Arvustus. "Peks mõisatallis" keerab trivisümbolid üle võlli ({{commentsTotal}})

"Peks mõisatallis" Autor/allikas: Must Kast

"Peks mõisatallis"
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Paul Piik (Kinoteater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikunstnik: Sten Arvi
Osades: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs

Teater Must Kast, esietendus 24. veebruaril.

Musta Kasti trupitööna valminud "Peks mõisatallis" astub temaatikalt paratamatult ühte ritta mitmete teiste eestlaste olemust ja kivinenud arusaamu humoorikalt lahkavate lavastustega (esmajoones võiks muidugi nimetada Priit Pedajase lavastatud Andrus Kivirähki "Eesti matust", mis on Draamateatri repertuaaris olnud peagi viisteist aastat). Ent kuna eestlaste isikupära ja kannatusrohket minevikku, olevikku, aga kahtlemata ka sama musta tulevikku on eestlase enda nägemustest ja suhtumistest lähtuvalt käsitletud käesoleval sajandil eri viisidel üsna palju, on väljakujunenud klišeedesse takerdumine üsna lihtne.

Kohe algul võiks ära öelda, et "Peks mõisatallis" klišeedesse ei takerdu, pigem balansseerib ta neil oskuslikult, põimides ajapikku trivilaalseks saanud sümboleid ja kujundeid peenelt ja peaaegu märkamatult erinevatesse, rohkem või vähem üle võlli lükatud stseenidesse. Sest ehkki käiakse läbi paljud eestlastele olulised või lausa pühad tegevused (nagu saunatamine või väsimatu töörügamine) ja sümbolid (näiteks Balti kett), mängitakse nende olemus ja tähendused lahti üllatavalt originaalselt – nii et esile kerkivad kõrvaltähendused annavad mõnelegi kulunud käsitlusele üsna uudse vaatepunkti.

Nagu mainitud, liigub lavastus mööda erinevaid eestlaste omadusi, arusaamu, tõdesid ja sümboleid. Kindlasti aga pole esitatav galerii ammendav, ent ometi annab see aegade jooksul välja kujunenud tõdedest, harjumustest ja igavestest väärtustest kõneka koondpildi. Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati groteskselt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult.

Kuigi puudutavaid stseene oli mitmeid, siis ehk kaasaja kontekstis osutusid mõjuvaimateks iibeprobleemi äärmuslikku lahendamist, eestlaste üksteisematerdamist ning koduvägivalda käsitlevad lookesed. See, kuidas naisest saab sünnitusmasin, kes toob lapsi ilmale seni, kuni vähegi jaksab, ei viita ju üldse mitte ainult mõnele aegade jooksul väljapakutud poolearulisele iibe positiivseks pööramise lahendusele, vaid sellest joonistub pea märkamatult – aga seda määravamalt – välja ka naiste tihtine ebavõrdne positsioon ühiskonnas veel kaasajalgi.

Seda teemat arendab tabavalt ja valulikult edasi tütre telefonikõne emale, milles tütar kurdab, et jaksa enam mehe peksu taluda. Ent lõputust nõiaringist välja aitamise asemel hurjutab ema tütart: kuidas too siis nii nõrk on, et tal on ka ju oma relv – psühhoterror. Ja kannatagu lihtsalt veidi: küllap mees sööb end varsti paksuks ja sureb ära. Telefonivestlus kukub välja küll orgaaniliselt humoorikas, ent kas ja kui palju sellist suhtumist emade poolt päriselus kohtab, jäägu teatrivaataja otsustada.

Ehk liialdatult, ent veenvalt viitab tegelikkusele ka peksmisstseen. Laval on kolm eestlast, kes üksteist nüpeldavad. Ja kui üks kukub, liituvad kaks äsjast verivaenlast maaslamajat koos peksma. Kõlab muidugi brutaalse ja ülepingutatuna, ent ometi ütleb see äraspidise huumoriga kaasaja ühiskonna kohta mõndagi. Nagu ka sage soov teistele ära panna ning võimalusel veel ka käru keerata.

Siiski ei tohi just nimelt vabariigi aastapäeval esietendunud "Peksu mõisatallis" näha enda ja rahvuskaaslaste kallal virisemise ja ilkumisena. Käsitletakse ju teemasid kergelt, mänguliselt ja vaheda huumoriga, hoolimata sellest, et mõnigi episood võtab päriselu kontekstis kurvastavalt tõsise ilme. Samas usun, et sedalaadi lähenemine aitab probleemid publikule aktseptitavamaks teha – laval pole ju midagi nii võigast ja masendavat, mis sunniks šokis vaatajat nähtust distantseeruma. Teisalt ei maksa unustada, et nali ei tühista ühtki aktuaalset muret, küll aga võib nende vastuvõttu pehmendada.

Tervikuna on lavastusel hulgaliselt voorusi. Esiteks on meeldiv kuulata häid, täpseid ja dünaamilisi dialooge, mis on kahtlemata ka lavastuse hea tempo üheks aluseks. Vähem kui pooleteist tunniga suudetakse öelda palju, eriilmeliselt ning haaravalt.

Kõigiti meeldiva elamuse pakuvad ka näitlejatööd. Nähtavalt erineva iseloomu ja loomupäraste mänguvahenditega Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ning Krisjtan Lüüs suhestuvad üksteisega eri situatsioones sujuvalt ja väljendusjõuliselt. Eriti positiivsena võiks esile tõsta näitlejate energiat ja mängulusti – just see tagab vilklalt arenevatel ja tabavatel dialoogidel baseeruva lavastuse suurepärase tempo ning üldise lootusrikka ja heatahtliku meeleolu. Mängukrambi puudumine nii lavastuse temaatika kui mängu suhtes annab õnnestunud tulemuse.

Ehkki eestlaste põhilisi kinnisideid ja nende revideerimise vajalikkusele tähelepanu pööravaid lavastusi on etendatud varemgi, on ilmne, et Musta Kasti uuslavastusel on mõndagi öelda. Kui mitte päris uut, siis vähemalt vaimukalt ja humoorikalt üle korrata eksistentsiaalsed küsimused eestlaste olemuse, põhisümbolite ja dogmade kohta. Sest kuigi minevikul on meie identiteedis tähtis osa, tuleb siiski aeg-ajalt küsida, kas "700-aastase orjaöö" või "raske ja rohke töö" kultuste küljes rippumine meid enam kuhugi viib või kas märtrioreool meid milleski veel välja vabandab? Ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Nüüd oleme ise mõisatalli peremehed ja peksagi saame seal ainult enda käest, ent kas alati ikka asja eest?

Toimetaja: Valner Valme



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.