Arvustus. "Peks mõisatallis" keerab trivisümbolid üle võlli ({{commentsTotal}})

"Peks mõisatallis" Autor: Must Kast

"Peks mõisatallis"
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Paul Piik (Kinoteater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikunstnik: Sten Arvi
Osades: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs

Teater Must Kast, esietendus 24. veebruaril.

Musta Kasti trupitööna valminud "Peks mõisatallis" astub temaatikalt paratamatult ühte ritta mitmete teiste eestlaste olemust ja kivinenud arusaamu humoorikalt lahkavate lavastustega (esmajoones võiks muidugi nimetada Priit Pedajase lavastatud Andrus Kivirähki "Eesti matust", mis on Draamateatri repertuaaris olnud peagi viisteist aastat). Ent kuna eestlaste isikupära ja kannatusrohket minevikku, olevikku, aga kahtlemata ka sama musta tulevikku on eestlase enda nägemustest ja suhtumistest lähtuvalt käsitletud käesoleval sajandil eri viisidel üsna palju, on väljakujunenud klišeedesse takerdumine üsna lihtne.

Kohe algul võiks ära öelda, et "Peks mõisatallis" klišeedesse ei takerdu, pigem balansseerib ta neil oskuslikult, põimides ajapikku trivilaalseks saanud sümboleid ja kujundeid peenelt ja peaaegu märkamatult erinevatesse, rohkem või vähem üle võlli lükatud stseenidesse. Sest ehkki käiakse läbi paljud eestlastele olulised või lausa pühad tegevused (nagu saunatamine või väsimatu töörügamine) ja sümbolid (näiteks Balti kett), mängitakse nende olemus ja tähendused lahti üllatavalt originaalselt – nii et esile kerkivad kõrvaltähendused annavad mõnelegi kulunud käsitlusele üsna uudse vaatepunkti.

Nagu mainitud, liigub lavastus mööda erinevaid eestlaste omadusi, arusaamu, tõdesid ja sümboleid. Kindlasti aga pole esitatav galerii ammendav, ent ometi annab see aegade jooksul välja kujunenud tõdedest, harjumustest ja igavestest väärtustest kõneka koondpildi. Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati groteskselt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult.

Kuigi puudutavaid stseene oli mitmeid, siis ehk kaasaja kontekstis osutusid mõjuvaimateks iibeprobleemi äärmuslikku lahendamist, eestlaste üksteisematerdamist ning koduvägivalda käsitlevad lookesed. See, kuidas naisest saab sünnitusmasin, kes toob lapsi ilmale seni, kuni vähegi jaksab, ei viita ju üldse mitte ainult mõnele aegade jooksul väljapakutud poolearulisele iibe positiivseks pööramise lahendusele, vaid sellest joonistub pea märkamatult – aga seda määravamalt – välja ka naiste tihtine ebavõrdne positsioon ühiskonnas veel kaasajalgi.

Seda teemat arendab tabavalt ja valulikult edasi tütre telefonikõne emale, milles tütar kurdab, et jaksa enam mehe peksu taluda. Ent lõputust nõiaringist välja aitamise asemel hurjutab ema tütart: kuidas too siis nii nõrk on, et tal on ka ju oma relv – psühhoterror. Ja kannatagu lihtsalt veidi: küllap mees sööb end varsti paksuks ja sureb ära. Telefonivestlus kukub välja küll orgaaniliselt humoorikas, ent kas ja kui palju sellist suhtumist emade poolt päriselus kohtab, jäägu teatrivaataja otsustada.

Ehk liialdatult, ent veenvalt viitab tegelikkusele ka peksmisstseen. Laval on kolm eestlast, kes üksteist nüpeldavad. Ja kui üks kukub, liituvad kaks äsjast verivaenlast maaslamajat koos peksma. Kõlab muidugi brutaalse ja ülepingutatuna, ent ometi ütleb see äraspidise huumoriga kaasaja ühiskonna kohta mõndagi. Nagu ka sage soov teistele ära panna ning võimalusel veel ka käru keerata.

Siiski ei tohi just nimelt vabariigi aastapäeval esietendunud "Peksu mõisatallis" näha enda ja rahvuskaaslaste kallal virisemise ja ilkumisena. Käsitletakse ju teemasid kergelt, mänguliselt ja vaheda huumoriga, hoolimata sellest, et mõnigi episood võtab päriselu kontekstis kurvastavalt tõsise ilme. Samas usun, et sedalaadi lähenemine aitab probleemid publikule aktseptitavamaks teha – laval pole ju midagi nii võigast ja masendavat, mis sunniks šokis vaatajat nähtust distantseeruma. Teisalt ei maksa unustada, et nali ei tühista ühtki aktuaalset muret, küll aga võib nende vastuvõttu pehmendada.

Tervikuna on lavastusel hulgaliselt voorusi. Esiteks on meeldiv kuulata häid, täpseid ja dünaamilisi dialooge, mis on kahtlemata ka lavastuse hea tempo üheks aluseks. Vähem kui pooleteist tunniga suudetakse öelda palju, eriilmeliselt ning haaravalt.

Kõigiti meeldiva elamuse pakuvad ka näitlejatööd. Nähtavalt erineva iseloomu ja loomupäraste mänguvahenditega Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ning Krisjtan Lüüs suhestuvad üksteisega eri situatsioones sujuvalt ja väljendusjõuliselt. Eriti positiivsena võiks esile tõsta näitlejate energiat ja mängulusti – just see tagab vilklalt arenevatel ja tabavatel dialoogidel baseeruva lavastuse suurepärase tempo ning üldise lootusrikka ja heatahtliku meeleolu. Mängukrambi puudumine nii lavastuse temaatika kui mängu suhtes annab õnnestunud tulemuse.

Ehkki eestlaste põhilisi kinnisideid ja nende revideerimise vajalikkusele tähelepanu pööravaid lavastusi on etendatud varemgi, on ilmne, et Musta Kasti uuslavastusel on mõndagi öelda. Kui mitte päris uut, siis vähemalt vaimukalt ja humoorikalt üle korrata eksistentsiaalsed küsimused eestlaste olemuse, põhisümbolite ja dogmade kohta. Sest kuigi minevikul on meie identiteedis tähtis osa, tuleb siiski aeg-ajalt küsida, kas "700-aastase orjaöö" või "raske ja rohke töö" kultuste küljes rippumine meid enam kuhugi viib või kas märtrioreool meid milleski veel välja vabandab? Ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Nüüd oleme ise mõisatalli peremehed ja peksagi saame seal ainult enda käest, ent kas alati ikka asja eest?

Toimetaja: Valner Valme



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.