Lugege katkendit. Emma Cline, "Tüdrukud" ({{commentsTotal}})

Emma Cline
Emma Cline Autor/allikas: emmacline.com

1960. aastate lõpp Californias. Kodanlased kaunistavad kodusid, pügavad muruplatse ja puhastavad basseine, peavad koeri ja armukesi. Sealsamas lehvivad aga muretuina ringi kõigest maisest ja materiaalsest vabaks murdnud lillelapsed. On hipiajastu, kommuunide õitsenguaeg.

Emma Cline
TÜDRUKUD
Tõlkinud Krista Nurm ja Leena Tomasberg
Toimetanud Leena Tomasberg
Kujundanud Liis Karu
312 lk, pehme köide

Varrak

Kui 14-aastane üksildane Evie Boyd näeb pargis rühma tüdrukuid, kes on koondunud karismaatilise liidri Russeli ümber ja kes kõik üheskoos kõrvalises rantšos elavad, tahab temagi osa saada elust, mis tundub niivõrd vaba ja õnnelik. Ent mida rohkem aega Evie oma emast ja igapäevarutiinist eemal viibib ja mida tugevamaks muutub side uue sõbranna Suzanne’iga, seda lähemale liigub ta kujuteldamatule vägivallale ja sellele hetkele oma elus, mil kõik võib kohutavalt valesti minna.

Californiast pärit Emma Cline’i (1989) pikisilmi oodatud debüütromaani keskmes on tüdrukud – nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda. Cline’i suurepärase kirjutamisoskuse kõrval on tekitanud ootusärevust seegi, et autor on ammutanud inspiratsiooni Mansoni perekonna kurikuulsast ja jõhkrast loost. Romaani tõlkeõigused on müüdud 34 riiki ja teose põhjal on valmimas film.

"Emma Cline tabab võrratu täpsusega tüdruku hingeelu keerukust. Ta tuletab meile meelde, et paljude meie kultuuris käibel olevate lugude taga seisab tüdruk – nähtamatu, kuuldamatu ja raevukas. See raamat poeb südamesse ja raputab hinge," ütles teose kohta Lena Dunham.

 

KATKEND


Naeru kuuldes vaatasin üles ja tüdrukuid nähes jäingi neid vaatama.
Kõigepealt märkasin nende pikki kammimata juukseid. Siis nende päikeses sädelevaid ehteid. Nemad kolm olid liiga kaugel ja ma ei suutnud nende näojooni eristada, kuid sellest polnud midagi – teadsin, et nad erinevad kõikidest teistest siin pargis. Hajusas järjekorras sagivatest perekondadest, kes ootasid grillil valmivaid vorste ja burgereid. Ruudulisi pluuse kandvatest naistest, kes hoidsid oma kavaleride ligi, lastest, kes loopisid eukalüptitropse vabalt ringi sibavate poolmetsikute kanade pihta. Näis, et need pikajuukselised tüdrukud libisevad üle kõigest, mis nende ümber toimub, traagiliste ja üksikutena. Otsekui pagendatud kuningapere.
Ma jälgisin tüdrukuid varjamatu, häbitu pilguga – tundus võimatu, et nad tagasi vaatavad ja mind märkavad. Hamburger lebas ununenult mu süles, tuul kandis jõelt üles mudahaisu. Selles vanuses jäin ma kohe igat tüdrukut uurima ja hindama, kaaluma, millest minul puudu jääb, ning nägin sedamaid, et tumedajuukseline tüdruk on kõige kaunim. Nii ma olingi arvanud, veel enne, kui suutsin nende nägusid seletada. Temast õhkus midagi ebamaist, räpane kleit kattis vaevu ta tagumikku. Tema kõrval seisid kõhetu punapea ja üks vanem tüdruk, kes olid riides niisama rääbakalt. Otsekui järvest välja tõmmatud. Nende odavad sõrmused paistsid nagu teine rida sõrmenukke. Midagi määratlematut oli neis, ilu ja inetust ühekorraga, ning parki jäi nende möödumisest maha märkamise ärev jälg. Seletamatus ängis otsisid emad pilguga oma lapsi. Naised haarasid kavaleril käest. Päike heitis kiiri läbi uniste pajuvõrade ja soe tuuleiil puhus üle piknikutekkide nagu ikka, ent rahuliku päeva olid rikkunud tüdrukud, kelle teekond lõikas läbi tavapärase maailma. Tüdrukud, kes olid sama libedad ja hoolimatud nagu vett lõhestavad haid.

 

ESIMENE OSA


Algab kõik Fordiga, mis kuslapuude magusast suminast tihkel augustiõhtul mööda kitsast sissesõiduteed maja poole roomab. Tüdrukud auto tagaistmel hoiavad käest kinni, aknad on alla keritud, et lasta hilisõhtul sisse nõrguda. Raadio mängib, kuni autojuht selle äkki närvilise liigutusega kinni klõpsab.
Nad ronivad üle ikka veel jõulutuledega ehitud värava. Kohtavad kõigepealt valvurimajakese tumma vaikust, siis majahoidjat, kes diivanil õhtust uinakut teeb, paljad jalad otsekui pätsid teineteise kõrval. Tema pruut on vannitoas ja pühib maha silmameigi häguseid rõngaid.
Siis peamaja, kus nad ehmatavad külalistoas lugevat naist. Veeklaas öökapil väriseb, naise puuvillane aluspesu tõmbub niiskeks. Viieaastane poeg tema kõrval pomiseb unega võideldes midagi arusaamatut.
Nad kamandavad kõik elutuppa kokku. See hetk, mil hirmunud inimesed mõistavad oma elu magusat argisust – hommikuse apelsinimahla sõõmu suus, jalgrattasõidul võetud kurvi –, on juba möödas. Nende näod muutuvad, nagu avataks aknaluuke; nende silmad lähevad lukust lahti.


Olin seda õhtut nii sageli ette kujutanud. Hämarat mägiteed, pilvealust merd. Öisele murule lükatud naist. Ja ehkki üksikasjad olid aastate jooksul hägustunud, kasvatanud peale teise ja kolmandagi naha, siis oli see mu esimene mõte, kui kuulsin kesköö paiku ust pauguga lahti löödavat.
Võõras uksel.
Ma ootasin, et heli oma allika reedaks. Naabrilaps, kes prõmatab prügikasti kõnniteele. Hirv, kes peksleb põõsastikus. Muud see olla ei saa, ütlesin endale, see kauge ragin maja teises otsas, ning ma püüdsin ette kujutada, kui ohutu võiks ruum jälle päevavalgel tunduda, kui lahe ja kui turvaline.
Ent lärm kestis edasi, tungis pärisellu sisse. Nüüd kostis kõrvaltoast naeru. Hääled. Külmutuskapi kompressori visin. Mu peast käisid läbi võimalikud seletused, kuid jäin pidama kõige hullema mõtte juurde. Pärast kõike, mis olnud, võikski see niimoodi lõppeda. Kellegi teise majas lõksus, kellegi teise elu pisiasjade ja harjumuste keskel. Mu paljad jalasääred, veenilaienditest kirjud – kui armetu võiksin ma välja näha, kui nad mulle, neljakäpakil nurka ronivale keskealisele naisele, järele tuleksid.
Lebasin voodis, vaevu hingates, ja põrnitsesin suletud ust. Ootasin sissetungijaid, õudusi, mis võtsid mu vaimusilmas inimkuju ja täitsid toa – mõistsin, et nende hulgas ei ole sangareid. On üksnes nüri hirm, füüsiline valu, mida nii või teisiti tuleks taluda. Ma ei püüakski ära joosta.


Sain voodist välja alles siis, kui kuulsin tüdrukut. Tema hääl oli hele ja süütu. Kuid see poleks tohtinud mu valvsust uinutada – ka Suzanne ja teised olid olnud tüdrukud ning see ei olnud kedagi päästnud.

Toimetaja: vALNER vALME



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

Liisa Pool ja "Macbeth"Liisa Pool ja "Macbeth"
Teatraalne kaamera. Liisa Pool, "Macbeth"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.