Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos ({{commentsTotal}})

Rahvusarhiivi uus hoone Noora
Rahvusarhiivi uus hoone Noora Autor/allikas: PM/Scanpix

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

Pärast Kumu näitust "Sünkroonist väljas. Helikunst vaatega minevikku" võib väita, et helikunst on Eestis institutsionaliseeritud ja aktsepteeritud kui iseseisev kunstiliik. Kuid sellegipoolest on rahvusarhiivi uue hoone Noora tarvis just helikunsti teose tellimine märgiline sündmus. Sellelt võtab jõudu vaid asjaolu, et helikunstiteose kasuks otsustamist põhjendab või pigem vabandab töö lähteülesande kirjelduses lõik, mis on kopeeritud (korrektselt viidatuna) kunstiteose tellimise seaduse rakendamise juhendist: "Kunstiteose mõiste on 21. sajandil piisavalt lai, et leida igasse keskkonda ja iga tegevusalaga sobiv ruumi rikastav teos – tellida võib nii traditsioonilist õli- või akrüülmaali, graafikat, skulptuuri, fotokunsti, installatsioone, videoteoseid, valgus- kui ka heliobjekte". Tsitaat tekitab paratamatult tunde, et tellija ei tulnud ise mõttele, et just helikunstiteos on parim lahendus, vaid on juhendit lugedes läinud kaasa selles peituva hiiliva suunamisega, mis lohutab tellijat, et traditsioonilised meediumid on täiesti vastuvõetavad, kuid võib-olla "oleks asjakohane mõni hoopis spetsiifilisem ja uuenduslikum lahendus, näiteks valgus-, video- või heliinstallatsioon".

Kiwa ja Martin Kikas osalesid rahvusarhiivi hoone kunstihanke konkursil. Võidutööks osutunud heliteost "Lugulaul" Tartu Kunstnike Liidu esindajana vahendanud Markus Toompere juhtis mõned aastad tagasi, kui trükist oli äsja ilmunud Ilmar Malini artiklite kogumik "Kunsti pärast", tähelepanu Malini 1960. aastal kirjutatud artiklile "Mõnda kunstist ja selle tellijast". Seal kirjeldatud hädad seoses kunstifondi kaudu tehtud kunstiteoste tellimustega on üllatavalt sarnased praeguse kunstiteose tellimise korra probleemidega. Nopin Kiwa ja Kikka teose kirjeldamiseks välja kolm Malini tähelepanekut, millel on ennekõike sisuline iseloom. 

Autoportree. Kõige olulisema, ennekõike tellijale suunatud etteheite kirjeldamiseks on Malin kasutanud (auto)portree kujundit. Kui keegi tellib endast portree ja asetab selle koju kamina kohale, siis peame teda pisut albiks. Millegipärast kipuvad inimesed, kes nii arvavad, selle tõe unustama ning tellivad looduskaunis kohas asuva puhkekeskuse seinale maastiku, kuigi aknast paistab märksa kaunim maastik.

Tellimuse lähteülesande põhjal ei saa küll väita, et rahvusarhiiv oleks tellinud endale arhiivi või rahvust kajastava teose. Siiski tundub, et kui Malin kurtis omal ajal tellimustöis kummitava realismipüüde üle (taheti olla tellijale meelepärane), siis praegu domineerib suundumus näha kunstiteoses hoone arhitektuuri ja funktsiooniga ette antud ruumikujunduse elementi. (Mu tõdemus ei ole siinkohal hinnanguline.) Nii katab arhiivihoone fassaadi Fred Kotka ja Carmen Lansbergi samuti kunstiteose tellimise seaduse raames loodud tekstiil "Uure", mille vorm seostub esmapilgul rahvuslike mustrite tänapäevases disainis kasutamisega, ent labürindikujund osutab siiski teadmiste kogumisele mütoloogilisel ja/või müstifitseeritud viisil nii tänapäeva kui ka vanemas kultuuris.

Ma ei kahtle, et Kiwa ja Kikas on oma sõnul otsinud "Lugulaulu" helile sisulist põhjendust, et heli ei mõjuks helitapeedina või vähemalt ei saaks seda nii kirjeldada, ent nad on kasutanud siiski "Uurdega" võrdlemisi samalaadset trikki.

"Lugulaulu" ajas muutuva kõla määrab esmalt Kuu ja Siiriuse nurk horisondi suhtes, kui see mõõta arhiivi hoone kohalt. Teiseks määrab selle arhiivis töötavate inimeste liikumine, mille tuvastavad hoonesse paigaldatud andurid. Autorid räägivad Kuu ja ka Siiriuse ehk Orjatähe olulisusest rahvatarkuses, kuid rõhutavad samavõrd ka matemaatilisi tegureid. On vaja matemaatilisi tegureid, et nende muutused ajas moodustaksid maatriksi, mis määrab heli. Näiteks olevat lähiaastatel oodata muutust helistikus, mille tingib astronoomiline, mitte astroloogiline tegur.

Nii nagu on labürindi sümboolika hoone fassaadil, nii on ka Kiwa ja Kikka heliteosesse arhiiv ise sümboolse, väidaksin, et suisa kirjandusliku tegurina sisse kirjutatud. Arhiivi ja selle töötajate portreteerimine borgeslike karakteritena peegeldab hoone sümboolset tähendust kultuuris, luues kunstilise distantsi, mille kaudu leiavad õigustuse nii "Uurde" kui ka "Lugulaulu" vorm ja sisu.

Autoripärasus. Tellimuse autoripärasus on teine oluline tegur, millega Malini arvates 1960. aastal tellimusi teinud kunstifond ei arvestanud, s.o ei võtnud ülesande puhul piisavalt arvesse autori spetsiifilisi oskusi ja võimeid. Praegused kunstiteose hanke žüriid teevad valiku konkursile laekunud anonüümsete projektide alusel, kuid ei maksa alahinnata komisjoni liikmete kunstitundmist: nad suudavad käekirja põhjal autori ära arvata. Eriti "Lugulaulu" puhul oleks naiivne arvata, et kavand, millel on autorite nime asemel märksõna "metabor", ei ole seotud Kiwaga. Seega on autoripärasus ka praegu vähemalt mingi määrani žürii vastutada.

Pean tunnistama oma ignorantsust ning möönma, et ei tea, mida on teinud muusik ja heliinsener Martin Kikas, kuid vähemalt Kiwa osas oleks autoripärasuse mõttes arhiivihoonesse tellitava helikunstiteose teostajana paremat valikut raske ette kujutada.

Kiwa ei ole mitte ainult Eesti helikunsti üks tuntumaid autoreid, vaid tema loomingulised huvid harmoneeruvad otseselt arhiivi sümboolse tähendusega. Viimane kajastus kujund­likult Elnara Taidre kureeritud Kiwa ja Tõnis Vindi ühisnäitusel "Labürint ja igavese tagasituleku teed" Rael Arteli galerii Tartu ruumides (2007), mis asusid toona Tartu linnaraamatukogu keldrikorrusel. Kiwa on ka ise seal kureerinud näituse "Tekstist masinani" (2007) ning on helikunsti praktiseerimise kõrval üks eesti silmapaistvamaid tekstikunstnikke. See on tähenduslik, kuivõrd kirjalik tekst on arhivaalse, mitte museaalse informatsiooni sümbol.

Ruumipärasus. Autoripärasuse kõrval räägib Malin ka teose enese ruumipärasusest, mida tuleb pidada kõige määravamaks teguriks. See väljendub nii teose tellimuse lähteülesande kirjelduses, kus (otseselt viitamata, kuid tõenäoliselt) esitatakse hoone arhitektuuriprojektis avatud ruumimõju, kontseptsiooni ja logistika lahendus. Kui küsisin Kiwa ja Kikka käest heliteose lahenduse kohta, ei olnud ruumipärasusest tulenevad selgitused küll kõige kaalukamad, kuid seevastu kõige ulatuslikumad. Sealjuures näib olevat kaks keskset probleemi. Esiteks variatsiooniteguri leidmine igavesti kestvale heliteosele: luua lõpmatu pala oli esmakordne ja unikaalne ülesanne nii kujutava kunsti keskkonnas töötavale Kiwale kui ka muusikamaailmaga seotud Kikkale. Ning teiseks, kuivõrd ruumipärasuse all ei tule mõista mitte ainult hoone vormi ja akustikat, vaid ka asjaolu, et tegemist on töökohaga, ei saanud lahenduses lähtuda ainult arhitektuurist. Niisiis, kuigi arhiivi fuajees asetseb suundkõlariga avalik kuulamispunkt, tuleb teost kriitiliselt hinnates silmas pidada, et helilahendus lähtub vaid arhiivitöötajaile ligipääsetavast akustiliselt tundlikust aatriumist, mille lahenduse puhul on Kiwa rõhutanud eesmärki saavutada ruumis heli ühtlane kohalolu.

Kui teose kirjelduses on olulisel kohal olnud rahvusmütoloogia, mis algab juba teose pealkirjast "Lugulaul", siis helilahendusena on valminud sünteetiline ambient. Seda põhjendavad autorid ennekõike hoone arhitektuuri iseloomuga. Kellakägu sobib romantilisse palkmajja, aga ei sobi betoonist modernistlikku karpi, niisamuti ei oleks sobinud sinna näiteks idamaise kõlaga meditatsioonimuusika, mida hoone sisekujundus kuidagi toetanud ei oleks. Brian Eno vaimus lennuvälja ootesaali ambient näib aga vägagi kohane. Kikas on nimetanud valitud heli harjumuspäraseks, võrrelnud seda pargipuude lehtede kahinaga tuules: seda kuuleb vaid siis, kui kuulatada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



"Tempo" proovist."Tempo" proovist.
"Tempo" tegijad: pea on ka keha

19. augustil esietendub Noblessneri Sadamalinnakus tantsulavastus "Tempo". Selle tegijad rääkisid ERR kultuuriportaalile, kuidas tempot hoida ja maha võtta. Kokku mängitakse lavastust vaid viiel korral augustis. Järgmised etendused on 25., 26., 27. ja 28. augustil.

Edward von LõngusEdward von Lõngus
Edward von Lõngus lõi Helsingi tänavatele kuus uut kunstiteost

Salapäraga ümbritsetud tänavakunstnik Edward von Lõnguse Euroopa-tuur on jõudnud Helsingisse, mille tänavatele on ilmunud kuus uut iseäralikku kunstiteost.

"Plahvatuslik blond""Plahvatuslik blond"
Arvustus. Plahvatuslik, aga õnneks mitte blond film

Uus film kinos

“Plahvatuslik blond”

Lavastaja David Leitch

Osades Charlize Theron, James McAvoy, John Goodman

7/10

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.