Tõnu Karjatse filmikomm. "Tuli merel" vaatab pagulasprobleemi läbi argielu ({{commentsTotal}})

Gianfranco Rosi
Gianfranco Rosi "Tuli merel" Autor/allikas: outnow.ch

Gianfranco Rosi "Tuli merel" on dokumentaalkroonika Lampedusa saarest, mis on saanud üheks olulisemaks punktiks Aafrika ja Lähis-Ida põgenike teel Euroopasse. See on karm ja samas ka lüüriline ajastuportree ühest väikesest mereäärsest linnakesest ning selle elanikest ja neist, kellele see saar on kas uueks alguseks või kõige lõpuks.

Rosi räägib meie ajast ja meie inimestest, kuid seob isikliku ja mõistetava üldhumaanse ning mõistetamatuga. Vaatajal on võrdlemisi lihtne aru saada filmi peategelaseks võetud 12-aastase Samuelo väikesest maailmast, mis seisneb kadade tegemises ja loodusehuvis, väga raske on aga mõista, mis toimub sellest maailmast väljas, seal, kust tulevad randa üha uued ja uued paadid täis surmahädas inimesi, kes otsivad uut algust ning inimväärsemaid elutingimusi.

Režissöör lähenebki sellele suurele hõlmamatule pagulasprobleemile läbi linnakese argielu, me näeme arsti, kes peab leidma lahenduse kohalike tervisehädadele, kuid samas tuleb tal tegelda Vahemere ületamisel hukkunud paadipõgenike surnukehadega. Tema juures käib ärevalt žestikuleeriv kasvuraskustes Samuelo, järgmisel hetkel tuleb tal aga lahata nimetut laipa. Doktori lugu on üks filmi tipphetki, kus tasapisi hakkab vaatajal kohale jõudma toimuva õud ja valu.

"Tuli merel" menu festivalidel seisnebki selles, et läbi turvalise argielu ja pagulaste määramatu saatuse vastanduse, mis teineteisesse lõikuvad, suudab Rosi luua raputava sideme vaataja tavareaalsuse ja filmi kaudu vahendatud reaalsuse vahel, kaotades filmi konventsionaalsed piirid. Rosi tekitab selle äratundmisvõrgustiku nutikate pidepunktide kaudu, mida tavaliselt kasutatakse lavastatud reaalsusega mängufilmis. Raadiost tulvavad uudised uuest pagulastelaevast ja uppunutest, Samuelo vanaema puhastab neid kuulates pead vangutades kala, mille ta poeg, Samuelo isa, äsja sellestsamast merest tõi, mis on saanud viimaseks koduks paljudele, kes ei jõudnud uut elu ära oodata.

Rosi filmis on mitmeid tegelasi, kelle juurde kaamera filmi jooksul naaseb. Igalühel neist on oma amet, mis nii või teisiti on mõjutatud ka pagulaskriisist: raadiojaama diktor, kellele meeldiks rohkem mängida vanu häid Itaalia laulukesi või ooperiaariaid, peab vahendama teateid pagulastest; merega on lahutamatult seotud harrastaja allveesukelduja; mere öist rahu katkestavad appikarjed rannavalve telefonis. “Kus te olete? Teatage oma asukoht!”, hüüab rannavalve, kuid hädasolijad seda ei suuda ja nende surnukehad leitakse hommikul. See ei oleks nii õudne, kui see oleks väljamõeldis.

Abstraktselt sõnade tasemelt lähebki Rosi edasi, kui kaamera teeb kaasa päästetöötajate reisi järjekordse põgenikelaeva vastu võtmisel. Vaataja on vapustuseks valmis, kuid see vaatepilt ületab ettekujutusvõime. Kõige õudsam ongi filmis nähtava ajakohasus - see on praegu, iga päev toimuv tegelikkus, katastroof, mis vajab sekkumist ja lahendust. Rosi ei hakka targutama põhjuste või tagajärgede üle, filmis pole grammigi sellest hirmutamisele üles ehitatud retoorikast, mida harrastavad ka siinsed poliitikud. "Tuli merel" on vaikiv kommentaar, mis jätab õhku küsimuse - mida sina saad teha nende õnnetute heaks, kas nende appikarjed jõuavad sinuni.

Filmi nimi on võetud teise maailmasõja aegsest Sitsiilia laulust, mida kohalik DJ filmis ka mängib, laul räägib Itaalia sõjalaeva pommitamisest Lampedusa reidil ja laulus on sõnad "mis tuli see merel täna on" (Che fuoco a mare che c’è stasera). XVI sajandi Briti luuletaja John Donne’i luuletus “Kellele lüüakse hingekella” küsib retooriliselt sama küsimust.

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette:
iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.
(tlk. Enn Soosaar)

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikraadio "Delta"



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: