Loe katkendit: Mihkel Mutt, "Mõtted" ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Värskest Loomingu Raamatukogust saab lugeda riigikirjaniku ja vastse Eduard Vilde kirjandusauhinna laureaadi Mihkel Muti mõtteid.

Mihkel Mutt "Mõtted"

Vihik sisaldab mitmekülgse literaadi skeptilisi ja tundelisi mõtisklusi elust, kunstist, ajaloost, mälust, jumalast, loomadest, armastusest jne.

Autor hindab tervet mõistust ja püüab sellega maailma mõtestada, teiselt poolt aga leiab tema irooniline "mina": "Kui ka miljon inimest ütleb midagi tobedat, on see ikkagi üksnes tobedus.""

Katkend:

Mälust

Mälu tähtsusest sain ma vist esimest korda aru, lugedes Rider Haggardi seiklusromaani "Kuningas Saalomoni kaevandused". 

Seal on valgete meeste ja nende tumedanahalise teenrite ekspeditsioon jõudnud muust maailmast eraldi elavate kukuaanade maale. Et võõrad ei tohi sinna tulla, siis tahetakse neid tappa. Ellu jäämiseks nad luiskavad, et on tulnud tähtedelt, ja ähvardavad kuu taevast ära kaotada. Nimelt on üks neist vahetult enne teele asumist lugenud mingist aastaraamatust, et just sel kuupäeval toimub südaööl poolteist tundi kestev kuuvarjutus. Et asi mõjukam oleks, hakkavad nad "loitsima", s.t. deklameerivad valjusti Vana Testamendi psalme, koolist meelde jäänud luuleklassikat ja kõike, mis pähe tuleb. Ja ennäe, tume vari hakkabki kuu servale nihkuma ning kukuaanade hulgas puhkeb paanika: "Valged mehed on kuu tapnud!" 

Ainult nõid Gagool, kes on kõikidest kõige vanem ja mäletab rohkem kui teised, ei löö verest välja. Ta kriiskab: „See läheb mööda. Ma olen seda varemgi näinud! Istuge vagusi, vari läheb üle!” Aga teda ei kuulata ning puhkeb mäsu. Kuigi järgneva kodusõja käigus kukutatakse türannist kuningas, on kaudne moraal ikkagi ka see, et peab mäletama, mis ja kuidas on varem olnud. See käib niihästi muutusi igatsejate kui ka neid vältida püüdjate kohta. Mõlema edukus sõltub sellest, kui palju nad oskavad ajaloost õppida.

  

Molutamine ei pikenda eluiga, küll aga parandab elu kvaliteeti

Ei vasta tõele, et molutades möödub aeg kõige kiiremini! See on pedagoogiline müüt, et kui inimene midagi erilist ei tee, vaid niisama oleskleb, libiseb aeg märkamatult sõrmede vahelt ning vastav isik küsib endalt asjatult elatud aastate pärast, kuhu need kadusid. Tegelikult on vastupidi, aeg möödub kõige kiiremini ja selle kulgu tajub kõige teravamalt just siis, kui elada intensiivselt, töökalt ja tahteliselt, saata iga päev reeglipäraselt korda nii palju kui võimalik, nõnda et iga ajahetk oleks täidetud. Just siis mööduvad nädalad aina viuh ja viuh ja inimeses hakkab tekkima must masendus. Seevastu molutaja vaatab muretult ringi nagu võilill.

 

Millest ei vabane

Öeldakse, et elu teisel poolel me üksnes elavat esimest uuesti läbi – niihästi maitstes tagajärgi kui ka tuletades meelde oma hiilgeaegu. Öeldakse ka, et inimese elus olevatki ainult üks lühike periood, kümmekond aastat või veelgi vähem, mil tegelikult "kõik juhtubki". Edasine kujutab endast järelmängu või rantjee-elu, puhkust, pohmelust või muidu tuiamist, igal juhul antikliimaksit. 

See ei tarvitse alati päriselt nii olla, sest aeg, mil keegi on oma tipptasemel, langeb inimeseti erinevatesse eluperioodidesse – imelapsest kuni hiilgava raugani. Aga tõsi on see, et me ei saa lahti elu esimesest poolest. Isegi kui see oleks tähendanud närust virelemist või arutut vegeteerimist, kokkuvõttes mahavisatud aega, millele vastandina järgneks pikk ja tegus, edukas, sündmuste- ja suheterohke teine pool – ikkagi kandub esimene pool kõikjale kaasa. Kui ka teised seda ei taju, siis me ise teame seda, me ei suuda seda unustada, une(l)des külastab see meid alatasa, me ei vabane sellest iial, see on nagu vaarao needus.

  

Nüaüd või ei iial

Vanasti kõlas käibetarkus, et naisi hakkab pärast neljakümmet (nüüd on see piir muidugi kaugemale nihkunud) ründama kujutlus, et "kõik on möödumas". Seda muidugi bioloogilises aspektis, ahvatlusvõime ja veetluse mõttes. Iga naine tajuvat sellal kümnetest pisiasjadest, et midagi on muutumas. Ka siivsaid daame võis haarata alateadvuslik paanika, et käes on teoreetiliselt viimane võimalus midagi „ära teha”, lasta endale midagi „juhtuda”. Muidu võib kujuneda nii, et sa ei saagi muud "elu" tunda. Viimane perspektiiv tundus ühelt poolt teadagi mugav ja turvaline (usuti ju veel Jumalat, kes näeb kõike), teiselt poolt aga ikkagi lohutu (surmatunnil polegi midagi meenutada). Mõned läksidki mõtetelt tegudele, isegi kui ei tuntud vajadust (kui raha väärtus langeb, ostetakse ju kokku kraami, mille järele pole tegelikku tarvidust). Sugenesid kõrvalsuhted või "juhused". Osa põhjust võis muidugi olla selleks ajaks kujunenud pikas kooselurutiinis, lapsed olid ka juba suured, ja nii see läks. 

Mõistagi kehtis ja kehtib sama sündroom vooruslike meesterahvaste kohta, aga neid oli/on statistiliselt ilmselt vähem. 

Tähtis on praegu see, et inimene siiski rahuneb lõpuks. Loodus on nii seadnud. Rahunevad niihästi need, kes muud "elu" proovisid, kui ka need, kes ei proovinud. Ühed heameelega, et seda tegid, teised, et ei teinud (inimese leidlikkus enda õigustamisel on ju ammendamatu). 

Hoopis raskem on järgmine juhtum. Viiekümne-kuuekümne vahel (ka see ajapiir nihkub kaugemale) inimene (ükskõik kummast soost) avastab, et mõned temaga lähedalt seotud isikud ei ole päris niisugused, nagu ta seni oli arvanud. Need, keda tema pidas ausateks ja korralikeks, on tema naiivsusele mängides temast "mööda läinud". Faktiliselt nad on teda ära kasutanud (nagu Tšehhovi onu Vanjat). Veel enam, talle hakkab koitma, et suur osa ühiskonnas toimuvast põhineb silmakirjalikkusel. Aated, mida tema on uskunud ja millest juhindunud, on ühe väiksema sotsiaalse grupi väljamõeldis, mille abil suuremat gruppi kontrollida ja enda heaks tööle panna. Võimujanused, egoistid ja muud nurjatud hoiavad nende abil häid ja lihtsameelseid käpa all. Ühed on töötanud ennastohverdavalt ja püksirihma pingutanud, teised on pihku itsitanud ja vilju maitsnud. Nüüd lähevad inimesel silmad lahti. Aga on juba hilja. See ongi põhiline. Hilja! Mäe teine külg paistab ammu, ees ootab laugjas põhjatu org. Enam ei ole võimalik uuesti alustada, jõudu ning aega napib. Kõik, mis on, see enam-vähem niimoodi nüüd ka jääb. On oldud loll, ja midagi pole parata. Säärane seisund vähendab kõvasti inimese valmisolekut suuremeelseteks tegudeks, näiteks osalemiseks kodanikuühiskonnas või mingis muus aktsioonis. Sellest võib sugeneda kibestumist ja kalkustki. "Lõpparve" oleks sellest kõneleva dramaatilise ooperi pealkiri. Küll tahaks seda vahel dirigeerida!

Toimetaja: Kaspar Viilup



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: