Vana hea. Raamat maaelu võludest ({{commentsTotal}})

Nikolai Kummitsa maal maaelust.
Nikolai Kummitsa maal maaelust. Autor/allikas: Nikolai Kummits / ZA/UM

103 aastat tagasi ilmus Jakob Mändmetsa jutukogu "Isa talus". See pole küll ümmargune tähtpäev, kuid seda raamatut on igal ajal paslik meelde tuletada. See raamat võiks olla aukohal kõigil, kes veel seotud maaeluga.

Kahjuks pole see teos uuesti ilmunud, ainult üksikud lood on trükitud hilisemates väljaannetes. Mändmets vaatleb maaelu, kirjeldab taluelu ja loodust ja inimesi ja sündmusi. Me näeme talurahvast laupäeval, mil kirikukellad löövad ja algab töörahva puhkuseaeg. Inimesed saavad nagu uueks. Ja saun on kesksel kohal, lausa leivavõtmisest tähtsam, sest iga vihalöögi eest peab tänama, kuid leiva eest ainult korra, kui istutakse lauda.

Ja on ka lugu pühapäevast, mil perenaine ikka kõikse varem ärkvel. Sulane ei oska tööta olla, vaatab ringi ja lõpuks heidab rohule magama. Pühapäeval minnakse kirikusse ja lõunasöök on tavalisest pidulikum, lauluga. Ja kui õhtul pereema teeb patjadele ristimärgi ja ohkab: "Oh oleks nii hea ka taevas!", siis puhkus on magus enne pikki argitoimetusi. Ja töö kohta ütleb Mändmets: "Töö on muinasjutuline üheksa peaga madu, kellele ühe maharaiutud pea asemele üheksa uut kiiresti otsa kasvavad."

Ei ole praegu ega olnud ka sada aastat tagasi talu kerge pidada. Tööd palju ja kui loomi peetakse, siis ollakse seotud kogu aeg. Pole siis ime, et talusid aina vähemaks jääb. Küll mäletame veel, kui vabariigi tulekuga kutsuti jälle talusid rajama, alustati innuga, kuid ega paljud näinud ette raskusi. Võib ju ka oma eluks-oluks talu pidada, mitte kasu taga ajada, kuid kui palju neid inimesi on, kes seda tahavad. Kuigi, kui lugeda Mändmetsa, siis on lausa rõõm lugeda kõigist neist võludest, mis maal on: kevade tuleku õndsus, mida raske on sõnutsi edasi anda. "Ülepea lendava linnuparve tiibade vingumine, kärestikul voolava vee kohin, rabast kostva metskitse õõnes mökitamine, soost kuulduv konnade kontsert - kõik see sulab kevadeöö kõneks kokku" - nii kuuleb-näeb Mändmets loos "Kevade". Ja imeline on Mändmetsa järvekirjeldus: ilu ja salapära, õhtul isegi natuke õudne, kuid pühapäeviti noorte laulus ja tantsus kõlav järveäär. Me elame kaasa kevadise kasemahla puurimisele ja sellele, kuidas vanaemake palub lapselapsel videvikus karastavat mahla tuua, näeme, kuidas pulmalipp lööb lehvima hiiglasliku kuuse otsas, kuhu ronis vapper noormees, käime vainul, peame videvikku, oleme teel ja künname maad. Ja lõhnad! Heinalõhn, metsahõng, igal loodusenähul oma nägu ja lõhn.

Ja paneme pereisaga õlu käima. Pereisa on parimaid õllekeetjaid külas. See on tõeline tegu, mis pühadeks valmib. Ja muidugi piibumehed! Igal piibul on oma nägu ja kuulub ainult omanikule, kes saab oma ilme selle piibuga. "Kui endisel ajal piibumees videvikul toas istus, oma ette maha vaatas ja rahuliselt piipu suitsetas, siis oli see sellele inimesele püha tund," kirjutab Mändmets. Raske on kujutada talumeest ilma piibuta vanal ajal. Ja Mändmets juba sada aastat tagasi kurvastas, et uuel ajal pole enam õiget piibutõmbamist. Inimestel on kiire, pole aega istuda ja mõelda, mälestusi silme ette manada ja aru pidada. Ei osata enam suitsetamisele seda endist iseloomulikku pühadust anda. Vanasti oli piibutõmbamine iselaadi videvikus, isemoodi peale sööki, omapärane pühapäeval õunaaias.

Me elame kaasa 80aastase vanaema lahkumisele siit elust. Vana naine, kelle eluülesanne on täidetud ja kes ka surmas näitab, et on saatusest võitu saanud. Ja rahvas jätab temaga hüvasti, soovides talle head teed. Ja autor jalutab ka kalmistul, kus ollakse nagu isemoodi valda jõudnud, kus elakse rahus ja üksmeelel. Ja siis peatub minajutustaja vanemate haudade ees, põlvitab ja viibib nendega kaua, meenutades nende lahkust ja headust.

Rikas on Jakob Mändmetsa raamat, kirjanik maalib me silme ette eri inimesi, looduspilte, olukordi, me loeme ja elame kaasa, saame rikkamaks. Ja pärast raamatu sulgemist on meie meel puhas, me tahame veelkord üle lugeda meeliköitvaid kohti ja minna maale, et seal kogeda midagi sellist, mis ei unune kunagi.

Toimetaja: Valner Valme



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: