Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum ({{commentsTotal}})

Reidi tee projekti videos lendab kaamera naeruväärselt optimistliku muusika saatel mööda päikselist Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on jäetud hiiglaslikud ristmikud ning kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna.
Reidi tee projekti videos lendab kaamera naeruväärselt optimistliku muusika saatel mööda päikselist Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on jäetud hiiglaslikud ristmikud ning kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna. Autor/allikas: Ekraanitõmmis/Sirp

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Eesti keele seletavas sõnaraamatus on sõna „tõlkima“ teise tähendusena antud „mis tahes märgisüsteemi teisega asendama; millegi kohta sõnadeta, sümbolite vm väljendusvahendite abil informatsiooni vahendama“. See on eriti oluline arhitektuuris, kus idee ja teostus, projekt ja ehitus, kahe- ja kolmemõõtmeline maailm tuleb omavahel ühendada. Tõlgendamine seevastu on tähenduse andmine, selgitamine, sisu ja olemuse avamine, millegi mõtestamine. Sellele on alati ohtlikult lähedal ülemõtlemine ja valestimõistmine.

Kõikvõimas Google annab „tõlkimise“ otsisõna peale pika igava nimekirja tõlketeenuseid pakkuvatest büroodest, „tõlgendamine“ juhatab eelkõige õigusteaduse labürintidesse ning siis tekstianalüüsi ja kehakeele lugemise õpetuste juurde. Tõlgendamisega saavat selgeks õigusakti tegelik sisu ehk mõte, nt autorite kavatsused. Kui sõnasabast kinni võtta ja jämedalt lihtsustada, tundub küll, et arhitektuuri valdkonnas tuleb süüvida küll väga sügavale arhitektuuri mõttesse, et seal üldse mingi autori kavatsus tuvastada. Tasub ka meeles pidada, et suhtluseks ning (uute) seoste tekkimiseks on tarvis ka tõlgendaja head tahet ehk soovi mõista ja avastada, tunda ja eristada tasandeid.

Ühepoolne kommunikatsioon võib toimida, kui tegu on informeerimisega (nt avaliku arutelu kutse või planeeringu algatamise teade), aga kindlasti ei saa asümmeetrilist suhtlust pidada normaalseks, piisavaks ja viisakaks, juhul kui info peab jõudma suure hulga huvilisteni või kui teisel poolel on õigus oma arvamust avaldada ja adekvaatne vastus saada (kaasamine, ideekorje või ettepanekute esitamine). Ilmekas näide on Tallinna linnavalitsuse Reidi tee projekti teerullitaoline kommunikatsioon: eiratakse vankumatult mitmete ekspertide põhjendatud kriitikat ning räägitakse kas või aiaaugugi asemel kõrvalkrundi kaunilt õitsvast õunapuust. Linna avalik suhtlus on piirdunud lihtlauseliste kinnitustega: kõik on hästi, varsti on kõik veel paremini, kõik ettepanekud on arvesse võetud ja projekti korrigeeritud. Kuigi see on lausvale, on raske edasi vaielda, kui kriitikale ja punkthaaval välja toodud argumentidele vastatakse ignorantse kõrvalteemaga ning tõsistele küsimustele on jäetud vastamata. Kahju on eelkõige sellest, et lihtlabane aina korrutatud sõnum jõuab lihtsamalt kohale, mõjub üldsusele usutavamalt ja kindlamalt kui n-ö igaveste aktivistide pikad ja keerulised põhjendused – kui sõnum kõnetab, pole tõde enam oluline. Avaliku dialoogi asemel on suhtlus autoriteetsel toonil edukalt vaigistatud kinnituste ja umbmääraste lubadustega, valeväited sõidavad üle arvustavatest häältest. Kas eesmärk pühendab abinõu ja ruumiotsuste tõlkimisel massimeedia keelde tuleb tõesti kasutada odavaid ja väänatud sõnu? Arhitektuuri tavakeelde tõlkida pole kindlasti lihtne, kuid liikuma peaks ikka selles suunas, et tegelik sisu ja mõte kohale jõuab.

Arhitektuuri lugemine

Kui arhitektuuri mõista ehituskunstina, siis võib üsna kindlalt väita, et ilu on vaataja silmades ja lugeja leiab oma mõtte ja tähenduse ehk iga kunstinautija tõlgib teose endale tuttavasse keelde ja kodusesse märgisüsteemi. Nii pole olemas õiget tähendust ja autor ei vastuta mõistmise eest. Küll aga on autori ehk arhitekti teha see, et tema sõnum oleks arusaadav ja nähtav. Aga kuidas arhitektuuri üldse lugeda?

Arhitektuuri hindamiseks on mitmeid mooduseid ning igal oma riskid: esteetiline (kenad proportsioonid, terviklik üldmulje) on ohtlikult pealiskaudne; sisuline (loogiline ruumikasutus, linnaruumi parandamine, kvaliteetne avalik ruum) on ohtlikult funktsioonikeskne; vormiline (hoone moekus, arhitekti kuulsus, avalik arvamus, meediatähelepanu) on ohtlikult näiline; emotsionaalne (kas ruumis on hea olla või on see ebameeldiv, kutsuv või tõrjuv, kas käitumist suunatakse kitsalt ettenähtud viisil või on ruumil positiivne mõju kasutajale) on ohtlikult subjektiivne, tunnetuslik; matemaatiline (rekordkõrgus, konsooli pikkus, sammaste hulk fassaadil, valatud betooni kuupmeetrid) on ohtlikult üheplaaniline; ökoloogiline (igakülgne jätkusuutlikkus, energiasäästlikkus, ressursisäästlik hooldus, tervislik keskkond) on ohtlikult kaldu; utoopiline (ruum vaatab tulevikku, viib ideaalidele lähemale, mässab domineeriva, kuid ajale jalgu jäänud mõttemallide vastu) on ohtlikult idealistlik. Loomingut ohustab otstarbekuse, väärtuse ja arhitektuuris ka (est)eetika tõlkimine majandusliku kasumi keelde. Exceli tabeli võlusid teavad ilmselt kõik: tabelivormis plussid-miinused on kõigile arusaadavad ja tulemuslikkust seega kerge kontrollida. Rahapõhine hindamine väljendub ehitusmaksumuses, müügihinnas, renditasus, kasulikes ruutmeetrites ning on ohtlikult lühinägelik. Seega puudub arhitektuuri hindamiseks üks ainuõige valem, kuid tasub siiski tähele panna, mida, millal, miks ja kuidas väärtustatakse, millele arhitektuuri lugemisel rõhku pannakse.

Looming vs. normid

Universaalse tõe otsingud on inimkonda saatnud aegade algusest peale ning inimene on ikka püüdnud leida korrapära ja tähendusi teda ümbritsevas kaoses, s.t kontrollimatus maailmaruumis, elu ja olemist mõjutavas keskkonnas. Hiljemalt postmodernismi tulekuga ei huvita arhitekte enam senise väljenduslaadi asendamine uue, moodsale ajastule ja ühiskonna arengutasemele vastava rahvusvahelise stiiliga. Kõikehaaravuse asendas mitmekesisus, mäss traditsioonide vastu ja kõige senise ümberpööramine. Tõsi, tänapäeval on hakanud see vähemalt arhitektuurivaldkonnas asenduma globaliseerumistuhinas üheülbastuva ja nii salamisi taas universaalsuse suunas kulgeva linnaruumiga.

XX sajandi alguses käis arhitektuuriareenil võitlus normi ja vormi, standardiseerimise ja sõltumatu väljendusvabaduse (Typisierung vs. Kunstwollen), riigi ja indiviidi vahel. Rahvuslikust ärkamisest alguse saanud tugeva rahvusriigi kuvand, mis toetub edukale majandusele, on maksnud tänaseni. Noores Eesti vabariigis annab see eriti tugevalt tunda. Mõnevõrra skisofreeniliselt on meil kõrge au sees eraomand, mille puutumatusest jutlustavad omanikud-kinnisvaraarendajad ja mida pelgavad puudutada seaduse järgi avalikku huvi kaitsvad kohalikud omavalitsused. Standardiseerimise vaimustus ulatub ignorantsetest paneelelamurajoonidest normide, ettekirjutuste ja määruste lademete ning domineeriva juurakeeleni.

Juristide pärusmaale libisenud ruumiloomet väljendavad kas või saiataignana kerkivad seletuskirjad. Kantseliit ja õiguskeel on väga spetsiifilised ja formaliseeritud ning võivad tavakeelest üsna palju erineda, seda eriti arhitektuuris. Ruumi-idee tõlgitakse tekstiks (projekti seletuskiri) ning see hiljem uuesti ruumiks (ehitus). Harva juhtub, et idee algus- ja lõpp-punkt omavahel täielikult kattuvad. Kas on üldse võimalik koostada projekti, kus tõlkes mitte midagi kaduma ei lähe? Mitmemõõtmelise ja -tahulise mõtte tõlkimine kahemõõtmeliseks juriidiliseks tekstiks on vajalik eelkõige ehitusloa saamiseks, sest seletuskirjad koosnevad aina sagedamini kopeeri-kleebi-meetodil genereeritud lehekülgedest (eelkõige lugematud viited seadustele ja paragrahvidele), mida mitte keegi mitte kunagi ei loe, aga ilma milleta kooskõlastust ei anta.

Seaduse keele enamjaolt pinnapealne kasutus annab märku vastutusest kõrvalepõiklemisest, sest „aga mis siis, kui“ tüüpi suhtumise, liigse ettevaatlikkuse ja potentsiaalsete ohtude (tihti on need naeruväärsed) ennetamise tõttu jääb kannatavaks pooleks ruum, mis saab seetõttu vaesem, igavam või torupiiretega palistatud. Sealjuures on tihti küsitav, kas väidetava ohutuse sildi all on ikka tagatud arhitektuuri üldisem eesmärk ehk kvaliteetne elukeskkond. Lõpuks otsustatakse ikka ehitusplatsil, kas kruvi keeramine ettenähtud moel ikka tasub ära või saab kokku hoida: selle mõtteviisi silmapaistvam näide on ilmselt vastvalminud Solarise keskuses alla kukkunud ripplaed. Aastatepikkuseks agooniaks kujuneva planeerimismenetluse käigus korrigeerivad ametnikud jooniste värvitoone, joonepaksusi ja tekstiosade paigutust. Seejuures ei jää kellelgi aega ega ole ka jaksu vaadata suuremat pilti ehk planeeringu lahenduse põhjendatust ja sobivust. Sel juhul tundub kogu see tõlkimise vaev ja spetsialistide töö lihtsalt asendustegevusena.

2D vs. 3D: illusioon vs. tegelikkus

Arhitektuurigraafika tähendab jooniste vormistamist: skeem, visand, plaan, vaade, lõige, perspektiiv, aksonomeetria, kollaaž, foto, 3D-renderdus. Eesmärk on realistliku/reaalse ruumi kirjeldamine abstraktse ruumi kaudu, mõtte graafiline väljendamine. Siin on oluline arhitekti abstraheerimise oskus ehk idee ja projekti põhiolemuse tõlkimine skeemiks ning tundlik laveerimine detailide ja üldistuse vahel. Joonise lihtsustamine parandab ühtpidi küll selle loetavust, kuid seejuures kummitab oht kaotada oluline, ning vastupidi: liiga detailses pildis kaob tervikmõte. Ruumiline kirjaoskus võimaldab liikuda vabalt kahe- ja kolmemõõtmelise maailma vahel, tõlkida plaanid ja lõiked mahuliseks arhitektuuriks, makett vaateks ja planeeringujoonis ruumiks. Oskus, mida on üsna lihtne treenida, ei ole ilmselgelt kõigil inimestel võrdselt arenenud ning seetõttu tulebki ruumiidee tõlkimiseks kasutada väga mitmekesiseid vahendeid ja pigem mitut korraga, sest sõna ja visuaal, joonis ja makett, 2D ja 3D täiendavad üksteist.

Käsitööoskuse puhul (sh ka digijoonised) ei saa mööda vaadata töövõtetest, mille eesmärk on silmapete ja vaataja võlumine. Seda kasutatakse nii arhitektuurivõistluste puhul, kus anonüümsed tööd žürii tähelepanu pärast võistlevad, kui ka nn tavaprojekteerimises, kui päikselised, rahvarohked ja lopsaka haljastusega ilupildid tellijas sümpaatiat tekitama peavad. Oskuslikult valitud vaatenurk, mis päris elus kunagi võimalik pole (nt linnulennult või vaadet segavaid hooneid eirav), õigesti sätitud valgus ja värvid, mida meie kliimas harva nautida saab, lasevad mängida tegelikkuse ja unistuste piirimail, nii et reaalsus muutub teisejärguliseks. Selle võtte ilmekas näide on taas Reidi tee. Avalikkuse poolehoiu võitmiseks koostati kavandatava videosimulatsioon: naeruväärselt optimistliku muusika saatel lendab kaamera mööda kaunist, päikses sätendavat Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on aga jäetud teravat kriitikat põhjustanud hiiglaslikud ristmikud ning tiheda liiklusega, kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna. Milleks meile nukker reaalsus, kui unistuste ruumi pildiga õnnestub saada hiiglaslik investeering? Kunstiline mõõde, et mitte öelda liialdus käib ju ikka arhitektuuriga kaasas, saab hiljem öelda, olgugi et pettus torkab juba praegu valusalt silma.

Sisu vs. arusaadavus, poeetiline vs. funktsionaalne

XIX sajandi teisel poolel uskus arhitektuuriajaloolane Auguste Choisy, et kõik stiilimuutused on tehnoloogilise arengu loogiline tulemus ehk ehitus- ja materjalitehnoloogia määrab arhitektuuri näo ja esteetika. Ka arhitektuurimuuseumi näitus „Maailma loomine“ (2016. aasta suvel, kuraator Kalle Komissarov) näitas projekteerimise ajaloo kaudu tehnika ülemvõimu: selle valdamine määrab kas või käsitöönduslikul tasemel arhitektuuri sisu ehk projekti vormistuse ja rõhuasetuse. Ruumi loomisel on joonis vaid üks vahetõlge, olgu siis visandliku skeemi või viimistletud millimeetri täpsusega projekti kujul. Arhitektuuri loomine hõlmab mitmeid jooniseid ja etappe. Igal arenguetapil on oht kaotada osa algmõttest. Seega, mida rohkem vahetõlkeid, seda kaugemale jääb idee lõpptulemusest.

Sisu kaotsiminekut soodustab ühelt poolt arhitektuuri projekteerimise etapilisus ja staadiumide rohkus. Pealegi valmib arhitektuur kui ehitatud keskkond ühiskondliku protsessi tulemusena. Selle sünni juures on ootamatult palju asjaosalisi, umbes viis kuni kümme: tellija, rahastaja, projekteerija, planeerija, kooskõlastaja, loa andja, ekspertiisi tegija, ehitaja, järelevalve ning kasutaja. Arhitektuuriloome protsess, mis algab tellija koostatud lähteülesandest ja etteantud ruumiprogrammist, jätkub hinnapakkumise, riigihanke või võistluse vormis projekteerija valimise ja kontseptsiooni valmimisega, kulgeb edasi ehitusprojektist ehitusloani ja lõpuks ehitustegevusest kasutusloani. Mida rohkem arhitektuuri omal moel, vastavalt taustale ja erialateadmistele tõlgitakse ja tõlgendatakse, sest igaüks tahab ju otsustusprotsessis, loomises või ruumi ehitamisel oma sõna sekka öelda, seda rohkem tõlkes kaduma läheb.

Iga hoone ja planeeringu taga peaks olema mingi suurem mõte, kandev idee. Seda kontseptsiooni tundub kõige keerulisem olevat ka klassikalises (vanamoodsas?) mõttes õpetada, sest tegu on üsna subjektiivse ja defineerimatu valdkonnaga. Nii nagu huvikooli lapsed tahavad ülesande kättesaamisel kohe ehitama hakata, sest eks töö käigus selgu, mis ja kuidas, on samamoodi ka kõrgkoolis üliõpilastel tihti keeruline vastata õppejõudude/hindajate kõige lihtsamale ja olulisemale küsimusele „miks?“: miks valiti selline lähenemine, miks on üks või teine asi nii- või naapidi, aga mitte kolmandat pidi, mis on kogu asja mõte? Ruumiotsuste põhjendamise ja mõtteprotsessi kirjeldamise oskus võib tunduda ajaraiskamisena, kuid tegelikult saab just nii tagada kvaliteedi. Sõnumit arusaadavalt edastama õppima ei pea mitte ainult tudengid, vaid ka tegevarhitektid.

Oluline tasand on ka kontekstuaalsus, nii ruumilises (füüsilises), ühiskondlikus, tehnoloogilises kui majanduslikus mõttes. Arhitektuur peab sobima keskkonda. See ei tähenda sugugi matkimist, uue senisesse sulandamist ja selle nähtamatuks tegemist, vaid kõigi tegurite arvessevõtmist. Arhitektuur on selgelt kohaspetsiifiline kunst ning isegi tüüpprojektid tuleb suuremal või vähemal määral kohandada konkreetse situatsiooniga. Kunagi vaidlesin ühe IT-alal töötava sõbraga, kes imestas, milleks tänapäeval üldse arhitekti vaja on, kui piisab vaid ühe korraliku programmi kirjutamisest, kuhu klient saab andmed ja soovid sisestada ning masin väljastabki projekti. Just kontekstuaalsus ja kontseptsioon on need, mida automatiseeritud protsess (praegu) lõpuni ei mõista. Tulemuseks oleks pigem Kessu ja Tripi õnnetu söögiautomaat, mis töötab edukalt vaid juhul, kui soovidki juhuslikult ainsat menüü maiust. Tähendusliku ja praktilise, poeetilise ja funktsionaalse külje sidumine on arhitektuuri üks suuremaid võlusid ja ilmselt ka valusid. Ei piisa numbritest ega vormistusest, materjalivalikust ja ruutmeetritest, et saada tulemuseks hea ruum, mis vastab võimalustele ja täidab ühtlasi (vahel ka defineerimata) soovid.

Värsked arhitektuuri-Nobeli ehk Pritzkeri auhinnaga pärjatud Hispaania arhitektid büroost RCR Arquitectes on öelnud, et nad alustavad projekteerimist kohapeal käimisest ning loevad kohta, nagu see räägiks nendega. Tähelepanelikkus, uudishimu, avatus, hoolivus ja empaatia on (uue) elukeskkonna loomisel hädavajalikud ning arhitektuuri lugemiseks tasub alustada ruumi märkamisest. Selleks et võimalikult vähe tõlkes kaduma läheks, tuleb õppida. Samamoodi, nagu me õpime võõrkeeli, avastame uusi kultuuriruume ja täiendame sõnavara, peaks tavapärane olema ka ruumiõpe, et harjutaks nägema füüsilist, ehitatud ruumi looduse kõrval sama mitmekesise ja väärtuslikuna. Arhitektuuri lugemisoskuse korral oskavad nõuda paremat elukeskkonda nii hoone tellija ja elanik kui ka avaliku linnaruumi kasutaja.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
"Rannavalve" ("Baywatch")
Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Eesti kunstnik Katja Novitskova.
New Yorgis avati Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus

New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal".

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.