Väike kõrgkool, suured linnalegendid ({{commentsTotal}})

EMTA praegune rektor Peep Lassmann.
EMTA praegune rektor Peep Lassmann. Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

31. märtsini saab esitada Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektori kandidaate. Kui Tartu ülikooli rektoriks pürgijate käest pärib ajakirjandus nende visiooni kohta tihedalt aru, siis EMTA rektor on seni püünele pääsenud vaid formaalseid protseduure täites, kirjutab Maria Mölder Sirbis.

Kes tahakski muusikukarjääri kontoritööga rikkuda? Kust neid häid juhte muusikavaldkonnas nii väga võtta? Ikkagi väike kõrgkool. Sõltumatu. Aga kas selles mõttes, et EMTAst ei sõltu mitte midagi? Muusikarahvas üldiselt nii ei arva.

Enne kui uurime, mis siis õieti EMTA rektori kätes on ja mida temalt oodatakse, meenutame, et rektoriks võib kandideerida isik, kes on või on olnud valitud professori ametikohale. Rektor valitakse korraga ametisse viieks aastaks akadeemia valimiskogu istungil salajasel hääletusel. Praegu on dirigeerimisosakond rektorikandidaadiks esitanud prof Ivari Ilja, kes oli pikka aega klaveriosakonna juhataja. Ehkki see info ei peaks olema avalik, on dirigeerimisosakonna juhataja prof Tõnu Kaljuste selle oma Facebooki seinal välja hõiganud. Valimistoimkonna esimehe prof René Eespere sõnul on kandidaate juba rohkemgi, aga neid avalikustada enne 31. märtsi ei saa. Küll aga vihjab ta, et 1992. aastal rektoriametisse valitud Peep Lassmann seekord kandideerida ei kavatse. Eespere mäletab, et Lassmannil ei olnud soovi uuesti kandideerida juba viis aastat tagasi, kuid teisi kandidaate lihtsalt ei leidunud ja valik olnuks rektorivalimised nurjunuks kuulutada või Lassmann uue rektori leidmiseni kohusetäitjaks nimetada.

Linnalegend räägib, et EMTA rektori valimise eeskiri on kujundatud selliseks, et rektor saab ennast lõputult tagasi valida. Eespere lausub, et statuut on äravahetamiseni sarnane teiste kõrgkoolide reeglistikuga. Erinevus seisnevat vaid selles, et EMTA puhul võib küll kandidaadiks esitatav tulla väljastpoolt maja, kuid kandidaadi esitajad peavad olema EMTA oma inimesed. „Rektorikandidaate võivad valimistoimkonnale esitada akadeemia akadeemilised üksused oma üldkoosoleku otsusega, vähemalt 1⁄4 akadeemia nõukogu liikmetest või vähemalt 8 akadeemia korralist professorit ühisavaldusega ning akadeemia ametisolev rektor ja endised rektorid avaldusega. Üks isik saab toetada vaid ühe rektorikandidaadi esitamist,“ seisab eeskirjas. Ka Eespere toob praeguse või endise rektori privileegina välja, et neil on õigus kandidaate esitada ainuisikuliselt, kellegagi koalitsiooni loomata.

EMTA järgmine rektor valitakse 3. mail ning enne valimisi (Eespere info kohaselt 26. või 27. aprillil) saavad kõik kandidaadid pool tunnikest, et oma platvormi valimiskogule (s.t akadeemia nõukogu hääleõiguslikud liikmed, akadeemia kuratooriumi liikmed, akadeemias vähemalt 0,5 koormusega töötavad korralised professorid ja juhtivteadurid ning akadeemia üliõpilasesinduse valitud üliõpilaste esindajad) ning teistele huvilistele tutvustada.

Arutelu võib aga alustada juba nüüd ja seepärast esitasin paljudele muusikaringkonna juhtfiguuridele kolm küsimust. Milline võiks ideaalis olla EMTA roll Eesti haridussüsteemis ja ühiskonnas? Millised ootused on teil järgmisele EMTA rektorile? Millised probleemid peaks EMTA rektori järgmisel ametiajal kiiremas korras lahendama? Need küsimused võimaldavad tuua välja eripalgelisi probleeme ja lahendusi või hoopis endale kõige südamelähedasemad teemad. Meelega ei suunanud ma küsimusi kindla teema juurde ega oodanud ka, et räägitaks kindlatest favoriitidest. Vastasidki inimesed, kes on EMTA olukorra ja muusikaharidusega üldisemalt kursis.

Palve kommentaarisooviga said 40 peamiselt muusikavaldkonnas tegutsevat ja mõned EMTA lavakunstikooliga seotud inimesed. 20 protsenti kirju tuli tagasi äärmiselt sisukate vastustega, mõningad ka äraütlevate vabandustega. Muidugi, parasjagu on kibekiire kevadine muusikahooaeg ja hinnatud muusikul on õieti kogu aeg kiire. Ometi ei taha kuidagi uskuda, et EMTA rektori teema ülejäänutele korda ei lähe, sest need on enamasti muusikavaldkonda suunavate institutsioonide, EMTA tööst mõneti sõltuvate kontserdiasutuste ja muusikaharidust andvate asutuste juhid. Paljud kõnetatud olid EMTA osakonnajuhid ning arutlusvõimaluseta ei jäänud ka praegune rektoraat. Vastajaid oli viis: praegu vanemapuhkusel olev kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja muusikaettevõtluse lektor Juko-Mart Kõlar, EMTA vilistlaskogu revisjonikomisjoni liige ja endine muusikanõunik Eero Raun, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktor Aarne Saluveer, Eesti Muusikateaduse Seltsi esimees ja EMTA muusikateooria koordinaator prof Kerri Kotta ning Music Estonia tegevjuht Virgo Sillamaa.

EMTA üldine roll

Juko-Mart Kõlar sõnastas EMTA praeguse tegevuse kõige täpsemini: „EMTA peab jääma truuks enda peamistele eesmärkidele ja pakkuma jätkuvalt muusika- ja teatrialast kõrgharidust selle kõigil tasemetel, samuti looma võimalusi vastavate valdkondade loominguliseks ja teadustegevuseks ning tegema seda kõike maailma tipptasemel.“ Virgo Sillamaa nõustus, et EMTA on meie peamine klassikalise muusika interpretatsiooni, nüüdisaegse akadeemilise heliloomingu ja ka muusikateaduse hariduse andja ja see jääb nii ka tulevikus.

Aarne Saluveer tõi välja, et Eestis on küllaltki palju muusikavaldkonna organisatsioone, kel on mõni spetsiifiline funktsioon kontsertorganisatsiooni ja/või erialaühingu/loomeliiduna. „Juhtidest on ootused EMTA rektorile siiski vist kõige kõrgemad. Olukorras, kus paljud helikunstiga seonduvad teemad on hajali (kaasaegne kontserdimaja, ooperiteater jne), puudub aga liider, kes suudaks erimeelsused maha rahustada ja asju konsensuslikult ajalises järjestuses teostuma suunata.“

Ainult Eero Raun räägib konkreetselt rektori isiksusest või isikuomadustest. „EMTA rektor võiks osata alal hoida seniste rektorite saavutatut ja oma nüüdisaegsete kompetentside abil suuta saavutada ka uusi eesmärke. Järgmine EMTA rektor võiks olla väga hea suhtleja ja oskuslik meeskonnamängija, hea suutlikkusega nii otsuste langetamisel kui ka tööülesannete delegeerimisel. Tugev rektor ei tohiks karta konflikte, kui need elu edasi viivad, aga samal ajal peaks oskama neid diplomaadina maksimaalselt ära hoida. Tema laiem tuntus muusikuna muidugi tugevdaks ametikohaga kaasas käivat autoriteeti, kuid see ei ole siiski esmane. Ta võiks olla positiivne isiksus, kes naudib muusikat endas ja enda ümber, mitte iseennast muusika epitsentrina. Ta peaks olema vajadusel esinduslik ja samas siiski mõistma, et tema ametikoht tähendab eeskätt vastutust ja teenimiskohustust.“

Muusikahariduse kujundamine

Eero Raun tõi välja EMTA kui humanitaarhariduse kandja: „Ühiskonnas laiemalt saab EMTA mitmesuguste tegevustega (vajadusel koostöös EKA jt kõrgkoolidega) aidata kaasa sellele, et humanitaarharidus, sealhulgas ka muusikaharidus tunduks noortele ja nende valikute suunajatele atraktiivne.“

Samale teemale pööras tähelepanu Juko-Mart Kõlar: „Humanitaarvaldkonna kõrgkoolina peab EMTA pakkuma ühelt poolt kõrgel tasemel professionaalseid oskusi rahvusvahelises muusikaelus edukalt tegutsemiseks; teiselt poolt kuulub ülikooli juurde olemuslikult ka n-ö mittepragmaatiline pool, mis seisneb maailma mõtestamises ja isiksuse avardumises filosoofiliste distsipliinide kaudu. Nende kahe poole vahel tuleb mõistlik tasakaal leida.“

Üldisest ühiskondlikust rollist läks jutt kärmelt muusikahariduse edendamiseni. „EMTA peaks olema juhtiv jõud selle eest hoolitsemisel, et Eesti muusikaharidus selle kõigis astmetes, huvikoolist kõrgkoolini, oleks jätkuvalt vähemalt sama kvaliteetne kui seni,“ arvas Raun. „EMTA-sse jookseb sellealane info kõige paremini kokku ja see asetab EMTA-le ka ülesande valvata, et kõik muusikahariduse edendamisega seotud huvigrupid oleksid hariduspoliitika kujundamisse kaasatud.”

Kerri Kotta ütles eelnevale lisaks, et peaks jälgima ka laiemalt kaunite kunstide kohta kõrgharidussüsteemis. Ta lausus, et EMTA peaks säilitama ja tugevdama oma positsiooni haridus- ja kultuuripoliitika täisväärtusliku teostajana, vältides olemast lihtsalt selle objekt.

Samade mõteteni jõudis ka Aarne Saluveer: „Peale tippinterpreedi on EMTA-l vastutus kasvatada muusikakoolide õpetajaid. Loominguline õhin sõltub kõigist, aga mõistagi tippjuhi energiast, nähtavusest, võimest olla mitte kultuuripoliitika ohver, vaid kujundaja. Suur hulk helisid, millele antakse muusika nimi, vajaksid kuulajate meeltes mõtestamist, et teha vahet meelestaval ja meelt lahutaval, mitte neid lihtsalt vastandades, vaid eesmärgipärasust tajudes, võimalusel sisukvaliteete eristades.“

Eri astme muusikakoolide muredega suurepäraselt kursis olles, selgitab Saluveer: „Kuigi Eesti koondub suurematesse tõmbekeskustesse, on meie üks väärtusi muusikakoolide võrk, kuhu oleks vaja palju noori õpetajaid ja mis kannatab ikka veel palgavaesuse käes. Tähtis on sisendada noortele õpetajatele missioonitunnet ning osana oma karjäärist anda oskusi edasi, kujundada hoiakuid neid väärtustades.“ Tema kommentaarist võib välja lugeda, et EMTA ei ole muusikahariduse eest seismisel oma ülesannete kõrgusel olnud: „Koolimuusikute kasvukeskkond on lastud libiseda Tallinna Ülikooli mõjusfääri, mistõttu selle muusikaprofessionaalne kvaliteet tõmbab langedes kaasa kogu koolisüsteemi.“

Järgmisena kerkib teatud erialade jätkusuutlikkuse teema. „Hoolimata sellest, et EMTA tegeleb mõnes mõttes ainult jäämäe tipuga, on siiski tema vastutus tagada, et meil tuleks peale kõrgeimal võimalikul tasemel näitlejaid, lavastajaid, heliloojaid, interpreete, muusikateadlasi ja teisi loomingulisi professionaale,“ kõneleb Kõlar. „Praegu kipub reaalne seis mõnes žanris ja pillirühmas päris hõredaks jääma: me ei saa praeguse süsteemi jätkudes loota ainult välismaal vastava hariduse omandanud noortele. Seega tuleb küsida, miks meil ei ole teatud aladel juba aastaid tipptasemel noori juurde tulnud. Võimalus olekski teatud erialade õpetamine EMTA-s ära lõpetada ja panna välja korralikud stipendiumid nende alade omandamiseks välismaal.“

Õppekavade ajakohastamine

„Õpetatavate erialade valik tuleks kriitilise pilguga üle vaadata: võimalik, et siia nimekirja on vaja midagi lisada, aga midagi ka ära võtta, või siis üsna radikaalselt ümber mõtestada,“ ütleb Juko-Mart Kõlar. Ta nendib, et osa erialasid tema meelest lihtsalt hoitakse elus: et tagada oma inimestele piisav töökoormus, kaasatakse kohati tasemelt selgelt nõrgemaid, kuid see-eest suhteliselt suurt õppemaksu maksvaid välisüliõpilasi. „Olen sattunud peale EMTA inglise keele tunnile, kus üliõpilastele õpetati kõige elementaarsemat suhtlustasandi inglise keelt, kuid osa nendest üliõpilastest pidid aasta lõpus ingliskeelse magistritöö kaitsma. Selline olukord demotiveerib õppejõude ja paneb neile suure lisakoormuse.“

Aarne Saluveer Otsa kooli direktorina toob välja, et rütmimuusikas on oluliselt rohkem, kui EMTA edasi arendada võimaldab. „Pole kindel, mil määral on see seotud rektoriga, kuna osakondadel on eestvedajad ja aeg-ajalt on näha nende positsioneerumist mugavus- või stiilitsooni.“

„Laiemad ootused rektorile ongi seotud aja nõudmistele vastava ja sisemiselt koherentse muusikaharidussüsteemini jõudmises – EMTA saaks siin vastavate töörühmade tegevust koordineerida. Näiteks on probleemne nii muusikaharidusse sisenemine (professionaalseks muusikuks pürgijate kahanev hulk) kui ka väljumine (instrumendi valdamine kõrgtasemel ei pruugi garanteerida töökohta),“ võtab Kerri Kotta kokku eelmise teema ja sõnastab järgmise. „Üks akuutsemaid küsimusi olekski üliõpilaste tööturule sisenemise probleem, mille lahendamisel võiks mängida olulist rolli suurenev koostöö EMTA osakondade vahel.“

Hariduse konkurentsivõimest tööturul võib pikemalt rääkida Virgo Sillamaa: „On oluline, et EMTA mõtestaks ja hindaks kriitiliselt interpreetide ja heliloojate kohta ühiskonnas, muusikute vajalikkust, nõutust, hetkeseisu ning arenguvajadusi. Kõrgharidus peab andma lõpetajale mõistlikud eeldused ühiskonnas hakkama saada ja see on laiem kompetents ja kogemus kui lihtsalt erialased teadmised. EMTA kohustus on näha ja mõtestada tervikpilti selles valdkonnas kõige teravamalt – näiteks märgata seda, et ehkki muusikuid ja heliloojaid koolitame tarmukalt, on suur põud inimeste järele, kes töötaks aktiivselt nende karjääri arendamisega, olgu siis mänedžerina, agendina, kirjastajana või muus rollis. EMTA peaks märkama ja midagi ka ette võtma.“

Sillamaa viib mõtted natuke laiemate mõttemustrite peale: „Meil on liiga vähe initsiatiivi, näiteks kammermuusika koosseisude hulgas. Ja ikka veel liiga palju sellist mentaliteeti, et mina olen kunstnik, tehtagu muu minu eest ära. Kui ise vastutust ei võta, siis jäädaksegi käima sissetallatud radu. Kogu innovatsiooni ei saa kirjutada suurte riiklike institutsioonide kaela. Kiiresti on vaja mõelda, kust tulevad mänedžerid, kes võtavad töötada meie klassikalise muusika interpreetide, kammerkoosseisude ja heliloojatega. Kui maja sees koolitada ei taha, siis tuleb otsida laiemaid koostöövõimalusi!“ Ta mainib, et EMTA saaks siin palju ära teha: „Noortele muusikutele ja heliloojatele kuluksid ära paremad teadmised ja juba kooli ajal kureeritud kogemus sellest, kuidas ühiskonnas, turul hakkama saada vabakutselisena, ise oma karjääri juhina, isegi ettevõtjana. Kõik ei jõua ega peagi jõudma orkestri palgale.“

Kui kaugel EMTA praegu selliste kogemuste jagamisest tudengitele on? „See, et õppekavasse kirjutatakse pro forma sisse kõik kohustuslikud komponendid – teadustöö kirjutamisest ettevõtluseni – ei tähenda, et nende relevantsust mõistetakse ja seega ka reaalselt püütakse neid tööle panna,“ lausub Sillamaa. Mida saaks paremini teha? „Ootan just selle tervikliku visiooni kumamist ka väljapoole – valdkonda ja ühiskonda laiemalt. Oleme harjunud nimetama oma staare, kuid vaja on küsida, mida me saame täna teha, et homme oleks meil järgmine põlvkonnatäis maailma vallutanud heliloojaid, dirigente ja interpreete – või äkki hoopis mõni uuele muusikale pühendunud uuenduslik agentuur? Ja muidugi ootan suuremat koostööd Music Estoniaga.“

Eero Raun rõhutab samuti, et tähtis on koostöö teiste institutsioonidega: „Parandamist vajab EMTA koostöö näiteks TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga. Värske pilguga on vaja koostöös teiste õppeasutustega üle vaadata EMTA õppekavad ja n-ö riiklik koolitustellimus, et tagada vastavus tööturu nõudlusele ja samal ajal püüda seda ise kujundada eesti muusikakultuuri jätkusuutlikkuse huvides.“ Ta lisab, et EMTA võiks senisest enamgi kutsuda mainekaid Eesti soost instrumentaliste külalisõppejõududeks. „Oluline on EMTA roll nii Ida-Virumaalt kui ka, miks mitte, Venemaalt tulnud andekate noorte muusikute kasvulavana.“

Ka välissuhteid peab diplomaadiharidusega Raun tähtsaks: „Kindlasti peaks jätkuvalt tugevdama EMTA rahvusvahelistumist, sest see on kõrgkooli valikul järjest enam mõjuv argument. See tähendab panustamist mitmesugustele koostööprojektidele teiste kõrgkoolidega, kvaliteetseid ingliskeelseid õppekavasid, tudengite vahetusi jne.“

Juko-Mart Kõlar toob lauale valusa teema – palgavahe suurte ülikoolidega: „EMTA ja EKA jagavad teadustöötajate palgatabelis konkurentsitult eelviimast ja viimast kohta. Jah, see on selgitatav individuaalsete tundide osakaalu ja teiste valdkonnast tulenevate eripäradega, aga leian, et põhimõtteliselt ei peaks olema näiteks muusika- või tehnikavaldkonnas samaväärset õpetamis- või teadustööd tegevate professionaalide palgavahe nii suur. Tean seda omast kogemusest: annan loenguid mitmes ülikoolis ja EMTA võimalused jäävad keskmisele kõvasti alla, kuid minu töö maht lektorina on ju sama. Selline olukord, kus ma saan täpselt sama loengu lugemise eest mõne kilomeetri raadiuses kordades erinevat tasu, ei tundu mõistlik. Uus rektor peaks palgateema võtma üheks prioriteediks, vastasel korral ei suuda EMTA kõige tugevamaid professionaale piisavalt motiveerida.“

Uus saal

Muidugi oodatakse järgmiselt rektorilt lõpuks ka uue EMTA saali ehitamist.

„Järgmise rektori ametiaega jääb saali valmimine, mis on veninud 20 aastat – see lihtsalt tuleb kvaliteetselt, kuid kiiremas korras lõpuni viia. Ei saa olla nii, et EMTA-l on saal ehitamata, aga vahepeal ehitatakse muusikavaldkonnas viis teist suurt saali, mis on väljaspool järjekorda vahele tulnud,“ ütleb Juko-Mart Kõlar. „Selleks on vaja sihikindlat, jõulist ja konkreetset tegutsemist.“

Eero Raun toob samuti saalikompleksi ehituse lõpetamise ühe olulise rektori ülesandena esile, ent tema arvates ei peaks rektori jõud sellega piirduma. „Seejärel võiks ta oma volituste piires hea seista selle eest, et ka kolme kooli ühishoone projekt sama ladusalt lõpule jõuaks. See võib tähendada muu hulgas ka koolide administratiivset ühendamist – ning kuna tegu on põhilise EMTA tudengite ettevalmistusbaasiga, on selle hea käekäik EMTA jaoks ülioluline.“

Kõigist kommentaaridest võib välja lugeda, et EMTA peab muutuma ühiskonnas oluliselt relevantsemaks ja see ongi põhiootus järgmisele rektorile. Loodame lähitulevikus kuulda rektorikandidaatide asjalikku mõttevahetust.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Sirp



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: