Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum ({{commentsTotal}})

Reidi tee projekti videos lendab kaamera naeruväärselt optimistliku muusika saatel mööda päikselist Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on jäetud hiiglaslikud ristmikud ning kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna.
Reidi tee projekti videos lendab kaamera naeruväärselt optimistliku muusika saatel mööda päikselist Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on jäetud hiiglaslikud ristmikud ning kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna. Autor/allikas: Ekraanitõmmis/Sirp

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Eesti keele seletavas sõnaraamatus on sõna „tõlkima“ teise tähendusena antud „mis tahes märgisüsteemi teisega asendama; millegi kohta sõnadeta, sümbolite vm väljendusvahendite abil informatsiooni vahendama“. See on eriti oluline arhitektuuris, kus idee ja teostus, projekt ja ehitus, kahe- ja kolmemõõtmeline maailm tuleb omavahel ühendada. Tõlgendamine seevastu on tähenduse andmine, selgitamine, sisu ja olemuse avamine, millegi mõtestamine. Sellele on alati ohtlikult lähedal ülemõtlemine ja valestimõistmine.

Kõikvõimas Google annab „tõlkimise“ otsisõna peale pika igava nimekirja tõlketeenuseid pakkuvatest büroodest, „tõlgendamine“ juhatab eelkõige õigusteaduse labürintidesse ning siis tekstianalüüsi ja kehakeele lugemise õpetuste juurde. Tõlgendamisega saavat selgeks õigusakti tegelik sisu ehk mõte, nt autorite kavatsused. Kui sõnasabast kinni võtta ja jämedalt lihtsustada, tundub küll, et arhitektuuri valdkonnas tuleb süüvida küll väga sügavale arhitektuuri mõttesse, et seal üldse mingi autori kavatsus tuvastada. Tasub ka meeles pidada, et suhtluseks ning (uute) seoste tekkimiseks on tarvis ka tõlgendaja head tahet ehk soovi mõista ja avastada, tunda ja eristada tasandeid.

Ühepoolne kommunikatsioon võib toimida, kui tegu on informeerimisega (nt avaliku arutelu kutse või planeeringu algatamise teade), aga kindlasti ei saa asümmeetrilist suhtlust pidada normaalseks, piisavaks ja viisakaks, juhul kui info peab jõudma suure hulga huvilisteni või kui teisel poolel on õigus oma arvamust avaldada ja adekvaatne vastus saada (kaasamine, ideekorje või ettepanekute esitamine). Ilmekas näide on Tallinna linnavalitsuse Reidi tee projekti teerullitaoline kommunikatsioon: eiratakse vankumatult mitmete ekspertide põhjendatud kriitikat ning räägitakse kas või aiaaugugi asemel kõrvalkrundi kaunilt õitsvast õunapuust. Linna avalik suhtlus on piirdunud lihtlauseliste kinnitustega: kõik on hästi, varsti on kõik veel paremini, kõik ettepanekud on arvesse võetud ja projekti korrigeeritud. Kuigi see on lausvale, on raske edasi vaielda, kui kriitikale ja punkthaaval välja toodud argumentidele vastatakse ignorantse kõrvalteemaga ning tõsistele küsimustele on jäetud vastamata. Kahju on eelkõige sellest, et lihtlabane aina korrutatud sõnum jõuab lihtsamalt kohale, mõjub üldsusele usutavamalt ja kindlamalt kui n-ö igaveste aktivistide pikad ja keerulised põhjendused – kui sõnum kõnetab, pole tõde enam oluline. Avaliku dialoogi asemel on suhtlus autoriteetsel toonil edukalt vaigistatud kinnituste ja umbmääraste lubadustega, valeväited sõidavad üle arvustavatest häältest. Kas eesmärk pühendab abinõu ja ruumiotsuste tõlkimisel massimeedia keelde tuleb tõesti kasutada odavaid ja väänatud sõnu? Arhitektuuri tavakeelde tõlkida pole kindlasti lihtne, kuid liikuma peaks ikka selles suunas, et tegelik sisu ja mõte kohale jõuab.

Arhitektuuri lugemine

Kui arhitektuuri mõista ehituskunstina, siis võib üsna kindlalt väita, et ilu on vaataja silmades ja lugeja leiab oma mõtte ja tähenduse ehk iga kunstinautija tõlgib teose endale tuttavasse keelde ja kodusesse märgisüsteemi. Nii pole olemas õiget tähendust ja autor ei vastuta mõistmise eest. Küll aga on autori ehk arhitekti teha see, et tema sõnum oleks arusaadav ja nähtav. Aga kuidas arhitektuuri üldse lugeda?

Arhitektuuri hindamiseks on mitmeid mooduseid ning igal oma riskid: esteetiline (kenad proportsioonid, terviklik üldmulje) on ohtlikult pealiskaudne; sisuline (loogiline ruumikasutus, linnaruumi parandamine, kvaliteetne avalik ruum) on ohtlikult funktsioonikeskne; vormiline (hoone moekus, arhitekti kuulsus, avalik arvamus, meediatähelepanu) on ohtlikult näiline; emotsionaalne (kas ruumis on hea olla või on see ebameeldiv, kutsuv või tõrjuv, kas käitumist suunatakse kitsalt ettenähtud viisil või on ruumil positiivne mõju kasutajale) on ohtlikult subjektiivne, tunnetuslik; matemaatiline (rekordkõrgus, konsooli pikkus, sammaste hulk fassaadil, valatud betooni kuupmeetrid) on ohtlikult üheplaaniline; ökoloogiline (igakülgne jätkusuutlikkus, energiasäästlikkus, ressursisäästlik hooldus, tervislik keskkond) on ohtlikult kaldu; utoopiline (ruum vaatab tulevikku, viib ideaalidele lähemale, mässab domineeriva, kuid ajale jalgu jäänud mõttemallide vastu) on ohtlikult idealistlik. Loomingut ohustab otstarbekuse, väärtuse ja arhitektuuris ka (est)eetika tõlkimine majandusliku kasumi keelde. Exceli tabeli võlusid teavad ilmselt kõik: tabelivormis plussid-miinused on kõigile arusaadavad ja tulemuslikkust seega kerge kontrollida. Rahapõhine hindamine väljendub ehitusmaksumuses, müügihinnas, renditasus, kasulikes ruutmeetrites ning on ohtlikult lühinägelik. Seega puudub arhitektuuri hindamiseks üks ainuõige valem, kuid tasub siiski tähele panna, mida, millal, miks ja kuidas väärtustatakse, millele arhitektuuri lugemisel rõhku pannakse.

Looming vs. normid

Universaalse tõe otsingud on inimkonda saatnud aegade algusest peale ning inimene on ikka püüdnud leida korrapära ja tähendusi teda ümbritsevas kaoses, s.t kontrollimatus maailmaruumis, elu ja olemist mõjutavas keskkonnas. Hiljemalt postmodernismi tulekuga ei huvita arhitekte enam senise väljenduslaadi asendamine uue, moodsale ajastule ja ühiskonna arengutasemele vastava rahvusvahelise stiiliga. Kõikehaaravuse asendas mitmekesisus, mäss traditsioonide vastu ja kõige senise ümberpööramine. Tõsi, tänapäeval on hakanud see vähemalt arhitektuurivaldkonnas asenduma globaliseerumistuhinas üheülbastuva ja nii salamisi taas universaalsuse suunas kulgeva linnaruumiga.

XX sajandi alguses käis arhitektuuriareenil võitlus normi ja vormi, standardiseerimise ja sõltumatu väljendusvabaduse (Typisierung vs. Kunstwollen), riigi ja indiviidi vahel. Rahvuslikust ärkamisest alguse saanud tugeva rahvusriigi kuvand, mis toetub edukale majandusele, on maksnud tänaseni. Noores Eesti vabariigis annab see eriti tugevalt tunda. Mõnevõrra skisofreeniliselt on meil kõrge au sees eraomand, mille puutumatusest jutlustavad omanikud-kinnisvaraarendajad ja mida pelgavad puudutada seaduse järgi avalikku huvi kaitsvad kohalikud omavalitsused. Standardiseerimise vaimustus ulatub ignorantsetest paneelelamurajoonidest normide, ettekirjutuste ja määruste lademete ning domineeriva juurakeeleni.

Juristide pärusmaale libisenud ruumiloomet väljendavad kas või saiataignana kerkivad seletuskirjad. Kantseliit ja õiguskeel on väga spetsiifilised ja formaliseeritud ning võivad tavakeelest üsna palju erineda, seda eriti arhitektuuris. Ruumi-idee tõlgitakse tekstiks (projekti seletuskiri) ning see hiljem uuesti ruumiks (ehitus). Harva juhtub, et idee algus- ja lõpp-punkt omavahel täielikult kattuvad. Kas on üldse võimalik koostada projekti, kus tõlkes mitte midagi kaduma ei lähe? Mitmemõõtmelise ja -tahulise mõtte tõlkimine kahemõõtmeliseks juriidiliseks tekstiks on vajalik eelkõige ehitusloa saamiseks, sest seletuskirjad koosnevad aina sagedamini kopeeri-kleebi-meetodil genereeritud lehekülgedest (eelkõige lugematud viited seadustele ja paragrahvidele), mida mitte keegi mitte kunagi ei loe, aga ilma milleta kooskõlastust ei anta.

Seaduse keele enamjaolt pinnapealne kasutus annab märku vastutusest kõrvalepõiklemisest, sest „aga mis siis, kui“ tüüpi suhtumise, liigse ettevaatlikkuse ja potentsiaalsete ohtude (tihti on need naeruväärsed) ennetamise tõttu jääb kannatavaks pooleks ruum, mis saab seetõttu vaesem, igavam või torupiiretega palistatud. Sealjuures on tihti küsitav, kas väidetava ohutuse sildi all on ikka tagatud arhitektuuri üldisem eesmärk ehk kvaliteetne elukeskkond. Lõpuks otsustatakse ikka ehitusplatsil, kas kruvi keeramine ettenähtud moel ikka tasub ära või saab kokku hoida: selle mõtteviisi silmapaistvam näide on ilmselt vastvalminud Solarise keskuses alla kukkunud ripplaed. Aastatepikkuseks agooniaks kujuneva planeerimismenetluse käigus korrigeerivad ametnikud jooniste värvitoone, joonepaksusi ja tekstiosade paigutust. Seejuures ei jää kellelgi aega ega ole ka jaksu vaadata suuremat pilti ehk planeeringu lahenduse põhjendatust ja sobivust. Sel juhul tundub kogu see tõlkimise vaev ja spetsialistide töö lihtsalt asendustegevusena.

2D vs. 3D: illusioon vs. tegelikkus

Arhitektuurigraafika tähendab jooniste vormistamist: skeem, visand, plaan, vaade, lõige, perspektiiv, aksonomeetria, kollaaž, foto, 3D-renderdus. Eesmärk on realistliku/reaalse ruumi kirjeldamine abstraktse ruumi kaudu, mõtte graafiline väljendamine. Siin on oluline arhitekti abstraheerimise oskus ehk idee ja projekti põhiolemuse tõlkimine skeemiks ning tundlik laveerimine detailide ja üldistuse vahel. Joonise lihtsustamine parandab ühtpidi küll selle loetavust, kuid seejuures kummitab oht kaotada oluline, ning vastupidi: liiga detailses pildis kaob tervikmõte. Ruumiline kirjaoskus võimaldab liikuda vabalt kahe- ja kolmemõõtmelise maailma vahel, tõlkida plaanid ja lõiked mahuliseks arhitektuuriks, makett vaateks ja planeeringujoonis ruumiks. Oskus, mida on üsna lihtne treenida, ei ole ilmselgelt kõigil inimestel võrdselt arenenud ning seetõttu tulebki ruumiidee tõlkimiseks kasutada väga mitmekesiseid vahendeid ja pigem mitut korraga, sest sõna ja visuaal, joonis ja makett, 2D ja 3D täiendavad üksteist.

Käsitööoskuse puhul (sh ka digijoonised) ei saa mööda vaadata töövõtetest, mille eesmärk on silmapete ja vaataja võlumine. Seda kasutatakse nii arhitektuurivõistluste puhul, kus anonüümsed tööd žürii tähelepanu pärast võistlevad, kui ka nn tavaprojekteerimises, kui päikselised, rahvarohked ja lopsaka haljastusega ilupildid tellijas sümpaatiat tekitama peavad. Oskuslikult valitud vaatenurk, mis päris elus kunagi võimalik pole (nt linnulennult või vaadet segavaid hooneid eirav), õigesti sätitud valgus ja värvid, mida meie kliimas harva nautida saab, lasevad mängida tegelikkuse ja unistuste piirimail, nii et reaalsus muutub teisejärguliseks. Selle võtte ilmekas näide on taas Reidi tee. Avalikkuse poolehoiu võitmiseks koostati kavandatava videosimulatsioon: naeruväärselt optimistliku muusika saatel lendab kaamera mööda kaunist, päikses sätendavat Tallinna kesklinna mereäärt, tähelepanuta on aga jäetud teravat kriitikat põhjustanud hiiglaslikud ristmikud ning tiheda liiklusega, kõva müraga liiklusmagistraal on esitatud nunnu vaikse pargimaastikuna. Milleks meile nukker reaalsus, kui unistuste ruumi pildiga õnnestub saada hiiglaslik investeering? Kunstiline mõõde, et mitte öelda liialdus käib ju ikka arhitektuuriga kaasas, saab hiljem öelda, olgugi et pettus torkab juba praegu valusalt silma.

Sisu vs. arusaadavus, poeetiline vs. funktsionaalne

XIX sajandi teisel poolel uskus arhitektuuriajaloolane Auguste Choisy, et kõik stiilimuutused on tehnoloogilise arengu loogiline tulemus ehk ehitus- ja materjalitehnoloogia määrab arhitektuuri näo ja esteetika. Ka arhitektuurimuuseumi näitus „Maailma loomine“ (2016. aasta suvel, kuraator Kalle Komissarov) näitas projekteerimise ajaloo kaudu tehnika ülemvõimu: selle valdamine määrab kas või käsitöönduslikul tasemel arhitektuuri sisu ehk projekti vormistuse ja rõhuasetuse. Ruumi loomisel on joonis vaid üks vahetõlge, olgu siis visandliku skeemi või viimistletud millimeetri täpsusega projekti kujul. Arhitektuuri loomine hõlmab mitmeid jooniseid ja etappe. Igal arenguetapil on oht kaotada osa algmõttest. Seega, mida rohkem vahetõlkeid, seda kaugemale jääb idee lõpptulemusest.

Sisu kaotsiminekut soodustab ühelt poolt arhitektuuri projekteerimise etapilisus ja staadiumide rohkus. Pealegi valmib arhitektuur kui ehitatud keskkond ühiskondliku protsessi tulemusena. Selle sünni juures on ootamatult palju asjaosalisi, umbes viis kuni kümme: tellija, rahastaja, projekteerija, planeerija, kooskõlastaja, loa andja, ekspertiisi tegija, ehitaja, järelevalve ning kasutaja. Arhitektuuriloome protsess, mis algab tellija koostatud lähteülesandest ja etteantud ruumiprogrammist, jätkub hinnapakkumise, riigihanke või võistluse vormis projekteerija valimise ja kontseptsiooni valmimisega, kulgeb edasi ehitusprojektist ehitusloani ja lõpuks ehitustegevusest kasutusloani. Mida rohkem arhitektuuri omal moel, vastavalt taustale ja erialateadmistele tõlgitakse ja tõlgendatakse, sest igaüks tahab ju otsustusprotsessis, loomises või ruumi ehitamisel oma sõna sekka öelda, seda rohkem tõlkes kaduma läheb.

Iga hoone ja planeeringu taga peaks olema mingi suurem mõte, kandev idee. Seda kontseptsiooni tundub kõige keerulisem olevat ka klassikalises (vanamoodsas?) mõttes õpetada, sest tegu on üsna subjektiivse ja defineerimatu valdkonnaga. Nii nagu huvikooli lapsed tahavad ülesande kättesaamisel kohe ehitama hakata, sest eks töö käigus selgu, mis ja kuidas, on samamoodi ka kõrgkoolis üliõpilastel tihti keeruline vastata õppejõudude/hindajate kõige lihtsamale ja olulisemale küsimusele „miks?“: miks valiti selline lähenemine, miks on üks või teine asi nii- või naapidi, aga mitte kolmandat pidi, mis on kogu asja mõte? Ruumiotsuste põhjendamise ja mõtteprotsessi kirjeldamise oskus võib tunduda ajaraiskamisena, kuid tegelikult saab just nii tagada kvaliteedi. Sõnumit arusaadavalt edastama õppima ei pea mitte ainult tudengid, vaid ka tegevarhitektid.

Oluline tasand on ka kontekstuaalsus, nii ruumilises (füüsilises), ühiskondlikus, tehnoloogilises kui majanduslikus mõttes. Arhitektuur peab sobima keskkonda. See ei tähenda sugugi matkimist, uue senisesse sulandamist ja selle nähtamatuks tegemist, vaid kõigi tegurite arvessevõtmist. Arhitektuur on selgelt kohaspetsiifiline kunst ning isegi tüüpprojektid tuleb suuremal või vähemal määral kohandada konkreetse situatsiooniga. Kunagi vaidlesin ühe IT-alal töötava sõbraga, kes imestas, milleks tänapäeval üldse arhitekti vaja on, kui piisab vaid ühe korraliku programmi kirjutamisest, kuhu klient saab andmed ja soovid sisestada ning masin väljastabki projekti. Just kontekstuaalsus ja kontseptsioon on need, mida automatiseeritud protsess (praegu) lõpuni ei mõista. Tulemuseks oleks pigem Kessu ja Tripi õnnetu söögiautomaat, mis töötab edukalt vaid juhul, kui soovidki juhuslikult ainsat menüü maiust. Tähendusliku ja praktilise, poeetilise ja funktsionaalse külje sidumine on arhitektuuri üks suuremaid võlusid ja ilmselt ka valusid. Ei piisa numbritest ega vormistusest, materjalivalikust ja ruutmeetritest, et saada tulemuseks hea ruum, mis vastab võimalustele ja täidab ühtlasi (vahel ka defineerimata) soovid.

Värsked arhitektuuri-Nobeli ehk Pritzkeri auhinnaga pärjatud Hispaania arhitektid büroost RCR Arquitectes on öelnud, et nad alustavad projekteerimist kohapeal käimisest ning loevad kohta, nagu see räägiks nendega. Tähelepanelikkus, uudishimu, avatus, hoolivus ja empaatia on (uue) elukeskkonna loomisel hädavajalikud ning arhitektuuri lugemiseks tasub alustada ruumi märkamisest. Selleks et võimalikult vähe tõlkes kaduma läheks, tuleb õppida. Samamoodi, nagu me õpime võõrkeeli, avastame uusi kultuuriruume ja täiendame sõnavara, peaks tavapärane olema ka ruumiõpe, et harjutaks nägema füüsilist, ehitatud ruumi looduse kõrval sama mitmekesise ja väärtuslikuna. Arhitektuuri lugemisoskuse korral oskavad nõuda paremat elukeskkonda nii hoone tellija ja elanik kui ka avaliku linnaruumi kasutaja.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Flow festival 2017Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Leonhard Lapin ajakiri „Noorus” suvepäevadel 1969. Eesti Kunstimuuseumi fotokoguLeonhard Lapin ajakiri „Noorus” suvepäevadel 1969. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu
Lapini mets tuleb tagasi

Neljapäeval, 24. augustil avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Leonhard Lapini isikunäitus „Eesti mets”, millega kunstnik alustab oma 70. sünnipäeva tähistamist.

Tommi KinnunenTommi Kinnunen
Lugege katkendit. Tommi Kinnunen, "Peraküla"

Varrakult ilmus uus teos Soome kirjanikult Tommi Kinnunenilt, keda eesti lugeja teab "Nelja tee risti" autorina. Pakume pisikese stiilinäite värskest eestindusest.

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Suvelavastus "Lembitu"
Galerii ja video: Suve mastaapseim vabaõhuetendus hargneb Lõhavere linnamäel

Loominguline ühendus TEMUFI hakkab Viljandimaal Lõhavere linnamäel mängima Urmas Lennuki suvelavastust"Lembitu - kuningas ilma kuningriigita".

Uuendatud: 16:57 
KIRJANDUS
Aasta kirjanik Mihkel Mutt.
Aasta kirjaniku tiitli pälvis Mihkel Mutt

Alatskivil Liivi muuseumis toimunud nüüdiskirjandusfestivalil Eesti kirjanik 2017 pälvis aasta kirjaniku tiitli Mihkel Mutt oma romaaniga "Eesti ümberlõikaja".

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.