Arvustus. Kurja lõhn jääb tabamata ({{commentsTotal}})

Kured viivad raamatu looduskirjeldused uuele tasemele.
Kured viivad raamatu looduskirjeldused uuele tasemele. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat
Margus Haav
"Kuidas lõhnab kuri"
Kirjastus Fantaasia ja kirjastus Täheveski, 128lk

"Kuidas lõhnab kurja" näol on tegemist ajakirjaniku ja kultuurikriitiku Margus Haava debüütromaaniga ning see annab ehk ka põhjuse mitte väga kuri olla. (Olemata seejuures, ausõna, eesmärgiks omaette.) Raamatu sündmustik kulgeb postapokalüptilises (meeste)maailmas, kus veriste sündmuste, vägivaldsete tegelaste ja tsivilisatsiooni täieliku hävingu lävel vaadatakse sügavamalt inimese sisse ja tõmmatakse inimloomuse piire sinna, kus kõik muud piirid on juba ammu hävinenud.

Miks ma nimetan seda meestemaailmaks? Mingil kummalisel kombel on kogu raamatu kaante vahele sattunud ca 4-5 naistegelast. Kirkaim neist oli vast inimsööja memmeke, sest mida muud ühelt lahkelt naiselt sooja pliidi ees ikka oodata kui võimalust, et ta sind pärast uinutava tee joomist kerges marinaadis keldris säilitaks.
Mehi raamatus aga jagub. Mõned veidi selgemalt välja joonistatud, teised mitte. Veidi arusaamatuks jäi asjaolu, miks mõne karakteri puhul oli mindud sügavale minevikku ja muudetud rõhuasetust võrreldes jooksva tegevustikuga märkimisväärselt. Kui peategelastest jagati infot küllaltki jaokaupa, siis näiteks pilvelõhkuja viimasel korrusel raadiostuudios likööri libistanud mees tuli eikusagilt ja kadus eikuhugi.

"Eesti kirjanduses pole midagi tüütumat ja isekamat kui keskealise mehe sisemonoloogide ja argimaailma kirjeldamine," on autor Margus Haav ise kommenteerinud. "Keskealise iseka mehena on mul sisemonoloogidega vahetu kogemus ning sestap püüan vähemasti oma tekstis lugejat sellest iga hinna eest säästa. Ning tegelikult tahtsin kirjutada lihtsalt ühte põnevat ja haaravat futuristlikku seiklusromaani, mis parimal juhul paneks natuke mõtlema elu hapruse üle," lisas ta. Sisemonolooge teoses tõesti palju ei leia, argimaailma kohe üldse mitte. Elu haprus karjub sulle vastu pea igalt veriselt leheküljelt. Mõnel juhul ei jõua sa veel varvastki jää servale toetada, kui juba on käinud hele praks ja vähemalt tosin inimest taas oma lõpu leidnud. Verest ja vägivaldsest surmast saab omamoodi raamatu selgroog, mis hoiab enda küljes, sest ei saa ju olla, et kõik tegelased nii ebainimlikul viisil oma otsa leiavad. Sündmusi on kirjeldatud ehedalt ja haaravalt, mis panevad kaasa elama ka kõige uskumatumatele situatsioonidele.

Puulehtede sahinat, tuule lõhna ja päikese küütlevat valgust selles raamatus küll ei leia, kuid hoomamatul hulgal inimtükke, mädanevad surnukehad ja laibalehk teevad silmad ette nii mõnelegi pehmemale looduskirjeldusele. Lisaks õhkab raamat läbivalt omamoodi õõvastavat romantikat, mis on üllatavalt värske. Autor on suutnud ääretult poeetiliselt kirja panna kõige rõlgemad võimalikud seigad ja metafoorid. Tema loodud inimsööja kured oma plaksuvate nokkadega on kindlasti üks selle teose parimaid momente.

Sõjatallermaa kohal hõljusid tontlike parvedena suured valged linnud. Osad tiirlesid taeva alla ja saatsid kuuldavale igatsevaid karjeid, osad tükeldasid maapinnal oma pikkade teravate punaste nokkadega surnukehasid. Need olid kured. Kured, kelle jaoks oli konnade ja jänesepoegade asemel lihtsam oma toidusedelisse lülitada inimlaibad. Toidulaud oli külluslik. Kured kasvasid järjest suuremaks ja läksid ahnemaks. Nende nokad muutusid teravamaks. Silmadesse ilmus jäine kiskjapilk. Neid sigines pidevalt juurde. Kureparved muutusid järjest julgemaks, nad ründasid juba väiksemaid loomi ja isegi lapsi. Talveks ei hakanud nad enam ammu soojale maale lendama. Talved olid muutunud pehmeteks, toitu jätkus aastaringi. Lahinguväljad ja linnad tootsid kuretoitu järjest juurde.

Nii nagu kured kohanesid uue elurütmiga, teevad seda ka inimloomad. Üsna kiirelt on selge, et tõelise hävingu lävel inimlikkuse piirid mitte ainult ei hägustu, vaid kaovad jäädavalt oma postapokalüptilise olme varjudesse. Suurim oht on see, kui inimene on inimesele inimene. Kriis ja sõda ei tee vahet esimesel ja teisel, kõrgemal ja madalamal. Seisus ja mammona ei mängi rolli, kui kaalul on midagi nii suurt. Surmahirm teeb inimesed võrdseks, nälg tapab ühtemoodi valimata. Kui pitsabaari nõudepesijast on saanud jõuguliider, siis see on asjade loomulik käik. Kui tema madal ajutegevus maksab seejuures elu, siis tuleb järgmine. Kriisisituatsioon on viimase piirini viinud inimloomuse võimed, eetilisi kaalutlusi see maailm ei tunne, pigem on küsimus selles, kes ründab esimesena.

"Kuidas lõhnab kuri" tegelaskujud ja sündmustik on huvitavad ja fantaasiarohked. Väga palju on kasutatud otsekõnet, kuid see ei häiri. Samas jääb veidi puudu taustainfost, kuna autor avab mitmeid tahke aeglaselt, üldse mitte või siis liiga palju. Tundub, nagu oleks seda raamatut kirjutatud väga pikka aega ning mõned tegevusliinid selle jooksul unarusse jäetud või sootuks unustatud.

Kuna üldplaanis on teos siiski väga haarav ja kujutlusvõimet toitev, siis tõeline kana on mul kitkuda autoriga aga lõpu tõttu. See püramiid, mida ma koos temaga ladusin, leht lehe haaval edasi liikudes, lammutatakse hetkega ja visatakse tükid ka veel üle aia minema. Tundub, et mingil hetkel sai jaks otsa ning vajadus teosele joon alla tõmmata, kuna tempo kerib ennast äkki üles, pauh ja pauh tulistatakse üks kulminatsioon teise järel ning ongi kõik. Ma tunnen ennast tõeliselt petetuna ja usun, et ka need tontlikes parvedes hõljuvad inimsööja kured koos siidise koorega kaskedega jäävad koos minuga ootama sama õõvastav-idüllilist lõppu selle rohmaka spurdi asemel.

Kurja lõhn jäi seega veel esialgu tabamata, kuid Eesti ulmekirjandus vajab värsket verd ja selle põhjal olen ääretult lootusrikas.



KalmetKalmet
Kalmet hiljutisest tülist Linnateatris: see taandus liialt persoonide peale

Näitleja Henrik Kalmeti leping Linnateatriga on lõppenud ning käesolevale hooajalegi joon alla tõmmatud. Seda, mis saab tema suurtest rollidest, ta veel ei tea, kuid tunnistas, et hiljutine lahkarvamus teatriga taandus kahetsusväärsel kombel suurtelt teemadelt persooniküsimuste peale.

Ivar PõlluIvar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Tan Twan Eng
Kirjandusfestival HeadRead toob viiel päeval kokku üle saja esineja

24. mail algab kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kaugeim külaline tuleb tänavu Malaisiast.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk