Arvustus. Keha ori ja vaimu vang ({{commentsTotal}})

Tõnis Vilu Autor: Annika Markson, Müürileht

Janika Läänemets arvustab Armin Kõomäe ja Tõnis Vilu uusi teoseid.

Armin Kõomägi
"Minu erootika saladus"
Sebastian Loeb (240 lk)

Meie prosaistide lemmikžanriks on üksikute eranditega ikka olnud romaan. Sellele vaatamata on eesti kirjanduses kujunenud välja kõrgetasemeline lühiproosatraditsioon, mille jätkajaid leidub ka tänapäeval. 2017. aastagi on juba tulemusi andnud: äsja ilmus Armin Kõomäe värske novellikogu "Minu erootika saladus". Möödunud aasta lõpus tuli trükist veel Tõnis Vilu "Kink psühholoogile".

"Minu erootika saladus" on Kõomäe neljas lühiproosakogumik, mis koondab 16 novelli. Tekstidele eelnevad lühikesed kommentaarid, milles autor tutvustab novellide saamislugusid ja kirjeldab nende sünnile tõuke andnud seiku. Kõnealused ülestähendused pakuvad huvitava sissevaate tekstiloome põnevasse ja ettearvamatusse maailma, kuid ei lisa novellidele sisulist väärtust, mispärast oleks võinud need teosest ka välja jätta.

"Minu erootika saladus" on mitmepalgeline kogu või, laenates autori enda väljendit, "eriskummaline kirjanduslik koogelmoogel" (lk 183), kus segunevad reaalsus ja fantaasia, argipäev ja absurd ning traagika ja koomika. Valimikust leiab lood varateismelise poisi seksuaalsuse tärkamisest ("Saladus"), välitöödele kamandatud maksuameti keskealisest naistöötajast ("25 aastat hiljem"), Oidipuse kompleksi käes vaevlevast poliitkommentaatorist ("Täius"), salapärasest naistelemmikust vanapapist ("Mees, kes vaatas naisi") ning väliseestlasest majandusprofessorist ja tema kummalistest, otse kafkalikest seiklustest esivanemate maal ("Kahjur"). Lisaks veel dialoogi seksisõltlase ja psühhoanalüütiku vahel ("Munn"), paar düstoopilist tulevikupilti ("Getteri evangeelium", "Punamütsike") ning palju muud.

Omaette kurioosum on metatekstuaalne "Soovilugu", kus mõtisklus autori ja lugeja suhtest läheb sujuvalt üle raamatu tagant selle lehekülgedele sattunud lugeja sekeldustele autorist hüljatud tühjas tekstimaailmas. Kokku annab see kõik kokteili, mis taas, Kõomäge ennast tsiteerides, kogenematumat raamatusõpra "keskmise astme kirjandusliku joobega" (lk 81) ähvardab või vähemalt paiguti silme eest veidi kirjuks kipub võtma. Autor paneb oma tekstide eklektilise laadi oma vastuvõtliku loomu arvele, kirjeldades end kui "käsna, kes kipub imema endasse eri stiile, kui nendele liiga lähedale tikub" (lk 93).

Ometigi kerkivad novellide kirevast kompotist esile korduma hakkavad teemad, nagu seksuaalsus ja oma keha orjuses olemine, mehe ja naise suhted, asjade- ja edukultus ning tühja(lt) elatud elu nukker koomika. Indrek Hargla nimetas Kõomäe eelmist novellikogu "Minu Mustamäe" (2013) "urbanistliku künismi meistritööks"1 ning sama epiteediga võiks iseloomustada ka "Minu erootika saladust", olgugi et viimasel puudub esimese värskus.

"Minu erootika saladus" käib oma eelkäija jälgedes ning pakub lugejale läbisegi nii huumorit, irooniat kui ka groteski. Teosest ei puudu paroodiaelementki (vt nt piiblitekste matkivat "Getteri evangeeliumit", mis ei erine valimiku ülejäänud novellidest üksnes sõnakasutuse ja lausestuse, vaid ka šrifti ja teksti paigutuse poolest). Samuti võlub Kõomägi jätkuvalt oma detailitundlikkuse ja üldistusvõime ning vaheda ja ladusa keelega.

Tõnis Vilu
"Kink psühholoogile"
Eesti Keele Sihtasutus (85 lk)

Kui Kõomäe tekstide tase on mõnevõrra kõikuv, ulatudes esmaklassilisest ("Saladus", "Mees, kes vaatas naisi", "Goglomov") keskpäraseni (pooltoorena mõjuv "Vastuvoolu"), siis Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" pole ühtlasem mitte ainult kvalitatiivselt, vaid ka sisult ja stiililt. Vilugi jätkab varasemast tuttaval rajal – nagu raamatus "Igavene kevad" (2015), tegeleb ta ka kõnealuses teoses vormimängudega. Kui "Igavest kevadet" esitleti kui vabavärsis romaani, siis "Kink psühholoogile", alapealkirjaga "Revolutsiooni laulud", võiks kanda žanrimääratlust vabavärsis jutustus novellides.

See on "ühe bipolaarse patsiendi poeetiline päevaraamat"2, pilguheit bipolaarse meeleoluhäire all kannatava luuletaja sisemaailma. Teos on esitatud minategelase sisemonoloogina: ta vaatab tagasi sümptomite esmakordsele avaldumisele, jutustab aastatest ravimite mõju all ning kiikab mure ja lootusega tulevikku, andes nõnda tõetruu pildi bipolaarse häire olemusest.

Minategelane kirjeldab seda kui "unetut, mustavat spiraali, kõigepealt aegamisi üles viimasele korrusele ja siis otsejoones kiiresti alla" (lk 77). Kord on ta kõrgendatud, vahel lausa ekstaatilises meeleolus, siis jälle maadleb depressiooni ja enesetapumõtetega. Kui Kõomäe tegelased on sageli oma keha ja kehaliste vajaduste orjad, siis Vilu tegelast kammitsevad tema sundmõtted ja rahutu vaim, mis loovad barjääri tema ja ümbritseva maailma vahele. "Asjad lähevad mööda, nagu ikka, aga nüüd ei taha nad enam musse kinni jääda," kurdab ta (lk 55). Haigusest saab lõks, inimesest omaenda vaimu vang.

"Kink psühholoogile" pole aga lugu resignatsioonist, Vilu kangelane unistab paremast tulevikust, "uuest maailmast, enda sees ja ümber" (lk 53). Kas seda on võimalik saavutada ja kui, siis mis hinnaga, on muidugi iseasi. Selles, et miski peab muutuma, on teose peategelane aga veendunud. "Ma ei saa niimoodi edasi minna, mul on vaja mingit sisemist revolutsiooni. Ka välimist. Ja polegi vist väga oluline, kas otsitav on täiesti uus või unustatud vana hea. Revolutsioon on siis, kui igal pool ees on kuristik ja on painav vajadus sellest üle hüpata. Teisele poole! [---] Ma ei tea, mis on teisel pool kuristikku, aga ma pean selle üles otsima, või muidu pole ma elanud" (lk 76–77).

Kui irooniline Kõomägi vaatleb oma tegelasi (ka neid, kelle tegevust ja mõtteid ta vahendab minavormis) distantsilt, siis lüüriline Vilu loob oma teoses väga isiklikult mõjuva tekstimaailma. "Minu erootika saladus" ja "Kink psühholoogile" esindavad nii mõneti lausa vastandlikke tekstiloomise tehnikaid. Eripalgelisi teoseid ühendab hea kunstiline tase. Nende tegelased võivad küll kõiksugu haiguste ja hädadega kimpus olla, kuid meie lühiproosa enda tervisliku seisundi üle pole hetkel küll põhjust kurta.

1 Indrek Hargla "Urbanistliku künismi meistritöö". – Looming 2013, nr 12, lk 1707–1709.
2 "Lugege katkendit: Tõnis Vilu "Kink psühholoogile"". – ERR 27. XII 2016; http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/12843411-de21-4fe7-be2c-e9c60f503d05/lugege-katkendit-tonis-vilu-kink-psuhholoogile

Toimetaja: Madis Järvekülg



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.