Arvustus. Paavo Piik toob tabuteema valgussõõri alla
Uuslavastus
Paavo Piik, "Ei tao"
Laval Sander Rebane
Heli: Veiko Tubin
Valgus: Emil Kallas
Lava: Kristjan Suits
Kanuti Gildi SAAL
Esietendus 17. veebruaril
Paavo Piik on kogunud tuntust Mari-Liis Lillega ühist projekti "Teisest silmapilgust" vedades, mis käsitles eestlaste ja venelaste suhteid Eestis, samuti tõi sama tandem lavale lugu depressioonist "Varesele valu, harakale haigus". Piik on juba mitmendat aastat ka Tallinna Linnateatri Talveöö Unenäo festivali eesotsas ja 2016. aasta festival keskendus lavastustele, mille eesmärk kuraatori enda sõnul oli "panna kuulama, teha üks või teine hääl kuuldavaks ja tema lugu lõpuni ära kuulata" (Sirp: "Pealelend - Paavo Piik, festivali Talveöö Unenägu kuraator", 18.11.2016).
Mitte, et Piigi eelnevate tööde (ja nimekiri neist on teatavasti kordades pikem) ette lugemine peaks mõjutama või määrama lavastuse väärtust, aga lahti seletada ta seda siiski aitab. Niisiis on Piik end tõestanud sotsiaalse teatri viljelejana, kellele meeldib sõna anda vähemustele ja lasta teatri metamorfoosi kaudu merest rannale uhtuda need kivid, mis muidu tõenäoliselt sinna merepõhja jääksidki.
Nii ka seekord. "Ei tao" toob lavale noormehe, kes sõltub pornost. Sõltuvus ja porno on sõnad, mille kokkusobivuses enamik vaatajaist tõenäoliselt enne lavastuse nägemist kahtles. "Ei tao" on täis pikitud fakte ja infot porno rolli kohta meie ühiskonnas ja sealt koorub kahtlemata lavastuse üks võimsamaid väärtusi, mis on vaataja informeerimine ja sotsiaalse närvi teritamine.
Piigi lavastajakäsi avab postdramaatilise võtmega ukse lavale, kus vaatajat ootab ees üksainus näitleja, Sander Rebane, kellele Piik on andnud ülesande kehastada lavaloo kõiki karaktereid. Spekter on lai, Rebane viib pornotemaatika Peeter Paani "Eikellegimaa" halli alasse, kehastub teavet jagavaks teaduriks, et siis anda elu pornosõltlasest noormehele. Eri rolle ühendab etendaja muutumatu identiteet - näitleja kasutab terve lavastuse vältel oma nime, Sander.
Paavo Piik torkab silma põhjalikkuse ja julgusega. Tundlik teema, väike lava, minimalistlik lavakujundus (mida suurepäraselt toetab õnnestunud valguskujundus) ja üks näitleja - üks on kindel, Piik ja Rebane julgevad mugavustsoonist välja astuda ja riske võtta.
Sellest omakorda koorub välja lavastuse nõrkus: Rebane mängib üksi kõiki karaktereid ja see nõuab näitlejalt hiilgavat ümberkehastumise võimet ja meisterlikku ühest rollist ja registrist teise lülitumist. Loogika ütleb ühelt poolt, et peaossa sobinuks usutavamana veidi elukogenum näitleja, selline, kelle elu pornosõltlasena oleks lihtsam uskuda; teisalt tuleb usaldada lavastaja tahet üllatada ja näidata, et selline sõltuvus võib tabada ükskõik keda vanusest olenemata.
"Ei tao" märgib ka teatriteksti jõulist peakergitust. Tihti on postdramaatilise teatri puhul kuulda kriitikanoote just teksti suunas, justkui trupiga koos kollektiivselt loodud lavastuste tekstist jääb puudu kirjanduslik kvaliteet ja poeesia, mis kipub argipäevase fragmenteerituse alla hajuma. Aga ka teatritekst käib ühte sammu teatriga üldiselt, mille keskne kitsaskoht ei näi silma paistvat enama originaalsusega kui teiste valdkondade mure: kuidas selles hoomamatus info- ja sõnalainetuses jõuda publikuni, kuidas puudutada vaatajat? Neljandat seina p ole enam ammu, kuid nüüd tuleb läbi astuda ka lavaruumi tinglikust barjäärist, et lavastuse ja publiku vahel tekiks side, mis võimaldab rääkida sama keelt. Ja muutused loovad omakorda värskeid väärtusi. Argipäeva poeesia kõlab tegelikult ju päris hästi.
Ja Piigi sõnavaldamine lavastust kannabki. Autor on kirjutanud sujuva ja õnnestunud teksti, mis teema spetsiifilisust arvestades ongi ainus viis lavastus tõsiseltvõetavaks teha. Piik on andnud näidendile poeetilise väljundi - pornograafia käsitlemine teatrilaval võib esmavaatlusel tunduda madalate aistingute esiplaanile tõstmisena, ent muutub Piigi sulest tulnuna tabuteemast delikaatseks ja intelligentseks lahkamiseks. Et asi liiga pehme poleks, laseb Piik käiku mõne šokeeriva taotlusega lahenduse ja valiku, aga mõju saavutavad need pigem esteetilises võtmes. Dramaturgiliselt dresseerib Piik teemat meisterlikult, ka pealtnäha vulgaarsele suudab Piik anda kunstilise väärtuse.
Praegusel arvamusfestivalide ajastul on Paavo Piik Merle Karusoo sillutatud dokumentalistlikku teatrirada isiklikel ja sotsiaalsetel teemadel järjest sügavamaks tallamas.
Toimetaja: Valner Valme