Vastust teab vaid tuul – Kas Bob Dylani laulusõnad on kirjandus? ({{commentsTotal}})

Ameerika legendaarne laulja Bob Dylan.
Ameerika legendaarne laulja Bob Dylan. Autor/allikas: AP/Scanpix

Kui ilmus uudis, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks ei saanud Don DeLillo ega Haruki Murakami, vaid trubaduur Bob Dylan, oli minu ja mitme tuttava esimeseks reaktsiooniks naer. „Ha-ha, hi-hi, nii lahe, mõtle, kui tore oleks, kui päriselt Dylan selle preemia saaks? Oot, tema valitigi? See ei olnudki siis nali? Hmm, äkki see polnudki halb mõte?”

Järgnes meediatorm, mille iilide varjus pidid vaesed kultuuriajakirjanikud lühikese tähtaja jooksul sadu arvamus- ja ülevaatelugusid valmis vorpima ning murdsid pead küsimuste üle, millele veel keegi ei ole vastata suutnud. Kas laulusõnad ilma muusikata on kirjandus? Kui Nobeli preemiakomitee soovis oma tavapärasest auhinnajagamise mustrist sel korral kõrvale kalduda, oleksid nad ehk võinud auhinna anda kellelegi, kes pole valge Lääne mees?

Luuletaja Matthew Zapruder kommenteeris Dylani Nobeli-võitu ehk kõige tabavamalt: „Ma olen nõus, et Dylani looming pole luule, aga Nobeli preemiat ei anta välja LUULE eest.” Laulusõnade ja muusika sümbioos (või selle puudumine) on ilmselt muusika- ja kirjandussõprade seas üks vaieldumaid teemasid. Kas sõnad saavad olla muusikapala kõige tähtsamaks komponendiks või jäävad nad alati teisejärguliseks?

Olen mõnda aega üritanud empiirilise vaatluse abil tõestada oma teooriat, et kahekümnendates tekkiv vaimustus elektroonilise tantsumuusika suhtes on lisaks füüsilisele ja keemilisele ekstaasiihalusele tingitud ka teismelisena kuulatud muusika laulusõnadest saadud üleküllastumisest. Mõne tusase laulja-laulukirjutaja või establishment’i vastu sõdiva punkbändi melodramaatilised väljaütlemised mõjuvad pärast postrite ja laulusõnade seinalt mahakiskumist pisut tobedalt.

Dylani loomingu kõrgaeg jääb popmuusika teismeikka, kuldsetesse kuuekümnendatesse. Dylan kirjutas oma parimaks peetava albumite trio „Bringing It All Back Home” (1965), „Highway 61 Revisited” (1965) ja „Blonde on Blonde” (1966) veel enne 25-aastaseks saamist. Dylan oli tõeline 1960. aastate põlvkonna hääl, kellelegi teisele on raske seda tiitlit omistada. Teise maailmasõja ajal sündinud Robert Zimmerman muutis oma nime kaunikõlaliseks, lasi lokkidel kasvada ning ammutas inspiratsiooni bluusist ja folgist, biitnikest ja Rimbaud’st, kristlusest ja LSD-st. Ta oli esimene, kes pani kuuekümnendatel õhus olnud parema homse ihaluse muusikasse nii, et see sai kohe väga populaarseks.
Dylan pole kunagi olnud parim laulja ega virtuoosseim kitarrist. Tema puhul on oluline tekstide mõte. Dylan suutis tabada Zeitgeist’i, mis ärevate aegade kohal alatasa hõljub, ja mis on äärmiselt mõjuv ka praegu:

Come writers and critics
Who prophesize with your pen
And keep your eyes wide
The chance won‘t come again
And don’t speak too soon
For the wheel’s still in spin
And there’s no tellin’ who
That it’s namin’
For the loser now
Will be later to win
For the times they are a-changin’.[1]
(„The Times They Are a-Changin’”, 1964)

Ajad muutuvad, ajad on ärevad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal ega ajal. Kuid keegi peab ometi õhus hõljuvast pingest kirjutama ja rääkima, olgu probleemiks Vietnami sõda või lendorava elupaikade ohustatus. Ent kui sõnavõtja õigel ajal muutuseid ei toeta, võib ta mõned aastad hiljem ajaloo hammasrataste vahele sattuda ning kaotajate poolel maanduda. Dylan julges (ja eriti selles laulus) kaotust kartmata julgelt kirjutada ning õhutas ka teisi oma eeskuju järgima.

Parim osa Dylani loomingust manab kuulaja silme ette detailideni täpse õhustiku, mis koos muusika meloodilisusega viib sarnasele rännakule nagu tüüpiline ilukirjandus. Samas ei maksa laulukirjutamisoskuse musikaalset poolt alahinnata. Luuleslämmidel esinev spoken word artist Dylan ei oleks kindlasti seesama Dylan, kes nüüd kooli kirjandusõpikutesse jõuab. Laulusõnade kontekstist väljarebimine on alati pisut meelevaldne tegevus. Teate ju küll seda tunnet, mis vahel mõnda imelist laulu kuulates haarab?

Tahaks terve salmi esile tõsta ja mõnele sõbrale tsiteerida, aga sõnu laulust lahti tõmmates rebeneb tervik koost. Mõned Dylani salmid peaksid sellisele testile küll vastu, kuid kindlasti on selline osa tema loomingust vähemuses.

Ain’t it just like the night to play tricks when
you’re tryin’ to be so quiet?
We sit here stranded, though we’re all doing
our best to deny it
And Louise holds a handful of rain, tempting
you to defy it
Lights flicker from the opposite loft
In this room the heat pipes just cough
The country music station plays soft
But there’s nothing really nothing to turn off
Just Louise and her lover so entwined
And these visions of Johanna that conquer my mind.[2]
(„Visions of Johanna”, 1966)

„Visions of Johanna” viib kuulaja või lugeja tuppa, kus minajutustaja vaatab Louise’i, kuid igatseb Johannat. Kuid kes on Louise’i armsam? Kas keegi kolmas või sama loovestja, kes Johannale mõtleb? Ning mis toimub kommunaalsüsteemiga – miks vilguvad tuled ja turtsuvad torud? „Visions of Johanna” on, nagu pealkirigi (visions – eesti k nägemused) ütleb, poolhallutsinogeenne nägemus, milles on raske tõde ja fiktsiooni eristada. Sellest hoolimata suudab Dylan ka ilma muusikata maalida stseeni, mis on ühteaegu ebamäärane ja täpne, kandes end kuulaja või lugeja enda mälestustesse ja aistingutesse üle.

Kuivõrd Dylani pärand on nii tugevalt seotud ajaga, mil see loodi, on selle mõjukust pärast 1960. aastaid raske hinnata. 1975. aasta valus lahkuminekualbum „Blood on the Tracks” on ehk kõige uuem (ja siiski üle neljakümne aasta vana!) Dylani plaat, mille puhul nii sõnade kui muusika headuse üle vaieldud ei ole. Albumi armastatuima loo „Idiot Wind” pealkiri on korraga nii ilmastikunähtus kui meeleseisund. Idioodi ja tuule kombineerimisel tekkiv sõnapaar rabab oma ootamatusega, muutudes laulu lõpuks tõdemuseks, et meiegi oleme idioodid. Idiootne tuul, mis puhub läbi sügismantlite, ulub ka inimeste tühjades lubadustes ja hooletult pillatud sõnades.

