Vastust teab vaid tuul – Kas Bob Dylani laulusõnad on kirjandus? ({{commentsTotal}})

Ameerika legendaarne laulja Bob Dylan.
Ameerika legendaarne laulja Bob Dylan. Autor/allikas: AP/Scanpix

Kui ilmus uudis, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks ei saanud Don DeLillo ega Haruki Murakami, vaid trubaduur Bob Dylan, oli minu ja mitme tuttava esimeseks reaktsiooniks naer. „Ha-ha, hi-hi, nii lahe, mõtle, kui tore oleks, kui päriselt Dylan selle preemia saaks? Oot, tema valitigi? See ei olnudki siis nali? Hmm, äkki see polnudki halb mõte?”

Järgnes meediatorm, mille iilide varjus pidid vaesed kultuuriajakirjanikud lühikese tähtaja jooksul sadu arvamus- ja ülevaatelugusid valmis vorpima ning murdsid pead küsimuste üle, millele veel keegi ei ole vastata suutnud. Kas laulusõnad ilma muusikata on kirjandus? Kui Nobeli preemiakomitee soovis oma tavapärasest auhinnajagamise mustrist sel korral kõrvale kalduda, oleksid nad ehk võinud auhinna anda kellelegi, kes pole valge Lääne mees?

Luuletaja Matthew Zapruder kommenteeris Dylani Nobeli-võitu ehk kõige tabavamalt: „Ma olen nõus, et Dylani looming pole luule, aga Nobeli preemiat ei anta välja LUULE eest.” Laulusõnade ja muusika sümbioos (või selle puudumine) on ilmselt muusika- ja kirjandussõprade seas üks vaieldumaid teemasid. Kas sõnad saavad olla muusikapala kõige tähtsamaks komponendiks või jäävad nad alati teisejärguliseks?

Olen mõnda aega üritanud empiirilise vaatluse abil tõestada oma teooriat, et kahekümnendates tekkiv vaimustus elektroonilise tantsumuusika suhtes on lisaks füüsilisele ja keemilisele ekstaasiihalusele tingitud ka teismelisena kuulatud muusika laulusõnadest saadud üleküllastumisest. Mõne tusase laulja-laulukirjutaja või establishment’i vastu sõdiva punkbändi melodramaatilised väljaütlemised mõjuvad pärast postrite ja laulusõnade seinalt mahakiskumist pisut tobedalt.

Dylani loomingu kõrgaeg jääb popmuusika teismeikka, kuldsetesse kuuekümnendatesse. Dylan kirjutas oma parimaks peetava albumite trio „Bringing It All Back Home” (1965), „Highway 61 Revisited” (1965) ja „Blonde on Blonde” (1966) veel enne 25-aastaseks saamist. Dylan oli tõeline 1960. aastate põlvkonna hääl, kellelegi teisele on raske seda tiitlit omistada. Teise maailmasõja ajal sündinud Robert Zimmerman muutis oma nime kaunikõlaliseks, lasi lokkidel kasvada ning ammutas inspiratsiooni bluusist ja folgist, biitnikest ja Rimbaud’st, kristlusest ja LSD-st. Ta oli esimene, kes pani kuuekümnendatel õhus olnud parema homse ihaluse muusikasse nii, et see sai kohe väga populaarseks.
Dylan pole kunagi olnud parim laulja ega virtuoosseim kitarrist. Tema puhul on oluline tekstide mõte. Dylan suutis tabada Zeitgeist’i, mis ärevate aegade kohal alatasa hõljub, ja mis on äärmiselt mõjuv ka praegu:

Come writers and critics
Who prophesize with your pen
And keep your eyes wide
The chance won‘t come again
And don’t speak too soon
For the wheel’s still in spin
And there’s no tellin’ who
That it’s namin’
For the loser now
Will be later to win
For the times they are a-changin’.[1]
(„The Times They Are a-Changin’”, 1964)

Ajad muutuvad, ajad on ärevad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal ega ajal. Kuid keegi peab ometi õhus hõljuvast pingest kirjutama ja rääkima, olgu probleemiks Vietnami sõda või lendorava elupaikade ohustatus. Ent kui sõnavõtja õigel ajal muutuseid ei toeta, võib ta mõned aastad hiljem ajaloo hammasrataste vahele sattuda ning kaotajate poolel maanduda. Dylan julges (ja eriti selles laulus) kaotust kartmata julgelt kirjutada ning õhutas ka teisi oma eeskuju järgima.

Parim osa Dylani loomingust manab kuulaja silme ette detailideni täpse õhustiku, mis koos muusika meloodilisusega viib sarnasele rännakule nagu tüüpiline ilukirjandus. Samas ei maksa laulukirjutamisoskuse musikaalset poolt alahinnata. Luuleslämmidel esinev spoken word artist Dylan ei oleks kindlasti seesama Dylan, kes nüüd kooli kirjandusõpikutesse jõuab. Laulusõnade kontekstist väljarebimine on alati pisut meelevaldne tegevus. Teate ju küll seda tunnet, mis vahel mõnda imelist laulu kuulates haarab?

Tahaks terve salmi esile tõsta ja mõnele sõbrale tsiteerida, aga sõnu laulust lahti tõmmates rebeneb tervik koost. Mõned Dylani salmid peaksid sellisele testile küll vastu, kuid kindlasti on selline osa tema loomingust vähemuses.

Ain’t it just like the night to play tricks when
you’re tryin’ to be so quiet?
We sit here stranded, though we’re all doing
our best to deny it
And Louise holds a handful of rain, tempting
you to defy it
Lights flicker from the opposite loft
In this room the heat pipes just cough
The country music station plays soft
But there’s nothing really nothing to turn off
Just Louise and her lover so entwined
And these visions of Johanna that conquer my mind.[2]
(„Visions of Johanna”, 1966)

„Visions of Johanna” viib kuulaja või lugeja tuppa, kus minajutustaja vaatab Louise’i, kuid igatseb Johannat. Kuid kes on Louise’i armsam? Kas keegi kolmas või sama loovestja, kes Johannale mõtleb? Ning mis toimub kommunaalsüsteemiga – miks vilguvad tuled ja turtsuvad torud? „Visions of Johanna” on, nagu pealkirigi (visions – eesti k nägemused) ütleb, poolhallutsinogeenne nägemus, milles on raske tõde ja fiktsiooni eristada. Sellest hoolimata suudab Dylan ka ilma muusikata maalida stseeni, mis on ühteaegu ebamäärane ja täpne, kandes end kuulaja või lugeja enda mälestustesse ja aistingutesse üle.

Kuivõrd Dylani pärand on nii tugevalt seotud ajaga, mil see loodi, on selle mõjukust pärast 1960. aastaid raske hinnata. 1975. aasta valus lahkuminekualbum „Blood on the Tracks” on ehk kõige uuem (ja siiski üle neljakümne aasta vana!) Dylani plaat, mille puhul nii sõnade kui muusika headuse üle vaieldud ei ole. Albumi armastatuima loo „Idiot Wind” pealkiri on korraga nii ilmastikunähtus kui meeleseisund. Idioodi ja tuule kombineerimisel tekkiv sõnapaar rabab oma ootamatusega, muutudes laulu lõpuks tõdemuseks, et meiegi oleme idioodid. Idiootne tuul, mis puhub läbi sügismantlite, ulub ka inimeste tühjades lubadustes ja hooletult pillatud sõnades.

Idiot wind, blowing through the buttons of our coats
Blowing through the letters that we wrote
Idiot wind, blowing through the dust upon our shelves
We’re idiots, babe
It’s a wonder we can even feed ourselves.[3]
(„Idiot Wind”, 1975)

Dylani retseptsiooni on muuhulgas mõjutanud kaks asjaolu. Esiteks on tema looming niivõrd mahukas (välja on antud 37 stuudioalbumit, rääkimata kogumikest või kontsertsalvestustest), et isegi andunud fännidel on keeruline seda otsast lõpuni läbi kuulata. Teiseks on Dylani nimi saanud kuulsamaks kui ta ise. Tema viimaseid albumeid on taaskord soojemalt vastu võetud, kuid paratamatult on laulusõnades kajastuv surma ja surelikkusega vägisi leppimine retseptsioonile oma jälje jätnud. Kriitik Amanda Petrusich kirjutab arvustuses[4] 2012. aasta albumile „Tempest”, et tegelikult räägib album surmast, Lõpust suure tähega. „71-aastaselt on Dylan viimaks aru saanud, et suremine ei pruugi midagi õpetada, vahel lihtsalt surrakse ,” leiab Petrusich.[5]

Õnneks on Dylan siiani elujõuline ning tuuritab pidevalt täismajadele, erinevalt enamikus 2016. aasta parimate albumite edetabelites figureerinud Leonard Cohenist ning David Bowiest. Mõlemad mehed jõudsid oma viimased stuudioalbumid (vastavalt „You Want It Darker” ja „Blackstar”) enne surma välja anda, kuid kumbagi teost pole ilma nende loojate kurvale lõpule mõtlemata enam võimalik kuulata. Ometi on ka objektiivselt (nii palju, kui sellises olukorras objektiivsust on võimalik säilitada) tegemist väga mõjuvate ja heade albumitega, mõlema mehe loomingu tipuga. Nii Bowie, Coheni kui Dylani suhtes pole muusikakriitika viimastel kümnenditel (kellel kaheksa-, kellel üheksakümnendatel) just leebe olnud, kuid viimastel aastatel on nende uuem looming taas positiivset tähelepanu saanud.

Tundub, et valitsev konsensus on, et Dylan on andnud välja paar suurepärast plaati, kuid on hunnik albumeid ja lugusid, millest oleks parem mitte rääkida. Kuid kas artisti looming peab olema täiesti plekitu ja ühtmoodi hinnatud, hoolimata sellest, et ta on juba mitukümmend aastat tegev olnud? Kas Rudyard Kipling oli Nobeli preemiat väärt? Kas Knut Hamsuni sidemed Natsi-Saksamaaga mõjutavad tema loomingu vastuvõttu? Kas Ernest Hemingway mitte ei kirjutanud sama lugu kümneid kordi uuesti?

Dylani loomingu hindamise muudab oluliseks hirm, et lähiajal (või üldse enam kunagi) Nobeli preemiat ühelegi teisele muusikule ei anta. Muusikutel on muidugi omad auhinnad, alates Grammydest ja lõpetades Ivor Novello ja PENklubi laulukirjutamispreemiatega. Kuid miski pole Nobelist nooblim. Bob Dylan on laulja-laulukirjutaja arhetüüp: sotsiaalselt tundlikum kui Bowie, kuulsam kui Cohen, Joni Mitchell, Tom Waits või Patti Smith, ning eeskuju, kellega võrdlemisest ei pääse ei Bruce Springsteen ega Sufjan Stevens. Aga kas ta on neist parem? Ma tahaksin öelda „ei”, aga kui ma peaks sekundiga nimetama ühe tuntud muusiku, kes on kirjandusest inspiratsiooni ammutanud, hüppaks esimesena pähe Dylan. Laulus „You’re Gonna Make Me Lonesome When You Go” (1975) võrdleb Dylan enda suhteid Rimbaud’ ja Verlaine’i omadega ning ka väljanägemiselt sarnaneb noor Dylan piinatud poeedi võrdkujuga.

Dylanile Nobeli preemia üleandmine kulges täpselt nii, nagu seda arvata võis. Ekstsentrilise meediapelgurina ta auhinnale Rootsi järele ei läinudki ning saatis enda asemel Patti Smithi, kelle raamatule „Kõigest lapsed” Dylanil väärilist tervikut vastu panna pole. Dylani 1973. aastal ilmunud eksperimentaalproosa kogumik „Tarantula” ei leidnud erilist tunnustust ning hiljem on ta end sellest raamatust distantseerinud. Dylanile ei läinud Nobeli vaja. Tema laureaadiks nimetamine tõi Nobeli kirjanduspreemiale küll märksa suurema meediakajastuse kui näiteks Svetlana Aleksijevitši puhul, aga kas see oli auhinnakomitee eesmärk? Äkki oleks siis võinud kohe Patti Smithi Rootsi kutsuda? Lisaks sellele, et Smith on raamatuid avaldanud, on ta ka väga palju kaasa aidanud sellele, et naisi muusikas tõsisemalt võetaks. Või kui Nobeli komitee soovis tõesti piire murda, siis miks ei tunnustanud nad mõnda geniaalset räpparit (räpilahingu (rap battle’i) ja luuleõhtu vahel on tihtipeale imeõhuke piir), nagu Nasi, Andre 3000-t või Kendrick Lamari? Paratamatult tekib tunne, et žürii elas Dylanit auhinnates uuesti läbi oma nooruspõlve armastuse suve.

Laureaadi isikust on samas tähtsam see, et nüüd on laulusõnadele kui kirjandusvormile nii kõrgel tasandil ka formaalselt tunnustus antud. Kasvasin küll üles Vonneguti ja Viidinguga, aga kahtlen sügavalt, et oleksin kirjutama hakanud, kui ei oleks olemas olnud Bright Eyes’i Conor Oberstit (keda on korduvalt „uue põlvkonna Dylaniks” nimetatud) ja teisi muusikuid, kes oskasid mu tundeid väljendada siis, kui mul endal sõnadest väheks jäi. Ajal, mil aina rohkem kurdetakse, et noored ei loe ning ekraanide kumas on raske raamatutele keskenduda, ei maksa unustada, et kirjandus ja lugude jutustamine on juba ammu enne kirjakeelt olemas olnud.
On ju ka Dylani palavalt armastatud folkmuusika kaudselt pärit lugulauludest. Lõpuks jõuab kõik ikkagi Homerose ning regivärsini välja. Ning kui tehnoloogia areng viib kord kirjanduse muusika ja muude elava esitusega tihedamini seotud vormide juurde tagasi, oleks see raamatutega harjunud põlvkondadele esialgu pisut harjumatu, aga mitte tingimata halb. Kunst on kunstis kunsti näha, kuid kõige mõjuvamad lood saavad alguse just sellest, kui mittekirjanduslikest kultuurinähtustest universaalsed üldinimlikud narratiivid üles leitakse.


[1] Tulge, kirjanikud ja kriitikud / kes te sulepeaga tulevikku kuulutate / ja hoidke silmad lahti / sest teist võimalust ei tule / ja ärge liiga vara rääkige / sest ratas pöörleb veel / ja ei või teada, kelle nime nimetab / see, kes praegu kaotab, on hiljem võitja / sest ajad on muutumas.
[2] See on ju öö moodi – mängida vingerpussi, kui püüad olla tasa / istume siin, omadega puntras, kuigi seda tunnistada ei taha / Louise’il on peotäis vihma, ta keelitab trotsima / vastasmaja pööningukorteris võbeleb valgus / meie toas radikad ainult köhivad / raadiost mängib pehmet kantrit / aga tõesti pole mitte midagi kinni keerata / Louise ja ta armuke põimunud teineteise ümber / ja nägemused Johannast vallutavad mu meele.
[3] Idiootne tuul puhub me mantlite nööpaukudest läbi / puhub läbi kirjadest, mis kirjutasime / Idiootne tuul puhub läbi tolmust meie riiulitel / me oleme idioodid, kallis / ime, et me ennast ära toidame.
[4] Amanda Petrusich. „Bob Dylan – Tempest”. – http://pitchfork.com/reviews/albums/17139-the-tempest/.
[5] Muide, „Tempest’ile” andis kurikuulsalt karmikäeline Pitchfork 6.8 punkti 10-st. 2007. aasta kogumik DYLAN pidi leppima skooriga 1.3. Võrdluseks – „Blood on the Tracks’i” arvustust kaunistab täiuslik hinne 10.

Värske Rõhk

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Värske Rõhk



KalmetKalmet
Kalmet hiljutisest tülist Linnateatris: see taandus liialt persoonide peale

Näitleja Henrik Kalmeti leping Linnateatriga on lõppenud ning käesolevale hooajalegi joon alla tõmmatud. Seda, mis saab tema suurtest rollidest, ta veel ei tea, kuid tunnistas, et hiljutine lahkarvamus teatriga taandus kahetsusväärsel kombel suurtelt teemadelt persooniküsimuste peale.

Ivar PõlluIvar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Tan Twan Eng
Kirjandusfestival HeadRead toob viiel päeval kokku üle saja esineja

24. mail algab kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kaugeim külaline tuleb tänavu Malaisiast.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk