Arvustus. Grateful Dead tekitab veidrat nostalgiat
Uus vana plaat
The Greatful Dead
"The Greatful Dead. 50th Anniversary Deluxe Edition" (Warner)
10/10
Nostalgiatunne on veider nähtus, mis tekib vahel ka mälestustega, mida pole ise tegelikult kunagi kogenud. Sageli tekitab seda "vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja noodid meloodilisemad" tunnet muusika. Näiteks legendaarse The Grateful Deadi esimene album "The Greatful Dead", mis nüüd pool sajandit hiljem taas välja anti.
Musta irooniana on need kaks elementi, mis selle albumi nii mõnusaks muudavad, muretu vokaaliga Jerry Garcia ja klahvivirtuoos Ron "Pigpen" McKernan, meie seast juba lahkunud. Tänulikud surnud on paraku surnud ja nüüd võime hoopis meie nende pärandi eest tänulikud olla. Kahe geeniuse surma otsesed põhjused erinevad, ent kaudsemad on klassikalised: alkoholijõed, kokaiinimäed, heroiiniväljad ning muu joodav, tõmmatav, suitsetatav ja süstitav. Hilisematest liikmetest on oma ajutisest pilvest lõpubosside pilve juurde sattunud mõnigi mees, ent esikalbumi ülejäänud loojad on alles. Kuid nad pole niivõrd Grateful Deadi nägu.
Uusversioonis on albumit muidugi remasterdatud, ent selle defineerivad just Garcia ja Pigpen. Sellest, et Pigpen nii vägevalt oreliga jämmib, peaks aru saama ka täielik võhik. Ehk isegi see tüüp, kes eelmisel aastal uudise "Eesti muusikakriitikud valisid aasta plaadiks David Bowie "Blackstari"" kommentaariumis muusikahipsterite nišivalikut kritiseeris.
Aga, mis kõige parem: albumi uusversioon on kõigi muusikasõprade rõõmuks kaheosaline, millest teine koosneb koguni 17st parimast kontsertetteastest. Ja kuna Grateful Deadi on peetud ka üheks kõige vingemaks jämmibändiks, siis on kõvasti, mida kuulata. Power, mida mehed pillide väänamisse panevad, on ülivõimas. Näiteks "Viola Lee Bluesi" andmist võiks terve päev korduse peal kuulata ja minu meelest peaks see kuuluma iga endast lugupidava muusikarahva teadvusse. Koolis on kirjanduse tunnis olemas kohustuslikud raamatud, miks ei võiks muusikatundides olla kohustuslikud albumid ja liveplaadid. Tegelikult ka! Lapsed saaksid maast madalast aru, et muusika tähendab midagi palju enamat, kui meinstriimraadiote mängitav kõrtsimuusika ja seeläbi väheneks tulevikus suuresti tõenäosus, et "Verona"-sugused isegi popmuusika kohta mittemidagiütlevad palad Eurovisioonile pääseks.
Teisest küljest, äkki kõik need jutud "päris muusika" hääbumisest EDM-i eri vormide kõrval on lihtsalt suvaline haip ja muusika ning ajastu üldisemalt polnudki ilusam. Sageli oma lugudes maailma rahust ja õndsusest laulnud John Lennon oli ka ju naisepeksja. Võta nüüd kinni, äkki on minevik lihtsalt osav manipuleerija ja me tegelikult elame praegu ka ilusal ajal. Aga Greatful Deadi võiks ikka kuulata. Ja kuulake siit.
Toimetaja: Valner Valme