Joel Sang. Usalduse küsimus ({{commentsTotal}})

Joel Sang Autor: PM/Scanpix

Maitsest ja kriitikast.

„Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus.”(1) Jutt on Paavo Matsini romaanist „Gogoli disko”, ja selle rõõmusõnumi peale läksin ma poodi ja ostsin raamatu. Suutsin seda lugeda ainult paar-kolm lehekülge ja panin pettunult käest – diletantlik kapustnik, Pelevini hale jäljendus. Kahtlustades ennast vanusest tulenevas puitumises, kontrollisin oma lugemiselamust mitme noorema inimese peal, kelle arvamust ma hindan. Mõni neist oli veelgi resoluutsem: grafomaania. Kõik see aga ei takistanud teose võidukäiku. Asjaolu, et romaan võitis Euroopa Liidu kirjandusauhinna, on veel mõistetav: nad seal ei oska eesti keelt ja pärgavad kõike, mis neile ette söödetakse. Mõistatuseks aga jääb „Gogoli diskole” antud Kulka aastapreemia. Olgu – maitse asi. Aga kui see on maitse asi, kes on siis maitsekohtunikud? Ja milline on üldse kriitika võim?

Kriitika võimuses on nii lugejaid võrgutada kui ka neid peletada. Selle kohta üks isiklik näide. Ülikoolis oli vene kirjandus ainus eksam, kus ma läbi kukkusin. Zara Mints küsis minult Gontšarovi „Oblomovit”. Ja just seda ei olnud ma võtnud vaevaks lugeda, sest partei ajaloo kursusest oli meeles Lenini artikkel „Mis on oblomovlus?”. Selle põhjal jäi teosest mulje kui mingist pamfletist, tigedast satiirist. Kui ma raamatu olude sunnil läbi lugesin, siis avastasin, et tegemist on peene psühholoogilise romaaniga, ja olin tänulik, et mulle esimesel katsel just see pilet oli sattunud. Nagu näha, võib võhiklik või tendentslik tõlgendus teose isegi tahtmatult põlu alla panna.

Kirjanduskriitikal on teatavasti mitu funktsiooni: teose tõlgendamine, hindamine ja paigutamine laiemale kirjandusprotsessi taustale jne. Et kuidagi orienteeruda kaootilisel ja haaramatul raamatuturul, on mulle kui lihtsameelsele lugejale esmatähtis just teosele antud hinnang, mis ärgitab raamatut kätte võtma või vastupidi. Milleks mulle kui tahes teravmeelsed või sügavmõttelised tõlgendused, kui ma algteksti ei tunne! (Märt Väljataga: „...meie kriitika piirdub pahatihti ainult tõlgendajarolliga.”(2)) Ootan arvustajalt esmajoones soovitusi, millist raamatut endale soetada. Kinnistunud autoritega on kõik selge, ilmselt esinevad nad tuntud headuses, kuigi võivad vahel ületada ootusi ja muneda ka mõne kuldmuna. Aga igal aastal astub areenile hulk uustulnukaid, kellest pole midagi teada. Siin ei saa usaldada kirjastajate kinnimakstud tutvustusi lehesabas, mis on tingimata kiitvad, nagu reklaam peabki olema. Aga vahel kipuvad olema panegüürilised ka kirjandusajakirjades ilmuvad arvustused.

Üheksakümnendatel andis kirjandusväljal tooni pool tosinat tunnustatud kriitikut, kelle autoriteet oli väljaspool kahtlust.(3) Nemad kaardistasid tollased jõujooned ja andsid uutele nähtustele oma hinnangu. Käesoleval sajandil on nad arvustajatena enamasti tagasi tõmbunud ja jätnud toimuva reflekteerimise õpipoiste hooleks. On loomulik, et koos kirjanduse uue lainega astuvad tavaliselt areenile ka selle seletajad ja väärtustajad. Kriitika on paratamatult põlvkondlik, aga see ei tähenda, et ta peaks olema kildkondlik. Sajandivahetusel ja nullindatel laiutasid avalikus ruumis mitmed kirjandusrühmitused, keda iseloomustas tugev kambavaim, ringkäendus ja üksteise upitamine. Oma semu kesisest vaimusünnitisest tehti suur saavutus. On tõdetud, et samal ajal ei kerkinud esile ühtki sõltumatut kriitikut, suveräänset arvamusliidrit, kelle põhjendatud hinnangud oleksid aidanud valitsevas segadikus orienteeruda.[4] Kõik see õõnestas usaldust kriitika vastu ja tõtt-öelda pole usaldus siiani päriselt taastunud.

Annan endale aru, et on ketserlik taga igatseda nõukogude aega ja tollast kirjastamispraktikat. Tõsi, valitses jäle ideoloogiline tsensuur, aga üks positiivne moment seal siiski oli. Nimelt telliti igale käsikirjale (välja arvatud ehk teeneliste omad) kaks siseretsensiooni, mis pidid hindama teose kunstilist taset. See oli omamoodi kvaliteedikontroll, päris grafomaania trükki ei pääsenud. Kuna algupärandeid ilmus kümneid kordi vähem kui praegu, siis oli kriitikul ja igal kirjandushuvilisel võimalik end kõigega kursis hoida.

Tegelikult polegi meil kutselisi kriitikuid, arvustusi kirjutatakse muu töö kõrvalt. On akadeemilised kirjandusteadlased, kes peavad tootma artikleid, et oma punktid kätte saada. Kõige lähemal kutselisele kriitikule on ehk ajakirjade – Loomingu, Keele ja Kirjanduse ning Vikerkaare vastava rubriigi toimetajad. Nad võivad ka ise kirjutada, aga igatahes kuulub nende ametiülesannete hulka kohustus olla kursis uudiskirjandusega, tellida oma äranägemisel arvustusi, nii et väärtuslikum osa ilmuvast oleks kaetud. See pole lihtne, kaalukate kriitikute ring on kitsas ja igale heale raamatule ei leiagi arvustajat. Samal ajal tuleb toimetusse arvustusi ka isevoolu teed, ja kui käsitlus või vaadeldav teos pole päris küündimatu, siis ei lükata neid tagasi.

Ma tean, mu jutt ei tarvitse meeldida hardale teoreetikule, see ongi primitiivne, aga rõhutan uuesti: mind huvitab siin asja praktiline külg, see, kuivõrd saan toetuda lektüüri valikul kriitikute soovitustele. Ma ei ole kohustatud lugema kõike. Uudiskirjanduse auditi ja mingid juhtnöörid peaksid andma Loomingu iga-aastased proosa ja luule ülevaated. Siin sõltub palju sellest, kui range ja selgepilguline on ülevaate tegija. Ka siit ei tasu alati oodata ühemõttelisi hinnanguid, sest nii mõnigi kirjutab printsiibil „Igas inimeses on midagi head”.

Lõpuks on küsimus selles, keda tunnistada pädevaks maitsekohtunikuks. Vastav isik peaks kirjandusväljal pidevalt silma peal hoidma, regulaarselt sõna võtma ja formuleerima selgelt kriteeriumid, millel tema hinnangud põhinevad. See on pühendumist, aega ja vaeva nõudev töö. Seepärast võiks kultuuriministeerium lisaks kirjanikupalgale asutada ka kolmeaastase kriitikupalga kohustusega kirjanduselus korda pidada ja juhatada lugeja raamatu juurde. Kes selliseks korrapidajaks sobib? Vahest aitab otsustada mullu algatatud kriitikute atesteerimine – parimate esiletõstmine Orase kriitikapreemiaga.

Jah, ma pooldan valgustatud monarhiat.

PS. Suvel sattus mulle pihku Mudlumi „Ilus Elviira” ja arvestades negatiivset eelhäälestust – mingi ZA/UM ja nihilist – olin ma rõõmsalt üllatunud. Teos oli küll ajakirjanduses heatahtlikult vastu võetud, nagu ma tagantjärele välja uurisin, aga suures plaanis olid kriitikud ikkagi kvaliteedihüppe maha maganud, osutamata sellele väärilist tähelepanu. Juba nimetatud jutustuses paistis Mudlum (milleks selline räppari nimi, ta ei mängi ju rollimänge?) silma empaatiavõime ning rikka ja nõtke keelekasutusega. Hiljuti ilmunud novellikogus „Linnu silmad” on ta oma tehnikat veelgi lihvinud. Seal on mitmeid sugestiivseid jutte (aga ka kelmikaid vesteid, mida ma ei oska nii kõrgelt hinnata). Igatahes tõstavad detailitäpsus ja oskus luua atmosfääri ta meie prosaistide esiritta. Ootan Made Luigalt täismõõdus romaani.

 



J. L ä ä n e m e t s, Prohvet Gogoli kollane allveelaev. – Sirp 29. I 2016.
M. V ä l j a t a g a, Oletusi ja kokkuvõtteid nullindate kirjandusest. – Looming 2010, nr 5, lk 725.
Aare Pilv on neid nimetanud lausa Kuldseks Kuuikuks. Vt A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”. Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar Pruulist. – Keel ja Kirjandus 2009, nr 2, lk 90.
T. H e n n o s t e, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. – Looming 2009, nr 9, lk 1279.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Keel ja Kirjandus



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.