Arvustus. Kurja lõhn jääb tabamata ({{commentsTotal}})

Kured viivad raamatu looduskirjeldused uuele tasemele.
Kured viivad raamatu looduskirjeldused uuele tasemele. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat
Margus Haav
"Kuidas lõhnab kuri"
Kirjastus Fantaasia ja kirjastus Täheveski, 128lk

"Kuidas lõhnab kurja" näol on tegemist ajakirjaniku ja kultuurikriitiku Margus Haava debüütromaaniga ning see annab ehk ka põhjuse mitte väga kuri olla. (Olemata seejuures, ausõna, eesmärgiks omaette.) Raamatu sündmustik kulgeb postapokalüptilises (meeste)maailmas, kus veriste sündmuste, vägivaldsete tegelaste ja tsivilisatsiooni täieliku hävingu lävel vaadatakse sügavamalt inimese sisse ja tõmmatakse inimloomuse piire sinna, kus kõik muud piirid on juba ammu hävinenud.

Miks ma nimetan seda meestemaailmaks? Mingil kummalisel kombel on kogu raamatu kaante vahele sattunud ca 4-5 naistegelast. Kirkaim neist oli vast inimsööja memmeke, sest mida muud ühelt lahkelt naiselt sooja pliidi ees ikka oodata kui võimalust, et ta sind pärast uinutava tee joomist kerges marinaadis keldris säilitaks.
Mehi raamatus aga jagub. Mõned veidi selgemalt välja joonistatud, teised mitte. Veidi arusaamatuks jäi asjaolu, miks mõne karakteri puhul oli mindud sügavale minevikku ja muudetud rõhuasetust võrreldes jooksva tegevustikuga märkimisväärselt. Kui peategelastest jagati infot küllaltki jaokaupa, siis näiteks pilvelõhkuja viimasel korrusel raadiostuudios likööri libistanud mees tuli eikusagilt ja kadus eikuhugi.

"Eesti kirjanduses pole midagi tüütumat ja isekamat kui keskealise mehe sisemonoloogide ja argimaailma kirjeldamine," on autor Margus Haav ise kommenteerinud. "Keskealise iseka mehena on mul sisemonoloogidega vahetu kogemus ning sestap püüan vähemasti oma tekstis lugejat sellest iga hinna eest säästa. Ning tegelikult tahtsin kirjutada lihtsalt ühte põnevat ja haaravat futuristlikku seiklusromaani, mis parimal juhul paneks natuke mõtlema elu hapruse üle," lisas ta. Sisemonolooge teoses tõesti palju ei leia, argimaailma kohe üldse mitte. Elu haprus karjub sulle vastu pea igalt veriselt leheküljelt. Mõnel juhul ei jõua sa veel varvastki jää servale toetada, kui juba on käinud hele praks ja vähemalt tosin inimest taas oma lõpu leidnud. Verest ja vägivaldsest surmast saab omamoodi raamatu selgroog, mis hoiab enda küljes, sest ei saa ju olla, et kõik tegelased nii ebainimlikul viisil oma otsa leiavad. Sündmusi on kirjeldatud ehedalt ja haaravalt, mis panevad kaasa elama ka kõige uskumatumatele situatsioonidele.

Puulehtede sahinat, tuule lõhna ja päikese küütlevat valgust selles raamatus küll ei leia, kuid hoomamatul hulgal inimtükke, mädanevad surnukehad ja laibalehk teevad silmad ette nii mõnelegi pehmemale looduskirjeldusele. Lisaks õhkab raamat läbivalt omamoodi õõvastavat romantikat, mis on üllatavalt värske. Autor on suutnud ääretult poeetiliselt kirja panna kõige rõlgemad võimalikud seigad ja metafoorid. Tema loodud inimsööja kured oma plaksuvate nokkadega on kindlasti üks selle teose parimaid momente.

Sõjatallermaa kohal hõljusid tontlike parvedena suured valged linnud. Osad tiirlesid taeva alla ja saatsid kuuldavale igatsevaid karjeid, osad tükeldasid maapinnal oma pikkade teravate punaste nokkadega surnukehasid. Need olid kured. Kured, kelle jaoks oli konnade ja jänesepoegade asemel lihtsam oma toidusedelisse lülitada inimlaibad. Toidulaud oli külluslik. Kured kasvasid järjest suuremaks ja läksid ahnemaks. Nende nokad muutusid teravamaks. Silmadesse ilmus jäine kiskjapilk. Neid sigines pidevalt juurde. Kureparved muutusid järjest julgemaks, nad ründasid juba väiksemaid loomi ja isegi lapsi. Talveks ei hakanud nad enam ammu soojale maale lendama. Talved olid muutunud pehmeteks, toitu jätkus aastaringi. Lahinguväljad ja linnad tootsid kuretoitu järjest juurde.

Nii nagu kured kohanesid uue elurütmiga, teevad seda ka inimloomad. Üsna kiirelt on selge, et tõelise hävingu lävel inimlikkuse piirid mitte ainult ei hägustu, vaid kaovad jäädavalt oma postapokalüptilise olme varjudesse. Suurim oht on see, kui inimene on inimesele inimene. Kriis ja sõda ei tee vahet esimesel ja teisel, kõrgemal ja madalamal. Seisus ja mammona ei mängi rolli, kui kaalul on midagi nii suurt. Surmahirm teeb inimesed võrdseks, nälg tapab ühtemoodi valimata. Kui pitsabaari nõudepesijast on saanud jõuguliider, siis see on asjade loomulik käik. Kui tema madal ajutegevus maksab seejuures elu, siis tuleb järgmine. Kriisisituatsioon on viimase piirini viinud inimloomuse võimed, eetilisi kaalutlusi see maailm ei tunne, pigem on küsimus selles, kes ründab esimesena.

"Kuidas lõhnab kuri" tegelaskujud ja sündmustik on huvitavad ja fantaasiarohked. Väga palju on kasutatud otsekõnet, kuid see ei häiri. Samas jääb veidi puudu taustainfost, kuna autor avab mitmeid tahke aeglaselt, üldse mitte või siis liiga palju. Tundub, nagu oleks seda raamatut kirjutatud väga pikka aega ning mõned tegevusliinid selle jooksul unarusse jäetud või sootuks unustatud.

Kuna üldplaanis on teos siiski väga haarav ja kujutlusvõimet toitev, siis tõeline kana on mul kitkuda autoriga aga lõpu tõttu. See püramiid, mida ma koos temaga ladusin, leht lehe haaval edasi liikudes, lammutatakse hetkega ja visatakse tükid ka veel üle aia minema. Tundub, et mingil hetkel sai jaks otsa ning vajadus teosele joon alla tõmmata, kuna tempo kerib ennast äkki üles, pauh ja pauh tulistatakse üks kulminatsioon teise järel ning ongi kõik. Ma tunnen ennast tõeliselt petetuna ja usun, et ka need tontlikes parvedes hõljuvad inimsööja kured koos siidise koorega kaskedega jäävad koos minuga ootama sama õõvastav-idüllilist lõppu selle rohmaka spurdi asemel.

Kurja lõhn jäi seega veel esialgu tabamata, kuid Eesti ulmekirjandus vajab värsket verd ja selle põhjal olen ääretult lootusrikas.



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: