Arvustus. Moon Duo hämar kontseptuaalsus
Uus plaat
Moon Duo
"Occult Architecture Vol. 1" (Sacred Bones)
8/10
Abielupaar Ripley Johnson (kitarrid) ja Sanae Yamada (klahvid) on otsustanud Moon Duona tänavu lagedale tulla kahe plaadiga sarjast "Occult Architecture". Vol. 1 ja Vol. 2 kui yin ja yang. Esimesel volüümil rõhub duo hämaratele ja talvistele teemadele, seega teiselt volüümilt võib suvel oodata suvisemaid ja helgemaid teemasid. Kuigi muusikud on aastaid elanud Californias, kus isegi talvel on suhteliselt soe, sai uus muusika salvestatud Portlandis, mis asub loodepoolses osariigis Oregonis, kus aastaaegade vaheldumine on märksa teravamalt märgata. Inspiratsiooni saadi ka okultistlikelt kirjanikelt nagu Aleister Crowley, Mary Anne Atwood, Colin Wilson ja Manly P. Hall.
Tehnilisest informatsioonist on relevantne välja tuua, et trummidel esineb sarnaselt eelmisele albumile tuurimuusik John Jeffrey ja erinevad volüümid said eraldi miksitud Jonas Verwijneni abil. Esimene volüüm Berliinis ja teine Portlandis.
Moon Duo ongi psühhedeeliat ja proto-pungilikku rocki kombineeriva bändina tegijad, kes mõneti etteaimatavama muusikalise lähenemise puhul kannavad selle rea välja hea esituse ja teatava suhtumisega. "The Death Set" avapalana lajatab pärast sissejuhatust droonivaid süntesaatoreid üsna bluusiliku rifi ja kõrgilt enesekindla gruuviga. Loeb suhtumine ja vibratsioon, selles laulus on teatud pahelist tänavatarka tunnet üsna heldelt edasi antud. Kajaderohke ja süntesaatorlik soolokitarr loo teises pooles on kirss tordil. Järgnev lugu "Cold Fear" (vt videot allpool) toob elektroonikat natuke rohkem esile. Seda aga, tõsi küll, tagasihoidlikumal moel kui võiks oodata julgemates rocki ja elektroonika põimingutes, kuid kitarri ja süntide edastatud painajalik pinge kõlab mõjuvalt.
Edasi vahelduvad mõneti sirgjoonelisemad rockteemad nagu "Creepin'" ja "Will of the Devil" (selle loo 1980ndate stiilis trummikõla ohtra reverb´iga sugereerib post-punki ja gooti-rock'i, aga meloodilisemad kitarrikäigud hoiavad Moon Duo endiselt 1970ndate lainel) pikemate psühhedeelsete krautrock-teemadega. "Cross-Town Fade" kui pulseeriv süntesaatoribugi, elevil trummide ja krudisevate süntide kombo, on märkimisväärne. Käriseva soolokitarri sisenemine enne kolmanda minuti täitumist kerkib esile. Väga toredalt kihiline produktsioon.
"Cult of Moloch" kõlab peaaegu nagu Spacemen 3 teeks metalit. Aeg-ajalt torkavad sisse sillerdavad sündid, aga siis mängib Johnson natuke ladusama soolo, mis kõlab tema ülejäänud sooritustega võrreldes ehk isegi jazzilikult. Seitsmes ja viimane lugu "White Rose" on kõige pikem oma kümneminutilises kestuses. Milline hüpnoos ja hoogne krautrock-sõit!
Moon Duo on kindlaks jäänud oma reale, ehk isegi etteaimataval määral. Küpsus produktsioonis ja kokkumängus väärib siiski tunnustust. Jääb vaid üle oodata, kui helgelt saab kõlama suvevolüüm.
Toimetaja: Madis Järvekülg