Joel Sang. Usalduse küsimus ({{commentsTotal}})

Joel Sang
Joel Sang Autor/allikas: PM/Scanpix

Maitsest ja kriitikast.

„Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus.”(1) Jutt on Paavo Matsini romaanist „Gogoli disko”, ja selle rõõmusõnumi peale läksin ma poodi ja ostsin raamatu. Suutsin seda lugeda ainult paar-kolm lehekülge ja panin pettunult käest – diletantlik kapustnik, Pelevini hale jäljendus. Kahtlustades ennast vanusest tulenevas puitumises, kontrollisin oma lugemiselamust mitme noorema inimese peal, kelle arvamust ma hindan. Mõni neist oli veelgi resoluutsem: grafomaania. Kõik see aga ei takistanud teose võidukäiku. Asjaolu, et romaan võitis Euroopa Liidu kirjandusauhinna, on veel mõistetav: nad seal ei oska eesti keelt ja pärgavad kõike, mis neile ette söödetakse. Mõistatuseks aga jääb „Gogoli diskole” antud Kulka aastapreemia. Olgu – maitse asi. Aga kui see on maitse asi, kes on siis maitsekohtunikud? Ja milline on üldse kriitika võim?

Kriitika võimuses on nii lugejaid võrgutada kui ka neid peletada. Selle kohta üks isiklik näide. Ülikoolis oli vene kirjandus ainus eksam, kus ma läbi kukkusin. Zara Mints küsis minult Gontšarovi „Oblomovit”. Ja just seda ei olnud ma võtnud vaevaks lugeda, sest partei ajaloo kursusest oli meeles Lenini artikkel „Mis on oblomovlus?”. Selle põhjal jäi teosest mulje kui mingist pamfletist, tigedast satiirist. Kui ma raamatu olude sunnil läbi lugesin, siis avastasin, et tegemist on peene psühholoogilise romaaniga, ja olin tänulik, et mulle esimesel katsel just see pilet oli sattunud. Nagu näha, võib võhiklik või tendentslik tõlgendus teose isegi tahtmatult põlu alla panna.

Kirjanduskriitikal on teatavasti mitu funktsiooni: teose tõlgendamine, hindamine ja paigutamine laiemale kirjandusprotsessi taustale jne. Et kuidagi orienteeruda kaootilisel ja haaramatul raamatuturul, on mulle kui lihtsameelsele lugejale esmatähtis just teosele antud hinnang, mis ärgitab raamatut kätte võtma või vastupidi. Milleks mulle kui tahes teravmeelsed või sügavmõttelised tõlgendused, kui ma algteksti ei tunne! (Märt Väljataga: „...meie kriitika piirdub pahatihti ainult tõlgendajarolliga.”(2)) Ootan arvustajalt esmajoones soovitusi, millist raamatut endale soetada. Kinnistunud autoritega on kõik selge, ilmselt esinevad nad tuntud headuses, kuigi võivad vahel ületada ootusi ja muneda ka mõne kuldmuna. Aga igal aastal astub areenile hulk uustulnukaid, kellest pole midagi teada. Siin ei saa usaldada kirjastajate kinnimakstud tutvustusi lehesabas, mis on tingimata kiitvad, nagu reklaam peabki olema. Aga vahel kipuvad olema panegüürilised ka kirjandusajakirjades ilmuvad arvustused.

Üheksakümnendatel andis kirjandusväljal tooni pool tosinat tunnustatud kriitikut, kelle autoriteet oli väljaspool kahtlust.(3) Nemad kaardistasid tollased jõujooned ja andsid uutele nähtustele oma hinnangu. Käesoleval sajandil on nad arvustajatena enamasti tagasi tõmbunud ja jätnud toimuva reflekteerimise õpipoiste hooleks. On loomulik, et koos kirjanduse uue lainega astuvad tavaliselt areenile ka selle seletajad ja väärtustajad. Kriitika on paratamatult põlvkondlik, aga see ei tähenda, et ta peaks olema kildkondlik. Sajandivahetusel ja nullindatel laiutasid avalikus ruumis mitmed kirjandusrühmitused, keda iseloomustas tugev kambavaim, ringkäendus ja üksteise upitamine. Oma semu kesisest vaimusünnitisest tehti suur saavutus. On tõdetud, et samal ajal ei kerkinud esile ühtki sõltumatut kriitikut, suveräänset arvamusliidrit, kelle põhjendatud hinnangud oleksid aidanud valitsevas segadikus orienteeruda.[4] Kõik see õõnestas usaldust kriitika vastu ja tõtt-öelda pole usaldus siiani päriselt taastunud.

Annan endale aru, et on ketserlik taga igatseda nõukogude aega ja tollast kirjastamispraktikat. Tõsi, valitses jäle ideoloogiline tsensuur, aga üks positiivne moment seal siiski oli. Nimelt telliti igale käsikirjale (välja arvatud ehk teeneliste omad) kaks siseretsensiooni, mis pidid hindama teose kunstilist taset. See oli omamoodi kvaliteedikontroll, päris grafomaania trükki ei pääsenud. Kuna algupärandeid ilmus kümneid kordi vähem kui praegu, siis oli kriitikul ja igal kirjandushuvilisel võimalik end kõigega kursis hoida.

Tegelikult polegi meil kutselisi kriitikuid, arvustusi kirjutatakse muu töö kõrvalt. On akadeemilised kirjandusteadlased, kes peavad tootma artikleid, et oma punktid kätte saada. Kõige lähemal kutselisele kriitikule on ehk ajakirjade – Loomingu, Keele ja Kirjanduse ning Vikerkaare vastava rubriigi toimetajad. Nad võivad ka ise kirjutada, aga igatahes kuulub nende ametiülesannete hulka kohustus olla kursis uudiskirjandusega, tellida oma äranägemisel arvustusi, nii et väärtuslikum osa ilmuvast oleks kaetud. See pole lihtne, kaalukate kriitikute ring on kitsas ja igale heale raamatule ei leiagi arvustajat. Samal ajal tuleb toimetusse arvustusi ka isevoolu teed, ja kui käsitlus või vaadeldav teos pole päris küündimatu, siis ei lükata neid tagasi.

Ma tean, mu jutt ei tarvitse meeldida hardale teoreetikule, see ongi primitiivne, aga rõhutan uuesti: mind huvitab siin asja praktiline külg, see, kuivõrd saan toetuda lektüüri valikul kriitikute soovitustele. Ma ei ole kohustatud lugema kõike. Uudiskirjanduse auditi ja mingid juhtnöörid peaksid andma Loomingu iga-aastased proosa ja luule ülevaated. Siin sõltub palju sellest, kui range ja selgepilguline on ülevaate tegija. Ka siit ei tasu alati oodata ühemõttelisi hinnanguid, sest nii mõnigi kirjutab printsiibil „Igas inimeses on midagi head”.

Lõpuks on küsimus selles, keda tunnistada pädevaks maitsekohtunikuks. Vastav isik peaks kirjandusväljal pidevalt silma peal hoidma, regulaarselt sõna võtma ja formuleerima selgelt kriteeriumid, millel tema hinnangud põhinevad. See on pühendumist, aega ja vaeva nõudev töö. Seepärast võiks kultuuriministeerium lisaks kirjanikupalgale asutada ka kolmeaastase kriitikupalga kohustusega kirjanduselus korda pidada ja juhatada lugeja raamatu juurde. Kes selliseks korrapidajaks sobib? Vahest aitab otsustada mullu algatatud kriitikute atesteerimine – parimate esiletõstmine Orase kriitikapreemiaga.

Jah, ma pooldan valgustatud monarhiat.

PS. Suvel sattus mulle pihku Mudlumi „Ilus Elviira” ja arvestades negatiivset eelhäälestust – mingi ZA/UM ja nihilist – olin ma rõõmsalt üllatunud. Teos oli küll ajakirjanduses heatahtlikult vastu võetud, nagu ma tagantjärele välja uurisin, aga suures plaanis olid kriitikud ikkagi kvaliteedihüppe maha maganud, osutamata sellele väärilist tähelepanu. Juba nimetatud jutustuses paistis Mudlum (milleks selline räppari nimi, ta ei mängi ju rollimänge?) silma empaatiavõime ning rikka ja nõtke keelekasutusega. Hiljuti ilmunud novellikogus „Linnu silmad” on ta oma tehnikat veelgi lihvinud. Seal on mitmeid sugestiivseid jutte (aga ka kelmikaid vesteid, mida ma ei oska nii kõrgelt hinnata). Igatahes tõstavad detailitäpsus ja oskus luua atmosfääri ta meie prosaistide esiritta. Ootan Made Luigalt täismõõdus romaani.

 



J. L ä ä n e m e t s, Prohvet Gogoli kollane allveelaev. – Sirp 29. I 2016.
M. V ä l j a t a g a, Oletusi ja kokkuvõtteid nullindate kirjandusest. – Looming 2010, nr 5, lk 725.
Aare Pilv on neid nimetanud lausa Kuldseks Kuuikuks. Vt A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”. Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar Pruulist. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 2, lk 90.
T. H e n n o s t e, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. – Looming 2009, nr 9, lk 1279.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Keel ja Kirjandus



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: