Mart Nutt. Rahvusriik tänapäeval ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Rahvusriigi ajakohasus, isegi võimalikkus on viimaste kümnendite poliitikas ja riigiteadustes seatud korduvalt kahtluse alla. Püütakse tõestada, et rahvusriik on jäänud lootusetult minevikku. Selle hiilgeaeg oli XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel. Tänapäeval on aga kujunenud palju moodsamad riigivormid, mis ei ole ei rahva- ega rahvuspõhised, vaid rahvasteülesed.

Niisuguseid arusaamu propageerivad kõikvõimalikud postmodernistlikud ja neomarksistlikud teooriad, mis näevad vaimusilmas riigi väljasuremist ja asendumist mingi muu kooslusega: kommunitaarsete kogukondadega, kohalike omavalitsuste föderatsiooniga, vabaühenduste korporatsioonidega, rahva nn isealgatuslike kogudega jms. Aga levivad ka autoritaarset ihalust kandvad mõttevoolud, mille järgi on demokraatia liiga kohmakas, aeglane, ei suuda oma kooskõlastamismehhanismi tõttu operatiivselt reageerida kiiretele muutustele ning samas jätab mitmed vähemused, huvigrupid ja mõttekojad kaasamata või nende seisu­kohtadega arvestamata.

Seejuures aga unustatakse, et rahvusriik kujunes alternatiivina seisuslikule feodaalriigile. Selle protsessi käigus asendus valitseja suveräniteet rahva suveräniteediga. Ainult sellisel moel sai võimalikuks rahva muutumine võimu subjektiks ning demokraatliku valitsemisviisi tekkimine. Kas demokraatia on võimalik ilma rahvusriigita? Seni ei ole niisugust riigivormi leiutatud. Modernsed alternatiivid rahvusriigile on ikkagi olnud autoritaarsed või totalitaarsed diktatuurid. Kõik teooriad „kolmandast teest” on viinud vabaduse lämmatamiseni. See küsimus kerkib kindlasti ka tulevikus. Kui rahvas peab loovutama võimu, siis kellele? Ekspertidele? Ühiskondlikele aktivistidele? Sotsiaalsetele survegruppidele? Rahvusvahelistele hiidkorporatsioonidele? Või ikkagi autoritaarsetele või totalitaarsetele võimukeskustele?

Praegu tahaksin peatuda Eesti võimalikel valikutel. Oleme viimase 12 aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulu­mine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võim­saimasse julgeolekukeskkonda. Samas ei arva ilmselt enamik inimesi, et nüüd ongi aeg jääda loorberitele puhkama, muganduda kõigega, mille Brüssel ja Washington kandikul ette toovad, ja järk-järgult vajuda letargilisse heaolu-unne, unustades ajapikku oma juured, keele ja kõik selle, mille nimel me oleme üldse olemas olnud.

Tegelikult ei näi see heaolu-uni kuidagi teostuvat. Majanduskriisid on räsinud rikkaid lääneriike. Heaoluühiskond, eriti aga hoolekandeühiskond on pankrotistumas. Madal iive, vanema generatsiooni osakaalu pöördumatu suurenemine ei võimalda jääda praeguste sotsiaalkulutuste taseme juurde. Enam ei saa isegi kõige sinisilmsemas ettekujutuses eeldada, et heaoluühiskond jääb olemasolevas vormis püsima. Samal ajal on meie lähinaabruses pingestunud julgeolekukeskkond. Venemaa agressiivsus, ISIS ehk Daesh ja võigas sõjategevus Süürias ning Iraagis, miljonid immigrandid, kes püüavad kõikvõimalikul moel Euroopasse jõuda ja kellega Euroopa ei suuda enam toime tulla. Kasvav terrorism ja äärmuslus — nii islami nimel kui ka selle vastu.

Tõsiasi on hoopiski see, et tegelikult ei kanna keegi meile kandikul midagi ette. EL-is toimub armutu konkurents enda maksmapanemise nimel ja unelejad surutakse ripatsiteks, ääremaadeks, kelle sõnaõigus on näiline, kaasajooksmiskohustus aga absoluutne. Euroopa Liitu oleks sellistes protsessides vale süüdistada. EL on eeskätt kogum liikmesriike. Jah, tõesti, kätkedes endas üha enam ka iseseisvalt ja enda huvides tegutsevat eurobürokraatiat, millel näib olevat ambitsioon saada euroaristokraatiaks. Aga EL on üldjoontes demokraatlik ühendus, ja kui asjad arenevad seal meile soovimatus suunas, siis on meil põhjust süüdistada ikkagi eeskätt iseenda loidust.

