Kunstiministeerium. Kriitikute avalikest isiklikest kirjadest ({{commentsTotal}})

"M-i märg unenägu" Autor/allikas: Anna-Stina Treumund

Mõni aasta tagasi soovitas Kaido Ole mulle, kui kunstikriitikule kirjutada kiri kunstnikule.

Kellele kirjutatakse kunstikriitikat, kes on lugeja, on tagasihoidlikult öeldes ebaselge. Ma usun, et enamus kriitikuid ei ole omale tegelikult sõnastanud, kellele nad kirjutavad, sest kogu aeg varitseb vaikne hirm, et keegi ei loe. On üldlevinud nali, et ainus, kes kriitikat loeb, on kunstnik, kelle teosest või näitusest artikkel räägib. Selles valguses tundub tõepoolest mõistlik kirjutada artikkel kohe otsese pöördumise vormis. Ning lähtuda sealjuures oma keelekasutuses ja argumentatsioonis mitte sellest, mida teab või ei tea abstraktne lugeja, keda ei pruugigi olemas olla, vaid mida võib eeldada kunstnikku teadvat.

Ole ettepanek kirjutada kiri kunstnikule, tundus mulle toona erakordselt hea ideena ning plaanisin sellesisulise katse kohe ette võtta, ent paraku on see jäänud tänini teostamata.

Kuid minu plaanist sõltumata on vahepeal ilmunud vähemalt kaks kunstikriitilist artiklit, mis on vormistatud isiklike kirjadena. 2016. aasta Kunst.ee esimeses numbris avab ajakirja keeletoimetaja Hedi Rosma kiri "Mu armas…", mis tutvustab kellelegi armsale Marge Monko kuraatoriprojekti "Kõik kirjad on armastuskirjad" Tallinna Kunstihoones, ning umbes kuu tagasi, 17. veebruaril, ilmus Sirbis filosoof Marek Voldi "Hea sõber", mis kirjeldab autori heale sõbrale, kellega autor mitu aastat kontaktis ei ole olnud, külaskäiku Anna-Stina Treumundi näitusele "M-i märg unenägu".

Esmalt pean kahetsusega tõdema, et kumbi neist kirjadest ei tee seda, milleks mina isikliku kirja avaliku postitamise kaudu võimalust näen, nimelt adresseerida konkreetset isikut. Nii Rosma kui Voldi kirjade adressaadid on täpselt sama abstraktsed kui iga teise kunstikriitilise artikli lugejad. Mõlemad kirjasaatjad räägivad enda kogemusest, ning puudutavad lugejat vaid põgusalt. Selles mõttes on tegemist eelkõige sisemise dialoogiga, autokommunikatsiooniga, mis iseloomustab ka näiteks päevikuid. Ja kuigi ma ei ole kirjutanud ühtegi avalikku kirja, olen avalikustanud oma fiktiivse kuraatoripäeviku, kui kureerisin galeriis Luup maalikunstnike rühma Duul näituse. Ning mulle näib, et nii Rosma, Voldi kui minu motiivid formaadi valikul on sarnanenud – kõik üritavad analüüsist hoidumiseks leida legitiimset viisi oma kogemuse kirjeldamiseks. Rosma ütleb suisa ausalt välja, et:

"Lubasin Trossekile sellest Kunstihoone näitusest kirjutada. Isegi alustasin kusagilt, aga... ei suutnud…

Ja siis veel see paine, mis tekib, kui tuleb kirjutada kunstist. Olen sama painet tundnud ka mõnel kunstiüritustel ja näituseavamistel. Sellistel, kus kõik on kuidagi rõhutatult cool, hästi selge ja paigas. Isegi kui see on kõigest kaitsepositsioon, mõjub niisugune eneseküllasus heidutavalt. Ma lagunen koost. Hirmust vaikuse ees ütlen rääkima tulnud tuttavatele midagi täiesti kohatut ja lolli ning pean seda kahetsema terve ülejäänud õhtu. Aga Sinuga, mu Armas, on teisiti. Ma saan Sinuga rääkida ja Sulle kirjutada, ilma et peaksin midagi kartma või häbenema. Pole rumalaid mõtteid, õigeid ega valesid vastuseid, sest Sa tead nagunii. Tead ja mõistad. Sinu armastus teeb mind vabaks. Ja milleks kirjutada, milleks üldse midagi luua, kui ei saa olla aus? Mõttetu."

Enese vabandamise asemel kirjeldab Volt olukorda matšo positsioonilt, mida ta ka kogu artikli vältel alalhoiab:

"Kuigi ma ei teadnud Treumundi loomingust (soorollide temaatika) just palju, pani näitus "M-i märg unenägu" mu verbaalsed mahlad sedavõrd hästi voolama, et kirjutasin sel ettekäändel koguni Sirbi kunstitoimetajale. ("Kuidas võimustada naise suguorganeid"). Vastuse ootel paisusid näitusemuljed aga jõudsalt ja kuna sahtlisse ka ei tahtnud kirjutada, meenusidki võimaliku adressaadina Sina, kellele kirjutades ma mingitele piirangutele mõtlema ei pea."

Sellelt kohalt järgneb mõlemas artiklis saalist saali kulgev, kergelt poetiseeriv ja filosofeeriv kirjeldus näitusel eksponeeritud töödest. Mõlemad autorid kasutavad sealjuures enesele valitud stilistilist võtet – Rosma empaatiline ja mõtlik, Volt ärplev ja võõrsõnadega epateeriv, ent teksti struktuuri tasandil on see kõik nii sarnane, et ei tasu siinkohal isegi lähemat vaatlust, liigun selle asemel kohe lõpulõikude juurde, mis samuti identsed.

Mõlemad kirjad kulmineeruvad näituselt lahkumisega. Rosma: „Kunstihoonest lahkudes, all leti juures, kuulsin, kuidas kaks Kunstihoone töötajat, mõlemad küpsemas eas daamid,Hemingway ja Gellhorni armuloost rääkisid. “Kui Hemingway poleks teda kohanud, ei oleks “Kellele lüüakse hingekella” mitte kunagi sündinud,” kinnitas üks daam teisele.“

Volt aga kirjutab: “Ilmselt olin kogetust üpriski kõvasti sisse võetud, sest mälupildid Tartmusist väljumise osas on kaunis fragmentaarsed.”

Mõlemas kirjas kaasneb näituselt lahkumise kirjeldusega ka hinnang nähtule. Rosma: „Pean Sulle veel ütlema, et mul on tegelikult siiralt hea meel selle üle, et Marge armastuse taas teemaks tõstis. Et ta üldse julges, arvestades viimaste aastate suundi Eesti nüüdiskunstis, kasutada sõna “armastus”. Ja et ta julges teha seda suurelt. Ehk hakkab jää lõpuks ometi liikuma.” Ning Volt:

“Üht asja tahan enne kirja postitamist siiski mainida. Vaatamata märjale pealkirjale oli ihumahlade kontsentratsioon Treumundi projektis ootamatult lahja. Kui esimese saali vesine "Juga" välja arvata, ei võimaldanud näitus mitte mingeid hügrofiili naudinguid – ei higi, pisaraid jms sekreete. Isegi kolmanda saali kroonlühtri ("Langus", 2016) tundmatu abjektiivne kokteil osutus parafiiniks! Ei teagi, kas Treumundi soov suhteliselt kuivalt läbi ajada on johtunud kunstnikujonnist või muuseumiruumide steriilsest kasutuslepingust. Aga, kallis sõber, no kuidas sa ikka võimustad kehavedelikke, kui mitte midagi ei pritsi, leki ega määri."

Mis tingib nende kahe esmapilgul täiesti erineva teksti täieliku strukturaalse kattuvuse? Kas võib öelda, et mõlemas tekstis väljenduv autori vaimne rahuolematus on tingitud näituste keskpunktis seisvast armastusest kui teemast? On sellesse n-ö sissekirjutatud? Või on see strukturaalne kokkulangevus lihtsalt formaadi eripära? Viimasel juhul on põhjendatud oletada, et kunstikriitika vorm mõjutab kriitika sisu määrani millest enamus kirjutajad enesele tõenäoliselt aru ei anna. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.