Arvustus. Vari on huvitavam kui valgus ({{commentsTotal}})

Rein Raud Autor: Ülo Josing/ERR

Uus raamat

Rein Raud

"Unelindude rasked saapad"
Näo Kirik 2016. 88 lk.

„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte nii kirjandusse kui ka omaenese varasemasse värsiloomingusse. Raual on olnud aega poeesia vormivõimaluste ja omaenese luulemina üle rahulikult järele mõelda, sest kõik tema senised kogud on ilmunud 1980. aastatel, viimane neist enam kui veerand sajandit tagasi. Tsiteeritud avaldus ning uuele kogule eelnenud pikk vaikimine tekitavad huvi ja ootusi, mida „Unelindude rasked saapad” suurel määral ka täita suudab. Raud on teinud luuletajana läbi uuesti­sünni, mida mina lugejana tervitan.

1980. aastatel avaldas Rein Raud neli eriilmelist luulekogu, katsetas mitmeid kirjutamistehnikaid ja poeesiavorme, neid otsekui degusteerides. Raua stiilitsitaatidele ja parafraasidele tuginev käekiri tegi tema tekstid raskesti läbitavateks ning andis talle põhjendatult kirjandusliku klaaspärlimänguri kuulsuse. Et lugeja saaks seda mängu autoriga kaasa mängida, peaks ta reegleid teadma; kõnealusel juhul eeldab see maailma klassikalise luule ajaloo head tundmist. Kõik minu aastate jooksul tehtud katsed „noore” Raua värssidele lähemale nihkuda, jõuda sellel intellektuaalsel Erna retkel kas või esimesse vahefinišisse, on takerdunud just nimetatud haridusliku puudujäägi taha, teinud minust kiire katkestaja.

Luule on suuresti sõnadega tehtav teater: enesele valitud rolli täitmine, teatud poosi(de) võtmine. Ükski neist võimalikest poosidest pole iseenesest õige või vale; küsimus on pigem selles, kuidas suudab autor oma luulemina selle poosi (või poo-side kompleksi) piires kehtestada, kuidas tekitab kirjanduslike vahenditega subjekti- ja/ehk tekstisisese dünaamika, paneb sõnad väljendussuutlikul moel elama, suudab võita ja hoida lugeja tähelepanu. Rein Raud valis omale juba noores eas mõtleja rolli, millele ta on suurel määral truuks jäänud tänini.

Tema kehastatud mõtleja näib meditatiivne ja tüüne, suhteliselt ebamateriaalne ja ebaisikuline. Minu spekulatsiooni järgi kasutas Raud kirjutades pikkade aastate vältel iseennast kui redelit, mille võib vajalikule kõrgusele jõudes tagantkätt minema heita, sõnastusest välja toimetada. Selle tulemusena leidub „noore” Raua värsiridades palju uhkeid mõtlejapoose ja suuri mõtteid, aga mõtlejat ennast pole neis peaaegu üldse. Mõtted seisavad tühja koha peal õhus justkui naeratus ilma kassita ühes Lewis Carrolli kuulsas jutustuses. Raua omaaegne luulelooming on minu primitiivsele maitsele oma mõistukõnelisuses vormilt liiga literatuurne, toonilt liiga kõiketeadev, pretensioonilt liiga didaktiline, hoiakult liiga ebaisikuline.

Uues kogus kirjutab Raud muu hulgas otsekui (kunagise) iseenese poole pöördudes: „kao minema, / tark vanamees! Tüütu oled! / Isegi kui vahel ütled päris kaunisti! / Imedes kujuteldavat piipu! / Võtad kokku! Paned paika! Kissitad / sõnastavaid silmi! Mis justkui näeks!” (Lk 70.) See kergelt skisofreeniline vastasseis on andnud tekstitasandil päris häid tulemusi: värskes kogus on tarkust vähem ja subjektsust rohkem; mõtleja kõrval saavad raamatus päris palju leheküljeruumi unistaja, armastaja ja nostalgik. Raud ei katsu enam iga hin­na eest „püüda ja peegeldada / endast suuremat valgust” (lk 51), vaid piirdub märkimisväärselt sageli katsega peegeldada pelgalt iseennast. See ei tule tal veel päris hästi ja orgaaniliselt välja, sest tervemõistuslik alalhoidlikkus sikutab sulge: „Rumal, oi rumal on käristada end / lahti ja kõigile näha” (lk 41).

Kasutades ühte Raua enese esitatud kujundit (lk 84), võib üldistatult öelda, et kui valguse poole tormates kippus ta varemalt luuletajana oma varju maha raputama — kas meelega või kogemata, polegi oluline —, siis nüüd näib oma­enese vari paeluvat teda vähemalt samapalju kui valgus. Ja see on eelistus, mida ma lugejana temaga täielikult jagan. Vari on alati huvitavam kui valgus. Sest valguses on midagi ebaisikulist ja lõpetatut, see ei kätke eneses kunagi konflikti ega dünaamikat, kohalejõudnud (ehk vaimuvalguseks saanud) mõtted „ei nälgi, ei janune, [---] neil meelekohtades kunagi miski ei tao” (lk 20).

Raud tunnistab ka oma uues kogus huvi „saada nägijaks” (lk 65) ning „julgust vaadata lõpuni” (lk 28), kuid avaldab samas soovi „lihtsalt imetleda, / mitte mõista” (lk 19). Nende kahe mõneti vastandliku hoiaku vahel kõikudes püüab tema luulemina tabada meditatiivse (enese)refleksiooni abil reaalsuse taga peituvat mustrit, valgustada see justkui röntgeniga välja, meeliskleda vast leitud selguse paistel, määrata omaenese koht keset seda selgust, vaadata, milliseid varje valgus tekitab. Tema varasema luuleloomingu ebaisikulise eetose on uues kogus vahetanud välja inimlik/luuletajalik soov, et ei hanguks elu (lk 54) ega seda väljendavad sõnad (lk 59).

„Unelindude” sisemise dünaamika üheks peamiseks vedruks on luulemina identiteediotsingud, kahtluse alla pandud identsus (varasema ja tulevase) iseendaga, soov ja osaline suutmatus ennast mõista. Autor „piirab enese kindlust” (lk 28), püüab hoiduda mustvalgest mõtlemisest, juba kõnnitud radadest, soovib „oksendada / tagasi välja, mis sai neelatud / süüdimatult, nüüd aga sooltega / segi” (lk 65).

Rein Raua luulemina konstitueeriv element on keel, mis on tema tunnetusele, mõtlemisele ja eneseväljenduse­le üht­aegu nii kodu kui ka vangla. Ta tunnistab: „Kasvasin teades, / et mõtted on olemas kehata, / peades. Ja sealgi vaid külas.” (Lk 20.) Sõnade „puhta lätte” (lk 23) abil püüab ta uues kogus ebaisikulisi mõtteid isikustada: „Aimata sõnu. Neid, / mida keegi muu meelde ei sängita.” (Lk 9.) Kuid keel osutab vastupanu: „ikka ei suuda / sõnaga püüda kauget ja / kõrget. Hüüda tumedat” (lk 16), „Miks hangub lause?” (lk 59), „Mõnikord tundub, et / eesti keeles on kõik / juba öeldud ära. / Paar sõna veel ja valmis.” (Lk 74.)

Suurem osa Raua uue kogu tekste näib olevat sündinud sõnastamistungi ja vaikimissoovi pingeväljas. Väljendustung on võitnud vähemalt 74 korral — niipalju on uues raamatus tekste. Kuid neisse on jäänud ka vaikust, mitmed laused on oma lakoonilisuses vaikuse poole kaldu, väljendusplaanilt isikupärasel moel kreenis: pikale lausele järgneb sageli rütmistatult lühike või väga lühike, vahel koguni ühesõnaline lause. Selline mäng keele säriajaga aitab ühtlasi muuta käigu pealt teksti fookust, teha seda ruumilisemaks, peita semantiline rõhk mõtte ja keele pidurdusjälgedesse.
Minu silmis määratleb luuletajat nii tehnilises kui ka kvalitatiivses mõttes oma hääle olemasolu. Varasemates kogudes viljeles Raud üsnagi väljapeetud vormis eri stiile, kuid äratuntavat ja väljendusjõulist oma häält tal minu meelest ei olnud. „Unelindudes” on ta selle kehtestamisele päris lähedale jõudnud. Sümbolistlikule kujundikasutusele ja suurenenud subjektsusele lisandub hommikumaa kirjandust meenutav leebe kirgastumine, mis avaldab end rahulikes lausumistes — sõna on Raua käes mitte tellis või roos, vaid pigem padi. Raua uue kogu tekstid on vabavärsilised, kuid keskeltläbi igas kolmandas-neljandas esinevad harvad ja justkui juhuslikud riimid, argiselt kõnekeelsed lausumised on kohati segamini kõrgpoeetiliste väljendustega (näiteks märatsev assonants lk 16 ja 30).

Minu silmis kukub sümbolist Raud sageli läbi oma trumpalal, kujundiloomes, mis on pahatihti lappama läinud. Kõrvuti paljude vägagi õnnestunud kujunditega (näiteks: „õide puhkenud kivi” lk 34, „serveeritakse [---] uusi kastmeid / vanade nälgade juurde” lk 69, „olematuse lõputu päev” lk 83) leidub „Unelindudes” silmakriipivalt rohkesti neid, mis ei suutnud vähemalt minu jaoks oma loogikat kuidagi maksma panna, nagu näiteks: kirjad, mida saan, on „kivi, mida ma veeretan / ikka ja jälle uuesti üles mäest” (lk 10), „kõik su kivid on hetked” (lk 12), „ostetud rütm, see, millega kuulasin / ajalehtede laulu” (lk 24), hambad, millega „tunda / hommiku kõiki maitseid” (lk 24), „väsimus on higine / keskealine mees” (lk 27), „hingab kui peegel” (lk 67) jne. Pealkirja kahekordne kujund on lihtne ja loogiline, kuid ei iseloomusta oma mõõdutundetus literatuursuses kogu üldist kirjanduslikku käekirja, pealegi pole ükski selle kolmest osast (uni, linnud ja saapad) siinse kogu kontekstis katuskujund. Selle asemele oleks paremini sobinud midagi hoopis sisulähedasemat ja pealetükkimatumat, näiteks „Ristteel”.

Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üks­teist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua „Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele. Selle parimad tekstid asuvad minu meelest lehekülgedel 13, 15, 17, 23, 34, 40, 41, 44 ja 51.

 

Artikkel Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.