Juba kolm aastakümmet räägitakse maailmas globaliseerumisest. Mida see tähendab, selle kohta on mitmeid arvamusi. Ega globaliseerumine ei olegi ajaloolises lõikes midagi uut, vaid lihtsalt üks arengutsükkel, mille käigus muutuvad teatud seosed universaalsemaks, teised seosed aga marginaliseeruvad. Aga see selleks. Kindlasti iseloomustavad tänapäeva sellised arengutendentsid, mis asetavad riigid valikute ette. Mitmed nendest valikutest osutuvad küll sundvalikuteks, aga mitte kõik. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et liikmesriigid on EL-is suveräänsuse kaotanud, kuid nõustun, et suveräänsus on teisenenud, muutunud mitmetasandiliseks ja seda on riikide tasandilt delegeeritud päris palju riigiülesele või rahvusvahelisele tasandile. Seega väide, et Eestil ei ole enam mingit võimalust oma tuleviku üle otsustada, on vale, mis lähtub kas asjatundmatusest, nihilismist, ükskõiksusest või loidusest.

Eesti seisab tegelikult üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks ja milles vale samm võib osutuda hävinguliselt pöördumatuks. See on valik, mil moel vastab Eesti globaliseerumise väljakutsele, ehk teisisõnu, millist arengumudelit hakkab Eesti rakendama. Pakun siinjuures välja kolm võimalikku suunda, mille vahel tuleb valida. Minu väidetes ei peitu vihjeid Eesti praegustele erakondadele, kuna puhast mudelit ei kanna tegelikult ühegi erakonna valimisprogramm. Ütlen ühtlasi etteruttavalt, et need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem üksteist mõjutavad tänapäevase ühiskonnaarengu jõujooned. Ometi ilmnevad nende vahel selged valikuvariandid. Ma ei tee ka saladust, millist arengusuunda pean ma ise Eestile kõige sobivamaks.

Need kolm võimalikku riigimudeli arengusuunda on äririik, sotsiaalriik või rahvusriik.

Nimetused on tinglikud ja mõistagi kokkuleppelised. Seepärast iseloomustan põgusalt, mida ma nende all mõtlen.

Äririik oleks selline riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse, konkurentsivõime ja allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu olemasolu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks (või uinutamiseks). Rahvusriik kui mõiste võib äririigis ju põhiseaduse preambulis isegi püsida, kuid sisutu loosungina. Kui odavat tööjõudu riiki tuua ja palgakulusid kokku hoida on efektiivne, siis äririik seda ka teeb, kuigi suureneb töötus varasema tööjõu hulgas. Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi taotlus on viia kõrgharidus üle maailmas laialdaselt kasutatavale keelele, praegusel juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik saanud edukaks, ei soovita sellele tõigale äririigis tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed.

Klassikaline äririigi näide on kahtlemata Singapur. Ta on edukas, jõukas ja stabiilne. Ta ei ole küll eriti demokraatlik, kuid selle eest on efektiivne. Ta imeb vaesemad riigid tühjaks nende parimast tööjõust, jättes aga kaadri koolitamise nendesamade vaeste riikide õlgadele. Sotsiaalne kindlustatus on Singapuris teisejärguline, peaaegu puudub. Neli riigikeelt ja väline sallivus kõigi rahvusgruppide suhtes varjab tõsiasja, et maa-alal, kus saja aasta eest olid elanikeks malai rahvad, moodustavad nüüd rahvastikust 80% hiinlased. Singapur ei ole tegelikult riik. Singapur on ettevõte, suurkorporatsioon.

Äririigi arengutee valimine tooks Eestis kaasa järgmised arengud:
riigikord muutub liidrikeskseks ja võrdlemisi autokraatlikuks; Riigikogu marginaliseerub kummitemplist kartulitempliks;
kehtestatakse maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimaliseeritakse ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ilmselt ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvelt kinni maksta;
tööjõu sisseränne liberaliseeritakse, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal;
eesti keel kaotab asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ja taandub olmekeeleks;
eestlased jäävad arvulisse vähemusse.

Sellises stsenaariumis võib kahtlemata näha nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Õnnestumise korral saab Eesti jõukamaks. Kuid äririigi mudel teeb ka Eestist ettevõtte, jättes ometi vastuseta küsimuse, kellele seda vaja on. Julgen eeldada, et enamikule eestlastest ei ole seda vaja.

Sotsiaalne riik on riik, mis seab esiplaanile oma elanike heaolu. Sageli on teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb aga selles, kas see on ka teostatav. Sotsiaalse riigi kõige keerulisem probleem on see, kust leida ressurssi sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele. Olukorras, kus sündivus on vähenenud ja rahvastik vananeb, on see küsimus muutunud erakordselt teravaks. Mis oleks lahendus? Võõrtööjõu sissetoomine? Eks see vist pisut ebaeetiline ole, kui teiste maade madalapalgalised töötajad peavad täitma riigikassat, et riik saaks omadele pensionit maksta. Pealegi on see abinõu ajutine. Aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt lasterikastel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja mitte otsidagi tööd.

Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud senini edukad, ent kauaks? Eestile tähendab sotsiaalriigi mudel järgmist:
riigikord areneb nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsus tähtsustub ja kodanikuühiskonna mõju kasvab;
üldine maksukoormus tõuseb ja bürokraatia suureneb, mis mingil hetkel hak­kab pärssima majanduskasvu;
odava võõrtööjõu sisseränne suureneb kiiresti;
riik satub mingil hetkel tõsistesse raskustesse, kuidas katta sotsiaalkulutusi;
eesti keele positsioon nõrgeneb, hoolimata püüetest seda administratiivsete vahenditega säilitada;
eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneb pidevalt.

Keskne küsimus on, kas Eesti rahvas jaksab sotsiaalriigi rasket koormat kanda ja kas see vastab põhiseaduse mõttele, et Eesti riigi üks peamisi eesmärke on eestluse püsimajäämine.

Rahvusriiki peavad tänapäeval paljud minevikujäänukiks, nagu eespool ka kirjeldatud. Saja aasta tagune rahvusriik seda tänapäeval ehk olekski. Kuid rääkides tänapäevasest riigist, ei ole mõtet kanda rahvusriigile üle kõiki XIX sajandi või XX sajandi alguse tunnuseid. Siinjuures on tänapäevase rahvusriigi puhul oluline rõhutada, et:
rahvusriik ei ole sama mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla ka paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene päris edukas, teine suurte probleemide küüsis;
rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi eri rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised;
rahvusriik ei ole immigrantide vaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.

Enamik tänapäeva Euroopa riike on rahvusriigid. Küsimus on selles, kas nad jäävad rahvusriikideks või mitte. Nagu eespool rõhutatud, ei ole äririigi, sotsiaalriigi ja rahvusriigi arengumudelid tingimata vastuolus. Äri, sotsiaalsus ja tänapäevane rahvuslus saavad demokraatliku riigi tingimustes eksisteerida tasakaalus ja harmoonias ning areneda paralleelselt. Kuid need võivad kergesti langeda ka tasakaalust välja, kui riiki valitsetakse voluntaristlikult ja temast tahetakse aretada kas äriettevõtet või sotsiaalhoolekandeasutust. Eesti on põhiseaduse järgi nüüdisaegne rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks, et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Seda tuleks teha siis, kui eesmärgiks saaks äri- või sotsiaalriik.

Mida tuleks teha, et Eestis jätkuks rahvusriiklik arengutee?

Eesti peaks jääma kindlalt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise.

Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisarendamine. Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.

Jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt haridussüsteemi kaudu eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidusust.

Panustamine tööhõivele ja maksimaalne kohaliku tööjõu kasutamine. Võõrtööjõud on kindlasti odavam ja vastab mingi osa ettevõtete hetkehuvidele. Kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele. Aastakümnete pärast kaasnevad sotsiaalkulutused peab kinni maksma Eesti maksumaksja riigieelarve kaudu, aga mitte ettevõtjad, kes kasumi saavad.

Konservatiivne immigratsioonipoliitika. Loomulikult peab Eesti täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Kuid samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu. Riigis ei tohi lasta tekkida olukorral, kus sisseränne ületab lõimumisvõimekuse. Keegi ei ole õnnelik, kui paarikümne aasta pärast seisame silmitsi getostumisega ja väärtushinnangute poolest sügavalt lõhestatud ühiskonnaga.

Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos madala korruptsioonitaseme ja tõhusa kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise. Kuid ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Ainult sellisel moel püsib ühiskond terviklik ja tasakaalus.

Esitatud loetelu ei ole ammendav. Ühiskond on paljutahuline, ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esimest korda ajaloos oleme silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viibki.

Valed valikud Eesti tuleviku korraldamisel võivad kaasa tuua pöördumatuid arenguid, mille tagajärjel kaotame jäädavalt võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Sellest said hästi aru okupatsioonivõimud. Nad mõistsid, et kui eestlased jäävad vähemusse omal kodumaal ja eesti lapsed hak­kavad võõrkeeles haridust omandama, on Eesti riigi taastamise võimalused likvideeritud. Oleks eriti rumal nüüd oma kätega teha seda, millega võõrvõim hakkama ei saanud.

Looming

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: