Arvustus. "Peks mõisatallis" keerab trivisümbolid üle võlli ({{commentsTotal}})

"Peks mõisatallis" Autor: Must Kast

"Peks mõisatallis"
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Paul Piik (Kinoteater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikunstnik: Sten Arvi
Osades: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs

Teater Must Kast, esietendus 24. veebruaril.

Musta Kasti trupitööna valminud "Peks mõisatallis" astub temaatikalt paratamatult ühte ritta mitmete teiste eestlaste olemust ja kivinenud arusaamu humoorikalt lahkavate lavastustega (esmajoones võiks muidugi nimetada Priit Pedajase lavastatud Andrus Kivirähki "Eesti matust", mis on Draamateatri repertuaaris olnud peagi viisteist aastat). Ent kuna eestlaste isikupära ja kannatusrohket minevikku, olevikku, aga kahtlemata ka sama musta tulevikku on eestlase enda nägemustest ja suhtumistest lähtuvalt käsitletud käesoleval sajandil eri viisidel üsna palju, on väljakujunenud klišeedesse takerdumine üsna lihtne.

Kohe algul võiks ära öelda, et "Peks mõisatallis" klišeedesse ei takerdu, pigem balansseerib ta neil oskuslikult, põimides ajapikku trivilaalseks saanud sümboleid ja kujundeid peenelt ja peaaegu märkamatult erinevatesse, rohkem või vähem üle võlli lükatud stseenidesse. Sest ehkki käiakse läbi paljud eestlastele olulised või lausa pühad tegevused (nagu saunatamine või väsimatu töörügamine) ja sümbolid (näiteks Balti kett), mängitakse nende olemus ja tähendused lahti üllatavalt originaalselt – nii et esile kerkivad kõrvaltähendused annavad mõnelegi kulunud käsitlusele üsna uudse vaatepunkti.

Nagu mainitud, liigub lavastus mööda erinevaid eestlaste omadusi, arusaamu, tõdesid ja sümboleid. Kindlasti aga pole esitatav galerii ammendav, ent ometi annab see aegade jooksul välja kujunenud tõdedest, harjumustest ja igavestest väärtustest kõneka koondpildi. Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati groteskselt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult.

Kuigi puudutavaid stseene oli mitmeid, siis ehk kaasaja kontekstis osutusid mõjuvaimateks iibeprobleemi äärmuslikku lahendamist, eestlaste üksteisematerdamist ning koduvägivalda käsitlevad lookesed. See, kuidas naisest saab sünnitusmasin, kes toob lapsi ilmale seni, kuni vähegi jaksab, ei viita ju üldse mitte ainult mõnele aegade jooksul väljapakutud poolearulisele iibe positiivseks pööramise lahendusele, vaid sellest joonistub pea märkamatult – aga seda määravamalt – välja ka naiste tihtine ebavõrdne positsioon ühiskonnas veel kaasajalgi.

Seda teemat arendab tabavalt ja valulikult edasi tütre telefonikõne emale, milles tütar kurdab, et jaksa enam mehe peksu taluda. Ent lõputust nõiaringist välja aitamise asemel hurjutab ema tütart: kuidas too siis nii nõrk on, et tal on ka ju oma relv – psühhoterror. Ja kannatagu lihtsalt veidi: küllap mees sööb end varsti paksuks ja sureb ära. Telefonivestlus kukub välja küll orgaaniliselt humoorikas, ent kas ja kui palju sellist suhtumist emade poolt päriselus kohtab, jäägu teatrivaataja otsustada.

Ehk liialdatult, ent veenvalt viitab tegelikkusele ka peksmisstseen. Laval on kolm eestlast, kes üksteist nüpeldavad. Ja kui üks kukub, liituvad kaks äsjast verivaenlast maaslamajat koos peksma. Kõlab muidugi brutaalse ja ülepingutatuna, ent ometi ütleb see äraspidise huumoriga kaasaja ühiskonna kohta mõndagi. Nagu ka sage soov teistele ära panna ning võimalusel veel ka käru keerata.

Siiski ei tohi just nimelt vabariigi aastapäeval esietendunud "Peksu mõisatallis" näha enda ja rahvuskaaslaste kallal virisemise ja ilkumisena. Käsitletakse ju teemasid kergelt, mänguliselt ja vaheda huumoriga, hoolimata sellest, et mõnigi episood võtab päriselu kontekstis kurvastavalt tõsise ilme. Samas usun, et sedalaadi lähenemine aitab probleemid publikule aktseptitavamaks teha – laval pole ju midagi nii võigast ja masendavat, mis sunniks šokis vaatajat nähtust distantseeruma. Teisalt ei maksa unustada, et nali ei tühista ühtki aktuaalset muret, küll aga võib nende vastuvõttu pehmendada.

Tervikuna on lavastusel hulgaliselt voorusi. Esiteks on meeldiv kuulata häid, täpseid ja dünaamilisi dialooge, mis on kahtlemata ka lavastuse hea tempo üheks aluseks. Vähem kui pooleteist tunniga suudetakse öelda palju, eriilmeliselt ning haaravalt.

Kõigiti meeldiva elamuse pakuvad ka näitlejatööd. Nähtavalt erineva iseloomu ja loomupäraste mänguvahenditega Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ning Krisjtan Lüüs suhestuvad üksteisega eri situatsioones sujuvalt ja väljendusjõuliselt. Eriti positiivsena võiks esile tõsta näitlejate energiat ja mängulusti – just see tagab vilklalt arenevatel ja tabavatel dialoogidel baseeruva lavastuse suurepärase tempo ning üldise lootusrikka ja heatahtliku meeleolu. Mängukrambi puudumine nii lavastuse temaatika kui mängu suhtes annab õnnestunud tulemuse.

Ehkki eestlaste põhilisi kinnisideid ja nende revideerimise vajalikkusele tähelepanu pööravaid lavastusi on etendatud varemgi, on ilmne, et Musta Kasti uuslavastusel on mõndagi öelda. Kui mitte päris uut, siis vähemalt vaimukalt ja humoorikalt üle korrata eksistentsiaalsed küsimused eestlaste olemuse, põhisümbolite ja dogmade kohta. Sest kuigi minevikul on meie identiteedis tähtis osa, tuleb siiski aeg-ajalt küsida, kas "700-aastase orjaöö" või "raske ja rohke töö" kultuste küljes rippumine meid enam kuhugi viib või kas märtrioreool meid milleski veel välja vabandab? Ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Nüüd oleme ise mõisatalli peremehed ja peksagi saame seal ainult enda käest, ent kas alati ikka asja eest?

Toimetaja: Valner Valme



EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
EMTA rektori kandidaatide seisukohad on debattide käigus ühtlustunud

EMTA rekotorikandidaatide debatil olid läbivateks küsimusteks kooli töö parem korraldamine ja rahastamine. Lõpliku valiku nelja kandidaadi vahel teeb kooli valimiskogu.

Lauri SommerLauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

John BoormanJohn Boorman
Festival HeadRead toob Tallinna režissöör John Boormani

Kirjandusfestivalile HeadRead saabub külalisena legendaarne Briti režissöör John Boorman. Selleks puhuks toimuvad Artises erilinastused, kus on kohal ka režissöör ise.

"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")
NO99 näitab pöörast Jaapani kino

2. kuni 4. maini näeb NO99 kinos Jaapani filmide eriprogrammi. Näitamisele tulevad neli linateost, mis on korraldajate sõnul vaatamängulised, jaburad ja täis võimast visuaali.

FILM
HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup
ERR.ee video: Maria Reinupi soovitused HÕFFiks

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kunstiline juht Maria Reinup jagas mõned soovitused ja juhised tuleval nädalavahetusel toimuvaks festivaliks

TEATER
"Kolm talve"
Arvustus. Elus teater hindele "kaks"

Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris

KIRJANDUS
Veiko Märka
Arvustus. Kirjad sõgedate ajast

Uus raamat

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

Petrone Print, 2016. 134 lk.

KUNST
Octave Vandeweghe / Belgia "Kultuursed kombed"
Triennaali peapreemia pälvinud töö ühendab ilu ja funktsionaalsuse mõiste

Äsja avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaali peapreemia võitis Belgia kunstnik Octave Vandeweghe oma objektide seeriaga "Kultuursed kombed". Teine koht läks Eestisse ja kolmas Leedusse, neid ja teisi töid saab vaadata Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatud näitusel "Ajavahe. Time Difference" kuni 23. juulini.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

Stenbocki maja.Stenbocki maja.
Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

"Unistajad""Unistajad"
Valner Valme: mina jään. Vastuseks Mart Helmele

Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas "Terevisiooni" ja "Aktuaalse kaamera" peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu. Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris.

Html Plokk