Marta Bałaga. Hiina sündroom ({{commentsTotal}})

Matt Damoni Williamit filmis
Matt Damoni Williamit filmis "Suur Hiina müür" on raske näha kellegi teise kui uue ja rikka peigmehena USA ja Hiina suurejoonelises pulmas Autor/allikas: Kaader filmist

Hiina turg sunnib Hollywoodi hittfilmides tegema järjest suuremaid kompromisse.

"Me peaksime minema itta."
"Blairi nõiafilm" ("The Blair Witch Project"1)

2012. aasta filmis "Ajasõlm"2 on üks dialoogikatke, mis võtab täpselt kokku filmitööstuse hetkeseisu. See, et juttu on ajarändest, tuleb asjale ainult kasuks. "Ma lähen Prantsusmaale," ütleb Joseph Gordon-Levitti mängitud tegelaskuju. "Peaksid minema hoopis Hiinasse," kõlab vastus. "Ma lähen Prantsusmaale!" – "Kuule, mees, ma olen tulevikust. Sa peaksid minema Hiinasse."

Oleme ausad: Hollywoodile pole pugemiskunst sugugi võõras. Kui miski töötab, võib sellest veelgi rohkem välja pigistada, olgu siis tegemist mõne young-adult-noorsooromaani ekraniseeringu või filmidega, kus peaosas naiskangelased või afroameeriklased. Kui on nõudlus, on ka pakkumine. Olgu trend, milline tahes, põhjus on alati üks ja seesama – raha, mitte endas värskelt avastatud feministlikud kalduvused või, mida veel, äkiline vajadus "mitmekesisuse" järele, nagu tänavuse Oscari gala lavalt ümbrikkude segiajamise vahele ikka ja jälle kuulda võis. Pugemine pole aga olnud kunagi ilmsem kui nüüd, mil filmitööstuse mõjukaimadki tegijad üritavad avalikult ja meeleheitlikult Hiinat ära võrgutada. Tuletage meelde Sharon Stone’i jala üle põlve viskamise tehnikat. Jah, just niisama diskreetselt.

"Kui sa ei suuda neid alistada, siis ühine nendega" on tuntud ütlemine. Unustage see aeg, kui Hiinat oli mainitud üksnes lausetes, mis sisaldasid sõnu "autorikaitse rikkumine". Mitmete asjatundjate arvates kujuneb Hiinast lähiaastatel maailma suurim filmiturg. Mõne arvates see juba ongi nii ja … neil võib olla õigus. Tänapäeval oleneb ühe filmi käekäik suuresti Hiina publikust. Tahate näidet? Kui meil peaks kunagi vaadata olema filmi "Warcraft"3 järg, siis selles saab süüdistada ainult hiinlasi. Enne itta minekut oli Duncan Jonesi 160miljonisest spektaaklist saamas üks aasta suurimaid põrumisi. Aga nii ei läinud, kuigi film ei leidnud eriti sooja vastuvõttu, välja arvatud Hiinas, kus vaatajad ummistasid kinod. Tänu neile tõi see sisse üle 400 miljoni ja ilmselt jäi alles ka nii mõnegi töökoht. Sama ei saa küll öelda uue "Tondipüüdjate"4 filmi kohta, mis Hiinas levisse üldse ei jõudnudki. Tsensuuril oli probleeme filmi metafüüsiliste elementidega ja unistused uuest naistesõbralikust filmisarjast surid kiiremini kui Leslie Jonesi südamerahu Twitterit avades. Tundub, et mõnele pugesid need tondid siiski naha vahele.

Ah jaa, tsensuur. Selle alla käib iga välismaine film, mida Hiinas näidatakse, see tähendab, et iga film nende seast, mis üldse mahuvad seadusega lubatud 34 filmi hulka aastas. Piirangu tõttu on olelusvõitlus veelgi karmim, nii et tuleb alluda Hiina Filmibüroo reeglitele. See institutsioon on omakorda – hingakem nüüd korra sisse – riikliku pressi-, väljaannete-, raadio- ja televisiooni administratsiooni osakond, kes peab kõigest ette kandma otse valitsusele. Ja seda nad teevad. Kuna tsensoritele on vastukarva iga viide homoseksuaalsusele, tuli Sulu (John Cho) roll filmis "Star Trek. Tundmatusse"5 lõigata nii episoodiliseks, et selle võib valel hetkel silmi pilgutades vabalt maha magada. Alastus on ka paha-paha, samuti igasugused kohatud seksuaalse alatooniga vihjed. Bondi-filmis "Skyfall"6 räägib James Severine’iga (Bérénice Marlohe) sellest, et tüdruk sunniti varasest noorusest prostituudiks. Hiina vaataja pandi aga uskuma, et Bond küsib temalt seotuse kohta organiseeritud kuritegevusega. Hiina nõrkusele ei tohi olla vähimatki viidet. Sony meilide andmebaasi häkkimise tulemusena sai teatavaks, et Adam Sandleri filmist "Pikslid"7 eemaldati kaadrid tulnukatest, kes hävitavad Hiina müüri. Hiina versioonis valivad nad oma sihtmärgiks hoopis Taj Mahali. Ka õudusstseenid pole lubatud (jah, ei mingeid vaime), kuna kommunistlikule parteile ei meeldi ebausk – ja ka Hiina seosega kurikaelad mitte.

Viimase osas on konsensus väga lihtne: kui tahate meie jüaane, siis näidake meid heast küljest. Oluline on kõik, alates Hiina ametnike kujutamisest ja lõpetades võib-olla kedagi solvata võivate minirollidega. Kas mäletate tulnukat filmis "Mees mustas 3",8 kes pidas hiina restorani? See tegelane pidi filmist enne Hiina esilinastust kaduma. Ilmselt ei tulnud kasuks ka see, et Tommy Lee Jones lõi talle korduvalt teise väikese tulnukaga näkku ja mainis korduvalt tema "rõvedaid nuudleid". Ilmselt on kõige hullemini läinud "Punase koidiku"9 hiljutisel uusversioonil, mille puhul uus direktiiv end kõige magusamalt maksma sai panna. Pärast vaenlaste muutmist venelastest hiinlasteks said MGMi stuudiobossid aru, et selline otsus võib kahjustada filmi kasumi­potentsiaali. Lõpuks käidi välja lisamiljon järeltöötluseks, mille käigus muudeti piinliku täpsusega ära iga sümbol, lipp ja tekstiline viide Hiinale: pidi jääma mulje, nagu võitleksid Chris Hemsworth ja kompanii … põhjakorealastega. Hollywoodis näikse arvatavat, et kõik asiaadid näevad ühesugused välja, aga ainult hiinlased toovad vorsti leiva peale.

Garanteerimaks, et keegi ei solvu, anti tulevaste kassahittide võimalikele režissööridele kätte uhiuus tööjuhend: "Valige mõni Hiina megastaar, andke talle mõni rida teksti ja korras." "Mõnest reast" on saanud reegel, sest kohalikule publikule ei piisa põgusatest kummardustest, nagu näeme "Ajasõlmes", või, veel hullem, filmis "Raudmees 3".10 Shane Blacki hiti tarbeks palkas stuudio ülipopulaarsed tähed Wang Xueqi ja Fan Bingbingi selleks, et … nood ei teeks filmis absoluutselt mitte midagi. Kui täpsem olla, siis pidid nad jooma veidi Hiina piima, panema selga kitlid ja eemaldama kuulikillu Tony Starki haavast, aga mitte enne, kui olid tema sisse torganud mõned nõelravinõelad. See kõik leiab loomulikult aset vaid Hiina versioonis. Nüüd nõuavad hiinlased enamat – ja seda tuleb neile ka võimaldada.

"Nüüd sa näed mind 2"11 tuli ilmselt lagedale eelmise aasta kõige läbinähtavama (ja erakordselt iiveldama ajava) viitega Hiinale. Režissöör Jon M. Chu garanteeris, et kõigile rahvusvahelistele reklaammaterjalidele jõuaks kindlasti ka Hiina päritolu Jay Chou, ja viis filmi tegevuse Hiina erihalduspiirkonda Macausse. Tasus ära: Lionsgate’i filmide kõigi aegade tulusaim avanädalavahetus Hiinas tõi omakorda kaasa selle, et stuudio planeerib sellele seeriale puhtalt Hiina-teemalist kõrvalfilmi: hiina keeles, Hiinas filmituna ja suures osas hiina näitlejatega. Roland Emme­richil pole samuti pugemisega raskusi. Will Smithil oli piisavalt oidu, et vahele jätta "Iseseisvuspäev. Uus rünnak",12 aga Emmerich palkas appi hiina näitlejad või pigem "näitlejad", sest filmis teeb kaasa ka modell / näitleja / Hiina Kim Kardashian Angelababy – ja esil on mingid Hiina kaubamärgid, millest keegi kuulnudki pole. Donnie Yeni ja Jiang Weni kaasamine viimasesse "Tähesõdade" filmi "Rogue One"13 polnud aga tingitud mitte nüüd kõikjal ette tulevast mitmekesisuse teemast, vaid sellest, et sarja eelmise filmi "Tähesõjad. Jõud tärkab"14 tulemused olid sealmail oodatust kesisemad. Kui isegi "Tähesõdadel" tuleb hiinlaste ees koogutada, siis on asi ilmselt tõesti tõsine.

Kuigi sellised pingutused annavad mingi tulemuse, on olemas võimalus sellest tüütust 34 filmi reeglist mööda hiilida – kaastootmine. Niipea kui filmi on kaasatud Hiina raha, avanevad kõik uksed ja tagatud on ka korralik tulu. Kuradile need loovambitsioonid! "Ajasõlmes" on aset leidnud Prantsusmaa Hiina vastu vahetamine näiteks: Rian Johnsoni originaalkäsikirja keskmes on Pariis, kuna see Ameerika lavastaja on frankofiil. Koos kaasrahastusega Hiina firmalt DMG Entertainment kadus stsenaariumist maailma kõige ilusam (või oli see kõige romantilisem?) linn ja see asendati Shanghaiga. Kui sellised stseenid filmist ei meenu, siis pole muretsemiseks põhjust: vajalikud võttekohad lisati ulatuslikumas mahus filmi Hiina versiooni.

Kuigi "Ajasõlm" ja "Raudmees 3" pole küll nüüd kindlasti ida ja lääne lõimumise musternäide, ei tohi Hiina stseenide mõju alahinnata – need garanteerisid Hiina levi. Pole ime, et liigutakse selles suunas, kuni Hiina müürini välja. Zhang Yimou viimane film "Suur Hiina müür"15 pole aga huvitav mitte kõigi nende "valgendamissüüdistuste" tõttu Hiinas tegutseva valge mehe Matt Damoni aadressil, vaid see on samm täiesti uues suunas. Hiina režissöörid, kaasa arvatud Yimou, on küll varemgi kasutanud oma filmi peaosalistena suuri staare (Christian Bale ja "Sõja õied"16), kuid "Suur Hiina müür" on esimene seda sorti segufilm, mis on suunatud ennekõike Hiina turule. Tulemus pole mitte lihtsalt naeruväärselt halb – Matt Damon võitleb sisalikulaadsete koletistega, kes tulevad iga 60 aasta järel Hiina müüri äärde inimestega maiustama, seekord ilmselt ka ära hammustama tema skandaalset hobusesaba – vaid seejuures on tegemist ka Hiina mõttelaadi propagandaga: ülistatakse riigi sõjalist võimekust ja valmisolekut ohverdada iseend kõigi hüvangu nimel.

Muidugi ei tähenda see sugugi seda, et kõik maailma Verhoevenid peavad hakkama filmidest seksistseene välja lõikama. Ja seda ei tarvitse teha isegi kõigis kassafilmides: "Deadpool"17 tõestab, et isegi ilma hiinlasteta (neile oli see kõik liiga kõlvatu) on võimalik saada üheks aasta tulusaimaks filmiks. Enamiku suurfilmide puhul hakatakse aga tõenäoliselt järjest enam arvestama Hiina turuga ja tegema sellest lähtuvalt ka järjest suuremaid mööndusi ja muudatusi, eriti kui Hiina valitsus lubab veidi lõdvendada tsensuuripoliitikat.

Mõned muutused on juba näha. "Jason Bourne"18 polnud nii sõnakehv mitte oma nimitegelase hingepiinade tõttu, vaid seepärast, et napimat dialoogi on lihtsam tõlkida. Hiinlaste tõttu, kes eelistavad tempokat animatsiooni ja lihtsaid märuli-vaatemänge, saame õnnetuseks edaspidi näha võib-olla ka rohkem selliseid filme nagu "Warcraft" või "Transformerid. Väljasuremine"19, mille kohta on öelnud Variety kriitik David S. Cohen: "Väga patriootiline film. Hiina seisukohalt." Ta nimetab seda "Michael Bay kirglikuks suudluseks Pekingiga".20

Matt Damoni Williamit filmis "Suur Hiina müür" on raske näha kellegi teise kui uue ja rikka peigmehena USA ja Hiina suurejoonelises pulmas.Kaader filmist

 
Teisisõnu, kui "Galaktika valvuri­tes 2"21 pakutakse peene sõnamängu ja popkultuuriviidete asemel pigem füüsilist huumorit, siis on põhjus teada.

Kõik pole siiski läbinisti halb. Aasia näitlejatele on avanenud lõpuks võimalused, millest nad võisid siiani vaid und näha, ja neid näeb nüüd ka keerukamates rollides kui järjekordne koomiline abimees või Bondi-tüdruk. Selliseid rolle aga nagu Mickey Rooney härra Yunioshi "Hommikueines Tiffany juures"22 me enam ilmselt ei näe. Noh, ega keegi ei kurvasta ka.

Pealegi võivad Hiina-teemalised filmid olla huvitavad, kui on hästi tehtud. "Kung-Fu Panda" filmisari oli üks esimesi, mille stsenaariumis on kasutatud Hiina mütoloogiat edukalt ja loomulikult. See aspekt süvenes osast osasse ja kolmas film23 oli juba 2012. aastal loodud tootmisfirma Oriental DreamWorks esimene väljalase ja koostööfilm Hiina investeerimisefirmaga China Media Capital. "See on esimene Hiina-Ameerika koostöös tehtud animafilm. Me tegime sellega ajalugu," on öelnud intervjuus Sirbile firma boss, legendaarne Jeffrey Katzenberg.24 "Hiina turust on saanud vähem kui viie aastaga maailma suurim turg. Aastakümne pärast võib see olla sama suur kui kogu ülejäänud maailm. Mitte seal kohal olla tähendab oma võimaluse mahamagamist."

Sinna on aga veel pikk tee. Vaatamata kõigele, millest on juttu olnud, oskavad enam-vähem kõik filmides üles astuvad hiinlased loomulikult ka igasuguseid võitluskunste. Mainimata ei saa siiski jätta sedagi, et ka kõige tuntumad lavastajad on hakanud lagedale tulema väga kahtlaste poliitiliste mõtteavaldustega. Kunstnikueetika ohverdamine on üks asi, aga režiimile pugemine päädib ühtlasi Hiina propaganda (kaas)rahastamisega. Kuidas on võimalik võtta osa mõnest demokraatiat pooldavast meelavaldusest, kui Matt Damonilgi õnnestub "Marslases"25 vaid seetõttu Marsilt ühes tükis minema pääseda, et Hiina kosmoseagentuur otsustas vaesele NASA-le appi tulla.

Igal juhul on see moraalses ja loomingulises mõttes küsitav mugavussuhe alanud selleks, et jääda. Jack Back ütles nii, õigemini laulis sellest väga täpselt 87. Osacri gala avanumbris, kui võttis sihikule Ameerika filmitööstuse püüdlused "jahtida Hiina raha". Tema peaks ju teadma, kuna on andnud 2008. aastast saadik Kung Fu Panda hääle. On aeg mandariini keel tõsiselt käsile võtta. Minul on see küll plaanis.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 "The Blair Witch Project", Daniel Myrick, Eduardo Sánchez, 1999.

2 "Looper", Rian Johnson, 2012.

3 "Warcraft: The Beginning", Duncan Jones, 2016.

4 "Ghostbusters", Paul Feig, 2016.

5 "Star Trek Beyond", Justin Lin, 2016.

6 "Skyfall", Sam Mendes, 2012.

7 "Pixels", Chris Columbus, 2015.

8 "Men in Black 3", Barry Sonnenfeld, 2012.

9 "Red Dawn", Dan Bradley, 2012; "Red Dawn", John Milius, 1984.

10 "Iron Man 3", Shane Black, 2013.

11 "Now You See Me 2", Jon M. Chu, 2016.

12 "Independence Day: Resurgence", Roland Emmerich, 2016.

13 "Rogue One: A Star Wars Story", Gareth Edwards, 2016.

14 "Star Wars: The Force Awakens", J. J. Abrams, 2015.

15 "The Great Wall", Zhang Yimou, 2016.

16 "Jin ling shi san chai", Zhang Yimou, 2011.

17 "Deadpool", Tim Miller, 2016.

18 "Jason Bourne", Paul Greengrass, 2016.

19 "Transformers: Age of Extinction", Michael Bay, 2014.

20 David S. Cohen, ‘Transformers’: A Splendidly Patriotic Film, If You Happen to Be Chinese (Opinion). – Variety 3. VII 2014.

21 "Guardians of the Galaxy Vol. 2", James Gunn, 2017.

22 "Breakfast at Tiffany’s", Blake Edwards, 1961.

23 "Kung Fu Panda 3", Alessandro Carloni, Jennifer Yuh Nelson, 2016.

24 Marta Bałaga, Lootmine pole strateegia. – Sirp 8. IV 2016.

25 "Marslane"/"The Martian", Ridley Scott, 2015.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

Bookeri kirjanduspreemia võitja George Saunders

Bookeri preemia võitis Ameerika kirjanik George Saunders

17. oktoobri õhtul anti välja Bookeri preemia, mille võitis kirjanik George Saunders teosega "Lincoln in the Bardo". Tegemist on auhinna ajaloos teise Ameerika autoriga, eelmine oli möödunud aastal Paul Beatty raamatuga "The Sellout". Ka ennustusportaalid pidasid Saundersi võitu kõige tõenäolisemaks.

Peeter Sauter

Peeter Sauter: kas purjus inimene tohib valida?

Vastust ma ei tea, ei ole selle kohta kuskilt midagi lugenud. No avalikus kohas ei tohi purjus olla ja valimisjaoskond on avalik koht. Ega e-valimiste ajal võin muidugi kodus olla nii purjus, kui tahan ja ikkagi valida.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Kurt Cobain

Arvustus. Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Jalgpallur Juan Cuadrado paelab putsasid.

Sõnasäuts. Neon ja paelan

Lilli Prometi 1967. aastal ilmunud novellikogust "Kes levitab anekdoote?" leiab lause: "Kui Karli oli ka teed joonud, leiba ja margariini söönud ning tööle läinud, võttis Veranda kitli seljast, pesi silmi, kammis juukseid ja keeras need kuklasse sõlme, pani väljaveninud kummidega roosad lapitud püksid jalga, tõmbas kleidi selga ja kükitas tenniskingi paelama."

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: