Arvustus. Saatusliku numbriga aasta hõrk kroonika ({{commentsTotal}})

Franz Kafka
Franz Kafka Autor/allikas: Wikipedia

Uus raamat

Florian Illies
"1913. sajandi suvi"
Tõlkinud Heli Mägar
Tänapäev

Saksa ajakirjaniku ja kirjaniku Florian Illiesi vaimukas "1913. Sajandi suvi" algab pauguga, mis on tegelikult mõeldud tähistama 1912. aasta lõppu. New Orleansis kärtsutab keegi rahutu afroameeriklasest nooruk uue aasta saabumise puhul revolvrit, mis on pealegi varastatud. Politsei saabub kähku sündmuspaigale ja toimetab ta juba järgmisel hommikul värviliste noorukite parandusasutusse, kus poiss peab end ülal nagu metsaline. Juhataja Peter Davis plaanib marakratile esiotsa vastu pead virutada, kuid selle asemel pistab talle pihku hoopis trompeti. Nooruk rahuneb nagu võluväel. Tema nimi on Louis Armstrong.

Illies ei raiska aega ning tuhiseb juba järgmises lõigus Euroopasse, täpsemalt öeldes Böömi Kuningriigi Tööõnnetuskindlustusseltsi tähtsusetu ametnikukese Franz Kafka Praha korterisse. Kafka piitsutab seal oma fantaasiat, mõeldes noorukesele stenotüpistile Felice Bauerile, kellega oli põgusalt tutvunud läinud aasta vihmases augustis. Kuigi lähemad suhted piigaga on võrdlemisi kaugel, fantaseerib Kafka juba ühisest tapalavale minekust ja kohkub isegi natuke sellistest vägivaldsetest mõttehüpetest. Kafka rahustab end, et küllap ses kõiges on süüdi number 13 uues aastaarvus, mis muud.

1911. aastal Louvre’ist varastatud Leonardo "Mona Lisa" on endiselt jäljetult kadunud. Pariisi politsei kuulab igaks juhuks üle Pablo Picasso, kuid alibi peab vett ja Picassol lubatakse koju minna. Leinavad prantslased toovad Louvre’i tühja seina äärde lilli.

Viini Põhjavaksalis ronib Krakovist saabunud rongilt maha üks kolmekümne nelja aastane lonkav, kasimatu mees, kelle passis on kirjas nimi Stavros Papadopoulos. Mehe pärisnimi on Jossif Vissarionovitš Džugašvili ja hiljuti oli Lenin talle proovinud iga hinna eest jalgrattasõitu selgeks õpetada, kuna revolutsionäärid peavad olema kiired. Grusiin aga ei saanudki seda selgeks ja kukkus libedatel munakivitänavatel päris hullult ning nüüd peab hambad ristis lonkama.

Sellise hooga see aasta raamatus käima läheb ja tuleb tunnistada, et autor suudab samalaadset, paljudel biograafilistel ja kultuuriajaloolistel allikatel põhinevat muhedat ja kohati dramaatilist stiili hoida lõpuni. Teos on muidugi puhas intellektuaalne dokumentalistikal põhinev tulevärk, kuid Illiesil õnnestub faktidega eputamist vältida. 1913. aasta on teadagi viimane rahuaasta enne maailmasõda ja õigupoolest võib tormi märke aistida, aga eks see ole tagantjärele tarkus. Inglise poliitik Norman Angell väidab stereotüüpsele poliitikule omase kõiketeadmisega, et mingit sõda ei tule ega saagi tulla, sest riigid on üksteisest majanduslikult liiga sõltuvad. Talle sekundeerib saksa kirjanik Wilhelm Bölsche, kes leiab, et inimkond saab üldiselt omavahel suurepäraselt läbi. Ärevus on siiski õhus, Gabriele D’Annunzio kingib sõbrale oma "Püha Sebastiani martüüriumi" ja dateerib selle pühenduses igaks juhuks "1912 + 1".

Pöördeliste sündmuste eelne aeg antakse edasi enamasti läbi kultuurirahva perspektiivi. On suuri ja hiljem maailma kultuurilukku läinud avalike sündmuste projektsioone, kuid vahvamad kohad on kahtlemata avalikkusele vähetuntud privaatsetest momentidest. See tundub üldse olevat aasta, kus kõik tegelesid nii ehk naa kunstiga. Kunstikooli ukse taha jäetud 24-aastane kurb ja kiitsakas Adolf Hitler näiteks konutab oma Viini töölislinnakus asuva tagasihoidliku pansionaaditoa aknaorvas ja maalib ning joonistab linna vaatamisväärsusi. Enamasti maalib ta Karli kirikut ning kui õnnestub mõni teos maha müüa, paneb askeetlik noormees raha tulevikule mõeldes kõrvale, lubades endale vaid vahel harva Alam-Austria meierei filiaalist head pudelipiima.

Ja nii see aasta 1913 muudkui läheb. Florian Illies on seda üle saja aasta hiljem dokumenteerinud suurepäraselt, sageli ootamatute pöörete ja mõnusa huumoriga ning tähelepanuväärselt haaravalt.



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: