Lugege katkendit. Emma Cline, "Tüdrukud" ({{commentsTotal}})

Emma Cline
Emma Cline Autor/allikas: emmacline.com

1960. aastate lõpp Californias. Kodanlased kaunistavad kodusid, pügavad muruplatse ja puhastavad basseine, peavad koeri ja armukesi. Sealsamas lehvivad aga muretuina ringi kõigest maisest ja materiaalsest vabaks murdnud lillelapsed. On hipiajastu, kommuunide õitsenguaeg.

Emma Cline
TÜDRUKUD
Tõlkinud Krista Nurm ja Leena Tomasberg
Toimetanud Leena Tomasberg
Kujundanud Liis Karu
312 lk, pehme köide

Varrak

Kui 14-aastane üksildane Evie Boyd näeb pargis rühma tüdrukuid, kes on koondunud karismaatilise liidri Russeli ümber ja kes kõik üheskoos kõrvalises rantšos elavad, tahab temagi osa saada elust, mis tundub niivõrd vaba ja õnnelik. Ent mida rohkem aega Evie oma emast ja igapäevarutiinist eemal viibib ja mida tugevamaks muutub side uue sõbranna Suzanne’iga, seda lähemale liigub ta kujuteldamatule vägivallale ja sellele hetkele oma elus, mil kõik võib kohutavalt valesti minna.

Californiast pärit Emma Cline’i (1989) pikisilmi oodatud debüütromaani keskmes on tüdrukud – nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda. Cline’i suurepärase kirjutamisoskuse kõrval on tekitanud ootusärevust seegi, et autor on ammutanud inspiratsiooni Mansoni perekonna kurikuulsast ja jõhkrast loost. Romaani tõlkeõigused on müüdud 34 riiki ja teose põhjal on valmimas film.

"Emma Cline tabab võrratu täpsusega tüdruku hingeelu keerukust. Ta tuletab meile meelde, et paljude meie kultuuris käibel olevate lugude taga seisab tüdruk – nähtamatu, kuuldamatu ja raevukas. See raamat poeb südamesse ja raputab hinge," ütles teose kohta Lena Dunham.

 

KATKEND


Naeru kuuldes vaatasin üles ja tüdrukuid nähes jäingi neid vaatama.
Kõigepealt märkasin nende pikki kammimata juukseid. Siis nende päikeses sädelevaid ehteid. Nemad kolm olid liiga kaugel ja ma ei suutnud nende näojooni eristada, kuid sellest polnud midagi – teadsin, et nad erinevad kõikidest teistest siin pargis. Hajusas järjekorras sagivatest perekondadest, kes ootasid grillil valmivaid vorste ja burgereid. Ruudulisi pluuse kandvatest naistest, kes hoidsid oma kavaleride ligi, lastest, kes loopisid eukalüptitropse vabalt ringi sibavate poolmetsikute kanade pihta. Näis, et need pikajuukselised tüdrukud libisevad üle kõigest, mis nende ümber toimub, traagiliste ja üksikutena. Otsekui pagendatud kuningapere.
Ma jälgisin tüdrukuid varjamatu, häbitu pilguga – tundus võimatu, et nad tagasi vaatavad ja mind märkavad. Hamburger lebas ununenult mu süles, tuul kandis jõelt üles mudahaisu. Selles vanuses jäin ma kohe igat tüdrukut uurima ja hindama, kaaluma, millest minul puudu jääb, ning nägin sedamaid, et tumedajuukseline tüdruk on kõige kaunim. Nii ma olingi arvanud, veel enne, kui suutsin nende nägusid seletada. Temast õhkus midagi ebamaist, räpane kleit kattis vaevu ta tagumikku. Tema kõrval seisid kõhetu punapea ja üks vanem tüdruk, kes olid riides niisama rääbakalt. Otsekui järvest välja tõmmatud. Nende odavad sõrmused paistsid nagu teine rida sõrmenukke. Midagi määratlematut oli neis, ilu ja inetust ühekorraga, ning parki jäi nende möödumisest maha märkamise ärev jälg. Seletamatus ängis otsisid emad pilguga oma lapsi. Naised haarasid kavaleril käest. Päike heitis kiiri läbi uniste pajuvõrade ja soe tuuleiil puhus üle piknikutekkide nagu ikka, ent rahuliku päeva olid rikkunud tüdrukud, kelle teekond lõikas läbi tavapärase maailma. Tüdrukud, kes olid sama libedad ja hoolimatud nagu vett lõhestavad haid.

 

ESIMENE OSA


Algab kõik Fordiga, mis kuslapuude magusast suminast tihkel augustiõhtul mööda kitsast sissesõiduteed maja poole roomab. Tüdrukud auto tagaistmel hoiavad käest kinni, aknad on alla keritud, et lasta hilisõhtul sisse nõrguda. Raadio mängib, kuni autojuht selle äkki närvilise liigutusega kinni klõpsab.
Nad ronivad üle ikka veel jõulutuledega ehitud värava. Kohtavad kõigepealt valvurimajakese tumma vaikust, siis majahoidjat, kes diivanil õhtust uinakut teeb, paljad jalad otsekui pätsid teineteise kõrval. Tema pruut on vannitoas ja pühib maha silmameigi häguseid rõngaid.
Siis peamaja, kus nad ehmatavad külalistoas lugevat naist. Veeklaas öökapil väriseb, naise puuvillane aluspesu tõmbub niiskeks. Viieaastane poeg tema kõrval pomiseb unega võideldes midagi arusaamatut.
Nad kamandavad kõik elutuppa kokku. See hetk, mil hirmunud inimesed mõistavad oma elu magusat argisust – hommikuse apelsinimahla sõõmu suus, jalgrattasõidul võetud kurvi –, on juba möödas. Nende näod muutuvad, nagu avataks aknaluuke; nende silmad lähevad lukust lahti.


Olin seda õhtut nii sageli ette kujutanud. Hämarat mägiteed, pilvealust merd. Öisele murule lükatud naist. Ja ehkki üksikasjad olid aastate jooksul hägustunud, kasvatanud peale teise ja kolmandagi naha, siis oli see mu esimene mõte, kui kuulsin kesköö paiku ust pauguga lahti löödavat.
Võõras uksel.
Ma ootasin, et heli oma allika reedaks. Naabrilaps, kes prõmatab prügikasti kõnniteele. Hirv, kes peksleb põõsastikus. Muud see olla ei saa, ütlesin endale, see kauge ragin maja teises otsas, ning ma püüdsin ette kujutada, kui ohutu võiks ruum jälle päevavalgel tunduda, kui lahe ja kui turvaline.
Ent lärm kestis edasi, tungis pärisellu sisse. Nüüd kostis kõrvaltoast naeru. Hääled. Külmutuskapi kompressori visin. Mu peast käisid läbi võimalikud seletused, kuid jäin pidama kõige hullema mõtte juurde. Pärast kõike, mis olnud, võikski see niimoodi lõppeda. Kellegi teise majas lõksus, kellegi teise elu pisiasjade ja harjumuste keskel. Mu paljad jalasääred, veenilaienditest kirjud – kui armetu võiksin ma välja näha, kui nad mulle, neljakäpakil nurka ronivale keskealisele naisele, järele tuleksid.
Lebasin voodis, vaevu hingates, ja põrnitsesin suletud ust. Ootasin sissetungijaid, õudusi, mis võtsid mu vaimusilmas inimkuju ja täitsid toa – mõistsin, et nende hulgas ei ole sangareid. On üksnes nüri hirm, füüsiline valu, mida nii või teisiti tuleks taluda. Ma ei püüakski ära joosta.


Sain voodist välja alles siis, kui kuulsin tüdrukut. Tema hääl oli hele ja süütu. Kuid see poleks tohtinud mu valvsust uinutada – ka Suzanne ja teised olid olnud tüdrukud ning see ei olnud kedagi päästnud.

Toimetaja: vALNER vALME



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: