Lugemissoovitus. Kaasahaarav rännak Iisraeli kultuuriruumi ({{commentsTotal}})

Iisraeli Läänekalda müür
Iisraeli Läänekalda müür Autor/allikas: Reuter/ Scanpix

Vana raamat

Harry Shein

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!"

Toimetaja Jaan Kaplinski

Väljaandja Menu Kirjastus (2013)

Päevakajaliste uudiste vahepeale soovitan soojalt raamatut, millest esmapilgul sellist elamust ei oodanud. Infomüra segasesse sõnumite maailma passib see raamat nagu valatult.

Sama kaootiline ja strateegiavaba kui palestiinlaste terror, on juudi asunduste ehitamine nendele aladele, mis väga suure tõenäosusega ära tuleb anda. Kuigi ka muid tegureid jõudumööda arvesse võetakse, on see eelkõige ideoloogiline ja poliitiline urbanism, veel hullem aga, et see on asustussüsteem, mis ühe teisega, araablaste omaga läbikasvanuna, aga piinlikult lahus püsivana üht ja sama ruumi püüab hõlmata.

See on just sedasorti raamat, et kui Kalle Kasemaa jalutab loengusse ning ütleb, et mul on teile, tudengid, kaks raamatusoovitust, siis lähed otsejoones pärast loengut raamatupoodi ning ostad need. Ausalt ja avaralt kirjutatud, soovitatav lugemine kõigile eestlastele enne kui anda hinnang nii Iisraeli sise- kui ka välispoliitikale.

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!" avab maailma ning purustab eelarvamusi. Meil on nii sageli kõnekeeles käibel väljend "ta on tõeline juut", adumata tegelikult, kes see juut siis ikkagi on.

Kui ta valu välja suudaks kannatada, oleks israeliit oma operatsiooni ajal parema meelega ärkvel, et ta pidevalt kirurgi saaks õpetada või siis vähemasti teda käpardlikkuse pärast sõimata.

Eneseirooniline on see raamat otsast lõpuni. See pidavat olema terve inimese tunnus ja seda vaimset tugevust on autori sulest tunda.

Teos on väliselt tagasihoidliku kujundusega, aga sisult suur. Selle stiili on võimatu määrata, kõige täpsem oleks vist öelda elulooraamat.

Teos on mahlaka tekstiga, detailirohke, aus vaade autori elule ja tema tegemistele. Läbi usu, ajaloo, arhitektuuri, perekonna, inimeste, geograafia, filosoofia. Kaasaeg seguneb piiblilugude ja ajalooga. Usk või uskumine on siin keskne teema:

Sügavama arusaamiseni, mille najal juutide maailm ja Iisrael selle sees koos püsib, ma veel jõudnud ei ole, vahearuannet võib aga nende kaante vahelt lugeda.

See on kaasahaarav rännak kultuuriruumi, millest meil siin Eestimaal on vähe aimu, kirjutatud keeles, millest saab aru igaüks. Väikeste grotesksete liialdustega raamat nagu minimalistlik mängufilm. Ootamatute pööretega siksakiline raamat, aga äärmiselt loogilise ülesehitusega. Alates koolipõlvest kuni raske haiguseni ning päris lõpuni välja – on tunda autori äärmiselt suurt elukogemust, rikkalikku teadmistepagasit ning toimetaja väärikat ja asjatundlikku pilku.

Raamatu autor kutsub lugejat soojalt ja inimlikult oma rännakutele kaasa elama esimestest ridadest alates:

Ma olen sunnitud sulle sina ütlema. Heebrea keeles ei ole teist võimalust, aga seda keelt olen ma juba aastaid pruukinud – kui ma just ei loe või ei mõtle. Kui ma ütleksin teie nagu sakslane, tähendaks see, et sind on mitu. Ma ei saa ka Sina öelda nagu inglane ainsust mitmusesse venitades, sest ei suuri ega väikesi tähti, miska ühte sõna teisest ülemaks upitada, heebre keeles ei ole. Trüki- ja kirjatähed on muidugi olemas, aga sama häda on nendegagi. Kui seda lausa hirmsasti teha vaja on, tuleb seesama suur-väike täht oma naabrist ka siis suurema või väiksemana kirja panna. Me oleme siin kõik sina peal. Sulle, kes sa ütled oma jumalale sina, aga köstrit millegipärast teietad, kes sa sinatad nii põlgust näidates, kui hirmust, sinul oleks siinmail lahedam olla.

Piirideta, seisuseta, kedagi paremaks ega halvemaks tembeldamata annab teos inimlikult värskendavat mõtteainest elule laiemalt. See ei õigusta usku, autor ei sunni kedagi loobuma ei oma usust ega kutsu ka lugejat kuidagi teisiti suhtuma ei juutidesse, juutlusesse, teistesse religioonidesse. Ainult läbinisti intelligente ja endaga leppinud, laialdaste kultuuriliste teadmistega inimene, oma usust lugu pidav inimene, on võimeline kõike seda, mida ta usu kohta tahab öelda ka selliselt edasi andma, et ei teki võõrastust või tõrget lugemist jätkata.

Autor on läbinisti aupaklik usu vastu, pannes selle keelde, mis on arusaadav ja lihtne.

Ma olen selles ehk veidi ebaaus. Kõigist kolmest Abrahami-usust ja nende arvukatest usulahkudest, kõigist kirjatarkadest, kes läbi aegade neist asjust on kirjutanud, valin ma ainult need, kes mu arutlusse sobivad, tulistan huupi ja joonistan siis kuuliaugule märklaua umber. Ma ei saa ega taha sulle midagi tõestada, ainult näidata. Ärgu see sind heidutagu, teeme koos väikese mõttereisi ja ma luban, et lõpuks toon su turvaliselt su enda sisse tagasi. Muidugi, kui sa ise siis veel seda tahad.

Raamatust on tunda seda rahvaste ja kultuuride virvarri, mis Iisraelis koos olnud juba aastatuhandeid. Kui igapäevaajakirjandust lugeda või välisuudiseid vaadata, siis jääb mulje nagu sealmail ei olekski võimalik normaalselt elada. Eestlastele, kes oma kultuuri ja tavasid küllalt konservatiivselt pühaks peavad, võib olla mõistetamatu, kuidas on võimalik Iisraelis üldse inimeseks jääda. Autori taaskord lugupidav suhtumine ning kerge keel, mis teeb justkui igapäevaste kultuuririkkusest tulenevate erinevuste inimliku raskuse kergeks või pigem arusaadavaks.

Jah, ka nõnda on võimalik elada ja mitte halvasti. Pean siinjuures toonitama, et raamatu tõeline kultuuriline väärtus seisneb selles, et eluliselt lihtsate, kuid kaasahaaravate sõnade taga paistab avatus ja soov elada multikultuurses maailmas, seda on teosest tunda.

Raamat on ajalooline ekskurss nii religioonimaailma kui ka Iisraeli ajalukku:

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, vabandust, kui Mooses, käsulauad kummaski kaenlas, Siiani mäelt alla astus, nägi ta, et ta üleannetu vanem vend oli rahvamasside survele järele andnud, kui need Moosest ära oodata ei suutnud ja arvasid, et nad tuule peale on jäetud, et Aaron oli siis suure osa Seaduselaeka jaoks ettenähtud kullast ära lörtsinud mingi väikese pulli või vasika kuju peale, et oleks vähemalt midagi mille poole palvetada; siis vihastas Mooses sedavõrd, et ta käsulauad puruks lõi. Jumal oli nurka aetud. Ühelt poolt oli ta suure projekti käima lükanud, teisalt niisugune tõrge. Sõnadega: te olete üks väänik rahvas! Saatis ta nad uuesti teele, et kired veidi jahtuksid. Vahepeal tapeti palju rahvast ära ja siis algas see kõik uuesti: Mooses ronis üles mäkke, sai uued käsulauad ja lõpuks ometi järgnes ka teostus. Et maailma loomine ei jääks ainsaks asjaks, mis alles teisel katsel õnnestub.

Söögi- ja maitsesõpradel, kes armastavad katsetada erinevate rahvuste kööke, tasub ka see raamat kindlasti läbi lugeda. Autor on erinevate roogade valmistamise peensusteni lahti kirjutanud ning armastust söögitegemise ja söömise vastu rõhutab ta mitu korda.

Vandenõuteoreetikud ja muidu kuulsate inimeste elust huvitatud raamatusõbrad saavad täieliku ülevaate tuntumate juudi soost tegelastest läbi aegade, lisana juures ka Youtube´i lingid juutidest lauljate kaasaja loominguga.

Autor ei jäta puudutamata ka siinmail mõistetamatuks jäänud Gaza sektori lugu ega ka konflikte araabiamaailmaga ning mängleva kergusega kirjeldab ta lugejale geograafilisi iseärasusi, andes samas kogu aeg omal moel mõista, mis piirkonnast jutt käib.

Ma elan ohtlikus kohas. Mitte sellepärast, mida mu onupoegadest naabrid minuga teha kavatsevad, kui nad mu kätte saavad, vaid seetõttu, et otse minu jalge all hõõruvad end üksteise vastu kaks tektoonilist kilpi, suurem Ida-Aafrika ehk Nuubia ja pisike Araabia laam.

Selle raamatu puhul köidab eelkõige autori kirg, teadmised ning erudeeritus, stiil millega teadmisi edasi antakse. Nautisin detailiderohket ja peensusteni välja peetud heebreakeelseid täiendusi, lisaks nii mõneski kohas välja toodud eestikeelsete piiblitõlgete erinevusi. Ajalukku, sealhulgas ka piibli ajalukku, tuleb suhtuda teatava aupaklikkusega, samas kipume siinmail neist asjust ebaproportsionaalse tõsidusega kõnelema. Traditsioonid tulevad ajaloost ja tänapäevaseid asju läbi piiblisõna kirjeldada ei olegi nii paha mõte, aitamaks meil võib-olla mõista miks miski nii on, nagu ta on. Andmata seejuures hinnangut, kas tegu on õige või valega.

Piibel ei pane Rutile tema esivanemate verepilastust sugugi süüks. Ja kas saakski? Loti juhus oli küll ekstreemne, aga Aabrahami naine Sarai ehk Saara oli tema poolõde, tema vend Nahoor nais oma onu Harani tütre Milka. Jaakob oli abielus koguni kahe oma onutütrega ja isegi Moosese ema oli oma mehe tädi, ehk siiski kõigest Moosese isa Amrami onutütar, mis on hoopis sündsam. Hiljem lõpetati taoline korralagedus muidugi ära, aga kinnisemates juudi kogukondades on lähiabielud siiani visad välja surema.

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes ühistranspordis raamatut lugedes omaette naeru kihistavad. Minuga juhtus seda lennukis võõraste inimeste keskel lugedes mitu korda. Ja katsu sa siis oma naeru vaka all hoida, kui autor kirjutab:

550 aastat hiljem tõusis tulevane prohvet Muhammad (Abu al-Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim) Mediinast õhku ja lenda oma tiivulise hobuse seljas, Buraq (al-Buraq ehk välk) nimeks, al-Aksa ehk kaugeima moshee poole, mis muidugi Jeruusalemmas asus ja mille poole ta oma tagahoovi tehtud mosheest palvetanud oli, kuni Jumal (pigem küll ta tüli juutidega) käskis tal otsa tema sünilinna Mekka poole pöörata. Ingel Gabriel oli talle reisiseltsiliseks. Ta sidus oma inimpeaga hobuse Templimäe nurga külge ja sealtsamast, Iisaku ohverdamiskivi stardiplatsina kasutades, lendas taevasse oma surnud prohvetitest kolleege külastama, teiste seas ka Moosest ja Jeesust, kes rõõmustasid, kuigi vaid hetkeks, et nüüd oskab keegi taevas ka korraliku kohvi keeta.

Mul ei olnud au tunda Harry Sheini, ma ei olnud mitte kunagi temast midagi kuulnud, ma ei olnud mitte midagi tema sulest varem lugenud, kuid raamatu lõppedes, oli tunne nagu oleks olnud meie juhuslik lühike tutvus üks meeldejäävamaid kohtumisi minu elus. Arhitekt Harry Shein lahkus meie hulgast samal aastal, mil ilmus tema raamat:

Ma tahaksin ainult paluda, et kui sa kunagi kuuled, et ma olen oma olemise siinilmas lõpetanud, loeksid sa üks ja ainuke kord Kadishi minu mälestuseks. See on täiesti formaalne akt, me kumbki ei usu, et sellest kellelegi mingitki kasu tõuseks, ka Jumalale mitte. Sinule oleks see väikene kurioosne elamus, minule võimalus elada mõned minutid üle oma aja. Inimene elab nii kaua, kuni keegi tema nime oma mõtetest läbi laseb, valjult seda välja öelda pole nagu tarviski.

See kadish on raamatu lõpus kenasti olemas. Mina lugesin seda Tel Avivi lennukis.

"Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!" on väga väärt lugemine sellele, kel vähegi huvi tänapäeva segases maailmas natukenegi rohkem aimu saada, näha veidi sügavamale kultuurilukku, mitte jääda kinni üldlevinud kinnistesse dogmadesse. Raamat on poes siiani saadaval.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: