Arvustus. Eksklusiivne ja esinduslik jäneseurg ({{commentsTotal}})

"Jäneseurg" keerleb kahe peategelase – poja kaotanud Becca (Elisabet Reinsalu) ja Howie (Rain Simmul) – maailmade kohal. Autor: Siim Vahur/Sirp

Uuslavastus
Tallinna Linnateater "Jäneseurg"
Autor: David Lindsay-Abaire
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängivad Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Liis Lass, Rain Simmul ja Mikk Jürjens
Esietendus 11. veebruaril Tallinna Linnateatri väikeses saalis

Linnulennult vaadatuna on "Jäneseurg" lavastus, milles peegelduvad kõrvuti ja põimunult Tallinna Linnateatri hetkeseisu voorused ja puudused. See on ainus Eesti teater, kes elab aastakümnetepikkuses piletidraamas ja jooksutab iga kuu esimesel kuupäeval kell üksteist kokku Piletilevi serveri. Ühest küljest on defitsiidi põhjuseks muidugi väikesed ja üliväikesed saalid, nii et omajagu on õigus neil, kes ütlevad, et tegu on kunstliku defitsiidiga. Teisalt peegeldab tormijooks sellesse teatrisse kunstilist defitsiiti: enam kui kahekümne aasta jooksul on teatrijuhtide tandem Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa kinnistanud Tallinna Linnateatrile kvaliteedimärgi – piletit ostes läheb vaataja kindla peale välja ega karda pettuda. See on üdini professionaalne ja enese vastu nõudlik teater, seejuures on aga kunstilised üllatused, säravad tipud, sotsiaalne teravus olnud viimastel hooaegadel üsna harv.

"Jäneseurg" on kahtlemata lavastus, mis püsib väljamüüduna aastaid mängukavas ja läheb maha osatäitjate väsimise, näitlejate liikumise, trupi koormuse või mis tahes muul põhjusel, aga mitte vaatajate vähesusest. David Lindsay-Abaire’i Pulitzeriga auhinnatud näidend on tehniliselt viimistletud tekst, viimastel aastatel järjepanu tippvormi kinnitanud Madis Kalmeti lavastajatöö on väljapeetud ja autoritruu, näitleja­ansambel mängib Tallinna Linnateatri harjumuslikult heal tasemel. Tervikmulje on siiski ennekõike professionaalne, mitte raputav või valus.

Osavalt hollywoodlik. Olukord, kuhu Lindsay-Abaire’i näidend vaataja viib, on üks inimkogemuse traagilisemaid – see on lugu vanematest, kelle nelja-aastane poeg Danny hukkub mõttetus juhuslikus autoõnnetuses. Vormilt on "Jäneseurg" täpselt ja nutikalt komponeeritud sorava dialoogiga draamatekst, hollywoodlikult ladus ja vaataja-lugeja tunnetega oskuslikult manipuleeriv.

Autor mängib osavalt korduste ja nihestuvate vaatepunktidega: kui esimese vaatuse alguses sünnitab hipina õielt õiele lendava noorema õe Izzy (Liis Lass) jutustus baarikaklusest normide maailmas elavas Beccas (Elisabet Reinsalu) puhast õõva, siis teise vaatuse esimeses pildis annab toosama kõrgemasse keskklassi kuuluv ontlik koduperenaine kohalikus toidupoes ühele ülbele emale lõuga.

Samuti on loose põimitud rida kirjanduslikke vihjeid: juba pealkirjast paistev "Alice imedemaal" jäneseurg, siis Dickensi "Sünge maja", mida leinav Becca koduperenaiste kirjandusklubis lahkamas käib, lisaks veel Danny alla ajanud gümnasisti ulmelugu paralleelmaailmade tunnelitest, neist moodsa aja jäneseurgudest. Ent ehkki nende vihjete üle ja ümber on huvitav mõttemängida, jäävad nad näitemängus siiski pigem välisteks kaunistusteks, nupukateks ja illustratiivseteks ega sulandu loomulikult keskse looga. Looga naisest ja mehest, kelle kaotusevalu ja võimetus sellega toime tulla lahku käristab.

Ehkki pikas ning põhjalikus kaassõnas (mida ilmselt väga kaalutletult ei ole avaldatud kavalehel) rõhutab autor, et kindlasti ei tohi näidendit palistada nutu ja tragöödiaga, et embusi on siin vähe, niisamuti ka pisaraid, ja sageli võiks olla pigem pisut naljakas, mõjub lugu tervikuna siiski depressiivselt ja ängistavalt, mitte traagiliselt. See paneb ketserlikult mõtlema, et ehk oleks tulnud autori tahtele vilistada. Võib-olla "Jäneseurus" peaks armastama ja vihkama, kallistama ja nutma. Sest praegu on loos kuidagi liiga palju tarka konstruktsiooni ja tehnikat.

Liigestest lahti. Madis Kalmeti lavastus on viimistletud ja autoritruu. Liikumised, valgused, tekstirežii, pildivahesid märgistav helikujundus on paigas ja selged. Kõik selles must-valgetes toonides köögiletiga elutoas (kunstnik Jaanus Laagriküll), mille keskel troonib metalljalgadel söögilaud, on maitsekas ja jõukas, ent ka ilmetult isikupäratu. Ei ainsatki tolmukübet ega valesse kohta ununenud juhuslikku eset. Becca juures ei sööda keedukreemi lusikaga otse topsist, vaid puding tuleb vormist taldrikule libistada – ainult nii muutub see tavalisest magustoidust crème caramel’iks.

See on Becca ja Howie (Rain Simmul) reeglipärane ja korras maailm. Vähemalt korras maailma välisilme, sest sisimas ei saa kumbki kaotusega hakkama. Ei Becca, kes katsub tasapisi mälestusi karpidesse pakkida ja keldrisse viia, ega lõputult poja viimaseid videoid üle vaatav Howie. Ei saa hakkama koos ega ühekaupa.

Laval on inimesed, kes ei oska enam suhelda. Ei omavahel ega teistega. Elisabet Reinsalu Becca püüab valuga hakkama saada mehaaniliselt tegutsedes – pakkides, koristades –, ent teeb seda kõike nagu uneskõndija, aegluubis plastilisusega. Rain Simmuli Howie seevastu on rabe ja pingest kärisev. Nii puist, igasugusest erootilisest laengust vaba võrgutamisstseeni nagu Howie abitu katse Becca voodisse vedada, on raske ette kujutada. Kui saamatult Simmuli Howie tuled maha keerab, lembelaulu mängima paneb, kiirustades naise klaasi veini juurde valab ja siis ta kaelasooni mudib.

Samasugust "liigestest lahti" atmosfääri rõhutab Becca ja lapseohtu Jasoni (Mikk Jürjens) kohtumise misanstseneering. Too poiss, kelle auto rataste all hukkus Danny, on nüüd Becca elutoas. Naine juhatab külalise diivanile istuma, toob talle koogitaldriku, asetab moekale trapetsikujulisele diivanilauale klaasi piima. Aga jääb ise aina eemale – nõjatub söögilauale, vajub siis tugitooli köögileti ääres, küljega külalise poole. Ei mingit silmast silma suhtlust, üksnes põgusad pilgud, õhus rippuvad küsimärgid.

Telliskivi su taskus. Tallinna Linnateatri näitlejad mängivad "Jäneseurus" tuntud headuses. Epp Eespäeva taktitundetu ema Nat tuhiseb lavale ja kiirgab isikupäraselt eespäevalikku elulusti. Tõsi, see on natukene korduv slepp ja sestap ongi lavastuse kõige pingestatum stseen ootamatult tõsine kahekõne Nati ja Becca vahel, kus kaks naist vist esimest korda päriselt suhtlevad ning tütar küsib samuti lapse kaotanud emalt, kas valu kunagi kaob. Siin on Reinsalu ja Eespäev parimas mõttes huvitavad ja ausad. Eespäev esitab näidendi vist mõjusaima monoloogi – mõtte sellest, kuidas valu ei kao, see on telliskivi, mis on alati taskus, aga aastatega suudad sa seda kanda – ilma igasuguse välise teatraalsuseta, ülimalt lihtsalt ja asjalikult.

Mikk Jürjens poolpubekast Jasonina suudab ilusti ühte liita kohmetuse ja noorusliku pealiskaudsuse, liikuda ehmunud ja kramplikust ebamugavusest lustakasse olukirjeldusse. Tõsi, esietendusel häiris loperdav kõnetehnika: päriselus me muidugi pudistame ja puterdame olulistes jutuajamistes, aga laval nõuab ka ebakindlus intensiivsust ja täpset vormi.

Liis Lass lotendavates kampsikutes ja buutsades Izzyna on võluvalt lihtne ja kohal. Rollina ei anna autor talle kahjuks suurt arenguruumi ega võimalust olla enamat kui õe leina peegeldav killuke.

Muidugi keerleb "Jäneseurg" kahe tegelase – poja kaotanud Becca ja Howie – maailmade kohal. Elisabet Reinsalu ja Rain Simmul peaosalistena mängivad täpselt ja asjatundlikult, ent jäävad siiski suureks küsimärgiks. Nende vahel on jääsein, nende lein on läinud eri suunas, aga miski hoiab neid koos. Mis? Miks? Kuidas? On vaid vihjed, mis jäävad õhku, millele vaataja vastust ei saa – mida tahab Howie Beccale meenutada, öeldes, et laps nad üles äratas? Või mida tähendab Becca pärast poekaklust möödaminnes lausutud "Mul läks ju hästi? Mul oli mitu head päeva järjest." Aga kuidas see "halvasti" siis oli? Midagi tragöödiast jääb laval tajumata.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Prima Vista 2017 külaline: Hans Platzgumer

Tänavu on kirjandusfestivali Prima Vista külaliste seas austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani "Serval" ("Am Rand", Zsolnay/Hanser, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esineb Prima Vista raames 9. mail. Tutvustame kõnealust kirjanikku.

Kristjan Järvi: TMW-l on fantastiline valik

Täna õhtul toimub Kultuurikatlas Tallinn Music Weeki ametlik avakontsert pealkirjaga "Radio Head Rewritten". AK kultuuriuudised olid otse-eetris sündmuspiagal ja sõna sai avakontserdi juht Kristjan Järvi.

Otseülekanne kell 17: TMW jutt "Who killed genre?"

Linnafestivali Tallinn Music Week (TMW) vestlussarjas "Jutud" räägitakse sellest, mis on tänaseks saanud muusikažanridest. Kultuuriportaal teeb kell 17.00 algavast vestlusest ka otseülekande.

Marko Matvere: see seltskond otsustas surra pigem meres kui Siberis

"Kirjandusministeeriumis" soovitas näitleja ja meremees Marko Matvere raamatut "Purjetamine vabadusse", mille autoriteks Voldemar Veedam ja Carl B Wall ning mis on üks eestlaste kuulsamaid mereseiklusi.

Mari Niitra: Kangur ja Liiv, illusioonideta idealistid

Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra analüüsis "Kirjandusministeeriumis" Mart Kanguri värsket luulekogu "Liivini lahti".

FILM
Tõnu Karjatse filmikomm. "Kao ära" toimib omamoodi peeglina

Kui Forum Cinemas saalis tuled kustuvad, ilmub ekraanile kiri "Believe your Eyes" ehk "usu oma silmi", mis on Dolby Digital Cinema reklaamlause. Jordan Peele'i debüüdis "Kao ära" ("Get Out") peab vaataja lähtuma vastupidisest – ära usu seda, mida sa näed, vaid looda oma vaistu, sest tegelikkus võib osutuda hoopis teistsuguseks.

TEATER
Teatripäeva kohtumisõhtul tutvustatakse valgustajate tööd

Täna toimub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Avatud vestlusringis tuleb juttu teatrivalguse teemadel. 

KIRJANDUS
Mart Juur soovitab ja lasteaiakasvataja kirjutab

Mart Juur soovitas "Kirjandusministeeriumis" taas oma viimase kuu lemmikraamatuid.

KUNST
Renoveeriti Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus"

Eesti maalikunsti klassikasse kuuluv Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus" on restaureeritud. Näha saab seda aga alles tuleva aasta kevadel, kui ajaloomuuseumi alla kuuluva Maarjamäe lossi renoveerimistööd lõppevad.

Arhitektuur
Arhitektuuriprofessor räägib, kuidas hooneid loodusega ühendada

30. märtsil kell 18 esineb Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna kutsel avatud loengute sarja raames Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor Rachel Armstrong.

Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

MUUSIKA
Otseülekanne neljapäeval: TMW avaõhtu

Tallinn Music Weeki (TMW) avaõhtult Kultuurikatlast 30. märtsil jõuavad otseülekandes kultuuriportaali jälgijateni Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve, Mart Avi etteasted ning Kristjan Järvi kureeritud elektrooniline kava BellaTrixi ja Di. J. NoizePunki osalusel.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?