Tristan Priimägi Bizarre´i "Beauticast": oleks me võtnud metali saundi, teinuks ehk Jesut neist kümme aastat varem ({{commentsTotal}})

Bizarre kevadel aastal 1993: Tristan Priimägi, Anti Aaver ja Inga Jagomäe.
Bizarre kevadel aastal 1993: Tristan Priimägi, Anti Aaver ja Inga Jagomäe. Autor/allikas: Toomas Sula

Kahe nädala eest andis plaadifirma Seksound vinüülil välja Eesti indie kultusbändi Bizarre esimese kauamängiva "Beautica", mis ilmus originaalis kassetil 1994. aastal. Siin-seal välismaal on see juba tähelepanu äratanud, küsime nüüd kahelt ansambli peategelaselt, kuidas 90ndate alul maa-alune iseorganiseeruv muusikamaailm siis toimis.

Et Tristan Priimäge ja Anti Aaverit – kaht metalmuusika mõju all sirgunud Bizarre´i juhtfiguuri – ei õnnestunud nädala-kahe jooksul samasse ruumi koondada, rääkisin mõlemaga eraldi. Sain kinnitust sellele, et iga inimese individuaalses minevikupildis on asjade rõhuasetused varieeruvad. Eks osava sõnaseadjana tuntud Priimäe informatsioon ole kordades mahukam, aga kõike kristalse tõe pähe loomulikult võtta ei saa. Ühtlasi kutsuks üles inimesi oma meenutusi omaaegsest underground´ist arhiveerima, sest oleks ju viimane aeg. 10-20 aasta pärast võib see kõik veel hägusema tolmukihi alla kaetuna meile juba kättesaamatuna näida. "Ma ei mäleta" oli selgelt kõige rohkem korduma hakanud fraas intervjueeritavate arsenalis. Kõigepealt siis pikem intekas Tristaniga ja seejärel märksõnade alla koondatud Anti kommentaarid lühivormes. Fookuseks ikka Bizarre´i "Beautica" ja sellele eelnenud aeg, kui just ei ole märgitud teisiti.

Bizarre´i algusaeg oli 1992, eks.

Ma vaatasin vinüülide andmestikku. Mina sain sealt teada, et algus oli 1993. Mäletan, et üks lugu lindistati enne ja ülejäänud pärast albumi jaoks. 1993. aasta kevadel oli esimene lindistus. Arvutasin välja, et ma olin siis 16-aastane.

Mis laadi materjal see päris alguses oli? Olid siis lood kohe sellised nagu "Beautical"?

Kõik need lood on algusest peale sellised olnud. Mingisugust katsetamist väga ei olnud. Tegime kohe nii nagu oskasime. Kui mõni üritab tagantjärgi väita, et 16-aastaselt sai tehtud õudselt teadlikke valikuid kõigis küsimustes, siis ma kardan, et see on jama. See on ikkagi pooleldi sisetunne: lihtsalt seljaaju pealt teed midagi, mis tundub õige ja samamoodi teed ka vigu. Oleks ka saanud paremini. Kuna me Antiga tulime mõlemad metalist, siis lugude struktuurid ja kontekst on võib-olla natuke imelikum kui muidu väga stiilipuhastel indiebändidel oli.

Kuuled sa siis "Beautical" mingeid metalmõjutusi?

Ma kuulen seal mingit tumedust küll, mida shoegaze´is siis võib-olla nii palju ei olnud. Nii lüürikas kui ka olekus – ilu all ikka on see mingisugune kaduviku kõdu olemas. Teisalt, me oleksime võinud olla julgemad. Kui me oleks võtnud metali saundi ja tõstnud selle oma muusikasse, siis me oleks saanud teha Jesut neist kümme aastat varem. Seda julgust ei olnud. Kui sa oled 16, siis sa ikkagi päris kõigest ei julge lahti lasta ja tahad, et mingisugune tugistruktuur ikkagi jääks. Kahju.

Lüürika on Bizarre´is puhtalt sinu looming. Suurt midagi sõnadest aru saada pole. Millest need kõnelevad?

Kuidagi juhtus nii, et mina hakkasin kirjutama ja jäingi kirjutama. See, et sõnadest aru ei saa, töötab praegu meie kasuks (naerab – toim). Sõnade kohta võiks teha sama üldistuse nagu muusika kohta: oluline ei ole niivõrd konkreetne sõnum või point, vaid kõik asjad on õhustiku teenistuses. Üldise atmosfääri teenistuses. Kuna me ju ei osanud alguses kitarri mängida, siis pidime hakkama katsetama mingite saundidega ja erinevate häälestustega, proovima kitarrist midagi pillimänguoskuse asemel teiste vahenditega kätte saada. Jällegi, klassikaline mõte kehtib: limitatsioon avab uued uksed.

Milline teie instrumendipark oli? 90ndate algus oli veel piisavalt vana aeg, et võiks pärida, kust te pillid saite.

Minul oli hästi kole kirsipunane labidakujuline sakiline hevikitarr, mille ma lasin Tallinnas mingil tüübil teha. See pillipark kui selline tundub vist praeguses kontekstis üsna hoomamatu. Muidugi mingite 60ndate tüüpidega võrreldes oli meil ilmselt luksus, aga ma ikkagi mäletan, kuidas juhtmeid joodeti kahest erinevast jupist kokku, et need kuhugi ulatuks. Selles, mis puudutab plokke ja efekte, töötas viga jällegi meie kasuks. Need plokid olid kõik mingites Nõukogude Liidu tehastes tehtud, kus ei olnud lõpuni selge, mida seal ikkagi tehti. Mingid poolmilitaarsetest tehastest tulnud kitarriplokid. Sama asja on rääkinud Aivar Tõnso ka süntide kohta. Selline efektiplokk ei ole lõpuni kontrollitav. Ta muutub ise nagu üheks osaliseks muusika loomisel. "Painting the Silence’i" lõpus lasime lihtsalt müravoo plokist läbi ja heeblitega püüdsime imiteerida loo meloodiat. Meie muusika iseloom õnneks soosis seda. Igasugune anomaalne müra ei pruukinud tingimata halb olla.

Tartu alternatiivmuusikamaailma vedaja oli Sally Cinnamon Music Lauri Liivaku juhtimisel, eks. Milliseid sõlmpunkte, sündmusi, koosseise, isikuid peaks veel Bizarre´i alguse juures mainima?

Minu mälestuste kohaselt oli indieskeene Tartus väga tugev. Bände oli võrdlemisi palju. Erinevad subkultuurid suhtlesid ka omavahel suurima heameelega. See käis kuidagi inimeste pidi ja võib-olla ideoloogilises plaanis mingil moel üksteisele vastanduti, aga need erisused ei laienenud isiklikule suhtlusele praktiliselt üldse. Punkarid ja futud ja hevimehed ja indiemehed ning juba sel ajal vaikselt tärganud tantsukultuur, mis meid täielikult endasse tõmbas kuskil 1994. aastal – kõik kuidagi segunes ja inimesed olid avatud ja otsiva meelega, niipalju kui ma mäletan.

Kui skeene on tervislik, siis on ka suurem tõenäosus, et sa muust stiilist tulijana sellega mingil moel kokku puutud ja nakatud. Võib-olla me olime selle metali juures natukene liiga kaua olnud tolleks hetkeks. Oli vaja radikaalset väärtuste ümberhindamist. Me hakkasime üheteistkümneselt kuulama seda värki või isegi veel varem. Death ja black metal underground, tape trading. Metalis me teadsime kõiki bände enne seda, kui neil üldse plaat välja tuli – huvitav aeg. Ühel hetkel oli aga juba midagi muud vaja, mingit laadi eskapism ilmselt köitis. Tagantjärgi mõeldes võiks vedamiseks lugeda seda, et Lauri meil nii palju lindistada lubas. Hästi paljudelt bändidelt on alles jäänud ainult üks lugu või pole ühtki.

Äkki oskad neist mingi nimekirja välja tuua.

Tallinnast FM Violet, Suck & Blow, Abigail. Tartus St. Anthonys Trucking Co. vist tegi ühe loo linti. Siis oli veel Colored Musical Express, mis ei teinud minu arust ühtegi lugu linti. Alberts oli superhea, aga neil on ka ainult mingisugused keldrilindistused säilinud, vist kaks lugu. Põhimõtteliselt, mida väiksem linn, subkultuur ja kogukond, seda rohkem sõltub see eestvedajast. Kui on üks hull, kes viitsib järjekindlalt aega ja raha investeerida oma kirge või hobisse, siis sellest võidab kogu kommuun. Tartus ei oleks ilmselt indievallas, või üldse underground-kitarrimuusika vallas toimunud, kui seal ei oleks Liivakut aktivistina olnud.

"Beautica" on kirjade järgi salvestanud Paavo Pihlak stuudios Heli Jälg.

Liivak üüris seda stuudiot, et ta saaks väikseid bände lindistada. Ja huvitaval kombel ta neid terve hulga kokku ajas.

Kas te maksite ka selle eest?

Meie ei maksnud. Liivak maksis küll. Aga seal oli mõnus, sest ajapiirangut nii väga ei tundnud. Me saime ikka päris palju katsetada. Ja nagu iga loomeprotsessiga, hästi palju sündis kohapeal, kogemata. Nagu laboris, suurem osa edukaid avastusi on olnud juhuslikud.

Millest see olenes, et mingid bändid said salvestama ja mingid mitte?

Põhimõtteliselt Liivaku maitsest.

Kas te läksite teadlikult plaaniga albumit salvestada või lood lihtsalt järk-järgult kogunesid ja koondusid albumiks?

Alguses me tegime "Brocéliande´i", mis pidi minema "Sue Darling 2" kogumiku peale, mis kunagi välja ei tulnudki (hiljem ilmus aga "Sue Darling Is Back To Meet Forwards" – toim). Siis ühel hetkel, kui ma õigesti mäletan, tegime kontserdi Illusioonis, all, ja pärast seda tuli Liivak juurde ja küsis, kas me ei tahaks rohkem salvestada. Siis läks see jutt lahti, et võiks plaadi teha. Kahjuks ei ole säilinud mõned lood, mis olid väga head, aga kukkusid justkui komplektist välja. Jällegi tuli meie enda piirang ette. Me ei julgenud paari vastuolulisemat asja sinna albumi peale panna. Me lihtsalt tegime mingi valiku ära, lugusid oli tegelikult rohkem.

Kui suur oli "Beautica" kasseti tiraaž?

Ei tea. Kuna kassetindus on nüüd jälle teemas, siis kassetihullud andsid mulle natuke aega tagasi teada, et vist on isegi kaks erinevat pressi olemas. Pealetrükk on kassettidel erinev. See ajab asja veel keerulisemaks. Kogujatele peavalu juurde, kui kedagi siuke asi üldse kunagi huvitama peaks.

Mitu laivi te kokku andsite?

Võib-olla kümmekond.

Miks nii vähe?

Ei oska öelda. Eks võib-olla ise ei ajanud seda asja ka nii jõuliselt kui oleks pidanud. Või siis oligi toona keerulisem kontserte teha.

Kuidas teil narkootikumidega lood olid? Kas osa teie muusikalisest atmosfäärist võib selle arvele kirjutada?

No ikka, jah, võib. Eesti 90ndad olid nagu USA 60ndate esimene pool, kus keegi ei saanud veel aru, milline see meelemürke puudutav reeglistik on. Need olid nagu mänguasjad. Hiljem, nagu ikka asja populariseerudes, muutus see tööstusharuks, kriminaalsus ja muu tekkis sinna juurde. Aga me mingis mõttes ennetasime seda, mis oli hea. Saime üsna siiralt oma asja ajada.

Kui palju te suurte bändidega nagu Röövel Ööbik, Jim Arrow & The Anachrones ja Metro Luminal läbi käisite?

Metro Luminaliga oli meil küll koos laiv, Rohelises Salongis Pärnus. Kui ma õigesti mäletan, siis nemad soojendasid meid, aga ma pole selles lõpuni kindel. Ma mäletan igat kontserti, rutiinsust ei tekkinud, iga kord tegime laividel prooviks mingeid uusi lugusid. Kahju on sellest, et Depeche Mode´i kaver "The Things You Said", on igaveseks kadunud. Mängisime seda ainult ühel kontserdil, kellelgi oli sellest väidetavalt jäänud lindistus kassetile. Ma mäletan selle inimese nime, kelle käest ma peaksin seda küsima, aga ma ei tea, kust teda kätte saada.

Mingit videosalvestust ei ole alles mõnest esinemisest?

Minu arust käidi kunagi "7 vapras" mingit lugu tegemas, aga mina magasin sisse ja bussi peale ei jõudnud nii et mind seal ei olnud. Ma pole seda kunagi näinud, aga ma tean, et seal käidi küll. Ainus video on see "Scene Supreme´i" video, kus meid ennast ei ole, mis on Youtube´is minu arust üleval ka (ei leidnud videot – toim). See on lihtsalt mingi kokkulõigatud udu. Ma ei mäleta, mille jaoks see oli. Võib-olla oli see Alo TV, kes küsis.

Kuidas Bizarre´i laiv välja nägi?

Nii eskapistlik kui võimalik. Null suhet rahvaga. Vahel seisime seljaga rahva poole. Nii poosi mõttes kui ka täielikust kabuhirmust. Proovisime lasta muusikal enda eest kõnelda. Laivide puhul võiks olla iseloomustavaks sõnaks ebastabiilsus, sest mõni laiv läks väga hästi korda ja mõni ei läinud üldse.

Milline see täpne koosseis laval oli?

Kaks lauljat (Mart Eller, Inga Jagomäe), kaks kitarri (Anti Aaver, Tristan Priimägi), bass (Leo Tamm) ja trummar (kas Siq ehk Mait Rebane või Priit Reiman). Trummarid vahetusid.

Liivak siis kordagi teiega laivi ei teinud?

Mkm. Kui teine plaat tuli ("Café de Flor" – toim) siis see oli juba enam-vähem puhtalt stuudio teema. Tol ajal tundus niivõrd võimatu, kuidas sämplite ja mingite selliste asjadega saaks laivi teha. Me eelistasime selle kuidagi lihtsalt ära blokkida.

Neuronphase´i hakkasite tegema.

Neuronphase oli tolleaegne DJ-de rühmitus n-ö. Ma ei ole täpselt kindel, millal me hakkasime pidusid tegema, aga ma pakuksin, et 1994 või 1993.

Siis hakkas Bizarre kaduma?

Ta kadus niimoodi ära, et me andsime "Beautica" välja ja kõik oli äge, tolm settis maha, saime uue prooviruumi, hakkasime seal proovi tegema ja saime aru, et see kõik on täiesti mõttetu. Kui oled kasvueas, teismeaastate teine pool, siis sa imed nii palju kõiki uusi signaale sisse... mulle tundub, et sel hetkel juhtus muusikas nii kohutavalt palju. Sa kuidagi segasid need asjad kokku, ühed asjad jäid kõrvale ja teised jälle huvitasid rohkem ja kõik vana unustati hetkega, sest uus oli palju põnevam. Bizarre´i pildilt kadumise ja "Café de Flori" esimeste lindistuste vahel oli pool aastat või aasta vaikust, kus me ei teinud mitte midagi. Mina isiklikult arvasin, et selle ühe plaadiga ongi that´s it. Ja siis kuidagi tuli see tunne, et peaks tegema, aga teistmoodi, taas Lauri Liivaku initsiatiivil hakkasime justkui jälle täiesti nullist peale. Teise plaadi tegemisel oli tema juba ka kesksel kohal liikme ja vedajana. Ilma kire, tohutu kamikaze´liku panustamiseta ei ole mõtet üldse midagi tehagi.

Kus te proovi tegite?

Illusiooni all mingis toas, mis oli nii väike, et ma ei saa aru, kuidas me trummide ja kõigega sinna ära mahtusime. Prooviruumis sees oli tualett huvitaval kombel. Üks laulja laulis peldikus kui kõik kohal olid ja ruumi ei olnud (naerab – toim). Liigutada eriti ei tohtinud, igal pool olid juhtmepusad. Siis saime uue proovika, aga seal me tegime ühe või kaks proovi. Jällegi, õige asi oli see, kui võimalusi ei olnud, töötas kõige paremini. Nii kui mingid võimalused tekkisid ei olnud asi enam päris see.

"Café de Flori" materjali siis laivis kordagi kuulda ei saanud?

Paar laivi oli, aga need olid disaster minu mäletamist mööda. Me pidime seda ju põhjadega tegema, me olime lihtsalt liiga laisad. Oleks võinud mingi trummari võtta ja hakata proovi tegema, aga ei viitsinud teha. Põhjade osas oli nii, et tol ajal oli tehnika nii ebakindel, et asjad ei töötanud väga hästi.

"Beauticas" on ikka rohkem sellist pop-orientatsiooni. Kas teil oli mingil hetkel tõsine ambitsioon sellega kuhugi välismaale ka jõuda?

Kui oleks rohkem sebinud, siis ilmselt oleks kuhugi ka saanud võib-olla. Paar plaadilepingut jäi lihtsalt soiku. Olen kuulnud – ka teiste bändide kohta, olenemata stiilist –, et jõulisema suhtlemise puhul oleks võinud midagi tekkida. Aga probleem oli ka selles, kui ma tagantjärgi mõtlen, et me kukkusime digirevolutsiooni arengu tühja aknasse, mis ida ja lääne vahel tekkis. See rebenes ühel hetkel pooleks. Kui metali ajal oli hästi tugev tape trading´u traditsioon – ma kirjutasin suure osa nädalast inimestele pikki kirju, mis kassetiga kaasas käisid –, siis ühel hetkel tekkis läänemaailmas selline asi nagu e-mail, mida meil lihtsalt ei olnud. Selleks, et ma oleks suutnud kuskilt neid meile saata, pidanuks tegema jälle mingi ekstra pingutuse ja kahjuks vajus kõik see ära. Selleks ajaks kui tasakaal tagasi tuli, oli see momentum juba mingis mõttes käest läinud. Mul on tunne, et kogu tegevust siin Eesti Vabariigis iseloomustas subtiitrina tugev alaväärsuskompleks. Võib-olla oli see kultuuriline, võib-olla ajastupõhine. Tegelikult ei peetud ennast vääriliseks, seetõttu ei tehtud neid samme, mida oleks võinud teha. Keegi rääkis, et meie musa oli jõudnud Slowdive´i tüüpide kätte, nad olid millestki huvitatud, aga meie jaoks see kõlas sama hästi, et Lumekuninganna palub audientsile – see on mingi muinasjutt. Mis te jama ajate! See ei ole reaalne! Ühesõnaga jutt oli, osaliselt oli see liin vist isegi lahti, aga me ei teinud midagi. Ja ma arvan, et see iseloomustas tegelikult väga paljusid bände tol ajal. Nüüd on kõik ühe nupuvajutuse kaugusel, mille nimi on Add Friend.

Slowdive´il tuli just üle 22 aasta uus lugu välja. Mis sa arvad sellest?

Ma ei ole kuulanud. Kui tuleb mingi Slowdive´i lugu, siis see on ikka natuke juba ära olnud omas aegruumis. Kui see vägivaldselt tõsta tänapäeva, siis mul tekib mingi ülekandeerror, ma ei saa sellega päris mugavalt hakkama. "Beautica" re-reliis on minu jaoks eetilises ja esteetilises plaanis fine, sest seal ei ole midagi muudetud. See on nagu mingi ajakapsel, mis on tervikuna tõstetud uude kohta. Seda ei ole mingil moel modifitseeritud. Kogu see shoegaze´i revival on minu jaoks nii kummaline asi. Kõik tüübid on kokku tulnud. Ride mängib Primaveral, Slowdive annab mingi plaadi välja. Aga mul on hea meel nende pärast. Slowdive´i tüübid ütlesid vähemalt seda, et nad ei ole kunagi olnud nii populaarsed kui praegu. Naljakas, et Briti küünilisus oli see, mis selle tappis ja Ameerika naiivsus või siirus oli see, mis selle elus hoidis. Selles suhtes ollakse vist suht ühte meelt, et shoegaze on elus tänu ameeriklastele.

Mis sa Eesti nu-gaze´ist arvad? She Bit Her Lip näiteks.

Mulle iseenesest see muusika meeldib, aga see on mingis mõttes nii puhtalt traditsionalistlik, et ma ei näe sealt väga mingit teed välja. Ma hindan kõige rohkem neid artiste, kes suudavad alistada endale uusi alasid. See on nagu mingi arvutimäng. Sa lähed võõrale vaenlase territooriumile ja sa võtad sealt tüki ära ja teed selle enda omaks. Ja siis on see osa sinu impeeriumist. Nick Cave näiteks, osaliselt ka näiteks Morrissey. Nick Cave on väga hea näide, ta suudab võtta ballaadidest, siis kuskilt kantrist mingi tüki ja Grindermaniga võtab kuskilt rockabilly´st või millest iganes. Bowie, onju, samamoodi. See on see mõttelaad, mida ma hindan muusikategemise puhul. Ma ise kuulan väga palju black metal´it ja seal on suund pidevalt laienemisele, aga teisest küljest on hästi puritaanlik attitude ka levinud.

Kas Bizarre oli Eesti esimene shoegaze-ansambel?

Vist ei olnud. Ma nüüd ei mäleta eriti hästi seda muusikat, aga minu arust Colored Musical Express oli väga shoegaze. Aga ta oli aktiivsem, umbes nagu Curve minu mäletamist mööda. Aga siis oli muidugi kogu kitarrimusa suht udune. See oli ju enne seda, kui käis murrang indierocki suunas: The Verve, Suede, The Auteurs – pre-britpop, see päris britpop veel ei olnud. Enne seda oli kõlapilt üsnagi udune ja siis läks üsnagi rockiseks.

Kas "Beautica" oli Eesti esimene shoegaze-album?

Seda ma arvan küll, jah. See oli ikkagi mega vedamine. Tol ajal ei olnud noorte bändide puhul kombeks, et keegi albumi välja annaks. Rääkimata CDdest, mis oli totaalselt käeulatusest väljas olev asi. Isegi kasseti väljalaskmine oli eriti keeruline.

Bizarre suvel aastal 1993, seekord neljakesi: Inga Jagomäe, Tristan Priimägi, Anti Aaver ja Leo Tamm. Foto: Jaak Nilson

Kui kindlalt võib öelda seda, et "Beautica" rajas otseteed Pia Frausile?

Rein (Rein Fuks – toim) vist ei ole sellest suuremat saladust teinud. Ma ei ütle, et nad meie järgi oleks teinud, aga nad mingis mõttes jätkasid seda loogikat küll. Ja seos on lihtne, Lauri lindistas ka Pia Frausi. Aga jällegi, miks nad sinna Lauri juurde läksid? Ilmselt seetõttu, et nad teadsid, et Lauri saab nende maailmast aru. Ma olen kuulnud küll, kuidas väga spetsiifilise esteetikaga bändid käivad kuskil Linnahallis lindistamas mingisuguste tüüpidega, kes on à la Rock Hotelli miksinud 20 aastat. Eriti võimatu ja mõttetu on sealt läbi närida mingisuguste nõudmistega, mis tunduvad nii absurdsed – me keerame vokaalid nii sisse, siis pole ju mitte midagi kuulda (naerab – toim).

Eskapism, underground-ideoloogia, pressipõlgus – sellised asjad on välja toodud ka Youtube´is paari Bizarre´i loo aluses kirjelduses. See on kõige pikem kirjeldav tekst Bizarre´i kohta, mis internetis saadaval. Mis asjaoludel selline poos ikkagi tekkis ja kes selle kirjelduse kirjutas?

Kui midagi on kirjutatud, siis olen mina seda teinud. See võib olla minu ja Anti metali mõju. Black metal´is on tavaline, et mitte ainult ei tehta fotosid ega anta intervjuusid, vaid ei panda ka plaadi peale mingit infot jne. Praegu on igasugust metalit, aga toona oli see väga brutaalne ja maskuliinne, jõuline ja energiline viis ennast väljendada. Seetõttu kogu Bizarre´i mõte, kogu selle indienduse mõte, oli meie jaoks anti-rock, kuigi ta on kitarridega tehtud. Oma koostisosadelt on ta rock, aga attitude´ilt täitsa vastupidine. Ta ei otsi rambivalgust, vaid võimalust ära kaduda, pihustuda, lahustuda ümbrusse ja saada osaks sellest. Seepärast oli ka tantsumuusika või ambiendi tulek sinna otsa väga orgaaniline, sest tantsumuusika ka tegelikult opereeris ainult anonüümsusel. See, kes loo on teinud, kaotas tähtsuse, staar-DJd tulid hiljem. Lisaks meeldis meile see, et kadus ära lugu kui mingisugune tekstiühik. Jäi ainult amorfne, postmodernne plöga, mis võis kesta ükskõik kui kaua. Sel polnud algust ega lõppu, see lihtsalt pandi vahepeal kinni ja siis jälle käima. Tantsumuusika oli veel samm edasi sellest, mis meile tol hetkel imponeeris. Selles oli midagi väga nihilistlikku kui sulle surutakse kätte mikrofon ja sa ei ütle mitte midagi. See oli meie jaoks ultimatiivne steitment. Tol ajal me ei suutnud seda nii sõnastada, aga nüüd ma mõtlen, et see võis niimoodi olla.

Milline oli paar aastat varem Ühendkuningriigist alguse saanud dreampop-laine ja Eesti sotsiaalse-ühiskondliku olukorra mõjutuste vahekord Bizarre´ile?

Ma arvan, et see oli nii 50/60. Ma mäletan, kuidas me lindistasime esimest lugu ja mingi Lauri sõber tuli sisse ja ütles: noh, keegi on palju Slowdive´i kuulanud. Me küsisime, et mis Slowdive, mis asi see on... ja siis hilljem kuulasime Slowdive´i. Jällegi, ilmselt on nii, et mingisugune ideestik on mingil ajahetkel õhus. Teatud bände loomulikult teadsime, aga me ilmselt püüdlesime ka iseseisvalt mingisuguse samasuguse mõtte poole. Aga me laenasime tegelikult ka kaugemalt. Sarnast esteetikat propageeris 4AD väga edukalt juba 80ndate keskel: Dif Juz, The Durutti Column, Cocteau Twins, This Mortal Coil. Mingis mõttes võib-olla panime nad kuidagi kokku. Me kuulasime kõike, mis kätte juhtus, aga meie enda eelistused vajusid sinna udusemasse otsa. Teises otsas olid rockbändid nagu The Wedding Present või Pixies, isegi Sonic Youth. Meile tundusid alati põnevamad täpselt vastupidised bändid kui Tallinnale tegelikult. Ma saan aru, et Tallinnat huvitas ikkagi rohkem selline pungilik attitude, rockipoos. Meid huvitas pigem kuidagi lüürilisem lähenemine sellele asjale ja selles võib-olla tuleb ka Tartu ja Tallinna vahe väga ilusti välja.

AllMusicus on teie kohta lühidalt kirjutanud Ned Raggett, päris tuntud popmuusikaloolane.

Ma olin mega üllatunud kui ma selle leidsin, olin ise muusikakriitikahuvilisena AllMusicu igapäevane kasutaja. Lihtsalt huvi pärast vaatasin, kas meie oleme ka olemas. Sellel hetkel ma ei suutnud tuvastada ühtegi teist Eesti bändi seal andmebaasis. Nüüd on neid ilmselt rohkem juba. Ma ei tea, kuidas see temani jõudis.

Milline näeks Bizarre välja kaasaja Eesti muusikamaastikul? Kas seda annaks suruda Tallinn Music Weeki raamistikku?

Ma arvan, et me oleks teinud vea ära ja siis seda korrigeerinud. Me oleks läinud sinna Tallinn Music Weekile, pooletunnisest slot´ist 15 minutit kitarre häälestanud, siis veel viis minutit ajanud kajasagedusi paika ja siis oleks teinud ühe loo. Pillid olnuks häälest ära, meil oleks sellest kõigest trauma ja siis me oleks saanud aru, et see pole meie jaoks. Rohkem ei oleks sinna läinud. Ma arvan, et see oleks reaalne Bizarre´i teguviis: alguses ikka heausklikult minna tegema asja, mis ei tundu õige.

Kuidas oleks praegu sellisel ansamblil kõige õigem oma asja ajada?

Mina olen stiilist olenemata alati olnud underground´i ja DIY-suhtumise toetaja. Ülemaailmne fanaatikute ja aktivistide võrgustik on see, mis toimib ja vahetab infot, tegeleb skeene elushoidmisega. Ma usun, et indie teemas on see siiani vägagi säilinud, kuigi suur osa indiest on liikunud mainstream´i ja segunenud mingisuguste rihannadega ning muutunud mingis mõttes ideoloogilises plaanis tühiseks. Aga underground on väga elujõuline. See on see, mida näiteks Seksound väga edukalt teeb: on distribuutorite, koostööpartnerite, leibelite võrk, mis edastab sedasama ideoloogiat või sõnumit. Seksound on mingis mõttes isegi üllatavalt täpne selles sõnumis, mida ta edastada tahab. Seal oleks võib-olla ruumi ka väiksele variatsioonile. Aga põhimõtteliselt läheks mina konkreetselt seda teed, et iga bänd peab ise tegema laive, ise voltima seitsmetolliseid, ise saatma ja ise suhtlema. Loomemajanduse mudel, kus bändil on mänedžer, jurist ja raamatupidaja – sellest ma pole kunagi aru saanud. Võib-olla see tuleb bändile kasuks, aga ma usun, et kui bänd hakkab liiga palju iseenda tehtavat tööd outsource´ima, siis ta ei suuda enam tunda või katsuda seda maailma, milles ta elab. Pihta hakates tuleb rahulikult võtta: väiksest suureks. Mitte nii, et kohe tuleb mingi Universal Music, kirjutan lepingule alla ja järgmisel hetkel olen juba Õllesummeril jazzitelgis ja ei saa ise ka aru, kuidas ma sinna sattusin.

Mis sa arvad, kas me hakkame "Beauticast" ja Bizarre´ist nüüd välisajakirjanduses ka rohkem kuulma?

Mulle on märksa olulisem, et 25 aastat hiljem tuli see plaat vinüülil välja. See tähendab, et on lootust, et ka 25 aasta pärast on see mingil kujul kusagil eksisteerimas. See n-ö pikasabavaade on mulle märksa olulisem kui mingisugune hetkeline tähelepanu. Kui see suudab jääda kultuuritekstiks, mille juurde pöördutakse tagasi, millele viidatakse, mille olemasolust ollakse teadlik ja see on kinnistanud ennast kuitahes kitsasse ühismällu, siis see ongi minu arust kõige olulisem. Kassett tuleb ka kohe uuesti välja, Lovington Industries annab selle välja 100-tiraažis kas veebruaris või märtsis.


Anti Aaver hiljem Skype´is:

 

Taustast. Me käisime kõik ühes koolis. Liivak tegi kunagi bändi nimega Alberts. Selle kaudu vist teadsime Liivakut kuidagi. Koolis oli ta meist vanem. Minu arust ei olnud Tartus üldse mitte midagi. Mingit punki ja metalit oli. The Claymakers oli, rokenrolli oli, aga indiebände ei olnud sel ajal küll mitte ühtegi minu arust Tartus. Aaaa... Colored Musical Express ikkagi oli ennem Tartus, mida tegid Siq ja Juss (Juhan Peedimaa), kes käis ka meie koolis. Bassi mängis seal inimene, kes tuli ka meile bassi mängima, Leo. Aga Colored Musical Express ei teinud shoegaze´i. Nad tegid sellist hoogsamat indievärki. Siq mängis meil mingites lugudes "Beautica" peal trumme. Meil trummaritega oli kogu aeg mingi jama, nad vahetusid.

Lindistamisest. Liivak rentis kaheks nädalaks stuudio – ma ei tea, kust ta selle jaoks raha sai, see maksis jube palju – ja ajas kõik Eesti alternatiivbändid sinna kokku. "Beautica" on lindistatud kolmes satsis. Ma pakun, et kõigilt, kel midagigi lindistamisväärset oli, midagi linti ka sai. Mul ei tule ükski bänd pähe, kellest midagi alles ei oleks. Sheripov tegi bändi 1983, sellest on lindistused olemas, Morning Rise´ist on olemas. Enne seda oli Pärnus The Choice. Kõik on lindistanud midagigi vähemalt.

Sõnadest "Beautical". Seda, mida need sõnad tähendavad, ei tea ilmselt keegi. Võib-olla Tristan ise teab. Mul pole küll aimugi ja ega neid sõnu seal just väga palju polegi.

Pillidest. Tristani pill on ühe tüübi tehtud, kes Tallinnas pille tegi tervele Eestile. Minul oli ühe tuttava tehtud kitarr. Aga plokid ja siuke värk... mina ei tea, kust me need saime. Sellega oli üks õudne jama. Mingid vanad Vene asjad, mida kasutati millekski muuks tegelikult, aga me mängisime neist kitarri läbi. Kontserdile minek oli küll nii, et ikka andis tassida, raisk. "Café de Flori" ajal oli Liivak Ummamuudu helimees ja neil oli mingi pull sünt, mida sai kasutada. Selle taha küll kunagi midagi ei jäänud, et poleks millega mussi teha.

Kuidas nägi välja Bizarre´i laiv? See oli ikka korralik nohikute värk, me ei teinud seal mitte midagi, mingit mosh´imist ei toimunud.

Shoegaze´i mõjust. Me ikka kuulasime My Bloody Valentine´i, Slowdive´i, Cocteau Twinsi, ega me seda ise ei leiutanud.

Black metal´i mõjust. Me kuulasime kõige karmimat asja üldse. Metali puhul jõudsid meile asjad kohale täpselt samal ajal kui igale poole mujale. Meil olid isiklikud kontaktid inimestega, kes saatsid meile mussi, kes seda mussi ise tegid. Delay puudus absoluutselt, see oli väga haruldane, aga me tegelesime sellega igapäevaselt. Kogu meie pillimänguoskus, nii palju kui seda oli, tuli metalit järgi mängides.

"Beautica" tiraaž. Pole aimugi, seda ei tea keegi. Selle andis välja ajakiri Favoriit, Kalle Müller andis tegelikult selle kasseti trükkimiseks raha. Käisime seal ja rääkisime temaga ja talle vist muusika lihtsalt meeldis. Igatahes, pärast ta oli hädas sellega, et kõik Eesti bändid hakkasid talle kassette saatma sooviga, et ta neid välja annaks.

Ambitsioon. Me ei saatnud muusikat kellelegi. "Sue Darlingut" mängis John Peel päris mitu korda, mängis Ööbikut ja Afternooning Plague Familyt. Meil ei olnud seda Peeli seost tol ajal, mis oli Raulil (Raul Saaremets – toim) ja mille kaudu ta selle kasseti siis arvatavasti sai. Hiljem, kui me hakkasime elektrooniliselt tegema, me ikka saatsime kuhugi mingeid asju. Aga eks ikka ise pidurdasime sellega kõvasti, lihtsalt ei viitsinud jamada, ma arvan. See oli laiskus, mida me üritasime enda jaoks cool´iks mõelda. Aga kui meile oleks keegi midagi pakkunud, siis me ei oleks elu sees sellele "ei" öelnud.

Narkootikumid. Dõupi võib-olla tehti, aga see ei puutunud otseselt teemasse. Siis ikka joodi koolis õlut, minu arust. 90ndate teisel poolel oli see küll teema, aga "Beautica" ajal polnud midagi. Kui ma mõtlen selle peale, kui vanad me olime, siis ma hästi ei usu. Ainuke asi, mida siis toodi, ma arvan, oli mingi jube Venemaa dõupi-puru. Aga see ei olnud asi, mis oleks mingit rolli mänginud. Ei puutunud üldse kokku.

Bizarre´i highlight. See, et me laiali läksime. Tegime kõige hitima loo viimaseks ja läksime laiali.

Slowdive andis just üle 22 aasta uue loo välja. Mis arvad? Poleks pidanud. Mulle ei meeldi need kambäkid. Ma ei saa aru sellest. Ma pole sellest kunagi aru saanud – 20 aastat istud kodus, mitte midagi ei tee ja siis järsku mõtled, et jube lahe, hakkaks tegema. Kedagi ei huvita see, kõik tahavad niikuinii ainult vanu lugusid kuulata. Minu jaoks on see kuidagi fail. Ma ei teeks seda ise elu sees.

Kuula "Beauticat" kasvõi siitsamast, aga tea, et see on vinüülil ka saadaval.



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: