Arvustus. Žedeljovi ettevaatlik avasamm ({{commentsTotal}})

Aleksandr Žedeljov Autor: pressimaterjal

Uus plaat
Aleksandr Žedeljov aka Faershtein
"Porta itineri longissima"
6/10

Hooandjast nähtub, et esmalt pidi albumi nimeks saama "Minu esimene samm", aga mõte "Esimene samm on ikka kõige raskem" ladinakeelse kirjatarkusena kõlab otseloomulikult positsioonikamalt, ent mõjub paratamatult ka süvamuusika valdkonna fassaadile omase suurustamisena.

Lisame flooramotiivide ja helilooja viisaka portree tükiga mängiva selgepiirilise mustvalge kaanekujunduse ning juba mitu elementi viitaks justkui sellele, et tegemist on väga kindlates raamides kuiva debüüdiga kammermuusika eeskirjas. Aga kas ikka on?

Aleksandr Žedeljov on Vene Teatri muusikaline juht. Ta ei ole varjanud fakti, et album on erinevat päritolu iseseisvatest tükkidest kokku klopsitud. Ta räägib, et plaadile on jõudnud mõned teatritööd, osad koolitööd ja palad audiovisuaalsest etendusest "Mehhaaniline klaver". Lineaarne taustajutt sunnib Žedeljovi vaatlema kui kainet heliloojat, noh, klassikalises mõttes, mitte kui artisti kõigi oma veidruste, keerukuste ja isepäisusega.

Vägisi tahaks leida ja tähele panna helilooja erinevaid alter egosid ja värdvorme, neid muusikaga seostada ja sealt mõttes läbi kasvatada. Žedeljov, küll siiras ja tublis lähenemises, justkui keelab end ühendustele avamast. Ja see pole aktiivne steitment või teadlik positsioneering, vaid pigem kooli- ja tellimustöö käitumiskoodeksi rudiment, mis iseloomustab nn süvakultuuris laiemalt levinud seaduspärasid. Veapiir on paraku viidud miinimumi lähedaseks.

Olgugi et kõik osalevad muusikud on kaasainfos välja toodud, jäävad nad üldjuhul muusikas siiski anonüümseks. Võib-olla ainult Hara Alonso, Kristiina Rokashevichi ja Mari Visnapuu esitatud klaveripalade võrdluses koondub tähelepanu rohkem ka interpreetide individuaalsetele mängutehnilistele aspektidele. Üldjoontes peame lähtuma siiski põhisisust ehk kompositsioonist kui Žedeljovi loomingust. Ka lugude järjestus pole vähetähtis.

Teatav ujedus, tagasihoidlikkus, kohati isegi otsustusvõimetus, õpipoisilik ebakindlus kanduks justkui loomupäraselt üle ka helipilti. Palun sellega mitte seostada kergekujulist keelebarjääri: see, et "Talvistest meenutustest" on tagaküljel saanud "Talvised menutused", viitab nõrkusele, mis muidu helilooja hallis ja kombekas kommunikatsioonis pigem positiivse ja eriilmelise vigurina esile kerkib.

Meenub kõlakas, et Märt Sultsist olla tema albumi ääremärkustes saanud Smärt Sults või midagi sellesarnast – ma ei tea, kas see on tõsilugu. Juba suhteliselt kogenud heliloojalt eeldaks aga üldiselt karmikäelisemat ja teadvustatud enesemääratlust aktiivse tegijana nii ekstramuusikalisel kui ka muusikasisesel pinnasel. Mis loomulikult ei tähenda seda, et looja profiil meile lõpuni arusaadav peaks olema. Milles aga selle muusika siseilm siis seisneb?

Žedeljov kasutab traditsioonilisi kammermuusika vahendeid, aga tundub osutavat praegusaja teemadele. Vähemalt "Mehhaanilises klaveris" ta nii tegi. Liigume näiteks telgedel orgaaniline – tehislik, inimene vs masin, ehk ka tõelisus vs illusioon, kui pateetika piiril laveerida. Täpsem selgitus, kuidas me neid teemasid siis muusikas n-ö käsitleme, upub meie tundemaailma abstraktsusesse, tappes edasise seosteringi avanemise, nagu ikka eneseirooniavabal territooriumil, eelkõige klassikalises muusikas kombeks.

Pidev mänguvõtete vahelduvus, sangviiniline rütmika ja kakofoonia kaootilisus püstitab ärevalt pingul taustafooni palas "Calligraphy" ning samalaadne lõpliku lahenduseta seisund vältab ka järgnevas "Butterfly effectis". OK, oleme trimmis ja hoiame nüüdisaegses infopuntras pingsalt hinge kinni. Mis edasi?

"Talviste menutuste" pikemate tõmmetega heakõlaline polüfoonia ei kanna aga välja seda romantilist pehmust, mida partituur ootab ja loodab. Tundeväljendus jääb simulatsiooni tasandile, arranžeeringu piiratud mängulisus lubab seda ainult žestidega markeerida, mitte läbi elada, kui jälle paatoslikku pilku paotada. Formaalselt on akordika siin väga nutikas, aga kõlavärvide palett jääb samataoliseks ja lookirjutuse üdi potentsiaal realiseerimata. Siit tükke sämplides – väike cut-up – ja luule liha ümber kasvatades võiksime mõttes sõita provintsi muusikakooli barokk-kontserdilt otse uitideede džunglisse, kus hälbed ja eksitee on hinnatud samaväärselt pulstunud kaanoniga. Aga seda kahjuks ei juhtu. "Talvised menutused" on siiski minu favoriit sel albumil – need ujuvad harmooniad muteeruvad arusaamatu loogika alusel ning suhtlevad kandevmotiiviga viisil, et kütkestav on mitte mõista, mis ikkagi liigub ja mis püsib paigal.

Emotsionaalse väljendusrikkuse, artisti segase sisemaailma presentatsiooni ning distsiplineeritud seadete suurepärast tasakaalu märgivad minu jaoks moodsas kammermuusikas näiteks osad fragmendid These New Puritansi viimaselt albumilt "Field of Reeds" või Daniel Wohli mullune "Holographic", miks mitte ka Richard J. Birkini "Vigils".

Mainitute puhul on aga väga jõuliselt kaasatud ka moodsamaid väljendusvahendeid: elektroonilisi, kordusel põhinevaid digitaalalgoritme, sämpleid, alternatiivseid perkussioone jne. Esituslaadilt on see minimalistlikum ja hõredam, aga seda suurema tähelepanuga dünaamikal ja tämbritäiusel, mille doseerimisel keskne tähtsus postproduktsioonil ning miksimisel. Miskipärast arvatakse, et selles faasis ei ole kategooriad nagu spontaansus, energia või sünergia, isegi professionaalsus enam vahetus käeulatuses, aga tegelikult on ikka küll. Ja kammermuusika on piisavalt paindlik, ilmselt parim formaat kivistunud muusikaliste väärtuste ümberhindamiseks.

Žedeljovi looming avalduks samuti ehk kõnekamalt kui ta ka vormistusfaasi progressiivsemalt käsitleks. Arusaadav on ka see, et tehnilise teostuse kõrge võimekus maksab sellises valdkonnas ropult raha ja vastav know-how ning maitsekultuur üleüldiselt pole meil Eestis veel väärilisele tasemele kerkinud. Nii kõneldes ei saa ma lõpuni kindel olla, et minu kujutlus "heast" siin üldse kõnealuse helilooja püüdlustega osaliseltki kokku langeb. See on siiski "tema esimene samm", eks, mõttetu oleks sellises etapis kategooriliselt lammutada, sest võib-olla ei ole meie mõttemaailmades grammigi ühisosa.

Aga kindlasti soovitan rohkem loomingulist ülbust ja jultumust, küll siis helipilt ennast ideoloogia sabas kaasa veab. Viinud end kurssi Žedeljovi tegevuste kirju ajalooga, lootsin sest plaadist siiski natuke rohkemat.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.