Arvustus. Vermont nõuab pühendumist
Uus plaat
Vermont
"II" (Kompakt)
8/10
Marcus Worgull (Innervisions) ja Danilo Plessow (Motor City Drum Ensemble) pole elektroonilises tantsumuusikas sugugi uued tegijad. Käed-jalad olid neil juba enne Vermontitki mõnusalt tööd täis ja seetõttu oli kooslus algselt mõeldud värskendava kõrvalprojektina – ideede vahetuseks ja stuudios jämmimiseks. 2014. aasta omanimeline debüüt sai aga nõnda hea vastuvõtu osaliseks, et ühe hoobiga muutusid kõrvaltegevuseks hoopis kõik ülejäänud ettevõtmised. Äsjailmunud "II" tõstab härrade aktsiad kaheldamatult veel kõrgemale.
Esimese albumi krautlik lähenemine on jäänud selja taha ja seekord kohtume millegi päris uuega - peaaegu rütmipillivaba melanhoolse fluidumiga, kus eri elementide vahel on varasemast tunduvalt rohkem õhku ja vaikust. Meeste tausta arvestades on see ehk vormiliselt ootuspäranegi. "II" kõlab kui korralik Kompakti märgi alt ilmunud süva-minimal'i stiilis techno-album, millelt on eemaldatud rütmimasinate tuim hüpno, bassiliinide agressiivsus ja rutt – see aga muudab paljutki. Alles jääb omamoodi pretensioonitu taustamuusika, mis ei trügi foonilt esile ja mille sisu jääb juhuslike kuuljate jaoks kindlalt suletuks, kuid on kuulajate jaoks alati valla.
Esialgu tühjas ruumis ekslemisena kõlav "II" omandab edenemisel kiirelt konkreetsemad piirjooned ("Dschuna"). Vermonti poolt analoogsüntidega õhku joonistatud geomeetriliste kujundite kaskaadid saavutavad täiuse lugudes "Ki-Bou" ja "Gebirge". Helgemate hetkedeni jõutakse aga läbi eksootiliste kõlade, mil kuulajate ette astuvad kosmiline unistus "Hallo Von Der Anderen Seite", baleaariline päiksetõus "Ufer" ja idamaine klaasikillumäng "Chanang”. Nende hulka kuulub kindlasti veel albumi vollenweiderlik ja seni ehk musameedias enim mänguaega saanud avapala "Nordenrey".
Loost "Wenik" alates hakkab kolmveerand albumit kestnud ülimalt lõdvestunud atmosfäär muutuma. Selle sügavamatesse kihtidesse hiilib ligi veidi pingestatum ja tumedam varjund ning tagasi ilmub ka rütmisektsioon. Siis kõlab kõik kokku juba veidi tuttavlikumalt, rafineeritud kajana 90ndate progressivse elektroonika albumeilt. Ma ei usu, et sel kauamängival on palju uut öelda neile, kes juba aastaid jälgivad sama leibli alt ilmuvat "Pop Ambienti" nimelist sarja. Sellest hoolimata on tegu kindlasti ühe huvitavama ja erinäolisema elektroonikaalbumiga sel aastal, millele tasuks nii ehk naa aega pühendada.
Kuulake albumit.
Toimetaja: Valner Valme