Arvustus. Dirty Projectors naaseb sooloprojektina ({{commentsTotal}})

Dirty Projectors
Dirty Projectors Autor/allikas: promo

Uus plaat

Dirty Projectors
"Dirty Projectors" (Domino)
7/10

Ameerika indie-rockbänd Dirty Projectors on tegutsenud läbi aegade mitmes inkarnatsioonis, kõigi keskmes David Longstreth. Alates 2007. aastal ilmunud albumist "Rise Above" (katse puhtalt mälu järgi taasluua Black Flagi 1981. aasta punkrock-verstaposti "Damaged") oli üks olulisemaid liikmeid Amber Coffman, kellest sai ka Longstrethi elukaaslane. Koos tegutseti 2012. aasta albumini "Swing Lo Magellan". Vahepeal läksid Coffman ja Longstreth lahku ning viimane jäi ka Dirty Projectorsit jätkama sooloprojektina.

David Longstrethi puhul ei saa kindlasti öelda, et ta ainult mingit üht vagu kündnud on. Tema koostööpartnerite puhul on tegemist üsna kirju seltskonnaga: David Byrne, Björk, Rihanna, Joanna Newsom, Solange Knowles. Oma meetodite ja visiooni mõistes on Longstreth alternatiivartist, kes ei pea sugugi tabuks ka flirti peavooluga. Uuel plaadil on selgelt üle parda heidetud krestomaatilisemad indie-rocki tendentsid. Selle asemel on elektroonilisele tantsumuusikale omane produktsioon ja R&B-stiilis vokaalseaded, ohtrate stuudiomuusikute seltskonnast annavad kompotile vürtsi ka keel- ja puhkpillisektsioonid.

Juba avapala "Keep Your Name" moondatud soulvokaal annab mõista, et Longstrethile on lahkuminek raskelt tulnud ("I don't know why you abandoned me"). Albumi algust võib pidada tugevaks, Longstreth serveerib sooloartistina hästikirjutatud lugusid digitaalses produktsioonis, kus mitte ainult akustilised pillid, vaid ka mitmed vokaalipartiid saavad moonutatud, lõigatud ja esitletud-kontekstualiseeritud vildakalt. Need tendentsid saavutavad varase kulminatsiooni 7minutises laulus "Up In Hudson", digitaalselt moonutatud falsetid saavad vastuse puhkpilliansambli noot noodi kaupa esituse näol, inditrooniline orgaanilis-elektrooniline kõlapilt ja pühendunud soulilaul kombineeruvad veenvalt. Lõpuks haarab Longstreth elektrikitarri ja mängib psühhedeelset feedback'i, aga produktsioonis suudetakse vältida retrorokkimist pea täielikult.

Pärast seda oleks mis iganes teema antikliimaks, aga kerge allakäik kvaliteedis on saabumas. Kui "Work Together" veel kannab oma närvilises rütmifaktuuris vildaka R&B loomise ambitsiooni välja, siis järgmine laul "Little Bubble" kuhjab küll neoklassikalisi keelpille ja erinevaid helimanipulatsioone ja viisifragmente kokku, aga tulemus kõlab eneseimetlemisena palju rohkem kui õnnestunud eksperimenteerimisena. "Winner Take Nothing" samas jällegi kordab liialt albumi alguspoole ideid.

Kolm viimast lugu õnneks lõpetavad Dirty Projectorsi omanimelise kauamängiva tugevamal toonil. Veel üks pikem laul "Ascent Through Clouds" algab lo-fi-elektriklaveriga, samu noote esitab varsti folgilik kitarr, aga tänu autotune'i ujutatud vokaalile ei ajaks seda teemat eales segi näiteks Ryley Walkeri loomingulise käekirjaga, atonaalsed keelpillid ja vildakad taustvokaalid muudavad kõlapildi veel kirjumaks. Ja see on vaid esimene pool, sealt edasi juhatab atonaalne crescendo (meenub biitlite "A Day In The Life'i") sisse sarnase dünaamika ja kontrastidega mängu täiselektroonilisemas võtmes.

"Cool Your Heart" (vaadake alt videot) on lõbusa kariibiliku meeleoluga tantsuloona üks kergem teema, kus külalisvokaalidel toetavad Solange ja D∆WN, puhkpillid teises pooles kõlavad kirsiks tordile ja klaveri lõpuosa on üks märkimisväärne nüanss. "I See You" mažoorlik-eleegiline oreliteema lõpetab albumi kibemagusas võtmes, Procol Harumi stiili digitaalne dekonstrueerimine mõjub leidliku ideena ja Longstreth paneb selle ka tööle (keskel veel üks elektrikitarrisoolo, sedapuhku lühem). Ebaühtlasest tasemest hoolimata toimib Dirty Projectors ka David Longstrethi soolona ja tasub silm ja kõrv peal hoida, mis saab projektist tulevikus. Õige pea peaks välja tulema ka Amber Coffmani sooloalbum, mida aitas produtseerida Longstreth.

Toimetaja: Valner Valme



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: