Arvustus. Vari on huvitavam kui valgus ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Uus raamat

Rein Raud

"Unelindude rasked saapad"
Näo Kirik 2016. 88 lk.

„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte nii kirjandusse kui ka omaenese varasemasse värsiloomingusse. Raual on olnud aega poeesia vormivõimaluste ja omaenese luulemina üle rahulikult järele mõelda, sest kõik tema senised kogud on ilmunud 1980. aastatel, viimane neist enam kui veerand sajandit tagasi. Tsiteeritud avaldus ning uuele kogule eelnenud pikk vaikimine tekitavad huvi ja ootusi, mida „Unelindude rasked saapad” suurel määral ka täita suudab. Raud on teinud luuletajana läbi uuesti­sünni, mida mina lugejana tervitan.

1980. aastatel avaldas Rein Raud neli eriilmelist luulekogu, katsetas mitmeid kirjutamistehnikaid ja poeesiavorme, neid otsekui degusteerides. Raua stiilitsitaatidele ja parafraasidele tuginev käekiri tegi tema tekstid raskesti läbitavateks ning andis talle põhjendatult kirjandusliku klaaspärlimänguri kuulsuse. Et lugeja saaks seda mängu autoriga kaasa mängida, peaks ta reegleid teadma; kõnealusel juhul eeldab see maailma klassikalise luule ajaloo head tundmist. Kõik minu aastate jooksul tehtud katsed „noore” Raua värssidele lähemale nihkuda, jõuda sellel intellektuaalsel Erna retkel kas või esimesse vahefinišisse, on takerdunud just nimetatud haridusliku puudujäägi taha, teinud minust kiire katkestaja.

Luule on suuresti sõnadega tehtav teater: enesele valitud rolli täitmine, teatud poosi(de) võtmine. Ükski neist võimalikest poosidest pole iseenesest õige või vale; küsimus on pigem selles, kuidas suudab autor oma luulemina selle poosi (või poo-side kompleksi) piires kehtestada, kuidas tekitab kirjanduslike vahenditega subjekti- ja/ehk tekstisisese dünaamika, paneb sõnad väljendussuutlikul moel elama, suudab võita ja hoida lugeja tähelepanu. Rein Raud valis omale juba noores eas mõtleja rolli, millele ta on suurel määral truuks jäänud tänini.

Tema kehastatud mõtleja näib meditatiivne ja tüüne, suhteliselt ebamateriaalne ja ebaisikuline. Minu spekulatsiooni järgi kasutas Raud kirjutades pikkade aastate vältel iseennast kui redelit, mille võib vajalikule kõrgusele jõudes tagantkätt minema heita, sõnastusest välja toimetada. Selle tulemusena leidub „noore” Raua värsiridades palju uhkeid mõtlejapoose ja suuri mõtteid, aga mõtlejat ennast pole neis peaaegu üldse. Mõtted seisavad tühja koha peal õhus justkui naeratus ilma kassita ühes Lewis Carrolli kuulsas jutustuses. Raua omaaegne luulelooming on minu primitiivsele maitsele oma mõistukõnelisuses vormilt liiga literatuurne, toonilt liiga kõiketeadev, pretensioonilt liiga didaktiline, hoiakult liiga ebaisikuline.

Uues kogus kirjutab Raud muu hulgas otsekui (kunagise) iseenese poole pöördudes: „kao minema, / tark vanamees! Tüütu oled! / Isegi kui vahel ütled päris kaunisti! / Imedes kujuteldavat piipu! / Võtad kokku! Paned paika! Kissitad / sõnastavaid silmi! Mis justkui näeks!” (Lk 70.) See kergelt skisofreeniline vastasseis on andnud tekstitasandil päris häid tulemusi: värskes kogus on tarkust vähem ja subjektsust rohkem; mõtleja kõrval saavad raamatus päris palju leheküljeruumi unistaja, armastaja ja nostalgik. Raud ei katsu enam iga hin­na eest „püüda ja peegeldada / endast suuremat valgust” (lk 51), vaid piirdub märkimisväärselt sageli katsega peegeldada pelgalt iseennast. See ei tule tal veel päris hästi ja orgaaniliselt välja, sest tervemõistuslik alalhoidlikkus sikutab sulge: „Rumal, oi rumal on käristada end / lahti ja kõigile näha” (lk 41).

Kasutades ühte Raua enese esitatud kujundit (lk 84), võib üldistatult öelda, et kui valguse poole tormates kippus ta varemalt luuletajana oma varju maha raputama — kas meelega või kogemata, polegi oluline —, siis nüüd näib oma­enese vari paeluvat teda vähemalt samapalju kui valgus. Ja see on eelistus, mida ma lugejana temaga täielikult jagan. Vari on alati huvitavam kui valgus. Sest valguses on midagi ebaisikulist ja lõpetatut, see ei kätke eneses kunagi konflikti ega dünaamikat, kohalejõudnud (ehk vaimuvalguseks saanud) mõtted „ei nälgi, ei janune, [---] neil meelekohtades kunagi miski ei tao” (lk 20).

Raud tunnistab ka oma uues kogus huvi „saada nägijaks” (lk 65) ning „julgust vaadata lõpuni” (lk 28), kuid avaldab samas soovi „lihtsalt imetleda, / mitte mõista” (lk 19). Nende kahe mõneti vastandliku hoiaku vahel kõikudes püüab tema luulemina tabada meditatiivse (enese)refleksiooni abil reaalsuse taga peituvat mustrit, valgustada see justkui röntgeniga välja, meeliskleda vast leitud selguse paistel, määrata omaenese koht keset seda selgust, vaadata, milliseid varje valgus tekitab. Tema varasema luuleloomingu ebaisikulise eetose on uues kogus vahetanud välja inimlik/luuletajalik soov, et ei hanguks elu (lk 54) ega seda väljendavad sõnad (lk 59).

„Unelindude” sisemise dünaamika üheks peamiseks vedruks on luulemina identiteediotsingud, kahtluse alla pandud identsus (varasema ja tulevase) iseendaga, soov ja osaline suutmatus ennast mõista. Autor „piirab enese kindlust” (lk 28), püüab hoiduda mustvalgest mõtlemisest, juba kõnnitud radadest, soovib „oksendada / tagasi välja, mis sai neelatud / süüdimatult, nüüd aga sooltega / segi” (lk 65).

Rein Raua luulemina konstitueeriv element on keel, mis on tema tunnetusele, mõtlemisele ja eneseväljenduse­le üht­aegu nii kodu kui ka vangla. Ta tunnistab: „Kasvasin teades, / et mõtted on olemas kehata, / peades. Ja sealgi vaid külas.” (Lk 20.) Sõnade „puhta lätte” (lk 23) abil püüab ta uues kogus ebaisikulisi mõtteid isikustada: „Aimata sõnu. Neid, / mida keegi muu meelde ei sängita.” (Lk 9.) Kuid keel osutab vastupanu: „ikka ei suuda / sõnaga püüda kauget ja / kõrget. Hüüda tumedat” (lk 16), „Miks hangub lause?” (lk 59), „Mõnikord tundub, et / eesti keeles on kõik / juba öeldud ära. / Paar sõna veel ja valmis.” (Lk 74.)

Suurem osa Raua uue kogu tekste näib olevat sündinud sõnastamistungi ja vaikimissoovi pingeväljas. Väljendustung on võitnud vähemalt 74 korral — niipalju on uues raamatus tekste. Kuid neisse on jäänud ka vaikust, mitmed laused on oma lakoonilisuses vaikuse poole kaldu, väljendusplaanilt isikupärasel moel kreenis: pikale lausele järgneb sageli rütmistatult lühike või väga lühike, vahel koguni ühesõnaline lause. Selline mäng keele säriajaga aitab ühtlasi muuta käigu pealt teksti fookust, teha seda ruumilisemaks, peita semantiline rõhk mõtte ja keele pidurdusjälgedesse.
Minu silmis määratleb luuletajat nii tehnilises kui ka kvalitatiivses mõttes oma hääle olemasolu. Varasemates kogudes viljeles Raud üsnagi väljapeetud vormis eri stiile, kuid äratuntavat ja väljendusjõulist oma häält tal minu meelest ei olnud. „Unelindudes” on ta selle kehtestamisele päris lähedale jõudnud. Sümbolistlikule kujundikasutusele ja suurenenud subjektsusele lisandub hommikumaa kirjandust meenutav leebe kirgastumine, mis avaldab end rahulikes lausumistes — sõna on Raua käes mitte tellis või roos, vaid pigem padi. Raua uue kogu tekstid on vabavärsilised, kuid keskeltläbi igas kolmandas-neljandas esinevad harvad ja justkui juhuslikud riimid, argiselt kõnekeelsed lausumised on kohati segamini kõrgpoeetiliste väljendustega (näiteks märatsev assonants lk 16 ja 30).

Minu silmis kukub sümbolist Raud sageli läbi oma trumpalal, kujundiloomes, mis on pahatihti lappama läinud. Kõrvuti paljude vägagi õnnestunud kujunditega (näiteks: „õide puhkenud kivi” lk 34, „serveeritakse [---] uusi kastmeid / vanade nälgade juurde” lk 69, „olematuse lõputu päev” lk 83) leidub „Unelindudes” silmakriipivalt rohkesti neid, mis ei suutnud vähemalt minu jaoks oma loogikat kuidagi maksma panna, nagu näiteks: kirjad, mida saan, on „kivi, mida ma veeretan / ikka ja jälle uuesti üles mäest” (lk 10), „kõik su kivid on hetked” (lk 12), „ostetud rütm, see, millega kuulasin / ajalehtede laulu” (lk 24), hambad, millega „tunda / hommiku kõiki maitseid” (lk 24), „väsimus on higine / keskealine mees” (lk 27), „hingab kui peegel” (lk 67) jne. Pealkirja kahekordne kujund on lihtne ja loogiline, kuid ei iseloomusta oma mõõdutundetus literatuursuses kogu üldist kirjanduslikku käekirja, pealegi pole ükski selle kolmest osast (uni, linnud ja saapad) siinse kogu kontekstis katuskujund. Selle asemele oleks paremini sobinud midagi hoopis sisulähedasemat ja pealetükkimatumat, näiteks „Ristteel”.

Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üks­teist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua „Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele. Selle parimad tekstid asuvad minu meelest lehekülgedel 13, 15, 17, 23, 34, 40, 41, 44 ja 51.

 

Artikkel Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Gregg AllmanGregg Allman
Suri rockmuusik Gregg Allman

Ansambli The Allman Brothers Band asutajaliige Gregg Allman suri 69-aastaselt.

Ita EverIta Ever
Ita Ever: oleksin tahtnud rohkem filmides mängida

Margit Kilumets tegi kultuuriportaalile pika intervjuu Eesti teatri grand old lady Ita Everiga, fookuses tema kui filminäitleja.

FILM
"Tschick"
Greta Varts andis uued filmisoovitused

"Terevisiooni" tuli külla filmikriitik Greta Varts, kes tõi esile, mida põnevat ka kinolinal neil päevil näidatakse.

TEATER
Ivar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

KIRJANDUS
Reet Hiiemäe
Folkloristika aastapreemia laureaat on Reet Hiiemäe

Eesti folkloristika aastapreemia 2016. aastal tehtud töö eest pälvis Reet Hiiemäe

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Arvo Pärt
Arvo Pärdile anti üle paavsti kultuurinõukogu tunnustus "Per artem ad Deum"

Poola Vabariigi suursaatkonnas Tallinnas toimus täna tseremoonia, mille käigus anti Arvo Pärdile üle paavsti kultuurinõukogu medal „Per artem ad Deum“ („Kunsti kaudu Jumala poole“). Medali saajaid tunnustatakse kultuurialaste saavutuste eest, mis on aidanud oluliselt kaasa dialoogi loomisele eri kultuuride vahel kaasaegses maailmas ning seeläbi innustanud inimesi arendama enda ainukordsust.

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver: ei tohi. magama. jääda

Me kaotame selle sõja päris kindlasti. Selle sõja, mida veel ei ole. Mis peagi puhkeb. Kui me oma pisikese aru ja iibega ei taipa märgata midagi, mis meile antud kosmosest ammu enne kui 700 aastat, mida millegipärast eestluse vanuseks peetakse.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk