Essee. Näitleja kui müstik ({{commentsTotal}})

Šamaan. Taimõr 1977 Autor: Rein Maran/reisiajakiri.gomaailm.ee/50

George Bernard Shaw, kes kirjutas nn. ideedraamasid, ütles, et näitleja ei pea olema entsüklopeedia. Näitleja loominguline protsess ei ole mõistuslikult seletatav, see jääb lõpuks ikkagi salapäraseks. Kõik kuulsad süsteemid: Stanislavski, Brechti, Grotowski jt. omad jäävad küündimatuiks, nad ei suuda seletada näitleja loomingulist kulgu.

Me võime kuidagi võrrelda näitlejat muusik-interpreediga, võime rääkida näitleja kujutlusvõimest, osa analüüsist, moondumisest kelleksi teiseks, kuid see kõik ei ammenda näitleja loometöö saladust. Stanislavski süsteem tõukus omaaegsest naturalistlikust dramaturgiast ja teatristiilist, tema olustikuline õpetus ei küüni sümbolistlike ja mõttedraamadeni, pealisülesanne on piiratud mõiste, mis hoopis ahendab näitlemise haaret. Kui me küsime luuletuse pealisülesande kohta, siis hakkame naerma. Nii ka tõelise näidendi puhul pole võimalik taandada näidendit ühele pealisülesandele, ikka on eri teemad ja motiivid, mis ei allu üheülbalisele pealisülesandele.

Brechti teatri võõrandumine, osa kõrvaltvaatamine, oli ideoloogia teenistuses, kuigi juba ammu käib võitlus n-ö läbielamis- (totter termin!) ja kujutava näitlejastiili vahel. Muidugi, kui näitleja elaks ossa nii sisse, et unustab enda, siis ta kägistaks Othellona Desdemona ära. Kui Ants Eskolalt küsiti, kas ta vahel ka unustab enda laval, siis vastas meister, et ei iial. Jah, näitleja on ikkagi vahendaja. Ja on kombeks nüüd rääkida šamaanidest kui vahendajatest. Nõiad vahendasid vaime, jumalaid, mütoloogilisi olendeid inimestele. Kuigi tähtsaimad šamaanide funktsioonid olid ravimine, ennustamine ja rahva pärimuse hoidmine.

Ka näitleja vahendab näidendi tekstis peituvaid olendeid, inimesi, vahel ka loomi, linde ja tulnukaid. Ja teatrietendus võib saada mõnelegi vaatajale terapeutiliseks aktiks, katarsise kaudu võib etendus ravida inimese mõnestki vaimuhaigusest: ahnusest, isekusest, armukadedusest, vihkamisest jms. Nii et mingil määral on õigustatud näitleja võrdlemine šamaaniga.

Kutse/ kutsumus

Šamaani valisid vaimud. Vaimudele ei saanud vastu panna, nad sundisid. Kui tulevane šamaan pani vaimude kutsele vastu, siis võis ta hulluda või isegi surra. Eskimo šamanismis võis ka ise valida šamaanitee. Mõne näitleja kohta öeldakse, et ta on sündinud näitlejaks. Jah, on tõesti näitlejaid, kel on näiteks juba vanaisa olnud näitleja ning lapselapsest on saanud hea näitleja. Meil näiteks Mait Malmsten. Ka šamanismis päriti šamaanioskused vanaisalt. Olid eriti vägevad esiisad-šamaanid, kellelt päriti elukutse. Isegi nimi anti noorele šamaanile vanaisalt. Ka mungaks mindi kutse peale. On palju näiteid, kus mungaks minekuks saadakse märk, kus Jumal valib tulevase munga.

Šamanismis pidi olema tulevasel šamaanil nägemus, kutsenägemus. Indiaanlastel viidi lausa lapsed mäe otsa mitmeks päevaks nälgima, et saaksid seal nägemuse. Ilma nägemuseta indiaanlane polnud väega inimene. Kuid oma nägemusest (nagu tähtsast unenäostki) ei tohtinud teistele rääkida. Kuigi saadi tihti ka oma laul, mida siis esitati ja mida teised ei tohtinud laulda.

Näitleja tänapäeval läheb tihti "proovima" näitlejate vastuvõtueksamitele. Sageli võib näha, kuidas ilma kutseta näitlejad jäävad keskpärasteks. Ka näitlejal peab olema mingi sundiv kutse näitlejaks saada. Vanasti ei käidudki teatrikoolis, paljud suured näitlejad õppisid otse meistritelt, nende mängu jälgides, siis vähehaaval oma häält arendades ja keha treenides. Kaarel Karm ja Ants Eskola ju õppisid lava kõrvalt näitlejakutse. Eriline anne oli muidugi Paul Pinna, ta hooples oma memuaarides, et pole kunagi häält harjutanud, ta oli lihtsalt valmis, mängu kaudu küpses näitlejaks. Kuid Liina Reiman oli algul nõrga häälega ja ainult kõva tööga arendas välja võimsa hääle.

Meie teater on alles lapsekingades, õigemini imikueas. Kui Euroopa teater sai alguse vanas Kreekas, ja Idamaadel on pikad teatritraditsioonid, siis meie teater algas alles 19 sajandil. Algul ju rahvas nimetas teatrit komejanditegemiseks. Nüüd alles on tekkinud staarid, kes ilutsevad kollase meedia lehekülgedel või tõsisemates ajalehtedes-ajakirjades räägivad oma tööst. Enamasti ei küsita siiski etenduste sisu kohta. Näitleja võlu on eriline ja kuidas lõpuks üks näitleja vaataja ära võlub ja teine jääb keskpäraseks tundmatuks, see on ikkagi salapärane. Me räägime andest, nüüd karismast (see muide on teoloogiline termin ja kuidagi ei sobi teatriterminiks, rääkimata poliitikast!).

Näitlejal, tõelisel näitlejal on seletamatu mängutung. Ta PEAB mängima, muidu lakkab olemast. Ja tõesti, me näeme, kuidas näitlejad väljaspool lava pole midagi. Pole eriti targad, ei oska tavaliselt peale laval mängimise muud teha. Nad võivad lilli kasvatada, oma lõbuks luuletada, kuid tegelik elu on neil laval. Ja me näeme ka, et näitleja võib degradeeruda, kui ta ei saa mängida, hakkab jooma või hullub. Murdes tähendab "kuju" viirastust eesti keeles. Kujutades kedagi laval esitatakse viirastust. See viirastuste teater on imelikul kombel näitlejale tõeline, ilma selleta ta elada ei suuda. Nii et ikkagi on tõelisel näitlejal kutse, mingi Näitekunsti Jumala kutse. Ja kes teab, ehk ka surnud näitlejate vaimud saadavad elavat näitlejat.

Müstik

Müstikas räägib Evelyn Underhill kolmest astmest: puhastumine, valgustumine ja ühinemine. Kõigepealt puhastumine. Siin on tähtis, et müstik vabaneks egost, et Jumal saaks temasse siseneda. Nii ka näitlejal on vaja vabaneda kõigepealt endast, et osa temasse siseneks. Egoistlik näitleja, kes ennast täis on, ei saa adekvaatselt kujutada tegelaskuju, ta on tegelaskujul ees. Et tegelaskuju taibata, peab ta olema talle avatud, et tegelaskujust tulevad impulsid temas loomingulise väe ärataksid. Ennast unustada pole kerge. Kõigepealt on vaja keskendumisvõimet. Et miski muu ei haaraks näitlejat kui tegelaskuju. Selleks on vaja prooviruumis vaikust ja tõelist loomingulist meeleolu.

Valgustumine tuleb näitlejal siis, kui tegelaskuju haarab ta tervenisti, hakkab tema sees elama. Algul pole küll tervik koos, kuid üksikud hetked hakkavad elama näitlejas ning tegelaskuju ärkab ellu. See võib toimuda järk-järgult, kuid võib toimuda ka äkki. See ongi näitleja loomingus seletamatu, kuidas üksikute detailide kaudu äkki ärkab terviklik tegelaskuju - näitleja ongi äkki see, keda ta kujutab. Mingi teadmine, et ollakse laval, jääb, kuid see ei sega enam mängu, vastupidi, aina innustab edasi arenema, kuni tegelaskuju ongi valmis. See ongi ühinemine, mis on nii müstikul kui näitlejal sama, müstikul ühinemine Jumalaga, näitlejal tegelaskujuga näidendis.

Müstikul on tähtis kontemplatsioon, et saavutada valgustus. Kaemus. Nii ka näitleja vaatleb osa iga kandi pealt, osa on nagu kristall. Kiired kristallilt peegelduvad temas impulssidena, kuni näitleja täitub valgusega ehk osaga. Ja kui on hiilgav lavastus, siis näitleja on osa tervikust. Kuid tõeline näitleja võib ka üksi mängida, ta tõuseb kõrgemale teistest osatäitjatest. See ongi staariks saamine. Kuigi ta suhtleb laval teiste osadega, on ta siiski üksi oma väes ja tões.

Ants Eskola ütles Saalepi osa ette valmistades, et nägi, milliseid jalanõusid Saalep kannab. Ja see andis kogu osa lahenduse. Jah, tõesti, üksik detail võib valgustada näitlejat, nii et kogu osa saab järsku valmis siis, kui see detail teostub. Me ei suuda kunagi seletada näitleja loomingulist protsessi lõpuni. Siit igasuguste süsteemide puudulikkus. Ikkagi on tähtis igale näitlejale ja osale individuaalne, eriline lähenemine ja keegi ei tea, kuidas see ime juhtub, et näitleja on äkki täiuslik. Säravad näitlejad NÄEVAD, ei tööta mõistusega, vaid vaistuga, intuitsiooniga. Kuigi nad mõistuse poolest ületavad alati keskmise nivoo. Aga mida salapärasemaks jääb teater, seda kõrgem kunst ka sünnib. Nii on lood.

Toimetaja: Valner Valme



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.