Joel Sang. Usalduse küsimus ({{commentsTotal}})

Joel Sang
Joel Sang Autor: PM/Scanpix

Maitsest ja kriitikast.

„Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus.”(1) Jutt on Paavo Matsini romaanist „Gogoli disko”, ja selle rõõmusõnumi peale läksin ma poodi ja ostsin raamatu. Suutsin seda lugeda ainult paar-kolm lehekülge ja panin pettunult käest – diletantlik kapustnik, Pelevini hale jäljendus. Kahtlustades ennast vanusest tulenevas puitumises, kontrollisin oma lugemiselamust mitme noorema inimese peal, kelle arvamust ma hindan. Mõni neist oli veelgi resoluutsem: grafomaania. Kõik see aga ei takistanud teose võidukäiku. Asjaolu, et romaan võitis Euroopa Liidu kirjandusauhinna, on veel mõistetav: nad seal ei oska eesti keelt ja pärgavad kõike, mis neile ette söödetakse. Mõistatuseks aga jääb „Gogoli diskole” antud Kulka aastapreemia. Olgu – maitse asi. Aga kui see on maitse asi, kes on siis maitsekohtunikud? Ja milline on üldse kriitika võim?

Kriitika võimuses on nii lugejaid võrgutada kui ka neid peletada. Selle kohta üks isiklik näide. Ülikoolis oli vene kirjandus ainus eksam, kus ma läbi kukkusin. Zara Mints küsis minult Gontšarovi „Oblomovit”. Ja just seda ei olnud ma võtnud vaevaks lugeda, sest partei ajaloo kursusest oli meeles Lenini artikkel „Mis on oblomovlus?”. Selle põhjal jäi teosest mulje kui mingist pamfletist, tigedast satiirist. Kui ma raamatu olude sunnil läbi lugesin, siis avastasin, et tegemist on peene psühholoogilise romaaniga, ja olin tänulik, et mulle esimesel katsel just see pilet oli sattunud. Nagu näha, võib võhiklik või tendentslik tõlgendus teose isegi tahtmatult põlu alla panna.

Kirjanduskriitikal on teatavasti mitu funktsiooni: teose tõlgendamine, hindamine ja paigutamine laiemale kirjandusprotsessi taustale jne. Et kuidagi orienteeruda kaootilisel ja haaramatul raamatuturul, on mulle kui lihtsameelsele lugejale esmatähtis just teosele antud hinnang, mis ärgitab raamatut kätte võtma või vastupidi. Milleks mulle kui tahes teravmeelsed või sügavmõttelised tõlgendused, kui ma algteksti ei tunne! (Märt Väljataga: „...meie kriitika piirdub pahatihti ainult tõlgendajarolliga.”(2)) Ootan arvustajalt esmajoones soovitusi, millist raamatut endale soetada. Kinnistunud autoritega on kõik selge, ilmselt esinevad nad tuntud headuses, kuigi võivad vahel ületada ootusi ja muneda ka mõne kuldmuna. Aga igal aastal astub areenile hulk uustulnukaid, kellest pole midagi teada. Siin ei saa usaldada kirjastajate kinnimakstud tutvustusi lehesabas, mis on tingimata kiitvad, nagu reklaam peabki olema. Aga vahel kipuvad olema panegüürilised ka kirjandusajakirjades ilmuvad arvustused.

Üheksakümnendatel andis kirjandusväljal tooni pool tosinat tunnustatud kriitikut, kelle autoriteet oli väljaspool kahtlust.(3) Nemad kaardistasid tollased jõujooned ja andsid uutele nähtustele oma hinnangu. Käesoleval sajandil on nad arvustajatena enamasti tagasi tõmbunud ja jätnud toimuva reflekteerimise õpipoiste hooleks. On loomulik, et koos kirjanduse uue lainega astuvad tavaliselt areenile ka selle seletajad ja väärtustajad. Kriitika on paratamatult põlvkondlik, aga see ei tähenda, et ta peaks olema kildkondlik. Sajandivahetusel ja nullindatel laiutasid avalikus ruumis mitmed kirjandusrühmitused, keda iseloomustas tugev kambavaim, ringkäendus ja üksteise upitamine. Oma semu kesisest vaimusünnitisest tehti suur saavutus. On tõdetud, et samal ajal ei kerkinud esile ühtki sõltumatut kriitikut, suveräänset arvamusliidrit, kelle põhjendatud hinnangud oleksid aidanud valitsevas segadikus orienteeruda.[4] Kõik see õõnestas usaldust kriitika vastu ja tõtt-öelda pole usaldus siiani päriselt taastunud.

Annan endale aru, et on ketserlik taga igatseda nõukogude aega ja tollast kirjastamispraktikat. Tõsi, valitses jäle ideoloogiline tsensuur, aga üks positiivne moment seal siiski oli. Nimelt telliti igale käsikirjale (välja arvatud ehk teeneliste omad) kaks siseretsensiooni, mis pidid hindama teose kunstilist taset. See oli omamoodi kvaliteedikontroll, päris grafomaania trükki ei pääsenud. Kuna algupärandeid ilmus kümneid kordi vähem kui praegu, siis oli kriitikul ja igal kirjandushuvilisel võimalik end kõigega kursis hoida.

Tegelikult polegi meil kutselisi kriitikuid, arvustusi kirjutatakse muu töö kõrvalt. On akadeemilised kirjandusteadlased, kes peavad tootma artikleid, et oma punktid kätte saada. Kõige lähemal kutselisele kriitikule on ehk ajakirjade – Loomingu, Keele ja Kirjanduse ning Vikerkaare vastava rubriigi toimetajad. Nad võivad ka ise kirjutada, aga igatahes kuulub nende ametiülesannete hulka kohustus olla kursis uudiskirjandusega, tellida oma äranägemisel arvustusi, nii et väärtuslikum osa ilmuvast oleks kaetud. See pole lihtne, kaalukate kriitikute ring on kitsas ja igale heale raamatule ei leiagi arvustajat. Samal ajal tuleb toimetusse arvustusi ka isevoolu teed, ja kui käsitlus või vaadeldav teos pole päris küündimatu, siis ei lükata neid tagasi.

Ma tean, mu jutt ei tarvitse meeldida hardale teoreetikule, see ongi primitiivne, aga rõhutan uuesti: mind huvitab siin asja praktiline külg, see, kuivõrd saan toetuda lektüüri valikul kriitikute soovitustele. Ma ei ole kohustatud lugema kõike. Uudiskirjanduse auditi ja mingid juhtnöörid peaksid andma Loomingu iga-aastased proosa ja luule ülevaated. Siin sõltub palju sellest, kui range ja selgepilguline on ülevaate tegija. Ka siit ei tasu alati oodata ühemõttelisi hinnanguid, sest nii mõnigi kirjutab printsiibil „Igas inimeses on midagi head”.

Lõpuks on küsimus selles, keda tunnistada pädevaks maitsekohtunikuks. Vastav isik peaks kirjandusväljal pidevalt silma peal hoidma, regulaarselt sõna võtma ja formuleerima selgelt kriteeriumid, millel tema hinnangud põhinevad. See on pühendumist, aega ja vaeva nõudev töö. Seepärast võiks kultuuriministeerium lisaks kirjanikupalgale asutada ka kolmeaastase kriitikupalga kohustusega kirjanduselus korda pidada ja juhatada lugeja raamatu juurde. Kes selliseks korrapidajaks sobib? Vahest aitab otsustada mullu algatatud kriitikute atesteerimine – parimate esiletõstmine Orase kriitikapreemiaga.

Jah, ma pooldan valgustatud monarhiat.

PS. Suvel sattus mulle pihku Mudlumi „Ilus Elviira” ja arvestades negatiivset eelhäälestust – mingi ZA/UM ja nihilist – olin ma rõõmsalt üllatunud. Teos oli küll ajakirjanduses heatahtlikult vastu võetud, nagu ma tagantjärele välja uurisin, aga suures plaanis olid kriitikud ikkagi kvaliteedihüppe maha maganud, osutamata sellele väärilist tähelepanu. Juba nimetatud jutustuses paistis Mudlum (milleks selline räppari nimi, ta ei mängi ju rollimänge?) silma empaatiavõime ning rikka ja nõtke keelekasutusega. Hiljuti ilmunud novellikogus „Linnu silmad” on ta oma tehnikat veelgi lihvinud. Seal on mitmeid sugestiivseid jutte (aga ka kelmikaid vesteid, mida ma ei oska nii kõrgelt hinnata). Igatahes tõstavad detailitäpsus ja oskus luua atmosfääri ta meie prosaistide esiritta. Ootan Made Luigalt täismõõdus romaani.

 



J. L ä ä n e m e t s, Prohvet Gogoli kollane allveelaev. – Sirp 29. I 2016.
M. V ä l j a t a g a, Oletusi ja kokkuvõtteid nullindate kirjandusest. – Looming 2010, nr 5, lk 725.
Aare Pilv on neid nimetanud lausa Kuldseks Kuuikuks. Vt A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”. Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar Pruulist. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 2, lk 90.
T. H e n n o s t e, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. – Looming 2009, nr 9, lk 1279.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Keel ja Kirjandus



Michael Dudok de Wit "Punane kilpkonn" ("The Red Turtle")Michael Dudok de Wit "Punane kilpkonn" ("The Red Turtle")
Tõnu Karjatse filmikomm. JAFFi ja HÕFFi teejuht

Kevad on filmikavade valiku poolest väga rikas, sest äsja lõppes Hayao Miyazaki retrospektiiv, jätkub aga uuemat Jaapani animet ja mängufilmi pakkuv JAFF ning Haapsalus algab 28. aprillil siinse žanrifilmiaasta suursündmus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF. Tuleval nädalal näitab ka teater NO99 oma erikava Jaapani filmidest.

Jüri Engelbrecht Tartu observatooriumi renoveeritud peahoone avamisel aastal 2012.Jüri Engelbrecht Tartu observatooriumi renoveeritud peahoone avamisel aastal 2012.

Arvustus. "Teadlase" sildi alt "inimese" alla

Uus raamat
Jüri Engelbrecht
"Akadeemilised mõtisklused"
Ilmamaa (488 lk)

Kaader videostKaader videost
Merle Jääger kehastub meheks

Mais esietendub Tartus vanas anatoomikumis lavastus "Vaim masinas. G.F. Parrot", mille lavastaja on Tiit Palu ja meespeaosaline Merle Jääger.

Kaader videostKaader videost
Aleksander Suumani peidetud maalid jõudsid avalikkuse ette

Kuressaare linnateatris avati kunstnik ja luuletaja Aleksander Suumani 90. sünniaastapäeva puhul üks erilise taustaga näitus.

FILM
"Kõrboja peremees"
ERR.ee video: vestlus Kaie Mihkelsoniga "Kõrboja peremehe" teemal

25. aprillil toimus Eesti Kinoliidus saalis järjekordne linastus sarjast "Viva la Diva!", kus sel korral sai näha filmi "Kõrboja peremees".

TEATER
Märt-Matis Lill
Vanemuise lavale jõuab Eesti algupärane ooper "Tulleminek"

22. aprillil kell 19 esietendub Sadamateatris ooper "Tulleminek", mille helilooja on Märt-Matis Lill, libreto autor Jan Kaus, muusikajuht Paul Mägi ja lavastaja Taago Tubin.

KIRJANDUS
Lauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

KUNST
Voronja galerii esimese suvenäituse, Kiwa kureeritud väljapaneku „Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki“ avamine.
Kas vasakpoolne neoliberalism või solidaarsus?

Kultuuriministeerium korrastas kunsti rahastussüsteemi, kunstnikud ja väikeste omaalgatuslike galeriide juhid ei ole rahul, vahendab Sirp.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
Dianne Reeves
Täna Jazzkaarel: Dianne Reeves, Yemen Blues, Erki Pärnoja

Mitmekordne Grammy võitja Dianne Reeves esineb täna kell 19 Nordea kontserdimajas. Telliskivi Loomelinnaku kontsertidel köidavad tähelepanu Iisraeli klubibänd Yemen Blues ja Erki Pärnoja uue albumiga "Efterglow".

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvustus. Kadastiku karma

Mart Kadastik. Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat. Tallinn: Varrak, 2016. 400 lk. 26.75 €; Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab. Koost. Juku-Kalle Raid. Tallinn: Ema & Isa, 2016. 102 lk. 1.00 €.

Html Plokk