Essee. Näitleja kui müstik ({{commentsTotal}})

Šamaan. Taimõr 1977
Šamaan. Taimõr 1977 Autor/allikas: Rein Maran/reisiajakiri.gomaailm.ee/50

George Bernard Shaw, kes kirjutas nn. ideedraamasid, ütles, et näitleja ei pea olema entsüklopeedia. Näitleja loominguline protsess ei ole mõistuslikult seletatav, see jääb lõpuks ikkagi salapäraseks. Kõik kuulsad süsteemid: Stanislavski, Brechti, Grotowski jt. omad jäävad küündimatuiks, nad ei suuda seletada näitleja loomingulist kulgu.

Me võime kuidagi võrrelda näitlejat muusik-interpreediga, võime rääkida näitleja kujutlusvõimest, osa analüüsist, moondumisest kelleksi teiseks, kuid see kõik ei ammenda näitleja loometöö saladust. Stanislavski süsteem tõukus omaaegsest naturalistlikust dramaturgiast ja teatristiilist, tema olustikuline õpetus ei küüni sümbolistlike ja mõttedraamadeni, pealisülesanne on piiratud mõiste, mis hoopis ahendab näitlemise haaret. Kui me küsime luuletuse pealisülesande kohta, siis hakkame naerma. Nii ka tõelise näidendi puhul pole võimalik taandada näidendit ühele pealisülesandele, ikka on eri teemad ja motiivid, mis ei allu üheülbalisele pealisülesandele.

Brechti teatri võõrandumine, osa kõrvaltvaatamine, oli ideoloogia teenistuses, kuigi juba ammu käib võitlus n-ö läbielamis- (totter termin!) ja kujutava näitlejastiili vahel. Muidugi, kui näitleja elaks ossa nii sisse, et unustab enda, siis ta kägistaks Othellona Desdemona ära. Kui Ants Eskolalt küsiti, kas ta vahel ka unustab enda laval, siis vastas meister, et ei iial. Jah, näitleja on ikkagi vahendaja. Ja on kombeks nüüd rääkida šamaanidest kui vahendajatest. Nõiad vahendasid vaime, jumalaid, mütoloogilisi olendeid inimestele. Kuigi tähtsaimad šamaanide funktsioonid olid ravimine, ennustamine ja rahva pärimuse hoidmine.

Ka näitleja vahendab näidendi tekstis peituvaid olendeid, inimesi, vahel ka loomi, linde ja tulnukaid. Ja teatrietendus võib saada mõnelegi vaatajale terapeutiliseks aktiks, katarsise kaudu võib etendus ravida inimese mõnestki vaimuhaigusest: ahnusest, isekusest, armukadedusest, vihkamisest jms. Nii et mingil määral on õigustatud näitleja võrdlemine šamaaniga.

Kutse/ kutsumus

Šamaani valisid vaimud. Vaimudele ei saanud vastu panna, nad sundisid. Kui tulevane šamaan pani vaimude kutsele vastu, siis võis ta hulluda või isegi surra. Eskimo šamanismis võis ka ise valida šamaanitee. Mõne näitleja kohta öeldakse, et ta on sündinud näitlejaks. Jah, on tõesti näitlejaid, kel on näiteks juba vanaisa olnud näitleja ning lapselapsest on saanud hea näitleja. Meil näiteks Mait Malmsten. Ka šamanismis päriti šamaanioskused vanaisalt. Olid eriti vägevad esiisad-šamaanid, kellelt päriti elukutse. Isegi nimi anti noorele šamaanile vanaisalt. Ka mungaks mindi kutse peale. On palju näiteid, kus mungaks minekuks saadakse märk, kus Jumal valib tulevase munga.

Šamanismis pidi olema tulevasel šamaanil nägemus, kutsenägemus. Indiaanlastel viidi lausa lapsed mäe otsa mitmeks päevaks nälgima, et saaksid seal nägemuse. Ilma nägemuseta indiaanlane polnud väega inimene. Kuid oma nägemusest (nagu tähtsast unenäostki) ei tohtinud teistele rääkida. Kuigi saadi tihti ka oma laul, mida siis esitati ja mida teised ei tohtinud laulda.

Näitleja tänapäeval läheb tihti "proovima" näitlejate vastuvõtueksamitele. Sageli võib näha, kuidas ilma kutseta näitlejad jäävad keskpärasteks. Ka näitlejal peab olema mingi sundiv kutse näitlejaks saada. Vanasti ei käidudki teatrikoolis, paljud suured näitlejad õppisid otse meistritelt, nende mängu jälgides, siis vähehaaval oma häält arendades ja keha treenides. Kaarel Karm ja Ants Eskola ju õppisid lava kõrvalt näitlejakutse. Eriline anne oli muidugi Paul Pinna, ta hooples oma memuaarides, et pole kunagi häält harjutanud, ta oli lihtsalt valmis, mängu kaudu küpses näitlejaks. Kuid Liina Reiman oli algul nõrga häälega ja ainult kõva tööga arendas välja võimsa hääle.

Meie teater on alles lapsekingades, õigemini imikueas. Kui Euroopa teater sai alguse vanas Kreekas, ja Idamaadel on pikad teatritraditsioonid, siis meie teater algas alles 19 sajandil. Algul ju rahvas nimetas teatrit komejanditegemiseks. Nüüd alles on tekkinud staarid, kes ilutsevad kollase meedia lehekülgedel või tõsisemates ajalehtedes-ajakirjades räägivad oma tööst. Enamasti ei küsita siiski etenduste sisu kohta. Näitleja võlu on eriline ja kuidas lõpuks üks näitleja vaataja ära võlub ja teine jääb keskpäraseks tundmatuks, see on ikkagi salapärane. Me räägime andest, nüüd karismast (see muide on teoloogiline termin ja kuidagi ei sobi teatriterminiks, rääkimata poliitikast!).

Näitlejal, tõelisel näitlejal on seletamatu mängutung. Ta PEAB mängima, muidu lakkab olemast. Ja tõesti, me näeme, kuidas näitlejad väljaspool lava pole midagi. Pole eriti targad, ei oska tavaliselt peale laval mängimise muud teha. Nad võivad lilli kasvatada, oma lõbuks luuletada, kuid tegelik elu on neil laval. Ja me näeme ka, et näitleja võib degradeeruda, kui ta ei saa mängida, hakkab jooma või hullub. Murdes tähendab "kuju" viirastust eesti keeles. Kujutades kedagi laval esitatakse viirastust. See viirastuste teater on imelikul kombel näitlejale tõeline, ilma selleta ta elada ei suuda. Nii et ikkagi on tõelisel näitlejal kutse, mingi Näitekunsti Jumala kutse. Ja kes teab, ehk ka surnud näitlejate vaimud saadavad elavat näitlejat.

Müstik

Müstikas räägib Evelyn Underhill kolmest astmest: puhastumine, valgustumine ja ühinemine. Kõigepealt puhastumine. Siin on tähtis, et müstik vabaneks egost, et Jumal saaks temasse siseneda. Nii ka näitlejal on vaja vabaneda kõigepealt endast, et osa temasse siseneks. Egoistlik näitleja, kes ennast täis on, ei saa adekvaatselt kujutada tegelaskuju, ta on tegelaskujul ees. Et tegelaskuju taibata, peab ta olema talle avatud, et tegelaskujust tulevad impulsid temas loomingulise väe ärataksid. Ennast unustada pole kerge. Kõigepealt on vaja keskendumisvõimet. Et miski muu ei haaraks näitlejat kui tegelaskuju. Selleks on vaja prooviruumis vaikust ja tõelist loomingulist meeleolu.

Valgustumine tuleb näitlejal siis, kui tegelaskuju haarab ta tervenisti, hakkab tema sees elama. Algul pole küll tervik koos, kuid üksikud hetked hakkavad elama näitlejas ning tegelaskuju ärkab ellu. See võib toimuda järk-järgult, kuid võib toimuda ka äkki. See ongi näitleja loomingus seletamatu, kuidas üksikute detailide kaudu äkki ärkab terviklik tegelaskuju - näitleja ongi äkki see, keda ta kujutab. Mingi teadmine, et ollakse laval, jääb, kuid see ei sega enam mängu, vastupidi, aina innustab edasi arenema, kuni tegelaskuju ongi valmis. See ongi ühinemine, mis on nii müstikul kui näitlejal sama, müstikul ühinemine Jumalaga, näitlejal tegelaskujuga näidendis.

Müstikul on tähtis kontemplatsioon, et saavutada valgustus. Kaemus. Nii ka näitleja vaatleb osa iga kandi pealt, osa on nagu kristall. Kiired kristallilt peegelduvad temas impulssidena, kuni näitleja täitub valgusega ehk osaga. Ja kui on hiilgav lavastus, siis näitleja on osa tervikust. Kuid tõeline näitleja võib ka üksi mängida, ta tõuseb kõrgemale teistest osatäitjatest. See ongi staariks saamine. Kuigi ta suhtleb laval teiste osadega, on ta siiski üksi oma väes ja tões.

Ants Eskola ütles Saalepi osa ette valmistades, et nägi, milliseid jalanõusid Saalep kannab. Ja see andis kogu osa lahenduse. Jah, tõesti, üksik detail võib valgustada näitlejat, nii et kogu osa saab järsku valmis siis, kui see detail teostub. Me ei suuda kunagi seletada näitleja loomingulist protsessi lõpuni. Siit igasuguste süsteemide puudulikkus. Ikkagi on tähtis igale näitlejale ja osale individuaalne, eriline lähenemine ja keegi ei tea, kuidas see ime juhtub, et näitleja on äkki täiuslik. Säravad näitlejad NÄEVAD, ei tööta mõistusega, vaid vaistuga, intuitsiooniga. Kuigi nad mõistuse poolest ületavad alati keskmise nivoo. Aga mida salapärasemaks jääb teater, seda kõrgem kunst ka sünnib. Nii on lood.

Toimetaja: Valner Valme



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: