Arvustus. Eksklusiivne ja esinduslik jäneseurg ({{commentsTotal}})

"Jäneseurg" keerleb kahe peategelase – poja kaotanud Becca (Elisabet Reinsalu) ja Howie (Rain Simmul) – maailmade kohal. Autor/allikas: Siim Vahur/Sirp

Uuslavastus
Tallinna Linnateater "Jäneseurg"
Autor: David Lindsay-Abaire
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängivad Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Liis Lass, Rain Simmul ja Mikk Jürjens
Esietendus 11. veebruaril Tallinna Linnateatri väikeses saalis

Linnulennult vaadatuna on "Jäneseurg" lavastus, milles peegelduvad kõrvuti ja põimunult Tallinna Linnateatri hetkeseisu voorused ja puudused. See on ainus Eesti teater, kes elab aastakümnetepikkuses piletidraamas ja jooksutab iga kuu esimesel kuupäeval kell üksteist kokku Piletilevi serveri. Ühest küljest on defitsiidi põhjuseks muidugi väikesed ja üliväikesed saalid, nii et omajagu on õigus neil, kes ütlevad, et tegu on kunstliku defitsiidiga. Teisalt peegeldab tormijooks sellesse teatrisse kunstilist defitsiiti: enam kui kahekümne aasta jooksul on teatrijuhtide tandem Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa kinnistanud Tallinna Linnateatrile kvaliteedimärgi – piletit ostes läheb vaataja kindla peale välja ega karda pettuda. See on üdini professionaalne ja enese vastu nõudlik teater, seejuures on aga kunstilised üllatused, säravad tipud, sotsiaalne teravus olnud viimastel hooaegadel üsna harv.

"Jäneseurg" on kahtlemata lavastus, mis püsib väljamüüduna aastaid mängukavas ja läheb maha osatäitjate väsimise, näitlejate liikumise, trupi koormuse või mis tahes muul põhjusel, aga mitte vaatajate vähesusest. David Lindsay-Abaire’i Pulitzeriga auhinnatud näidend on tehniliselt viimistletud tekst, viimastel aastatel järjepanu tippvormi kinnitanud Madis Kalmeti lavastajatöö on väljapeetud ja autoritruu, näitleja­ansambel mängib Tallinna Linnateatri harjumuslikult heal tasemel. Tervikmulje on siiski ennekõike professionaalne, mitte raputav või valus.

Osavalt hollywoodlik. Olukord, kuhu Lindsay-Abaire’i näidend vaataja viib, on üks inimkogemuse traagilisemaid – see on lugu vanematest, kelle nelja-aastane poeg Danny hukkub mõttetus juhuslikus autoõnnetuses. Vormilt on "Jäneseurg" täpselt ja nutikalt komponeeritud sorava dialoogiga draamatekst, hollywoodlikult ladus ja vaataja-lugeja tunnetega oskuslikult manipuleeriv.

Autor mängib osavalt korduste ja nihestuvate vaatepunktidega: kui esimese vaatuse alguses sünnitab hipina õielt õiele lendava noorema õe Izzy (Liis Lass) jutustus baarikaklusest normide maailmas elavas Beccas (Elisabet Reinsalu) puhast õõva, siis teise vaatuse esimeses pildis annab toosama kõrgemasse keskklassi kuuluv ontlik koduperenaine kohalikus toidupoes ühele ülbele emale lõuga.

Samuti on loose põimitud rida kirjanduslikke vihjeid: juba pealkirjast paistev "Alice imedemaal" jäneseurg, siis Dickensi "Sünge maja", mida leinav Becca koduperenaiste kirjandusklubis lahkamas käib, lisaks veel Danny alla ajanud gümnasisti ulmelugu paralleelmaailmade tunnelitest, neist moodsa aja jäneseurgudest. Ent ehkki nende vihjete üle ja ümber on huvitav mõttemängida, jäävad nad näitemängus siiski pigem välisteks kaunistusteks, nupukateks ja illustratiivseteks ega sulandu loomulikult keskse looga. Looga naisest ja mehest, kelle kaotusevalu ja võimetus sellega toime tulla lahku käristab.

Ehkki pikas ning põhjalikus kaassõnas (mida ilmselt väga kaalutletult ei ole avaldatud kavalehel) rõhutab autor, et kindlasti ei tohi näidendit palistada nutu ja tragöödiaga, et embusi on siin vähe, niisamuti ka pisaraid, ja sageli võiks olla pigem pisut naljakas, mõjub lugu tervikuna siiski depressiivselt ja ängistavalt, mitte traagiliselt. See paneb ketserlikult mõtlema, et ehk oleks tulnud autori tahtele vilistada. Võib-olla "Jäneseurus" peaks armastama ja vihkama, kallistama ja nutma. Sest praegu on loos kuidagi liiga palju tarka konstruktsiooni ja tehnikat.

Liigestest lahti. Madis Kalmeti lavastus on viimistletud ja autoritruu. Liikumised, valgused, tekstirežii, pildivahesid märgistav helikujundus on paigas ja selged. Kõik selles must-valgetes toonides köögiletiga elutoas (kunstnik Jaanus Laagriküll), mille keskel troonib metalljalgadel söögilaud, on maitsekas ja jõukas, ent ka ilmetult isikupäratu. Ei ainsatki tolmukübet ega valesse kohta ununenud juhuslikku eset. Becca juures ei sööda keedukreemi lusikaga otse topsist, vaid puding tuleb vormist taldrikule libistada – ainult nii muutub see tavalisest magustoidust crème caramel’iks.

See on Becca ja Howie (Rain Simmul) reeglipärane ja korras maailm. Vähemalt korras maailma välisilme, sest sisimas ei saa kumbki kaotusega hakkama. Ei Becca, kes katsub tasapisi mälestusi karpidesse pakkida ja keldrisse viia, ega lõputult poja viimaseid videoid üle vaatav Howie. Ei saa hakkama koos ega ühekaupa.

Laval on inimesed, kes ei oska enam suhelda. Ei omavahel ega teistega. Elisabet Reinsalu Becca püüab valuga hakkama saada mehaaniliselt tegutsedes – pakkides, koristades –, ent teeb seda kõike nagu uneskõndija, aegluubis plastilisusega. Rain Simmuli Howie seevastu on rabe ja pingest kärisev. Nii puist, igasugusest erootilisest laengust vaba võrgutamisstseeni nagu Howie abitu katse Becca voodisse vedada, on raske ette kujutada. Kui saamatult Simmuli Howie tuled maha keerab, lembelaulu mängima paneb, kiirustades naise klaasi veini juurde valab ja siis ta kaelasooni mudib.

Samasugust "liigestest lahti" atmosfääri rõhutab Becca ja lapseohtu Jasoni (Mikk Jürjens) kohtumise misanstseneering. Too poiss, kelle auto rataste all hukkus Danny, on nüüd Becca elutoas. Naine juhatab külalise diivanile istuma, toob talle koogitaldriku, asetab moekale trapetsikujulisele diivanilauale klaasi piima. Aga jääb ise aina eemale – nõjatub söögilauale, vajub siis tugitooli köögileti ääres, küljega külalise poole. Ei mingit silmast silma suhtlust, üksnes põgusad pilgud, õhus rippuvad küsimärgid.

Telliskivi su taskus. Tallinna Linnateatri näitlejad mängivad "Jäneseurus" tuntud headuses. Epp Eespäeva taktitundetu ema Nat tuhiseb lavale ja kiirgab isikupäraselt eespäevalikku elulusti. Tõsi, see on natukene korduv slepp ja sestap ongi lavastuse kõige pingestatum stseen ootamatult tõsine kahekõne Nati ja Becca vahel, kus kaks naist vist esimest korda päriselt suhtlevad ning tütar küsib samuti lapse kaotanud emalt, kas valu kunagi kaob. Siin on Reinsalu ja Eespäev parimas mõttes huvitavad ja ausad. Eespäev esitab näidendi vist mõjusaima monoloogi – mõtte sellest, kuidas valu ei kao, see on telliskivi, mis on alati taskus, aga aastatega suudad sa seda kanda – ilma igasuguse välise teatraalsuseta, ülimalt lihtsalt ja asjalikult.

Mikk Jürjens poolpubekast Jasonina suudab ilusti ühte liita kohmetuse ja noorusliku pealiskaudsuse, liikuda ehmunud ja kramplikust ebamugavusest lustakasse olukirjeldusse. Tõsi, esietendusel häiris loperdav kõnetehnika: päriselus me muidugi pudistame ja puterdame olulistes jutuajamistes, aga laval nõuab ka ebakindlus intensiivsust ja täpset vormi.

Liis Lass lotendavates kampsikutes ja buutsades Izzyna on võluvalt lihtne ja kohal. Rollina ei anna autor talle kahjuks suurt arenguruumi ega võimalust olla enamat kui õe leina peegeldav killuke.

Muidugi keerleb "Jäneseurg" kahe tegelase – poja kaotanud Becca ja Howie – maailmade kohal. Elisabet Reinsalu ja Rain Simmul peaosalistena mängivad täpselt ja asjatundlikult, ent jäävad siiski suureks küsimärgiks. Nende vahel on jääsein, nende lein on läinud eri suunas, aga miski hoiab neid koos. Mis? Miks? Kuidas? On vaid vihjed, mis jäävad õhku, millele vaataja vastust ei saa – mida tahab Howie Beccale meenutada, öeldes, et laps nad üles äratas? Või mida tähendab Becca pärast poekaklust möödaminnes lausutud "Mul läks ju hästi? Mul oli mitu head päeva järjest." Aga kuidas see "halvasti" siis oli? Midagi tragöödiast jääb laval tajumata.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



KalmetKalmet
Kalmet hiljutisest tülist Linnateatris: see taandus liialt persoonide peale

Näitleja Henrik Kalmeti leping Linnateatriga on lõppenud ning käesolevale hooajalegi joon alla tõmmatud. Seda, mis saab tema suurtest rollidest, ta veel ei tea, kuid tunnistas, et hiljutine lahkarvamus teatriga taandus kahetsusväärsel kombel suurtelt teemadelt persooniküsimuste peale.

Ivar PõlluIvar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Tan Twan Eng
Kirjandusfestival HeadRead toob viiel päeval kokku üle saja esineja

24. mail algab kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kaugeim külaline tuleb tänavu Malaisiast.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk