Joel Sang. Usalduse küsimus ({{commentsTotal}})

Joel Sang
Joel Sang Autor/allikas: PM/Scanpix

Maitsest ja kriitikast.

„Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus.”(1) Jutt on Paavo Matsini romaanist „Gogoli disko”, ja selle rõõmusõnumi peale läksin ma poodi ja ostsin raamatu. Suutsin seda lugeda ainult paar-kolm lehekülge ja panin pettunult käest – diletantlik kapustnik, Pelevini hale jäljendus. Kahtlustades ennast vanusest tulenevas puitumises, kontrollisin oma lugemiselamust mitme noorema inimese peal, kelle arvamust ma hindan. Mõni neist oli veelgi resoluutsem: grafomaania. Kõik see aga ei takistanud teose võidukäiku. Asjaolu, et romaan võitis Euroopa Liidu kirjandusauhinna, on veel mõistetav: nad seal ei oska eesti keelt ja pärgavad kõike, mis neile ette söödetakse. Mõistatuseks aga jääb „Gogoli diskole” antud Kulka aastapreemia. Olgu – maitse asi. Aga kui see on maitse asi, kes on siis maitsekohtunikud? Ja milline on üldse kriitika võim?

Kriitika võimuses on nii lugejaid võrgutada kui ka neid peletada. Selle kohta üks isiklik näide. Ülikoolis oli vene kirjandus ainus eksam, kus ma läbi kukkusin. Zara Mints küsis minult Gontšarovi „Oblomovit”. Ja just seda ei olnud ma võtnud vaevaks lugeda, sest partei ajaloo kursusest oli meeles Lenini artikkel „Mis on oblomovlus?”. Selle põhjal jäi teosest mulje kui mingist pamfletist, tigedast satiirist. Kui ma raamatu olude sunnil läbi lugesin, siis avastasin, et tegemist on peene psühholoogilise romaaniga, ja olin tänulik, et mulle esimesel katsel just see pilet oli sattunud. Nagu näha, võib võhiklik või tendentslik tõlgendus teose isegi tahtmatult põlu alla panna.

Kirjanduskriitikal on teatavasti mitu funktsiooni: teose tõlgendamine, hindamine ja paigutamine laiemale kirjandusprotsessi taustale jne. Et kuidagi orienteeruda kaootilisel ja haaramatul raamatuturul, on mulle kui lihtsameelsele lugejale esmatähtis just teosele antud hinnang, mis ärgitab raamatut kätte võtma või vastupidi. Milleks mulle kui tahes teravmeelsed või sügavmõttelised tõlgendused, kui ma algteksti ei tunne! (Märt Väljataga: „...meie kriitika piirdub pahatihti ainult tõlgendajarolliga.”(2)) Ootan arvustajalt esmajoones soovitusi, millist raamatut endale soetada. Kinnistunud autoritega on kõik selge, ilmselt esinevad nad tuntud headuses, kuigi võivad vahel ületada ootusi ja muneda ka mõne kuldmuna. Aga igal aastal astub areenile hulk uustulnukaid, kellest pole midagi teada. Siin ei saa usaldada kirjastajate kinnimakstud tutvustusi lehesabas, mis on tingimata kiitvad, nagu reklaam peabki olema. Aga vahel kipuvad olema panegüürilised ka kirjandusajakirjades ilmuvad arvustused.

Üheksakümnendatel andis kirjandusväljal tooni pool tosinat tunnustatud kriitikut, kelle autoriteet oli väljaspool kahtlust.(3) Nemad kaardistasid tollased jõujooned ja andsid uutele nähtustele oma hinnangu. Käesoleval sajandil on nad arvustajatena enamasti tagasi tõmbunud ja jätnud toimuva reflekteerimise õpipoiste hooleks. On loomulik, et koos kirjanduse uue lainega astuvad tavaliselt areenile ka selle seletajad ja väärtustajad. Kriitika on paratamatult põlvkondlik, aga see ei tähenda, et ta peaks olema kildkondlik. Sajandivahetusel ja nullindatel laiutasid avalikus ruumis mitmed kirjandusrühmitused, keda iseloomustas tugev kambavaim, ringkäendus ja üksteise upitamine. Oma semu kesisest vaimusünnitisest tehti suur saavutus. On tõdetud, et samal ajal ei kerkinud esile ühtki sõltumatut kriitikut, suveräänset arvamusliidrit, kelle põhjendatud hinnangud oleksid aidanud valitsevas segadikus orienteeruda.[4] Kõik see õõnestas usaldust kriitika vastu ja tõtt-öelda pole usaldus siiani päriselt taastunud.

Annan endale aru, et on ketserlik taga igatseda nõukogude aega ja tollast kirjastamispraktikat. Tõsi, valitses jäle ideoloogiline tsensuur, aga üks positiivne moment seal siiski oli. Nimelt telliti igale käsikirjale (välja arvatud ehk teeneliste omad) kaks siseretsensiooni, mis pidid hindama teose kunstilist taset. See oli omamoodi kvaliteedikontroll, päris grafomaania trükki ei pääsenud. Kuna algupärandeid ilmus kümneid kordi vähem kui praegu, siis oli kriitikul ja igal kirjandushuvilisel võimalik end kõigega kursis hoida.

Tegelikult polegi meil kutselisi kriitikuid, arvustusi kirjutatakse muu töö kõrvalt. On akadeemilised kirjandusteadlased, kes peavad tootma artikleid, et oma punktid kätte saada. Kõige lähemal kutselisele kriitikule on ehk ajakirjade – Loomingu, Keele ja Kirjanduse ning Vikerkaare vastava rubriigi toimetajad. Nad võivad ka ise kirjutada, aga igatahes kuulub nende ametiülesannete hulka kohustus olla kursis uudiskirjandusega, tellida oma äranägemisel arvustusi, nii et väärtuslikum osa ilmuvast oleks kaetud. See pole lihtne, kaalukate kriitikute ring on kitsas ja igale heale raamatule ei leiagi arvustajat. Samal ajal tuleb toimetusse arvustusi ka isevoolu teed, ja kui käsitlus või vaadeldav teos pole päris küündimatu, siis ei lükata neid tagasi.

Ma tean, mu jutt ei tarvitse meeldida hardale teoreetikule, see ongi primitiivne, aga rõhutan uuesti: mind huvitab siin asja praktiline külg, see, kuivõrd saan toetuda lektüüri valikul kriitikute soovitustele. Ma ei ole kohustatud lugema kõike. Uudiskirjanduse auditi ja mingid juhtnöörid peaksid andma Loomingu iga-aastased proosa ja luule ülevaated. Siin sõltub palju sellest, kui range ja selgepilguline on ülevaate tegija. Ka siit ei tasu alati oodata ühemõttelisi hinnanguid, sest nii mõnigi kirjutab printsiibil „Igas inimeses on midagi head”.

Lõpuks on küsimus selles, keda tunnistada pädevaks maitsekohtunikuks. Vastav isik peaks kirjandusväljal pidevalt silma peal hoidma, regulaarselt sõna võtma ja formuleerima selgelt kriteeriumid, millel tema hinnangud põhinevad. See on pühendumist, aega ja vaeva nõudev töö. Seepärast võiks kultuuriministeerium lisaks kirjanikupalgale asutada ka kolmeaastase kriitikupalga kohustusega kirjanduselus korda pidada ja juhatada lugeja raamatu juurde. Kes selliseks korrapidajaks sobib? Vahest aitab otsustada mullu algatatud kriitikute atesteerimine – parimate esiletõstmine Orase kriitikapreemiaga.

Jah, ma pooldan valgustatud monarhiat.

PS. Suvel sattus mulle pihku Mudlumi „Ilus Elviira” ja arvestades negatiivset eelhäälestust – mingi ZA/UM ja nihilist – olin ma rõõmsalt üllatunud. Teos oli küll ajakirjanduses heatahtlikult vastu võetud, nagu ma tagantjärele välja uurisin, aga suures plaanis olid kriitikud ikkagi kvaliteedihüppe maha maganud, osutamata sellele väärilist tähelepanu. Juba nimetatud jutustuses paistis Mudlum (milleks selline räppari nimi, ta ei mängi ju rollimänge?) silma empaatiavõime ning rikka ja nõtke keelekasutusega. Hiljuti ilmunud novellikogus „Linnu silmad” on ta oma tehnikat veelgi lihvinud. Seal on mitmeid sugestiivseid jutte (aga ka kelmikaid vesteid, mida ma ei oska nii kõrgelt hinnata). Igatahes tõstavad detailitäpsus ja oskus luua atmosfääri ta meie prosaistide esiritta. Ootan Made Luigalt täismõõdus romaani.

 



J. L ä ä n e m e t s, Prohvet Gogoli kollane allveelaev. – Sirp 29. I 2016.
M. V ä l j a t a g a, Oletusi ja kokkuvõtteid nullindate kirjandusest. – Looming 2010, nr 5, lk 725.
Aare Pilv on neid nimetanud lausa Kuldseks Kuuikuks. Vt A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”. Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar Pruulist. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 2, lk 90.
T. H e n n o s t e, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. – Looming 2009, nr 9, lk 1279.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Keel ja Kirjandus



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.