Idiot wind, blowing through the buttons of our coats
Blowing through the letters that we wrote
Idiot wind, blowing through the dust upon our shelves
We’re idiots, babe
It’s a wonder we can even feed ourselves.[3]
(„Idiot Wind”, 1975)

Dylani retseptsiooni on muuhulgas mõjutanud kaks asjaolu. Esiteks on tema looming niivõrd mahukas (välja on antud 37 stuudioalbumit, rääkimata kogumikest või kontsertsalvestustest), et isegi andunud fännidel on keeruline seda otsast lõpuni läbi kuulata. Teiseks on Dylani nimi saanud kuulsamaks kui ta ise. Tema viimaseid albumeid on taaskord soojemalt vastu võetud, kuid paratamatult on laulusõnades kajastuv surma ja surelikkusega vägisi leppimine retseptsioonile oma jälje jätnud. Kriitik Amanda Petrusich kirjutab arvustuses[4] 2012. aasta albumile „Tempest”, et tegelikult räägib album surmast, Lõpust suure tähega. „71-aastaselt on Dylan viimaks aru saanud, et suremine ei pruugi midagi õpetada, vahel lihtsalt surrakse ,” leiab Petrusich.[5]

Õnneks on Dylan siiani elujõuline ning tuuritab pidevalt täismajadele, erinevalt enamikus 2016. aasta parimate albumite edetabelites figureerinud Leonard Cohenist ning David Bowiest. Mõlemad mehed jõudsid oma viimased stuudioalbumid (vastavalt „You Want It Darker” ja „Blackstar”) enne surma välja anda, kuid kumbagi teost pole ilma nende loojate kurvale lõpule mõtlemata enam võimalik kuulata. Ometi on ka objektiivselt (nii palju, kui sellises olukorras objektiivsust on võimalik säilitada) tegemist väga mõjuvate ja heade albumitega, mõlema mehe loomingu tipuga. Nii Bowie, Coheni kui Dylani suhtes pole muusikakriitika viimastel kümnenditel (kellel kaheksa-, kellel üheksakümnendatel) just leebe olnud, kuid viimastel aastatel on nende uuem looming taas positiivset tähelepanu saanud.

Tundub, et valitsev konsensus on, et Dylan on andnud välja paar suurepärast plaati, kuid on hunnik albumeid ja lugusid, millest oleks parem mitte rääkida. Kuid kas artisti looming peab olema täiesti plekitu ja ühtmoodi hinnatud, hoolimata sellest, et ta on juba mitukümmend aastat tegev olnud? Kas Rudyard Kipling oli Nobeli preemiat väärt? Kas Knut Hamsuni sidemed Natsi-Saksamaaga mõjutavad tema loomingu vastuvõttu? Kas Ernest Hemingway mitte ei kirjutanud sama lugu kümneid kordi uuesti?

Dylani loomingu hindamise muudab oluliseks hirm, et lähiajal (või üldse enam kunagi) Nobeli preemiat ühelegi teisele muusikule ei anta. Muusikutel on muidugi omad auhinnad, alates Grammydest ja lõpetades Ivor Novello ja PENklubi laulukirjutamispreemiatega. Kuid miski pole Nobelist nooblim. Bob Dylan on laulja-laulukirjutaja arhetüüp: sotsiaalselt tundlikum kui Bowie, kuulsam kui Cohen, Joni Mitchell, Tom Waits või Patti Smith, ning eeskuju, kellega võrdlemisest ei pääse ei Bruce Springsteen ega Sufjan Stevens. Aga kas ta on neist parem? Ma tahaksin öelda „ei”, aga kui ma peaks sekundiga nimetama ühe tuntud muusiku, kes on kirjandusest inspiratsiooni ammutanud, hüppaks esimesena pähe Dylan. Laulus „You’re Gonna Make Me Lonesome When You Go” (1975) võrdleb Dylan enda suhteid Rimbaud’ ja Verlaine’i omadega ning ka väljanägemiselt sarnaneb noor Dylan piinatud poeedi võrdkujuga.

Dylanile Nobeli preemia üleandmine kulges täpselt nii, nagu seda arvata võis. Ekstsentrilise meediapelgurina ta auhinnale Rootsi järele ei läinudki ning saatis enda asemel Patti Smithi, kelle raamatule „Kõigest lapsed” Dylanil väärilist tervikut vastu panna pole. Dylani 1973. aastal ilmunud eksperimentaalproosa kogumik „Tarantula” ei leidnud erilist tunnustust ning hiljem on ta end sellest raamatust distantseerinud. Dylanile ei läinud Nobeli vaja. Tema laureaadiks nimetamine tõi Nobeli kirjanduspreemiale küll märksa suurema meediakajastuse kui näiteks Svetlana Aleksijevitši puhul, aga kas see oli auhinnakomitee eesmärk? Äkki oleks siis võinud kohe Patti Smithi Rootsi kutsuda? Lisaks sellele, et Smith on raamatuid avaldanud, on ta ka väga palju kaasa aidanud sellele, et naisi muusikas tõsisemalt võetaks. Või kui Nobeli komitee soovis tõesti piire murda, siis miks ei tunnustanud nad mõnda geniaalset räpparit (räpilahingu (rap battle’i) ja luuleõhtu vahel on tihtipeale imeõhuke piir), nagu Nasi, Andre 3000-t või Kendrick Lamari? Paratamatult tekib tunne, et žürii elas Dylanit auhinnates uuesti läbi oma nooruspõlve armastuse suve.

Laureaadi isikust on samas tähtsam see, et nüüd on laulusõnadele kui kirjandusvormile nii kõrgel tasandil ka formaalselt tunnustus antud. Kasvasin küll üles Vonneguti ja Viidinguga, aga kahtlen sügavalt, et oleksin kirjutama hakanud, kui ei oleks olemas olnud Bright Eyes’i Conor Oberstit (keda on korduvalt „uue põlvkonna Dylaniks” nimetatud) ja teisi muusikuid, kes oskasid mu tundeid väljendada siis, kui mul endal sõnadest väheks jäi. Ajal, mil aina rohkem kurdetakse, et noored ei loe ning ekraanide kumas on raske raamatutele keskenduda, ei maksa unustada, et kirjandus ja lugude jutustamine on juba ammu enne kirjakeelt olemas olnud.
On ju ka Dylani palavalt armastatud folkmuusika kaudselt pärit lugulauludest. Lõpuks jõuab kõik ikkagi Homerose ning regivärsini välja. Ning kui tehnoloogia areng viib kord kirjanduse muusika ja muude elava esitusega tihedamini seotud vormide juurde tagasi, oleks see raamatutega harjunud põlvkondadele esialgu pisut harjumatu, aga mitte tingimata halb. Kunst on kunstis kunsti näha, kuid kõige mõjuvamad lood saavad alguse just sellest, kui mittekirjanduslikest kultuurinähtustest universaalsed üldinimlikud narratiivid üles leitakse.


[1] Tulge, kirjanikud ja kriitikud / kes te sulepeaga tulevikku kuulutate / ja hoidke silmad lahti / sest teist võimalust ei tule / ja ärge liiga vara rääkige / sest ratas pöörleb veel / ja ei või teada, kelle nime nimetab / see, kes praegu kaotab, on hiljem võitja / sest ajad on muutumas.
[2] See on ju öö moodi – mängida vingerpussi, kui püüad olla tasa / istume siin, omadega puntras, kuigi seda tunnistada ei taha / Louise’il on peotäis vihma, ta keelitab trotsima / vastasmaja pööningukorteris võbeleb valgus / meie toas radikad ainult köhivad / raadiost mängib pehmet kantrit / aga tõesti pole mitte midagi kinni keerata / Louise ja ta armuke põimunud teineteise ümber / ja nägemused Johannast vallutavad mu meele.
[3] Idiootne tuul puhub me mantlite nööpaukudest läbi / puhub läbi kirjadest, mis kirjutasime / Idiootne tuul puhub läbi tolmust meie riiulitel / me oleme idioodid, kallis / ime, et me ennast ära toidame.
[4] Amanda Petrusich. „Bob Dylan – Tempest”. – http://pitchfork.com/reviews/albums/17139-the-tempest/.
[5] Muide, „Tempest’ile” andis kurikuulsalt karmikäeline Pitchfork 6.8 punkti 10-st. 2007. aasta kogumik DYLAN pidi leppima skooriga 1.3. Võrdluseks – „Blood on the Tracks’i” arvustust kaunistab täiuslik hinne 10.

Värske Rõhk

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Värske Rõhk



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: