Lugemissoovitus. Kaasahaarav rännak Iisraeli kultuuriruumi ({{commentsTotal}})

Iisraeli Läänekalda müür Autor: Reuter/ Scanpix

Vana raamat

Harry Shein

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!"

Toimetaja Jaan Kaplinski

Väljaandja Menu Kirjastus (2013)

Päevakajaliste uudiste vahepeale soovitan soojalt raamatut, millest esmapilgul sellist elamust ei oodanud. Infomüra segasesse sõnumite maailma passib see raamat nagu valatult.

Sama kaootiline ja strateegiavaba kui palestiinlaste terror, on juudi asunduste ehitamine nendele aladele, mis väga suure tõenäosusega ära tuleb anda. Kuigi ka muid tegureid jõudumööda arvesse võetakse, on see eelkõige ideoloogiline ja poliitiline urbanism, veel hullem aga, et see on asustussüsteem, mis ühe teisega, araablaste omaga läbikasvanuna, aga piinlikult lahus püsivana üht ja sama ruumi püüab hõlmata.

See on just sedasorti raamat, et kui Kalle Kasemaa jalutab loengusse ning ütleb, et mul on teile, tudengid, kaks raamatusoovitust, siis lähed otsejoones pärast loengut raamatupoodi ning ostad need. Ausalt ja avaralt kirjutatud, soovitatav lugemine kõigile eestlastele enne kui anda hinnang nii Iisraeli sise- kui ka välispoliitikale.

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!" avab maailma ning purustab eelarvamusi. Meil on nii sageli kõnekeeles käibel väljend "ta on tõeline juut", adumata tegelikult, kes see juut siis ikkagi on.

Kui ta valu välja suudaks kannatada, oleks israeliit oma operatsiooni ajal parema meelega ärkvel, et ta pidevalt kirurgi saaks õpetada või siis vähemasti teda käpardlikkuse pärast sõimata.

Eneseirooniline on see raamat otsast lõpuni. See pidavat olema terve inimese tunnus ja seda vaimset tugevust on autori sulest tunda.

Teos on väliselt tagasihoidliku kujundusega, aga sisult suur. Selle stiili on võimatu määrata, kõige täpsem oleks vist öelda elulooraamat.

Teos on mahlaka tekstiga, detailirohke, aus vaade autori elule ja tema tegemistele. Läbi usu, ajaloo, arhitektuuri, perekonna, inimeste, geograafia, filosoofia. Kaasaeg seguneb piiblilugude ja ajalooga. Usk või uskumine on siin keskne teema:

Sügavama arusaamiseni, mille najal juutide maailm ja Iisrael selle sees koos püsib, ma veel jõudnud ei ole, vahearuannet võib aga nende kaante vahelt lugeda.

See on kaasahaarav rännak kultuuriruumi, millest meil siin Eestimaal on vähe aimu, kirjutatud keeles, millest saab aru igaüks. Väikeste grotesksete liialdustega raamat nagu minimalistlik mängufilm. Ootamatute pööretega siksakiline raamat, aga äärmiselt loogilise ülesehitusega. Alates koolipõlvest kuni raske haiguseni ning päris lõpuni välja – on tunda autori äärmiselt suurt elukogemust, rikkalikku teadmistepagasit ning toimetaja väärikat ja asjatundlikku pilku.

Raamatu autor kutsub lugejat soojalt ja inimlikult oma rännakutele kaasa elama esimestest ridadest alates:

Ma olen sunnitud sulle sina ütlema. Heebrea keeles ei ole teist võimalust, aga seda keelt olen ma juba aastaid pruukinud – kui ma just ei loe või ei mõtle. Kui ma ütleksin teie nagu sakslane, tähendaks see, et sind on mitu. Ma ei saa ka Sina öelda nagu inglane ainsust mitmusesse venitades, sest ei suuri ega väikesi tähti, miska ühte sõna teisest ülemaks upitada, heebre keeles ei ole. Trüki- ja kirjatähed on muidugi olemas, aga sama häda on nendegagi. Kui seda lausa hirmsasti teha vaja on, tuleb seesama suur-väike täht oma naabrist ka siis suurema või väiksemana kirja panna. Me oleme siin kõik sina peal. Sulle, kes sa ütled oma jumalale sina, aga köstrit millegipärast teietad, kes sa sinatad nii põlgust näidates, kui hirmust, sinul oleks siinmail lahedam olla.

Piirideta, seisuseta, kedagi paremaks ega halvemaks tembeldamata annab teos inimlikult värskendavat mõtteainest elule laiemalt. See ei õigusta usku, autor ei sunni kedagi loobuma ei oma usust ega kutsu ka lugejat kuidagi teisiti suhtuma ei juutidesse, juutlusesse, teistesse religioonidesse. Ainult läbinisti intelligente ja endaga leppinud, laialdaste kultuuriliste teadmistega inimene, oma usust lugu pidav inimene, on võimeline kõike seda, mida ta usu kohta tahab öelda ka selliselt edasi andma, et ei teki võõrastust või tõrget lugemist jätkata.

Autor on läbinisti aupaklik usu vastu, pannes selle keelde, mis on arusaadav ja lihtne.

Ma olen selles ehk veidi ebaaus. Kõigist kolmest Abrahami-usust ja nende arvukatest usulahkudest, kõigist kirjatarkadest, kes läbi aegade neist asjust on kirjutanud, valin ma ainult need, kes mu arutlusse sobivad, tulistan huupi ja joonistan siis kuuliaugule märklaua umber. Ma ei saa ega taha sulle midagi tõestada, ainult näidata. Ärgu see sind heidutagu, teeme koos väikese mõttereisi ja ma luban, et lõpuks toon su turvaliselt su enda sisse tagasi. Muidugi, kui sa ise siis veel seda tahad.

Raamatust on tunda seda rahvaste ja kultuuride virvarri, mis Iisraelis koos olnud juba aastatuhandeid. Kui igapäevaajakirjandust lugeda või välisuudiseid vaadata, siis jääb mulje nagu sealmail ei olekski võimalik normaalselt elada. Eestlastele, kes oma kultuuri ja tavasid küllalt konservatiivselt pühaks peavad, võib olla mõistetamatu, kuidas on võimalik Iisraelis üldse inimeseks jääda. Autori taaskord lugupidav suhtumine ning kerge keel, mis teeb justkui igapäevaste kultuuririkkusest tulenevate erinevuste inimliku raskuse kergeks või pigem arusaadavaks.

Jah, ka nõnda on võimalik elada ja mitte halvasti. Pean siinjuures toonitama, et raamatu tõeline kultuuriline väärtus seisneb selles, et eluliselt lihtsate, kuid kaasahaaravate sõnade taga paistab avatus ja soov elada multikultuurses maailmas, seda on teosest tunda.

Raamat on ajalooline ekskurss nii religioonimaailma kui ka Iisraeli ajalukku:

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, vabandust, kui Mooses, käsulauad kummaski kaenlas, Siiani mäelt alla astus, nägi ta, et ta üleannetu vanem vend oli rahvamasside survele järele andnud, kui need Moosest ära oodata ei suutnud ja arvasid, et nad tuule peale on jäetud, et Aaron oli siis suure osa Seaduselaeka jaoks ettenähtud kullast ära lörtsinud mingi väikese pulli või vasika kuju peale, et oleks vähemalt midagi mille poole palvetada; siis vihastas Mooses sedavõrd, et ta käsulauad puruks lõi. Jumal oli nurka aetud. Ühelt poolt oli ta suure projekti käima lükanud, teisalt niisugune tõrge. Sõnadega: te olete üks väänik rahvas! Saatis ta nad uuesti teele, et kired veidi jahtuksid. Vahepeal tapeti palju rahvast ära ja siis algas see kõik uuesti: Mooses ronis üles mäkke, sai uued käsulauad ja lõpuks ometi järgnes ka teostus. Et maailma loomine ei jääks ainsaks asjaks, mis alles teisel katsel õnnestub.

Söögi- ja maitsesõpradel, kes armastavad katsetada erinevate rahvuste kööke, tasub ka see raamat kindlasti läbi lugeda. Autor on erinevate roogade valmistamise peensusteni lahti kirjutanud ning armastust söögitegemise ja söömise vastu rõhutab ta mitu korda.

Vandenõuteoreetikud ja muidu kuulsate inimeste elust huvitatud raamatusõbrad saavad täieliku ülevaate tuntumate juudi soost tegelastest läbi aegade, lisana juures ka Youtube´i lingid juutidest lauljate kaasaja loominguga.

Autor ei jäta puudutamata ka siinmail mõistetamatuks jäänud Gaza sektori lugu ega ka konflikte araabiamaailmaga ning mängleva kergusega kirjeldab ta lugejale geograafilisi iseärasusi, andes samas kogu aeg omal moel mõista, mis piirkonnast jutt käib.

Ma elan ohtlikus kohas. Mitte sellepärast, mida mu onupoegadest naabrid minuga teha kavatsevad, kui nad mu kätte saavad, vaid seetõttu, et otse minu jalge all hõõruvad end üksteise vastu kaks tektoonilist kilpi, suurem Ida-Aafrika ehk Nuubia ja pisike Araabia laam.

Selle raamatu puhul köidab eelkõige autori kirg, teadmised ning erudeeritus, stiil millega teadmisi edasi antakse. Nautisin detailiderohket ja peensusteni välja peetud heebreakeelseid täiendusi, lisaks nii mõneski kohas välja toodud eestikeelsete piiblitõlgete erinevusi. Ajalukku, sealhulgas ka piibli ajalukku, tuleb suhtuda teatava aupaklikkusega, samas kipume siinmail neist asjust ebaproportsionaalse tõsidusega kõnelema. Traditsioonid tulevad ajaloost ja tänapäevaseid asju läbi piiblisõna kirjeldada ei olegi nii paha mõte, aitamaks meil võib-olla mõista miks miski nii on, nagu ta on. Andmata seejuures hinnangut, kas tegu on õige või valega.

Piibel ei pane Rutile tema esivanemate verepilastust sugugi süüks. Ja kas saakski? Loti juhus oli küll ekstreemne, aga Aabrahami naine Sarai ehk Saara oli tema poolõde, tema vend Nahoor nais oma onu Harani tütre Milka. Jaakob oli abielus koguni kahe oma onutütrega ja isegi Moosese ema oli oma mehe tädi, ehk siiski kõigest Moosese isa Amrami onutütar, mis on hoopis sündsam. Hiljem lõpetati taoline korralagedus muidugi ära, aga kinnisemates juudi kogukondades on lähiabielud siiani visad välja surema.

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes ühistranspordis raamatut lugedes omaette naeru kihistavad. Minuga juhtus seda lennukis võõraste inimeste keskel lugedes mitu korda. Ja katsu sa siis oma naeru vaka all hoida, kui autor kirjutab:

550 aastat hiljem tõusis tulevane prohvet Muhammad (Abu al-Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim) Mediinast õhku ja lenda oma tiivulise hobuse seljas, Buraq (al-Buraq ehk välk) nimeks, al-Aksa ehk kaugeima moshee poole, mis muidugi Jeruusalemmas asus ja mille poole ta oma tagahoovi tehtud mosheest palvetanud oli, kuni Jumal (pigem küll ta tüli juutidega) käskis tal otsa tema sünilinna Mekka poole pöörata. Ingel Gabriel oli talle reisiseltsiliseks. Ta sidus oma inimpeaga hobuse Templimäe nurga külge ja sealtsamast, Iisaku ohverdamiskivi stardiplatsina kasutades, lendas taevasse oma surnud prohvetitest kolleege külastama, teiste seas ka Moosest ja Jeesust, kes rõõmustasid, kuigi vaid hetkeks, et nüüd oskab keegi taevas ka korraliku kohvi keeta.

Mul ei olnud au tunda Harry Sheini, ma ei olnud mitte kunagi temast midagi kuulnud, ma ei olnud mitte midagi tema sulest varem lugenud, kuid raamatu lõppedes, oli tunne nagu oleks olnud meie juhuslik lühike tutvus üks meeldejäävamaid kohtumisi minu elus. Arhitekt Harry Shein lahkus meie hulgast samal aastal, mil ilmus tema raamat:

Ma tahaksin ainult paluda, et kui sa kunagi kuuled, et ma olen oma olemise siinilmas lõpetanud, loeksid sa üks ja ainuke kord Kadishi minu mälestuseks. See on täiesti formaalne akt, me kumbki ei usu, et sellest kellelegi mingitki kasu tõuseks, ka Jumalale mitte. Sinule oleks see väikene kurioosne elamus, minule võimalus elada mõned minutid üle oma aja. Inimene elab nii kaua, kuni keegi tema nime oma mõtetest läbi laseb, valjult seda välja öelda pole nagu tarviski.

See kadish on raamatu lõpus kenasti olemas. Mina lugesin seda Tel Avivi lennukis.

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!" on väga väärt lugemine sellele, kel vähegi huvi tänapäeva segases maailmas natukenegi rohkem aimu saada, näha veidi sügavamale kultuurilukku, mitte jääda kinni üldlevinud kinnistesse dogmadesse. Raamat on poes siiani saadaval.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.