisest. “Vaikus” näitabki kahe noore mehe raskeid katsumusi isolatsionistlikus feodaalühiskonnas, mille piiridesse sisse murdjaid karistatakse kõige karmimal moel. Noortele preestritele osaks saav piin on nii füüsiline kui ka vaimne, mereäärseid külasid oma võimu all hoidev ülik, endine samurai Inoue (Issei Ogata) ja ta tõlgist abiline (Tadanobu Asano) teevad kõik, et võõraste vastupanu eelkõige psüühiliselt murda, kasutades kehalise valu kõrval ära ka hirmu ja kaastunnet. Inoue eesmärk on saada noored preestrid taganema oma veendumustest ja usust, et nad oleks elavaks näiteks kristluse nõrkusest.

Film põhineb Jaapani kirjaniku Shusako Endo samanimelisel romaanil aastast 1966 ja nii ta ka mõjub - filmi pandud mahuka kirjandusteosena. See ei tähenda seda, et “Vaikus” vaataja kannatuse oma pikkusega proovile paneks, mõtlikumate stseenidega vahelduv vägivald loob tempo, mis hoiab vaatajat pinges ega lase tähelepanul langeda.

Andrew Garfield peategelasena pole sedavõrd õnnestunud valik, kui kõrvalosas, tema kaaslasena üles astuv Adam Driver. Garfield justkui mängiks üle, sellal kui Driver säilitab salapärase mõistatuslikkuse. Ülesanne on neil ka keeruline - kehastada 21.sajandi vaatajale usutavalt 17.sajandi inimest, aatelist usklikku, kes püüab päästa sektantlusest lõhestatud kirikut kristluse ekspansiivse levitamisega eksootilistes riikides.

Scorsese “Vaikus” linastub ajal, mil traditsioonilised õpetused on kriisis nii Euroopas kui ka Aasias ning nende säilitamiseks ei kohkuta kasutamast ka äärmuslikke meetmeid. Isekas suletus, mida väljendab Inoue, on võrreldav tänapäeva populistide hirmuga teisi kultuure kandvate põgenike ja pagulaste ees. Teine asi on ühe religiooni ekspansiivne ambitsioon, antud juhul Pühakirjas ette kirjutatud suunis, mis õhutab Kristuse järgijaid minema oma usku teistele kuulutama. Samas ei nõua see peale surumist ega luba kristluse levitamist tule ja mõõgaga nagu seda tegid hispaanlased ja hollandlased teistes koloniaalmaades. Jaapan oli koloniseerimiseks ka liiga kaugel ning seal puudusid ligitõmbavad väärismetallid, Hiinas oli Euroopa kaupmeestel turg juba olemas ning Jaapan oli Õhtumaale lihtsalt üks maailma serval asuv kummaline provints. Samas kujutasid kaupmehed Jaapanile ohtu, sest just nende kaudu jõudsid senini mõõgakultuuri kultiveerinud riiki tulirelvad, mis ähvardasid shogunite võimu lõpetada.

Kristlus, mis kuulutas kõige ülest Loojat ja ta ülestõusnud poega, oli võrreldav vaimse tulirelvaga, mis ohustas traditsiooniks saanud budismi. Füüsilisest relvast oli kristlus ohtlikumgi, sest ta rajas tee kõige muu võõra vastuvõtmiseks. Seda mõistsid ka Inoue ja tema kaaskond ning nende võitlus “tulnukatega” oli karmim kui kodusõjad, millega sõjapealikud harjunud. Inoue ja ta kaaskond seisid niisiis oma positsiooni säilitamise eest, võimu eest, mille nad olid kätte võidelnud teisi samasuguseid maha nottides ja mis tagas neile talupoegi kurnates heaolu. Religioon polnud neile muud, kui vahend oma võimu hoidmiseks ja täiendavate andamite kogumiseks. Kõik, mis seda süsteemi ohustab, tuleb kõrvaldada – sama skeemi järgi tegutsevad totalitaarsüsteemid ja sama mõtlemisviisi kannavad konservatiivid.

Sedaviisi mõtleva süsteemi tugevus on ainult vägivald, mitte sallivus ja rahulik kooseksisteerimine, mida kuulutavad kõik suuremad religioonid. Shoguniks tõusta igatsev Inoue on „Vaikuses“ kurjuse kehastus, juba võimupositsioonilt muutumatu ja üpris üheplaaniline. Noored portugallastest preestrid on talle vastandiks ja peategelastena on nende karakteritesse kirjutatud ka rohkem sisemist arengut - enesekindlast misjonärist alistunud ja purustatud hingeni. Noorte preestrite lugu saab vaataja looks nende kannatuste läbi.

Filmi ei ole lihtne vaadata, kuid ta paneb mõtlema nende teemade üle, millele tavaliselt tähelepanu ei pööra. Scorcese reedab oma isikliku veendumuse lõpukaadrites, kuid teed selleni tähistab rida suuri küsimusi. Usuprobleem jääb alla kaastundele ja vaatajal tuleb endas leida vastus sellele, kust läheb tema piir, kuidas talitaks ta ise sellises äärmuslikus olukorras, millal on ta valmis end reetma ja kas põhimõtted on kallimad kui elu.

Need on suured küsimused, mis nõuavad ka eepilist vormi, Scorsesele oli see ilmselgelt missioonifilm, mis aitab väljendada taas aktuaalseks muutunud religioosset probleemistikku. Praegu on Scorsesel töös juba uus film, kus kaasa teeb ta lemmiknäitleja Robert De Niro ja mis räägib taas organiseeritud kuritegevusest Ühendriikides.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

Peeter Sauter

Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?

Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: