Arvustus. Superkangelaste rasked ajad ({{commentsTotal}})

"Logan" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"Logan"
Režissöör: James Mangold
Osades: Hugh Jackman, Patrick Stewart, Dafne Keen, Boyd Holbrook
7/10

"Logan" tekitab elevust ja rõõmu nendes, kes on koomiksifännid, kes on kursis varasemate X-meeste filmide ja Wolverinega. Kui sa nende hulka ei kuulu, kuid märulid on sulle üldjoontes mokkamööda, siis on see film su jaoks ikkagi päris mõnus ajaviide. Aga kui eelistad pigem Euroopa kino ja kunstfilme, siis hoia eemale. See on žanrifilm ja pigem fännifilm.

Mulle üldiselt meeldivad märulid, kuid ma pole noorena olnud kuigi innukas koomiksifänn, ma olin pigem luulelemb boheem, kuigi salaja vaatasin ka "Star Treki". Filmi vaatamas käisin aga sellisel seansil, kus saalis oli mitmeidki tulihingelisi X-meeste fänne ja nemad lausa huilgasid mitmegi stseeni peale. Mulle tundus kohati mõnevõrra igav, sest ega stsenaarium iseenesest midagi väga uut ega üllatavat paku ning film ise pole ka selline, et saaks hõisata, et nüüd kõik kinno, ka need, kes harilikult märuleid ei vaata.

See on tavaline superkangelase film, mis piire väga ei ületa ja mittemäruliinimesi selle žanri juurde ei too. Küll aga on selles filmis vunki sees ikka piisavalt, et väärib kinoskäiku. Ka on siin mõnus draamaliin, 90-aastase sureva superkangelase Charlesi (Patrick Stewarti kehastuses) ja nooremate superkangelaste vahel.

Viimasel ajal on mu meelest üldse rohkelt selliseid filme, kus superkangelased on vanaks jäänud, elust kõrvale tõmbunud, end maha kandnud, pensile läinud, sent surmale võlgu vms, ja siis filmides nad sooritavad oma taastuleku või luigelaulu. Ma oma lapsepõlvest selliseid filme väga ei mäleta, siis ikka olid täiselujõus Superman ja Batman täies hoos ja mingid pensionäridest supervanakesed eriti mingeid elutarkusi ei pildunud, kuskilt ei paistnud näiteks kibestunud Draculat või lörriläinud eluga Terasmeest. Mulle iseenesest see trend väga meeldib, et vananenud näitlejad, kes on meie, umbes 40-aastaste nooruses superkangelasi mänginud, nüüd ikka jälle kinoekraanile tuuakse ja me saame neid värsketes filmides näha. Loodetavasti toovad ka tänased lapsed oma tänased superkangelased tulevikus ekraanile, oleks muhe küll.


Patrick Stewart (kaader filmist)

Aga ma kaldun teemast kõrvale, seda tingis ilmselt näitleja Patrick Stewart, keda oli filmis väga südantsoojendav näha. Minu jaoks sai ta tuntuks teleseriaalist "Star Trek", kus ta oli kapten Jean-Luc Picard (mitte sellest kõige varasemast, tema oli Uus Generatsioon, 1987. aastast alates), hiljemgi on ta pigem ulmefilmide näitleja. Kui ma saaks Oscareid jagada, siis elutöö preemia ulmefilmides näitlemise eest pudeneks minu poolt talle küll. Teda on korduvalt nimetatud näiteks Kuldgloobuse nominendiks, kuid võitnud ta seda pole. Loganis on tema rolliks vananev superkangelane, kes enam ei suuda oma võimeid kontrollida ning keda hoitakse pideva tabletikuuriga enamvähem vaos. Alguses tundub, et ta on eriti ohtlik ja paha, tasapisi selgub, et siiski mitte. Tal on mõnus arenev osa täita ja ta on oma rollis veenev.

Siis muidugi on filmis nunnu Hugh Jackman, kes on jälle Wolverine. Veidi visatakse selle üle nalja ka, et no kaua võib, üle hakkab viskama, eks?

Meeldiv üllatus on see, et Jackman saab siin mängida vanemat, kokkuvarisemise äärel kuidagi elus püsivat ja puhisevat superkangelast ning kontrastina energiast pakatavat super-super-üli-superkangelast, kes on lihtsalt täiesti jõhker tapamasin. Ta mängib neid kahte rolli iseendale vastu, see tähendab, et siin on väike hukkunud alpinisti efekt, et mina tulin mulle peale, või kuidas see käiski. Jackmani kehastatud kahel tegelasel on omavahel mitmeidki võimsaid kaklusstseene, mille pärast tasub end kinno vedada.

Noor mutant Laura, keda kehastas Dafne Keen, on algavale näitlejale päris äge. Keen on sündinud 2005. aastal, ta saab sel aastal 12-aastaseks. Mulle ei tule kohe esimese hooga ette sellist teist näitlejat, kes nii noorena sellistes märulistseenides osaleda oleks saanud. Eks seal on muidugi dublante ja muud kasutatud, kuid põhimõtteliselt - see roll on tal ikka väga verine. Võrrelda saaks ehk filmiga "León", mis tuli välja 1994. aastal ja kus lapspeaosa mängis Natalie Portman, kes oli filmis osalemise ajal 12-aastane. Eks siis näis, kas Keenist saab Portmani mantlipärija, šanssi tal selleks igal juhul on.


Dafne Keen (kaader filmist)

Rääkides lapsnäitlejatest - mulle meenutas Boyd Holbrook kurjam Pierce’i rollis kangesti "Üksinda kodus" kangelast Macaulay Culkinit. Lihtsalt väliselt tundus väga sarnane, nagu oleks suureks kasvanud Culkin. Holbrook pole siiski lapsnäitleja olnud, see on mu meelevaldne paralleel. Tema alustas näitlejateed 27-aastasena ja veel millegi väga silmapaistvaga end ajalukku kirjutanud pole. Ei oskagi öelda, kas tal on veel lootust superstaarina taevasse tõusta, siin filmis ta väga ei häiri, kuid mingi vapustav kõrvalosa roll tal ka ei ole. Teeb oma töö ära ja meenutab kangesti Culkinit.

Mis mulle filmi juures vägagi meeldis, olid märulistseenid. Mitme koha peal oli selline mõnus jäta-jama-mis-sa-jaurad efekt, kus lihtsalt pikema jututa laeng näkku lasti ja tegevus läks hooga edasi. Mind väga häirib osade märulite juures see, et kui üks tegelane hakkab teist püssi või mõne muu relvaga ähvardama, aga enne seda on neil vaja pikk dialoog maha pidada mingil üldfilosoofilisel teemal. No mida sa jõrised, tulista ometi! Mõistate, jah? No selles filmis pikka juttu ei ole. Kui on vaja pauku teha, siis pauku tehakse, ei ole mingit heietamist. Heietatakse küll ka, kuid selleks on oma momendid ja need sobivad sinna.

Korralikult tehtud film, võib rahule jääda. Tõenäoliselt ei saa see linateos mingiks niisuguseks, mida keegi võiks enda aasta parimaks kinoelamuseks pidada, kuid väärib kinnominemist küll, meelelahutust ja südameliigutust pakub igal juhul. Seda siis neile, kes armastavad märuleid. Kui see pole teie rida, jätke vahele.

Toimetaja: Kaspar Viilup



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.