Arvustus. Saatusliku numbriga aasta hõrk kroonika ({{commentsTotal}})

Franz Kafka Autor: Wikipedia

Uus raamat

Florian Illies
"1913. sajandi suvi"
Tõlkinud Heli Mägar
Tänapäev

Saksa ajakirjaniku ja kirjaniku Florian Illiesi vaimukas "1913. Sajandi suvi" algab pauguga, mis on tegelikult mõeldud tähistama 1912. aasta lõppu. New Orleansis kärtsutab keegi rahutu afroameeriklasest nooruk uue aasta saabumise puhul revolvrit, mis on pealegi varastatud. Politsei saabub kähku sündmuspaigale ja toimetab ta juba järgmisel hommikul värviliste noorukite parandusasutusse, kus poiss peab end ülal nagu metsaline. Juhataja Peter Davis plaanib marakratile esiotsa vastu pead virutada, kuid selle asemel pistab talle pihku hoopis trompeti. Nooruk rahuneb nagu võluväel. Tema nimi on Louis Armstrong.

Illies ei raiska aega ning tuhiseb juba järgmises lõigus Euroopasse, täpsemalt öeldes Böömi Kuningriigi Tööõnnetuskindlustusseltsi tähtsusetu ametnikukese Franz Kafka Praha korterisse. Kafka piitsutab seal oma fantaasiat, mõeldes noorukesele stenotüpistile Felice Bauerile, kellega oli põgusalt tutvunud läinud aasta vihmases augustis. Kuigi lähemad suhted piigaga on võrdlemisi kaugel, fantaseerib Kafka juba ühisest tapalavale minekust ja kohkub isegi natuke sellistest vägivaldsetest mõttehüpetest. Kafka rahustab end, et küllap ses kõiges on süüdi number 13 uues aastaarvus, mis muud.

1911. aastal Louvre’ist varastatud Leonardo "Mona Lisa" on endiselt jäljetult kadunud. Pariisi politsei kuulab igaks juhuks üle Pablo Picasso, kuid alibi peab vett ja Picassol lubatakse koju minna. Leinavad prantslased toovad Louvre’i tühja seina äärde lilli.

Viini Põhjavaksalis ronib Krakovist saabunud rongilt maha üks kolmekümne nelja aastane lonkav, kasimatu mees, kelle passis on kirjas nimi Stavros Papadopoulos. Mehe pärisnimi on Jossif Vissarionovitš Džugašvili ja hiljuti oli Lenin talle proovinud iga hinna eest jalgrattasõitu selgeks õpetada, kuna revolutsionäärid peavad olema kiired. Grusiin aga ei saanudki seda selgeks ja kukkus libedatel munakivitänavatel päris hullult ning nüüd peab hambad ristis lonkama.

Sellise hooga see aasta raamatus käima läheb ja tuleb tunnistada, et autor suudab samalaadset, paljudel biograafilistel ja kultuuriajaloolistel allikatel põhinevat muhedat ja kohati dramaatilist stiili hoida lõpuni. Teos on muidugi puhas intellektuaalne dokumentalistikal põhinev tulevärk, kuid Illiesil õnnestub faktidega eputamist vältida. 1913. aasta on teadagi viimane rahuaasta enne maailmasõda ja õigupoolest võib tormi märke aistida, aga eks see ole tagantjärele tarkus. Inglise poliitik Norman Angell väidab stereotüüpsele poliitikule omase kõiketeadmisega, et mingit sõda ei tule ega saagi tulla, sest riigid on üksteisest majanduslikult liiga sõltuvad. Talle sekundeerib saksa kirjanik Wilhelm Bölsche, kes leiab, et inimkond saab üldiselt omavahel suurepäraselt läbi. Ärevus on siiski õhus, Gabriele D’Annunzio kingib sõbrale oma "Püha Sebastiani martüüriumi" ja dateerib selle pühenduses igaks juhuks "1912 + 1".

Pöördeliste sündmuste eelne aeg antakse edasi enamasti läbi kultuurirahva perspektiivi. On suuri ja hiljem maailma kultuurilukku läinud avalike sündmuste projektsioone, kuid vahvamad kohad on kahtlemata avalikkusele vähetuntud privaatsetest momentidest. See tundub üldse olevat aasta, kus kõik tegelesid nii ehk naa kunstiga. Kunstikooli ukse taha jäetud 24-aastane kurb ja kiitsakas Adolf Hitler näiteks konutab oma Viini töölislinnakus asuva tagasihoidliku pansionaaditoa aknaorvas ja maalib ning joonistab linna vaatamisväärsusi. Enamasti maalib ta Karli kirikut ning kui õnnestub mõni teos maha müüa, paneb askeetlik noormees raha tulevikule mõeldes kõrvale, lubades endale vaid vahel harva Alam-Austria meierei filiaalist head pudelipiima.

Ja nii see aasta 1913 muudkui läheb. Florian Illies on seda üle saja aasta hiljem dokumenteerinud suurepäraselt, sageli ootamatute pöörete ja mõnusa huumoriga ning tähelepanuväärselt haaravalt.



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Reelika Alunurm: noor teadlane on sunnitud olema administraator

„Plekktrummi” saatekülaline oli Tartu üliõpilaskonna esimees Reelika Alunurm, kellega vesteldi Tartu Ülikooli rektori valimistest, ülikooli tähendusest ühiskonnas ning sellest, mida tähendab õppimine tänastele üliõpilastele.

Urmas Vadi küsib Vabal Laval, kas teistest inimestest on võimalik aru saada

Vaba Lava teatrikeskuses esietendub 18. aprillil kuraatoriprogrammi IN I OUT kuues lavastus "Furby tagasitulek".

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.