Arvustus. Keha ori ja vaimu vang
Janika Läänemets arvustab Armin Kõomäe ja Tõnis Vilu uusi teoseid.
Armin Kõomägi
"Minu erootika saladus"
Sebastian Loeb (240 lk)
Meie prosaistide lemmikžanriks on üksikute eranditega ikka olnud romaan. Sellele vaatamata on eesti kirjanduses kujunenud välja kõrgetasemeline lühiproosatraditsioon, mille jätkajaid leidub ka tänapäeval. 2017. aastagi on juba tulemusi andnud: äsja ilmus Armin Kõomäe värske novellikogu "Minu erootika saladus". Möödunud aasta lõpus tuli trükist veel Tõnis Vilu "Kink psühholoogile".
"Minu erootika saladus" on Kõomäe neljas lühiproosakogumik, mis koondab 16 novelli. Tekstidele eelnevad lühikesed kommentaarid, milles autor tutvustab novellide saamislugusid ja kirjeldab nende sünnile tõuke andnud seiku. Kõnealused ülestähendused pakuvad huvitava sissevaate tekstiloome põnevasse ja ettearvamatusse maailma, kuid ei lisa novellidele sisulist väärtust, mispärast oleks võinud need teosest ka välja jätta.
"Minu erootika saladus" on mitmepalgeline kogu või, laenates autori enda väljendit, "eriskummaline kirjanduslik koogelmoogel" (lk 183), kus segunevad reaalsus ja fantaasia, argipäev ja absurd ning traagika ja koomika. Valimikust leiab lood varateismelise poisi seksuaalsuse tärkamisest ("Saladus"), välitöödele kamandatud maksuameti keskealisest naistöötajast ("25 aastat hiljem"), Oidipuse kompleksi käes vaevlevast poliitkommentaatorist ("Täius"), salapärasest naistelemmikust vanapapist ("Mees, kes vaatas naisi") ning väliseestlasest majandusprofessorist ja tema kummalistest, otse kafkalikest seiklustest esivanemate maal ("Kahjur"). Lisaks veel dialoogi seksisõltlase ja psühhoanalüütiku vahel ("Munn"), paar düstoopilist tulevikupilti ("Getteri evangeelium", "Punamütsike") ning palju muud.
Omaette kurioosum on metatekstuaalne "Soovilugu", kus mõtisklus autori ja lugeja suhtest läheb sujuvalt üle raamatu tagant selle lehekülgedele sattunud lugeja sekeldustele autorist hüljatud tühjas tekstimaailmas. Kokku annab see kõik kokteili, mis taas, Kõomäge ennast tsiteerides, kogenematumat raamatusõpra "keskmise astme kirjandusliku joobega" (lk 81) ähvardab või vähemalt paiguti silme eest veidi kirjuks kipub võtma. Autor paneb oma tekstide eklektilise laadi oma vastuvõtliku loomu arvele, kirjeldades end kui "käsna, kes kipub imema endasse eri stiile, kui nendele liiga lähedale tikub" (lk 93).
Ometigi kerkivad novellide kirevast kompotist esile korduma hakkavad teemad, nagu seksuaalsus ja oma keha orjuses olemine, mehe ja naise suhted, asjade- ja edukultus ning tühja(lt) elatud elu nukker koomika. Indrek Hargla nimetas Kõomäe eelmist novellikogu "Minu Mustamäe" (2013) "urbanistliku künismi meistritööks"1 ning sama epiteediga võiks iseloomustada ka "Minu erootika saladust", olgugi et viimasel puudub esimese värskus.
"Minu erootika saladus" käib oma eelkäija jälgedes ning pakub lugejale läbisegi nii huumorit, irooniat kui ka groteski. Teosest ei puudu paroodiaelementki (vt nt piiblitekste matkivat "Getteri evangeeliumit", mis ei erine valimiku ülejäänud novellidest üksnes sõnakasutuse ja lausestuse, vaid ka šrifti ja teksti paigutuse poolest). Samuti võlub Kõomägi jätkuvalt oma detailitundlikkuse ja üldistusvõime ning vaheda ja ladusa keelega.
Tõnis Vilu
"Kink psühholoogile"
Eesti Keele Sihtasutus (85 lk)
Kui Kõomäe tekstide tase on mõnevõrra kõikuv, ulatudes esmaklassilisest ("Saladus", "Mees, kes vaatas naisi", "Goglomov") keskpäraseni (pooltoorena mõjuv "Vastuvoolu"), siis Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" pole ühtlasem mitte ainult kvalitatiivselt, vaid ka sisult ja stiililt. Vilugi jätkab varasemast tuttaval rajal – nagu raamatus "Igavene kevad" (2015), tegeleb ta ka kõnealuses teoses vormimängudega. Kui "Igavest kevadet" esitleti kui vabavärsis romaani, siis "Kink psühholoogile", alapealkirjaga "Revolutsiooni laulud", võiks kanda žanrimääratlust vabavärsis jutustus novellides.
See on "ühe bipolaarse patsiendi poeetiline päevaraamat"2, pilguheit bipolaarse meeleoluhäire all kannatava luuletaja sisemaailma. Teos on esitatud minategelase sisemonoloogina: ta vaatab tagasi sümptomite esmakordsele avaldumisele, jutustab aastatest ravimite mõju all ning kiikab mure ja lootusega tulevikku, andes nõnda tõetruu pildi bipolaarse häire olemusest.
Minategelane kirjeldab seda kui "unetut, mustavat spiraali, kõigepealt aegamisi üles viimasele korrusele ja siis otsejoones kiiresti alla" (lk 77). Kord on ta kõrgendatud, vahel lausa ekstaatilises meeleolus, siis jälle maadleb depressiooni ja enesetapumõtetega. Kui Kõomäe tegelased on sageli oma keha ja kehaliste vajaduste orjad, siis Vilu tegelast kammitsevad tema sundmõtted ja rahutu vaim, mis loovad barjääri tema ja ümbritseva maailma vahele. "Asjad lähevad mööda, nagu ikka, aga nüüd ei taha nad enam musse kinni jääda," kurdab ta (lk 55). Haigusest saab lõks, inimesest omaenda vaimu vang.
"Kink psühholoogile" pole aga lugu resignatsioonist, Vilu kangelane unistab paremast tulevikust, "uuest maailmast, enda sees ja ümber" (lk 53). Kas seda on võimalik saavutada ja kui, siis mis hinnaga, on muidugi iseasi. Selles, et miski peab muutuma, on teose peategelane aga veendunud. "Ma ei saa niimoodi edasi minna, mul on vaja mingit sisemist revolutsiooni. Ka välimist. Ja polegi vist väga oluline, kas otsitav on täiesti uus või unustatud vana hea. Revolutsioon on siis, kui igal pool ees on kuristik ja on painav vajadus sellest üle hüpata. Teisele poole! [---] Ma ei tea, mis on teisel pool kuristikku, aga ma pean selle üles otsima, või muidu pole ma elanud" (lk 76–77).
Kui irooniline Kõomägi vaatleb oma tegelasi (ka neid, kelle tegevust ja mõtteid ta vahendab minavormis) distantsilt, siis lüüriline Vilu loob oma teoses väga isiklikult mõjuva tekstimaailma. "Minu erootika saladus" ja "Kink psühholoogile" esindavad nii mõneti lausa vastandlikke tekstiloomise tehnikaid. Eripalgelisi teoseid ühendab hea kunstiline tase. Nende tegelased võivad küll kõiksugu haiguste ja hädadega kimpus olla, kuid meie lühiproosa enda tervisliku seisundi üle pole hetkel küll põhjust kurta.
1 Indrek Hargla "Urbanistliku künismi meistritöö". – Looming 2013, nr 12, lk 1707–1709.
2 "Lugege katkendit: Tõnis Vilu "Kink psühholoogile"". – ERR 27. XII 2016; http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/12843411-de21-4fe7-be2c-e9c60f503d05/lugege-katkendit-tonis-vilu-kink-psuhholoogile
Toimetaja: Madis Järvekülg