Arvustus. Vari on huvitavam kui valgus ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Uus raamat

Rein Raud

"Unelindude rasked saapad"
Näo Kirik 2016. 88 lk.

„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte nii kirjandusse kui ka omaenese varasemasse värsiloomingusse. Raual on olnud aega poeesia vormivõimaluste ja omaenese luulemina üle rahulikult järele mõelda, sest kõik tema senised kogud on ilmunud 1980. aastatel, viimane neist enam kui veerand sajandit tagasi. Tsiteeritud avaldus ning uuele kogule eelnenud pikk vaikimine tekitavad huvi ja ootusi, mida „Unelindude rasked saapad” suurel määral ka täita suudab. Raud on teinud luuletajana läbi uuesti­sünni, mida mina lugejana tervitan.

1980. aastatel avaldas Rein Raud neli eriilmelist luulekogu, katsetas mitmeid kirjutamistehnikaid ja poeesiavorme, neid otsekui degusteerides. Raua stiilitsitaatidele ja parafraasidele tuginev käekiri tegi tema tekstid raskesti läbitavateks ning andis talle põhjendatult kirjandusliku klaaspärlimänguri kuulsuse. Et lugeja saaks seda mängu autoriga kaasa mängida, peaks ta reegleid teadma; kõnealusel juhul eeldab see maailma klassikalise luule ajaloo head tundmist. Kõik minu aastate jooksul tehtud katsed „noore” Raua värssidele lähemale nihkuda, jõuda sellel intellektuaalsel Erna retkel kas või esimesse vahefinišisse, on takerdunud just nimetatud haridusliku puudujäägi taha, teinud minust kiire katkestaja.

Luule on suuresti sõnadega tehtav teater: enesele valitud rolli täitmine, teatud poosi(de) võtmine. Ükski neist võimalikest poosidest pole iseenesest õige või vale; küsimus on pigem selles, kuidas suudab autor oma luulemina selle poosi (või poo-side kompleksi) piires kehtestada, kuidas tekitab kirjanduslike vahenditega subjekti- ja/ehk tekstisisese dünaamika, paneb sõnad väljendussuutlikul moel elama, suudab võita ja hoida lugeja tähelepanu. Rein Raud valis omale juba noores eas mõtleja rolli, millele ta on suurel määral truuks jäänud tänini.

Tema kehastatud mõtleja näib meditatiivne ja tüüne, suhteliselt ebamateriaalne ja ebaisikuline. Minu spekulatsiooni järgi kasutas Raud kirjutades pikkade aastate vältel iseennast kui redelit, mille võib vajalikule kõrgusele jõudes tagantkätt minema heita, sõnastusest välja toimetada. Selle tulemusena leidub „noore” Raua värsiridades palju uhkeid mõtlejapoose ja suuri mõtteid, aga mõtlejat ennast pole neis peaaegu üldse. Mõtted seisavad tühja koha peal õhus justkui naeratus ilma kassita ühes Lewis Carrolli kuulsas jutustuses. Raua omaaegne luulelooming on minu primitiivsele maitsele oma mõistukõnelisuses vormilt liiga literatuurne, toonilt liiga kõiketeadev, pretensioonilt liiga didaktiline, hoiakult liiga ebaisikuline.

Uues kogus kirjutab Raud muu hulgas otsekui (kunagise) iseenese poole pöördudes: „kao minema, / tark vanamees! Tüütu oled! / Isegi kui vahel ütled päris kaunisti! / Imedes kujuteldavat piipu! / Võtad kokku! Paned paika! Kissitad / sõnastavaid silmi! Mis justkui näeks!” (Lk 70.) See kergelt skisofreeniline vastasseis on andnud tekstitasandil päris häid tulemusi: värskes kogus on tarkust vähem ja subjektsust rohkem; mõtleja kõrval saavad raamatus päris palju leheküljeruumi unistaja, armastaja ja nostalgik. Raud ei katsu enam iga hin­na eest „püüda ja peegeldada / endast suuremat valgust” (lk 51), vaid piirdub märkimisväärselt sageli katsega peegeldada pelgalt iseennast. See ei tule tal veel päris hästi ja orgaaniliselt välja, sest tervemõistuslik alalhoidlikkus sikutab sulge: „Rumal, oi rumal on käristada end / lahti ja kõigile näha” (lk 41).

Kasutades ühte Raua enese esitatud kujundit (lk 84), võib üldistatult öelda, et kui valguse poole tormates kippus ta varemalt luuletajana oma varju maha raputama — kas meelega või kogemata, polegi oluline —, siis nüüd näib oma­enese vari paeluvat teda vähemalt samapalju kui valgus. Ja see on eelistus, mida ma lugejana temaga täielikult jagan. Vari on alati huvitavam kui valgus. Sest valguses on midagi ebaisikulist ja lõpetatut, see ei kätke eneses kunagi konflikti ega dünaamikat, kohalejõudnud (ehk vaimuvalguseks saanud) mõtted „ei nälgi, ei janune, [---] neil meelekohtades kunagi miski ei tao” (lk 20).

Raud tunnistab ka oma uues kogus huvi „saada nägijaks” (lk 65) ning „julgust vaadata lõpuni” (lk 28), kuid avaldab samas soovi „lihtsalt imetleda, / mitte mõista” (lk 19). Nende kahe mõneti vastandliku hoiaku vahel kõikudes püüab tema luulemina tabada meditatiivse (enese)refleksiooni abil reaalsuse taga peituvat mustrit, valgustada see justkui röntgeniga välja, meeliskleda vast leitud selguse paistel, määrata omaenese koht keset seda selgust, vaadata, milliseid varje valgus tekitab. Tema varasema luuleloomingu ebaisikulise eetose on uues kogus vahetanud välja inimlik/luuletajalik soov, et ei hanguks elu (lk 54) ega seda väljendavad sõnad (lk 59).

„Unelindude” sisemise dünaamika üheks peamiseks vedruks on luulemina identiteediotsingud, kahtluse alla pandud identsus (varasema ja tulevase) iseendaga, soov ja osaline suutmatus ennast mõista. Autor „piirab enese kindlust” (lk 28), püüab hoiduda mustvalgest mõtlemisest, juba kõnnitud radadest, soovib „oksendada / tagasi välja, mis sai neelatud / süüdimatult, nüüd aga sooltega / segi” (lk 65).

Rein Raua luulemina konstitueeriv element on keel, mis on tema tunnetusele, mõtlemisele ja eneseväljenduse­le üht­aegu nii kodu kui ka vangla. Ta tunnistab: „Kasvasin teades, / et mõtted on olemas kehata, / peades. Ja sealgi vaid külas.” (Lk 20.) Sõnade „puhta lätte” (lk 23) abil püüab ta uues kogus ebaisikulisi mõtteid isikustada: „Aimata sõnu. Neid, / mida keegi muu meelde ei sängita.” (Lk 9.) Kuid keel osutab vastupanu: „ikka ei suuda / sõnaga püüda kauget ja / kõrget. Hüüda tumedat” (lk 16), „Miks hangub lause?” (lk 59), „Mõnikord tundub, et / eesti keeles on kõik / juba öeldud ära. / Paar sõna veel ja valmis.” (Lk 74.)

Suurem osa Raua uue kogu tekste näib olevat sündinud sõnastamistungi ja vaikimissoovi pingeväljas. Väljendustung on võitnud vähemalt 74 korral — niipalju on uues raamatus tekste. Kuid neisse on jäänud ka vaikust, mitmed laused on oma lakoonilisuses vaikuse poole kaldu, väljendusplaanilt isikupärasel moel kreenis: pikale lausele järgneb sageli rütmistatult lühike või väga lühike, vahel koguni ühesõnaline lause. Selline mäng keele säriajaga aitab ühtlasi muuta käigu pealt teksti fookust, teha seda ruumilisemaks, peita semantiline rõhk mõtte ja keele pidurdusjälgedesse.
Minu silmis määratleb luuletajat nii tehnilises kui ka kvalitatiivses mõttes oma hääle olemasolu. Varasemates kogudes viljeles Raud üsnagi väljapeetud vormis eri stiile, kuid äratuntavat ja väljendusjõulist oma häält tal minu meelest ei olnud. „Unelindudes” on ta selle kehtestamisele päris lähedale jõudnud. Sümbolistlikule kujundikasutusele ja suurenenud subjektsusele lisandub hommikumaa kirjandust meenutav leebe kirgastumine, mis avaldab end rahulikes lausumistes — sõna on Raua käes mitte tellis või roos, vaid pigem padi. Raua uue kogu tekstid on vabavärsilised, kuid keskeltläbi igas kolmandas-neljandas esinevad harvad ja justkui juhuslikud riimid, argiselt kõnekeelsed lausumised on kohati segamini kõrgpoeetiliste väljendustega (näiteks märatsev assonants lk 16 ja 30).

Minu silmis kukub sümbolist Raud sageli läbi oma trumpalal, kujundiloomes, mis on pahatihti lappama läinud. Kõrvuti paljude vägagi õnnestunud kujunditega (näiteks: „õide puhkenud kivi” lk 34, „serveeritakse [---] uusi kastmeid / vanade nälgade juurde” lk 69, „olematuse lõputu päev” lk 83) leidub „Unelindudes” silmakriipivalt rohkesti neid, mis ei suutnud vähemalt minu jaoks oma loogikat kuidagi maksma panna, nagu näiteks: kirjad, mida saan, on „kivi, mida ma veeretan / ikka ja jälle uuesti üles mäest” (lk 10), „kõik su kivid on hetked” (lk 12), „ostetud rütm, see, millega kuulasin / ajalehtede laulu” (lk 24), hambad, millega „tunda / hommiku kõiki maitseid” (lk 24), „väsimus on higine / keskealine mees” (lk 27), „hingab kui peegel” (lk 67) jne. Pealkirja kahekordne kujund on lihtne ja loogiline, kuid ei iseloomusta oma mõõdutundetus literatuursuses kogu üldist kirjanduslikku käekirja, pealegi pole ükski selle kolmest osast (uni, linnud ja saapad) siinse kogu kontekstis katuskujund. Selle asemele oleks paremini sobinud midagi hoopis sisulähedasemat ja pealetükkimatumat, näiteks „Ristteel”.

Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üks­teist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua „Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele. Selle parimad tekstid asuvad minu meelest lehekülgedel 13, 15, 17, 23, 34, 40, 41, 44 ja 51.

 

Artikkel Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: