Arvustus. Žedeljovi ettevaatlik avasamm ({{commentsTotal}})

Aleksandr Žedeljov
Aleksandr Žedeljov Autor/allikas: pressimaterjal

Uus plaat
Aleksandr Žedeljov aka Faershtein
"Porta itineri longissima"
6/10

Hooandjast nähtub, et esmalt pidi albumi nimeks saama "Minu esimene samm", aga mõte "Esimene samm on ikka kõige raskem" ladinakeelse kirjatarkusena kõlab otseloomulikult positsioonikamalt, ent mõjub paratamatult ka süvamuusika valdkonna fassaadile omase suurustamisena.

Lisame flooramotiivide ja helilooja viisaka portree tükiga mängiva selgepiirilise mustvalge kaanekujunduse ning juba mitu elementi viitaks justkui sellele, et tegemist on väga kindlates raamides kuiva debüüdiga kammermuusika eeskirjas. Aga kas ikka on?

Aleksandr Žedeljov on Vene Teatri muusikaline juht. Ta ei ole varjanud fakti, et album on erinevat päritolu iseseisvatest tükkidest kokku klopsitud. Ta räägib, et plaadile on jõudnud mõned teatritööd, osad koolitööd ja palad audiovisuaalsest etendusest "Mehhaaniline klaver". Lineaarne taustajutt sunnib Žedeljovi vaatlema kui kainet heliloojat, noh, klassikalises mõttes, mitte kui artisti kõigi oma veidruste, keerukuste ja isepäisusega.

Vägisi tahaks leida ja tähele panna helilooja erinevaid alter egosid ja värdvorme, neid muusikaga seostada ja sealt mõttes läbi kasvatada. Žedeljov, küll siiras ja tublis lähenemises, justkui keelab end ühendustele avamast. Ja see pole aktiivne steitment või teadlik positsioneering, vaid pigem kooli- ja tellimustöö käitumiskoodeksi rudiment, mis iseloomustab nn süvakultuuris laiemalt levinud seaduspärasid. Veapiir on paraku viidud miinimumi lähedaseks.

Olgugi et kõik osalevad muusikud on kaasainfos välja toodud, jäävad nad üldjuhul muusikas siiski anonüümseks. Võib-olla ainult Hara Alonso, Kristiina Rokashevichi ja Mari Visnapuu esitatud klaveripalade võrdluses koondub tähelepanu rohkem ka interpreetide individuaalsetele mängutehnilistele aspektidele. Üldjoontes peame lähtuma siiski põhisisust ehk kompositsioonist kui Žedeljovi loomingust. Ka lugude järjestus pole vähetähtis.

Teatav ujedus, tagasihoidlikkus, kohati isegi otsustusvõimetus, õpipoisilik ebakindlus kanduks justkui loomupäraselt üle ka helipilti. Palun sellega mitte seostada kergekujulist keelebarjääri: see, et "Talvistest meenutustest" on tagaküljel saanud "Talvised menutused", viitab nõrkusele, mis muidu helilooja hallis ja kombekas kommunikatsioonis pigem positiivse ja eriilmelise vigurina esile kerkib.

Meenub kõlakas, et Märt Sultsist olla tema albumi ääremärkustes saanud Smärt Sults või midagi sellesarnast – ma ei tea, kas see on tõsilugu. Juba suhteliselt kogenud heliloojalt eeldaks aga üldiselt karmikäelisemat ja teadvustatud enesemääratlust aktiivse tegijana nii ekstramuusikalisel kui ka muusikasisesel pinnasel. Mis loomulikult ei tähenda seda, et looja profiil meile lõpuni arusaadav peaks olema. Milles aga selle muusika siseilm siis seisneb?

Žedeljov kasutab traditsioonilisi kammermuusika vahendeid, aga tundub osutavat praegusaja teemadele. Vähemalt "Mehhaanilises klaveris" ta nii tegi. Liigume näiteks telgedel orgaaniline – tehislik, inimene vs masin, ehk ka tõelisus vs illusioon, kui pateetika piiril laveerida. Täpsem selgitus, kuidas me neid teemasid siis muusikas n-ö käsitleme, upub meie tundemaailma abstraktsusesse, tappes edasise seosteringi avanemise, nagu ikka eneseirooniavabal territooriumil, eelkõige klassikalises muusikas kombeks.

Pidev mänguvõtete vahelduvus, sangviiniline rütmika ja kakofoonia kaootilisus püstitab ärevalt pingul taustafooni palas "Calligraphy" ning samalaadne lõpliku lahenduseta seisund vältab ka järgnevas "Butterfly effectis". OK, oleme trimmis ja hoiame nüüdisaegses infopuntras pingsalt hinge kinni. Mis edasi?

"Talviste menutuste" pikemate tõmmetega heakõlaline polüfoonia ei kanna aga välja seda romantilist pehmust, mida partituur ootab ja loodab. Tundeväljendus jääb simulatsiooni tasandile, arranžeeringu piiratud mängulisus lubab seda ainult žestidega markeerida, mitte läbi elada, kui jälle paatoslikku pilku paotada. Formaalselt on akordika siin väga nutikas, aga kõlavärvide palett jääb samataoliseks ja lookirjutuse üdi potentsiaal realiseerimata. Siit tükke sämplides – väike cut-up – ja luule liha ümber kasvatades võiksime mõttes sõita provintsi muusikakooli barokk-kontserdilt otse uitideede džunglisse, kus hälbed ja eksitee on hinnatud samaväärselt pulstunud kaanoniga. Aga seda kahjuks ei juhtu. "Talvised menutused" on siiski minu favoriit sel albumil – need ujuvad harmooniad muteeruvad arusaamatu loogika alusel ning suhtlevad kandevmotiiviga viisil, et kütkestav on mitte mõista, mis ikkagi liigub ja mis püsib paigal.

Emotsionaalse väljendusrikkuse, artisti segase sisemaailma presentatsiooni ning distsiplineeritud seadete suurepärast tasakaalu märgivad minu jaoks moodsas kammermuusikas näiteks osad fragmendid These New Puritansi viimaselt albumilt "Field of Reeds" või Daniel Wohli mullune "Holographic", miks mitte ka Richard J. Birkini "Vigils".

Mainitute puhul on aga väga jõuliselt kaasatud ka moodsamaid väljendusvahendeid: elektroonilisi, kordusel põhinevaid digitaalalgoritme, sämpleid, alternatiivseid perkussioone jne. Esituslaadilt on see minimalistlikum ja hõredam, aga seda suurema tähelepanuga dünaamikal ja tämbritäiusel, mille doseerimisel keskne tähtsus postproduktsioonil ning miksimisel. Miskipärast arvatakse, et selles faasis ei ole kategooriad nagu spontaansus, energia või sünergia, isegi professionaalsus enam vahetus käeulatuses, aga tegelikult on ikka küll. Ja kammermuusika on piisavalt paindlik, ilmselt parim formaat kivistunud muusikaliste väärtuste ümberhindamiseks.

Žedeljovi looming avalduks samuti ehk kõnekamalt kui ta ka vormistusfaasi progressiivsemalt käsitleks. Arusaadav on ka see, et tehnilise teostuse kõrge võimekus maksab sellises valdkonnas ropult raha ja vastav know-how ning maitsekultuur üleüldiselt pole meil Eestis veel väärilisele tasemele kerkinud. Nii kõneldes ei saa ma lõpuni kindel olla, et minu kujutlus "heast" siin üldse kõnealuse helilooja püüdlustega osaliseltki kokku langeb. See on siiski "tema esimene samm", eks, mõttetu oleks sellises etapis kategooriliselt lammutada, sest võib-olla ei ole meie mõttemaailmades grammigi ühisosa.

Aga kindlasti soovitan rohkem loomingulist ülbust ja jultumust, küll siis helipilt ennast ideoloogia sabas kaasa veab. Viinud end kurssi Žedeljovi tegevuste kirju ajalooga, lootsin sest plaadist siiski natuke rohkemat.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: