Arvustus. Paavo Piik toob tabuteema valgussõõri alla ({{commentsTotal}})

Autor: Ülo Josing/ERR

Uuslavastus

Paavo Piik, "Ei tao"

Laval Sander Rebane

Heli: Veiko Tubin

Valgus: Emil Kallas

Lava: Kristjan Suits

Kanuti Gildi SAAL

Esietendus 17. veebruaril

Paavo Piik on kogunud tuntust Mari-Liis Lillega ühist projekti "Teisest silmapilgust" vedades, mis käsitles eestlaste ja venelaste suhteid Eestis, samuti tõi sama tandem lavale lugu depressioonist "Varesele valu, harakale haigus". Piik on juba mitmendat aastat ka Tallinna Linnateatri Talveöö Unenäo festivali eesotsas ja 2016. aasta festival keskendus lavastustele, mille eesmärk kuraatori enda sõnul oli "panna kuulama, teha üks või teine hääl kuuldavaks ja tema lugu lõpuni ära kuulata" (Sirp: "Pealelend - Paavo Piik, festivali Talveöö Unenägu kuraator", 18.11.2016).

Mitte, et Piigi eelnevate tööde (ja nimekiri neist on teatavasti kordades pikem) ette lugemine peaks mõjutama või määrama lavastuse väärtust, aga lahti seletada ta seda siiski aitab. Niisiis on Piik end tõestanud sotsiaalse teatri viljelejana, kellele meeldib sõna anda vähemustele ja lasta teatri metamorfoosi kaudu merest rannale uhtuda need kivid, mis muidu tõenäoliselt sinna merepõhja jääksidki.

Nii ka seekord. "Ei tao" toob lavale noormehe, kes sõltub pornost. Sõltuvus ja porno on sõnad, mille kokkusobivuses enamik vaatajaist tõenäoliselt enne lavastuse nägemist kahtles. "Ei tao" on täis pikitud fakte ja infot porno rolli kohta meie ühiskonnas ja sealt koorub kahtlemata lavastuse üks võimsamaid väärtusi, mis on vaataja informeerimine ja sotsiaalse närvi teritamine.

Piigi lavastajakäsi avab postdramaatilise võtmega ukse lavale, kus vaatajat ootab ees üksainus näitleja, Sander Rebane, kellele Piik on andnud ülesande kehastada lavaloo kõiki karaktereid. Spekter on lai, Rebane viib pornotemaatika Peeter Paani "Eikellegimaa" halli alasse, kehastub teavet jagavaks teaduriks, et siis anda elu pornosõltlasest noormehele. Eri rolle ühendab etendaja muutumatu identiteet - näitleja kasutab terve lavastuse vältel oma nime, Sander.

Paavo Piik torkab silma põhjalikkuse ja julgusega. Tundlik teema, väike lava, minimalistlik lavakujundus (mida suurepäraselt toetab õnnestunud valguskujundus) ja üks näitleja - üks on kindel, Piik ja Rebane julgevad mugavustsoonist välja astuda ja riske võtta.

Sellest omakorda koorub välja lavastuse nõrkus: Rebane mängib üksi kõiki karaktereid ja see nõuab näitlejalt hiilgavat ümberkehastumise võimet ja meisterlikku ühest rollist ja registrist teise lülitumist. Loogika ütleb ühelt poolt, et peaossa sobinuks usutavamana veidi elukogenum näitleja, selline, kelle elu pornosõltlasena oleks lihtsam uskuda; teisalt tuleb usaldada lavastaja tahet üllatada ja näidata, et selline sõltuvus võib tabada ükskõik keda vanusest olenemata.

"Ei tao" märgib ka teatriteksti jõulist peakergitust. Tihti on postdramaatilise teatri puhul kuulda kriitikanoote just teksti suunas, justkui trupiga koos kollektiivselt loodud lavastuste tekstist jääb puudu kirjanduslik kvaliteet ja poeesia, mis kipub argipäevase fragmenteerituse alla hajuma. Aga ka teatritekst käib ühte sammu teatriga üldiselt, mille keskne kitsaskoht ei näi silma paistvat enama originaalsusega kui teiste valdkondade mure: kuidas selles hoomamatus info- ja sõnalainetuses jõuda publikuni, kuidas puudutada vaatajat? Neljandat seina p ole enam ammu, kuid nüüd tuleb läbi astuda ka lavaruumi tinglikust barjäärist, et lavastuse ja publiku vahel tekiks side, mis võimaldab rääkida sama keelt. Ja muutused loovad omakorda värskeid väärtusi. Argipäeva poeesia kõlab tegelikult ju päris hästi.

Ja Piigi sõnavaldamine lavastust kannabki. Autor on kirjutanud sujuva ja õnnestunud teksti, mis teema spetsiifilisust arvestades ongi ainus viis lavastus tõsiseltvõetavaks teha. Piik on andnud näidendile poeetilise väljundi - pornograafia käsitlemine teatrilaval võib esmavaatlusel tunduda madalate aistingute esiplaanile tõstmisena, ent muutub Piigi sulest tulnuna tabuteemast delikaatseks ja intelligentseks lahkamiseks. Et asi liiga pehme poleks, laseb Piik käiku mõne šokeeriva taotlusega lahenduse ja valiku, aga mõju saavutavad need pigem esteetilises võtmes. Dramaturgiliselt dresseerib Piik teemat meisterlikult, ka pealtnäha vulgaarsele suudab Piik anda kunstilise väärtuse.

Praegusel arvamusfestivalide ajastul on Paavo Piik Merle Karusoo sillutatud dokumentalistlikku teatrirada isiklikel ja sotsiaalsetel teemadel järjest sügavamaks tallamas.

Toimetaja: Valner Valme



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.