Arvustus. "Rocco" – pigem pornotööstuse valu kui võlu ({{commentsTotal}})

Pornostaarid Kelly ja Rocco omavahel
Pornostaarid Kelly ja Rocco omavahel Autor/allikas: Emmanuel Guionet/IMDb

Uus film kinolevis
"Rocco"
Režissöörid: Thierry Demaizière, Alban Teurlai
Osades Rocco Siffredi, Rosa Caracciolo, Abella Danger, James Deen, Kelly Stafford, John Stagliano

Hetkel Eesti kinodeski linastuv dokumentaalfilm “Rocco” on ühtaegu paeluv ja häiriv vaatamine, sest kvaliteetkino ei urgitse just liiga tihti pornostaaride hingeelus. Aga just seda linateos Rocco Siffredist teeb. Ühest küljest on see lugu itaallasest Roccost, tema painetest, ihadest ja hirmudest. Need leiavad väljundi tema viimases filmis, mis – tõsi küll – ei jäänud päriselus sugugi viimaseks. Teisest küljest on see lugu pornotööstusest, rõhuga sõna viimasel poolel.

Pornograafiasse võib suhtuda mitmeti. Feministlikul võitlusväljal oli pornograafia osalt see, mis lõpetas teise laine feminismi, et teha ruumi kolmandale. Nimelt leidsid kaheksakümnendatel aset kuulsad seksisõjad. Osad feministid uskusid n-ö hea porno võimalikkusse, mis arvestab naiste ihade ja pilkudega. Teised nägid igasugust pornograafiat naiste kaubastamise ja kuritarvitamisena, isegi vägistamisena.

Vägivald vs sekspositivism

Minu jaoks oligi see filmi üks põhikonflikte, filosoofilisemaid küsimusi – kas porno võib mingitel tingimustel olla vabastav? Ja kui, siis millistel? Kas porno on töö nagu iga teine või on see vägivallaakt tegijate vastu? Ühest vastust sellele küsimusele film ei andnud, küll aga mõned vihjed.

Eriti ilmekalt joonistus kontrast välja teeneka pornostaari Kelly Staffordi ja teiste filmis esinenud pornonäitlejannade vahel. Esimene esindab n-ö edukat pornonäitlejat, kellele meeldib ta töö, kes juhib ise oma elu ja saatust ning kes on endale selgelt ära põhjendanud, miks ta midagi teeb. Samal ajal korrutavad need teised, nooremad tüdrukud püüdlikult, kuidas neile meeldib suur riist ja kuidas nad armastavad laksu saada. Ometi on nad kimbatuses, kui Rocco neilt kahtleval moel pärib, miks see neile ikkagi meeldib.

Britt Kelly esindaks justkui vana Euroopat ja metafoorselt vastavaid jõupositsioone – seda, keda me kujutame tavaliselt tsentrina ja kelle käes on võim. Ja justkui kusagilt perifeeriast sekundeerivad talle Ida-Euroopa tüdrukud – need, keda näemegi stereotüüpselt ärakasutatud prostituutidena – anonüümsed ja objektistatud. Nende puhul mõjub jutt mingist seksuaalsest vabanemisest pehmelt öeldes kohatuna.

Polariseerimine ja projitseerimine

Nii mõjubki meinstriimporno naiste ihasid polariseerivalt ja projitseerivalt, justkui naistele meeldikski vaid vastu nägu saada, lämbuda ja mitmel mehel end korraga penetreerida lasta. Selle taustal tasub ka meenutada, kuidas muutis pornotootmist internet – porno ootamatu kättesaadavus sundis kõikvõimalike piire üha enam nihutama, stseenid läksid üha vägivaldsemaks ja jõhkramaks ning naispubliku ihade paljusus jäi totaalselt tagaplaanile.

Minu jaoks oli filmi võtmekoht naispeategelase Kelly dialoog Roccoga ja tolle nõo Gabrielega. Nimelt leiab Gabriele, et naine on liiga agressiivne, ja Roccogi küsib kõrval, kas tal on mõni minevikutrauma, et ta nii seksuaalne on. Stseen lõpeb sellega, et Gabriele läheb Kelly vastuste tagajärjel täielikult endast välja. Mis omamoodi annab vastuse küsimusele – kas meinstriimpornot saab teha lahus võimusuhetest? Sest sisuliselt ei suuda Gabriele aktsepteerida just Kelly sekspositivistlikku hoiakut. Seda, et ta juhib ise oma seksuaalsust, on läbimõeldult valinud endale (enamasti alluva) rolli ning et vahel peab ka mees olema alluvas positsioonis.

Raske öelda, kas Rocco jätab filmis sümpaatse mulje. Aga ta jätab väga inimliku mulje, olles oma kultuuritausta ja selle tabude küüsis. Ilmselt ei saagi seda filmi vaadata lahus Itaalia väikelinnade reaalsusest, kus tooni annavad katoliiklikus ja emakultus. Kõige kiuste on Roccol väidetavalt õnnelik pereelu, kaks juba suurt poega ning armastav abikaasa, kes joogatamise taustal jutustab, kuidas teda ei häiri tema abikaasa amet. Siit aga joonistubki välja erinev võimuvertikaal naiste ja meeste vahel. Vaesest perest pärit Rocco on porno abil tõesti kuhugi välja murdnud, temast on saanud tegija. Ent enamik naisi jääb filmis pigem tehtavateks kui tegijateks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Feministeerium



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
"Rannavalve" ("Baywatch")
Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Eesti kunstnik Katja Novitskova.
New Yorgis avati Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus

New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal".

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.