Arvustus. Bizarre kõlab kaasaegselt
Uus plaat
Bizarre
"Beautica" (1994; Seksound 2017)
9/10
Seksound on ette võtnud tänuväärt töö - uuesti välja anda Eesti indie-skeenet kujundanud albumid. Läinud nädalal vinüülil ilmunud Tartu bändi Bizarre'i "Beautica" (esmalt kassetil 1994) on stiilipuhas näide sellest, milline oli nn Eesti indie 1990ndate aastate algul. Bizarre esindab siin unelmalikku dream pop'i, kus postpunk-bassikäigud on peidetud psühhootiliselt rulluva heliseina taha ning justkui maetud vokaal jutustab pleekinud toones melanhoolseid lugusid üksindusest ja peidetud ilust.
Bizarre’i esimene album mõjub praegu, mil shoegaze’i on edasi arendanud artistid nagu Tame Impala, Blonde Redhead või Deerhunter, lausa kohustusliku lektüürina neile, kes vähegi huvituvad muu maailma peegeldustest Eesti skeenel. Bizarre’i "Beautica" pole seejuures arhiividokument või lihtsalt riiuliplaat, millelt tolm korra maha pühitud. Kui eel- või ajalugu ei teaks, võiks arvata, et tegu on uue ja julge bändiga, kes kõiksugu revival’ite harjal otsib värsket kõlapilti.
"Beautica" põgeneb iseendasse ja unelmaisse, raske on siit välja lugeda 1990ndate alguse ärevat teadmatust, pigem kõlab siit läbi soov liikuda kuhugi kaugemale kui stiililised ja kuvandilised eeskujud. See eristab 1994. aasta Bizarre’i paljudest praegu tegutsevatest bändidest, kes vaid järgivad väljakujunenud mustreid sinna midagi lisamata.
Toimetaja: Valner Valme